Tahmanägu, Tuhkatriinu ja üks tavaline Rosa Maria

Rootsi saatkonna lähedal

Päevad siin Bogotás lähevad ikka kiiresti- isegi tänane, kus ma hiilgasin oma laiskusega. Terve tööpäev möödus netis surfates ja reise planeerides. Ebaõiglus, mis siin Kolumbias kohati valitseb on minu õrnale eurooplasehingele mõnikord üsna vastuvõetamatu. Eelmisel nädalal tegi Karen korjanduse ühe kolumblasest tüdruku heaks, kes Rootsi saatkonnas töötas- nimelt oli ta saanud stipendiumi, et ülikoolis õppida, ent sisseastumiseks tuleb maksta ka ühekordne tasu administratiivkulude katteks. Kuna tal seda raha maksta polnud, otsustatigi korjandus teha. Reedel aga sai Karen äärmiselt kurja kõne saadikult, kellele see asi ei meeldinud, kuna selline korjandus kahjustavat ta mainet. Inimesed pidavat arvama hakkama, et saadik on kitsi ja ei taha oma töötajatele palka maksta. Seda ta muidugi arvesse võtta ei taha, et sellel tüdrukul on kodus invaliidist ema, vanaema ja kaks alaealist õde, keda ta kõiki oma palgast oma palgast ülal pidama peab. Ja erinevalt seebikatest jääb see rikas prints ka enamasti tulemata. Tegelikult on meie enda väikeses kaubanduskojaski ebaõiglust ja kitsidust küllaga. Ütleme nii, et Karen tšiillasi ei salli :) (meie endine direktor Paulo on nimelt tšiillane ja see Rootsi saadik on tema abikaasa).

Täna küttis siin kõige rohkem kirgi muidugi pomm, mis Bogotás plahvatas- see pandi ühe rahaautomaadi juurde Blockbusteri videolaenutuse ette. Surma said kaks inimest- maja turvamees ja juhuslikult möödakõndinud üliõpilane. Kolumbia valitsus on juhtunu FARCi terroriaktiks tembeldanud ning samas käivad jutud, et Blockbuster ei taha katusepakkujatele maksta, sest nende poodidesse on varemgi pomme pandud. See lugu juhtus üsna samas kandis, kus asub meie kontor ja ka minu tulevane kodu.

Eile käisime Kareniga koos inimestega organisatsioonist ACNUR (UNHCR, kuulub ÜRO alla) Bogotá "sadamas", või noh kohas kuhu saabuvad kõik kaubad. Et sinna alale sisse saada, oli meeletu turvakontroll- meid kõiki registreeriti, otsiti läbi, auto valgustati läbi. Seejärel, et siseneda transpordifirmasse, tehti uuesti sama: tegu on riiki sisse tulnud kaupade ladudega, mis pole veel tollist läbi tulnud. Miks me sinna läksime? Sest kaubanduskoja eelmine praktikant Ulla Taanist oli pidanud läbirääkimisi Legoga, et need Kolumbia lastele heategevuseks mänguasju saadaks. Kuigi algselt oli plaanitud Legode üleandmine detsembrikuuks, siis nagu näha, see ei õnnestunud, kuna Kolumbia on ikkagi kolmas maailm ning igasuguse paberivärgi ajamine äärmiselt tülikas. Seetõttu töötame koos ACNURiga, kes saab endale osa mänguasju, kuna nemad on rahvusvaheline organisatsioon ning võivad maale tollivabalt kaupa tuua.

Pildi keskel oleval riiulil vasakul pool maast laeni on meie Legod


Karen ja Duplod

Niisiis, kuna meil kellelgi polnud täpsemalt aimu, et mida meile saadeti, siis otsustasime mõned kastid avada. Saadetis sisaldas 200 kasti Duplot ja 300 kasti Legot. Heategevuslik Lego annab laste kujutlusvõimele igal juhul palju rohkem vaba ruumi kui need, mida ilusates värvilistes karpides müüakse. Iga kast sisaldab igasuguseid tükke igast ooperist- samas leidub seal ka igasugu rattaid, torusid, detaile, inimfiguure, loomi ja muud.

Heategevuslik Lego

Nüüd on meil siis vaja need Legod kätte jagada- ACNUR viib enda kastid mingitele oma projektidele ning meie kastid lähevad ühe Bogotá mäe (cerro) väga vaestele elanikele, nende koolile ja päevakeskusele täpsemalt. Duplod lähevad väikelastekodudele, kust lapsi adopteeritakse. Selleks on muidugi vaja korraldada transport, ametlikud üritused ja meediakajastus. Kui kõik hästi läheb, toimub see juba järgmisel nädalal.

Eile käisime ka Itaalia kaubanduskojas, et uurida natuke nende ajakirja kohta. Tulemus on teadmine, et ühe ajakirja väljaandmine võtab neli kuud, on nelja inimese töö ning maksab neli korda rohkem kui meil eales raha kokku saada õnnestuks. Näis, mis sellega siis saab. Nende itaallaste kaubanduskoda oli meie omaga võrreldes nagu öö ja päev- suur ilus maja, suured kontorid, igal töötajal oma assistent, teenija, kes jookseb ringi ning toob juua, mida soovitakse. Samas on nemad tegutsenud juba 50 aastat ja meie vaevalt 5...

Tööl tuleb mul igasuguseid asju teha- vahest palju ja vahest mitte midagi. Ma pean enamasti ka koosolekutel klientidega juures istuma. Need on enamasti küll huvitavad. Angela, kes ka meiega koos töötab, kuigi mitte kontoris, on ehtne näide sellest rikaste Kolumbiast- ta on selline meigi, kuld/pärliehete, heledamaks pruuniks blondeeritud juuste, kalliste firmariiete ja Louis Vuittoni kotiga seebikate ärinaine. Tema on ka see, kes firmasisesed koosolekud oma lõputu lobaga talumatuks muudab ning mõnikord ta nagu ei saa asjadesele päris hästi pihta. Samas on ta isiklikult tuttav lausa mõnede ministritega, rääkimata suurfirmade juhtidest. Ilma selliste kontaktideta me ilmselt siin äri ei teeks, eksole.

Ilmad on siin äärmuslikud- päeval päike paistab ja on lausa palav, pärastlõunal hakkab eriti kurjalt vihma kallama ning hiljem õhtul on jälle tore. Eile õhtul tegin pikema jalutuskäigu siin ümbruskonnas, avastades, et naabruskond on ka siin Palermos päris tore. See, kus hostel on, on ülikoolide linnaosa ning tänavad on õhtul täis üliõpilasi. Hääled, lõhnad, pilt, soojus, kõik oli eile täiesti sarnane Limale. Samas nagu Limaski, märkasin mingil hetkel, et olin sujuvalt ületanud selle tänava, mis eraldas Miraflorest Surquillost (vabandust Limametafooride pärast, need lihtsalt torkavad mulle pähe) ning üliõpilased ja isuäratavad söögikohad asendusid inetute pisikeste poodide ja üldise räpasusega tänavatel. Käisin ühes suures supermarketis, mille nimi on Exito (teine suur kett siin on prantslaste Carrefour) ja see oli ikka palju suurem kui mistahes Selver, Prisma või Rimi. Kaupa on meeletult ja igat laadi ning minusugusele algajale Kolumbia elanikule jätkus põnevust ikka päris pikaks ajaks :)

Selleks korraks siis kõik. Homme ma ilmselt ei postita midagi, sest me lähme Kareni poole söögitegemist õppima. Sellest oleks iseenesest tore kirjutada, aga ma kahtlen, et mul aega oleks. Reedel aga kolin juba hostelist välja oma tulevasse korterisse ning samal õhtul sõidame koos Vero ja Trudega (võibolla ka Lenaga) sinna, kust tuleb kohv (Zona Cafetera). See jääb Bogotást nii 8 tunni kaugusele, niiet me võtame ööbussi, et rohkem aega saada. Tagasi olen ma ilmselt esmaspäeva õhtul hilja, niiet blogisse ma midagi vast enne teisipäeva õhtut (või kolmapäeva) ei postita.

Mind on nakatanud reisipalavik. Leidsin täna veel ühe koha, kuhu ma väga minna tahaks siin Kolumbias aga selleks on mul rohkem vabu päevi vaja ning plaani kuidas ühest suurest siinsest turismimonopolist mööda hiilida. Nad on küll meie kaubanduskoja partnerid, ent teevad reise inimestele nagu Angela ja see ei kattu ei minu ega mu rahakoti ettekujutusega ühest mõnusast reisist. Samas tundes iseenast, usun ma, et kõik on väga võimalik ;)

Glamuurielu

Nüüd ma siis teen blogipostituse möödunud nädalavahetuse kohta nagu lubatud. Ma ei oska kommenteerida, et mis mõttes siinne saatkonna-kaubanduskojaelu mingil viisil glamuurielu oleks, nagu üks mu kallis tuttav kommenteeris, aga ise otsustate, hehehe.

Igaljuhul juba reedel tööl olles polnud töömeeleolust enam haisugi- sisustasime aega liimist mullide puhumise ja senjoriita Laura show vaatamisega ning suutsime Egilile midagi üsna erilist sisse sööta :) Peale tööpäeva lõppu sõitsime saatkondade-kaubanduskodade seltskonnaga külasse nimega Las Mesitas, mis asub mägedes Bogotá lähedal aga märksa madalamal, niiet seal on ikka palju soojem. Seltskonnas olid mina ja Karen kaubanduskojast, Javi- Kareni kolumblasest sõber, miniskandinaavia ehk Vero ja Erik Rootsi saatkonnast ning Trude ja Martin Norra saatkonnast ning siis veel kanadalane Alex ja sakslane Corinne.

Millega me kontoris aega sisustame

Esimesel õhtul ei teinud me eriti palju kuna reedel peale töönädala lõppu olid kõik veidi väsinud. Käisime söömas ning mängisime jengat- ma poleks elusees arvanud, et see mäng nii haarav võiks olla. Koht, kus me peatusime, oli Kareni sõbranna suvemaja ning asus Las Mesitase külas sees. See oli üks üsna õdus suur maja elutoa, nelja magamistoa ning suure siseõuega, kus kasvasid mangod ning mandariinid. Lisaks sellele oli muidugi olemas ka bassein, koolibrid lillepõõsastes ning linnupesa elutoas söögilaua kohal laelambis. Üks linnupoeg oli kas pesas ära surnud ja siis alla kukkunud, või pesast välja kukknud ja siis ära surnud, aga söögilaualt leidsin tibatillukese linnukolba. Koos nokaga muideks :) Mingil meeltesegaduse hetkel otsustasin ma, et kõige õigem oleks sellele linnupeale korraldada kiire matus tühjas õllekastis. See kolp polnud muideks suurem kui mu pöidlaküüs.

Jenga kütab kirgi: Martin, Karen ja Javi

Javi kurje jengaplaane haudumas

Palju rohelisi mandariine

Magada oli Las Mesitases eriti hea- soojus ümberringi, vaikus (noh, peaaegu), puhas õhk ja mingi seletamatu rahu. Üldiselt ma pean tunnistama, et ma pole nii palju kohe ammu maganud kui sel nädalavahetusel. Järgmisel päeval kolasime veidi külavahel ringi, jõime mahlasid, mis on ausaltöeldes kõige odavamad ja kõige suuremad, mis ma kunagi näinud olen. Mingi 5 krooni peaaegu liitrise kannu eest...mnämm. Puuviljad on siin paljud mulle endiselt tundmatud, põhihitt siin on guánabana, mis on võrdlemisi magus, või siis lulo, mis on pigem hapukas. Inimesed on sõbralikud, õhk puhas, toit odav, vaade ilus- puhkus, ühesõnaga.

Supermahlad

Vaade Las Mesitase bussiterminalist

Pärastlõunal saabusid veel Lena Rootsist ning Rootsi saatkonna uus prakikant Linn, kes just eelmisel päeval Kolumbiasse jõudis. Üldiselt kogu siinne seltskond on juba päris suurte Ladina-Ameerika kogemustega ja ka muidu päris palju maailmas ringi reisinud. Üldiselt on see seltskond üsna lõbus ka ning oskab olla erinev oma igapäevasest rutiinielust. Kui ma poleks näiteks Martinit eelmisel nädalal korra lõuna ajal kohanud, poleks ma teda küll iialgi ülikonnastatud diplomaadina ette kujutanud. Erik on muidugi nähtus omaette- ma olen näinud igasuguseid hulle, käitumishäiretega inimesi, häid ja halbu frukte, fenomenaalselt kahtlaseid ja igas mõttes kurikuulsaid tüüpe ning pean tunnistama, et see rootslane pakub neile kõigile kõva konkurentsi. Kujutage ise ette 32 aastast diplomaati, nägu ja kõht mangost lödisemas, suur punane lill kõrva taga, sigar näpus häälekalt delfiinide armumängu demonstreerimas (täiesti kainelt ja ilma midagi tarbimata).

Kareni kohta olen ma ilmselt juba ühtteist maininud- temaga koos töötamine on igaljuhul rohkem kui äärmiselt lõbus. Tema on ka see, kes igasuguseid üritusi ja pidusid korraldab, eriti hämmastavalt hästi süüa teeb (neljapäeval sõin ma gallo pintot ja pean tunnistama, et olin valmis seda seni mitte eriti armastatud rooga hetkega oma lemmikute hulka arvama; või siis kolmapäeval kui ma tema juures olin ja ta "kiire pasta laimiga" tegi...mnämm) ja kunagi ära ei väsi. Javi, tema sõber, on äärmiselt hea ja tabava huumorimeelega, ja seda mitte ainult ladinaameeriklase kohta.

Laupäeva õhtul oli meil kavas väike ümberriietumine ning järjekordne superhea söök. Trudel oli toidumürgitus (ilmselt eelmise õhtu rasvakanast), Linn taimetoitlane ja Martin mandlitele allergiline, ent kõik teised olid rohkem kui rõõmsad. Vero jagas lahkelt kõigile tequilat (ta on Mehhiko fänn) ja Karen segas rummi. Alexil polnud kostüümi ning seetõttu pidi ta terve õhtu allarite väel istuma

Karen ja Javi

Javi ja Vero

Erik

Kokkuvõtteks pean ma ütlema, et väljasõit maale oli igati tore- Kolumbia võtab minu jaoks iga päevaga üha enam imedemaa jooni. Ilus ja soe ja sõbralik ja samas mitte liiga Saksamaa ka- maakohtades süües tihti ei anta nuga ega kahvlit- rasvanäpud on põhiline teema. Haha. Selle väljasõiduga õnnestus mul ka korrata Kesk-Ameerikas juhtunud nähtust- kõik koerad järgnevad mulle. Ma ei tea, kas nad tõesti teavad, et kui mul kanakints taskus oleks, et siis ma selle neile annaks. Igaljuhul viimasel päeval jälitas mind terve hulk kohalikke krantse ning üks üritas meile majja sisse tungida ning oleks hea meelega Bogotássegi kaasa tulnud. Vaeseke muidugi poleks elusees osanud arvata, mis teda siin suures ülerahvastatud tuulevaikses kultuurses heitgaasiaugus oodanud oleks. Samuti nägin ma esimest korda ratsutavat koera. Ta oli veidi haige ning ta peremees oli tulnud külasse abi otsima. Oh, need Ladina-Ameerika koerad on ikka südametemurdjad.

Nerón- koer, kes sõidab ratsa

Tema tahtis Bogotásse tulla

Jättes siiski kõik koerad maha ning võttes kogu reisiseltskonna kaasa, olen ma tagasi Bogotás, kus ilmselt aeg on minu kõige suurem vaenlane. Seda lihtsalt ei ole. Täna kontoris olles mõtlesin ma ka, et õhtul teen mitmeid vajalikke asju ja kell on juba nii kaugel, et peaks magama minema ning pooled tegemised jäid ikka tegemata. Tööl on ka ikka täielik latiinostiilis asjaajamine, selleasemel, et midagi ära teha, on meil miski koosolek koosoleku otsa. Ja siis kõik istuvad seal, joovad kohvi, heietavad maast ja ilmast, korrutavad samu asju üle ja üle ning midagi tehtud ei saagi. Homme on mul õnneks kaks tööalast käiku väljaspool kontorit, niiet ma olen õnnelik. Nii naljakas on see linnastumise tunne samas, olla nagu pisike mutter oma viisakate riiete, kingade ja käekotiga meeletus inimsaginas ja sul on oma hunnik asjaajamisi ning koht, kuhu minna ja kell, mis pidevalt tiksub minuteid ja sekundeid, mida tagasi ei saa.

Kuna ma ilmselt juba reedel lähen uuesti roheliste mägede ja veel rohelistema orgude rüppe, sinna kust tuleb see, mille poolest Kolumbia kuulus on (peale kokaiini), siis ma ei kaeba.
Glamuurielu või mitte, otsustad ise :D

Mundo Transmilenio

Vastikud punased bussid

Mul polnud täna üldse plaanis mingit blogipostitust tegema hakata ning lisaks sellele olin ma mõelnud õhtu jooksul midagi asjalikku ära teha. Ega mul kontoris aja surnuks löömisest ja taaskordsest lõunast koos norrakatega palju rääkida polegi. Tänasele päevale andis aga kõvasti tooni see "geniaalne" Bogotá transpordisüsteem- tuubil täis punased bussid tuntud Transmilenio nime all. (Ma olen üritanud allolevat teksti juba viis korda nähtavateks lõikudeks jagada ja seeläbi loetavamaks teha aga see blogger ei tee minu soovidest väljagi ja viskab ikka kõik ühes tükis milegipärast. Ma olen juba liiga väsinud ja pahur ka, et midagi leiutama hakata. Vabandust selle pärast, eksole.)

Kõigepealt hommikul jäin ma tööle hiljaks (millest polnud küll midagi, sest Egil jõudis 5 sekundit enne mind ja Karen tuli hoopis pool tundi hiljem), sest ühes Transmilenio bussis minestas üks naine ära. Kõik bussid jäid toppama kuni jaama turvamehed võrdlemisi paksu tädi tuubil täis bussist kätte said ja välja vedasid. Mõni ime, et ta ära minestas, ega sealt bussis suurt hingata ilmselt ei saanud. Hea küll, selliseid asju ikka juhtub.

Peale tööd aga läksime Kareniga ühte kohta, kus müüakse kingi. Kuna Karenil oli sealt tarvis koju minna, sest neile pidi mingi töömees tulema, siis viis ta mind taksoga lähimasse Transmilenio jaama. Kaarti uurides avastasin, et olen hoopis mingi muu liini ääres kui see, mis minu kodu juurde läheb ning et sinna jõudmiseks tuleks mul kaks korda bussi vahetada. Hea küll, kiiret mul polnud ning kuna mu teadmised Bogotást on ikka veel üsna nirud ja see jaam asus mingi kiirtee moodi suure tee ääres, siis otsustasin lihtsalt sõitma hakata. Peale põhjalikku kaardi uurimist leidsin siis endale vajaliku bussi peatumiskoha ka üles ja jäin ootama.

Selle Transmilenioga on aga nii, et kuigi bussidel on oma rada kasutamiseks, siis peavad nad siiski valgusfoori all peatuma ning teades siinse mandri sõitmismaneere juhtub ju tihti, et ummiku teeb veel hullemaks keegi, kes sõidab üle ristmiku ja jääb seal siis ummiku tõttu toppama. Lisaks sellele võib mõne bussiga peatuses olles midagi juhtuda ning see halvab ka ülejäänud busside liikluse. Igaljuhul mingit bussi ei tulnud. Tähendab tuli aga mitte just seda, mida mul vaja oli.

Umbes pool tundi hiljem ilmus see õnnetu buss siiski välja ja ma pean tunnistama, et ma pigem riskiksin oma eluga kuskil tormisel merel või piraajadega koos ujudes kui tipptunnil suurlinna ühistranspordi keerises. Kuna aga mul oli juba äärmiselt kõrini seal esimeses jaamas ootamisest, siis tegin nagu kohalikud- hüppasin ukse poole, jäädes kuhugi perrooni ja bussi vahele, tõmbasin sügavalt hinge ning ootasin kuni uksed vastu mu selga kinni liibusid. Vähemalt kinni hoida eriti pole vaja. Mingi amelev paarike vajus mulle peale ning kokkuvõttes ei kuulunud see sõit just kõige meeldivamate kilda.

Mingil hetkel jõudsin mingisse suurde Transmilenio jaama koos tunnelitega ja ma lihtsalt kõndisin ja kõndisin ja kõndisin ning mulle hakkas juba tunduma, et olen kõiki neid inimesi, kes mulle vastu trügisid juba varem kuskil kohanud. Marssisin muudkui edasi ja edasi ja edasi- ikka sellessamas süsteemis ja ikka ühe ja sama piletiga (vähemalt seegi hea). Järgmisel bussireisil nägin veidi koledamaid Bogotá osasid ka- sain niisiis oma esimese getorännaku, ikka sellessamas napakas transpordisüsteemis viibides. Vähemalt nüüd võin ma öelda, et ka Bogotás pole kõik mitte nii modernne, puhas ja roheline kui minu mõnelt pildilt siin blogis näha võib. Punases bussis kimasime mööda Lima La Victoria stiilis linnaosasid, aegajalt kõrgete tontlike Gamarra majade vahel ummikus seistes. Möödusime muljetavaldava suurusega prügihunnikutest ja nende vahel askeldavatest prükkaritest, tänaval lösutavatest kodututest, roosade neoontuledega baaride ees passivatest prostituutidest, tänaval tünnis lõket tegevatest tüüpidest hingates aknast sisse pahvivat getohaisu. Bogotás algaks nagu öö kohe kui pimedaks läheb.

Järgmises jaamas, kus ma jälle bussi vahetama pidin, oli jälle mingi õnnetus ning sai taas mõnda aega passida. Mingi abivalmis tüüp saatis mind seal ühele ekspressliinile, mis oli küll tühi ja kiire, ent ei peatunud tegelikult minu peatuses. Neljanda bussiga ning pärast kaks tundi Transmilenio süsteemis viibimist astusin lõpuks oma kodupeatuses jaamast välja. Mul on siiamaani kuidagi kummaline tunne, nagu miski poleks enam endine :) Vähemalt oskan ma nüüd Transmilenio süsteemi kasutada ning orienteerun päris osavalt selles punaste busside ja liinide maailmas. Kõhedust tekitab ainult see, et juba 10 tunni pärast pean ma uuesti sinna sisenema. Modernne või mitte, mina isiklikult eelistaksin siiski metrood.

Muideks, Transmilenio süsteemis on toimunud ka mõrv.

Vihmalinn

Minu töökoha lähedal

Täna oli siis minu esimene tööpäev- nagu nii mõnedki ilmselt märkasid, olin ma pea terve päeva skypes ja msnis. Tõepoolest, polnud just kõige tegusam päev- aga nii see ei jää ilmselt. Peale minu töötab kaubanduskojas veel Karen, kes teeb kõiki asju ja väga efektiivselt ning lisaks sellele leiab veel aega ka tähtsateks tegevusteks Facebookis ja Youtubes. Siis on veel Egil, kes on võrdlemisi noor rootslane ja minu meelest üsnagi veider- seda nii heas kui halvas mõttes. Ta pole ise ka kuigi vana aga nimetab mind järjekindlalt niñaks ning ta suhtlemisstiil kõigub ameerikaliku hüperentusiasmi ja põhjamaaliku sarkasmi vahel. Muidugi on ka veel Paulo, tšiillasest direktor, keda ma veel näinud pole ja kes palju kohal ei käi, ning veel üks naine, kes ka harva käib.

Tööl peab käima 8.30-17 ja igaüks tegeleb oma asjadega. Meil on ka ära jagatud kohvikeetmispäevad, niiet see polegi ainult praktikandi ülesanne. Mina pean netilehekülge haldama, iganädalast infokirja koostama ja kõigile liikmesfirmadele saatma, koos Egili ja/või Kareniga firmasid külastama ning siis oma projektiga tegelema. Minu isiklik projekt on üsna suur asi- nimelt pean ma välja andma ühe ajakirja, mis tutvustaks meid, põhjamaid ja meie liikmesfirmasid. See on päris suur töö ja iseäranis põnevaks teeb asja see, et mul tuleb seda teha maal, kuhu ma alles mõni päev tagasi saabusin. Kuna ma pole midagi sellist varem teinud, siis hetkel on mul küll kerge segadus, et kust alustada. Igaljuhul on see igati põnev väljakutse ja kuna ma viibin riigis nimega Kolumbia, siis pole mul ka abistajatest puudus. Eugenia vend lubas juba mingitele oma tuttavatele helistada homme, kellelegi kellele kuulub trükikoda ja kellelegi, kes teab midagi taoliste asjade tegemisest :) Muidugi Egil ja Karen aitavad mind ka :)

Kes mind paremini teavad, on kursis ka sellega, et mulle aegajalt mingeid vägagi kahtlaseid asju meeldib vaadata. Täna tööl vaatasime Kareniga sellist Peruu teleshowd, mida tegi naine nimega Laura. Seda saadet paistavad teadvat inimesed pea kõikides Ladina-Ameerika riikides ning peruulaste mainele see kasuks just ei tule. Igas osas on mingi erinev skandaalne teema ning külalisi tuleb saate jooksul aina juurde ja juurde, vahepeal näidatakse salakaameraga filmitud klippe ning intriig võtab uusi ootamatuid pöördeid. Kohal on ka turvamehed, sest saatekülaliste vahel on üksteise peksmine üsna tavaline nähtus. Näiteks ühes osas oli emal oma raseda tütre mehega mingi teema ja siis selgus, et sellel mehel oli suhe mitme erineva naisega ning lisaks sellele veel ka ühe transvestiidiga. Või siis ühe rikka ja ülihoolitseva mamma pojal oli suhe maja teenijatüdrukuga, kellega ta plaanis kodunt ära kolida. Selgus aga, et samal tüdrukul oli suhe ka selle poisi vennaga ning lõpuks tuli sinna mingi vaene tüüp, kellega see teenijatüdruk tegelikult juba aastaid koos oli olnud ning keda ta rikaste poiste rahaga ülal pidas. See kõik paljastati loomulikult salakaamerate abiga. Kes hispaania keelt oskab ja midagi päris napakat vaadata tahab, siis neid leiab youtubest kui otsida Laura Bozzo nime.

Söök on siin Kolumbias ikka hea- täna käisin Trudega lõunal ja sõin pataconi (laiaks litsutud banaan, selline kõva ja küpsetatud) kana ja guacamolega. Miniskandinaavia ikka jälitab ning ma pean tunnistama, et ma norra keelest ikka väga hästi aru ei saa, kuigi ma üritan. Vihma sadas muudkui terve päeva ning seda hakkab ilmselt ka tulevikus kahjuks palju juhtuma. Bogotá meeldib mulle juba nüüd. Inimesi on tõepoolest palju ning kõigil on kuskile kiire- poekesi, tänavakaupmehi, igasuguseid söögikohakesi, kollaseid taksosid, tossutavaid busse, üksikuid hobuvankreid, kerjuseid, kostüümis äriinimesi, üliõpilasi ja muid tegelasi on meeletult. Ja erinevalt teistest paikadest Ladina-Ameerikas, mida ma siiani näinud olen, on siin rohkem mitmekülgsust- kõik inimesed ei ole ühe puuga löödud, mis mulle Limas alati näiteks tundus. Täna nägin isegi ühte kolumbia (indiaanlasest) emopoissi...haha.

Järgnevad mõned mitte just väga põnevad pildid linnast:




Linnaelu üheks oluliseks osaks on alati transport- kui Limat tuntakse isegi siin Bogotás mõrvarcombide järgi (combis asesinos), siis selles linnas siin on selline nähtus nagu Transmilenio. Need on sellised metroobussid (nagu Quitoski), millel on oma rada, omad jaamad ja perroonid. Peale tööd otsustasingi ühe sellisega koju sõita. Vihma kallas meeletult ning piletisaba oli tohutult pikk- kui lõpuks pileti kätte sain, olin ikka suures segaduses. Selline trügimine ja ma ei tea mitu erinevat liini, õnneks on kolumblased ikka äärmiselt abivalmid ning ma sain õigele bussile. Kõigest hoolimata õnnestus mul muidugi vales peatuses maha minna aga väike jalutuskäik ei tee ju kunagi liiga. Pilte ma ise sellest sõidust ei teinud, sest Transmilenio olla kuulus ka sellepoolest, et seal varastatakse palju, mõni ime muidugi, arvestades seda trügimist, mis seal toimub. Õnneks on olemas Google ning seetõttu võite siiski näha, millised need bussid välja näevad:

Kuulus trügimine Transmilenios

Ma ei tea, kas kõrgusest või vihmasajust ja pea- ning kõrvavalust või hoopiski uimasusest, oli mul täna terve päev meeletu tahtmine kokalehti saada. Karen küll kinnitas, et sellist kraami Bogotás ei leidu ning ma hakkasin juba hullumeelsusele kalduvaid plaane pidama, kuidas need Peruust siia võluda. Alla ma siiski nii kergesti enamasti ei anna ning elu on õpetanud kahte asja selles osas- esiteks Ladina-Ameerika suurlinnades leidub kõike ja teiseks- tuleb küsida igalt poolt. Loomulikult mu hipihosteli inimestel on laialdased teadmised kokalehtede müügikohtadest Bogotás ning lisaks sellele õnnestus mul näksida mõnda külmkapis vettinud räbaldunud lehekest ja avastada midagi nii toredat kui kokajahu. Kakao juustuga (!), millele on kokajahu peale raputatud, on küll parim vihmase õhtu jook. Mnämm....Ja tõepoolest, kolumblased panevad kakao sisse juustutükke!

Ma olen päris õnnelik, et olen praktikal just siin Kolumbias ja mitte kuskil Euroopas. Inimesed on siin ikka ägedad ja Bogotá on miski, mis väärib kogemist. Ma olen tähele pannud, et eurooplaste kohta on kohalikel enamasti kaks kategooriat, kas loco (hull) või extraño (imelik). Esimene on siis nagu lahe ja teine mittelahe. Ja locosid armastavad nad kõik.

Ma pole veel ühelgi peol siin käia jõudnud aga reedel siis algab rumba (pidutsemine) ka minu jaoks. Siit võite kuulata ühte laulu, mis on siin kohe väga populaarne ning mis on väga kolumbialik. See kummitab mind juba kolmandal siinviibimise päeval. Selle stiili nimi on vallenato ja on väga populaarne siinmaal nagu ma aru olen saanud :)

Lõpetuseks üks pilt meie kontoriaknast, mis ei sarnane just eriti vaatele mu toaaknast. Haha!

Pühapäev supiga

Eile ma kustusingi ära, nagu ma kahtlustasin- magasin 5 tundi päeval hoolimata kohutavast perekondlikust läbust, mis hostelis toimus. Õnneks ei jäänud ma siiski supist ilma- selleks ajaks kui üles ärkasin olid jõudnud tulla juba uued külalised- Eugenia venna Rafaeli sõbrad koos lastega. See supp, mis ma sõin, oli sancocho- selline hallikas kartulite, maisi, mingi muu juurvilja, lihakondi ja koriandriga. Kuigi ma koriandrit üldiselt ei salli, maitses see siiski hea. Siiski oleks ma peruule omaselt sinna supisse ka veits laimimahla tilgutanud...mnämm. Need inimesed, kes seal külas olid, jahmatasid mind positiivselt, sest tegu oli tõeliste Garcia Márqueze raamatute kolumblastega. Võibolla kunagi hiljem olen ma suuteline täpsemalt seletama, mis ma mõtlen selle all.

Hiljem kui ma oma toas olin, hakkas mulle tahtmatult kõrva vestlus, mida peeti just minu ukse taga- seal on nimelt tugitoolid ja lauake. Eugenia arutas mingi noormehega teemal kadunud perekonna leidmine Kolumbiast. Nagu ma aru sain, oli too lapsena Rootsi adopteeritud ning nüüd tuli siia oma juuri avastama. Jutt käis noormehe vennast, kes elab Calis, tema mitte vist eriti toredast pärisisast ning lõpuks lahati ka tema suhteid tüdruksõbraga. Ühesõnaga, jutuajamine, mida tavaliselt vist ei kuule. Arvestades seda, et Nacho elas samas toas, kus mina praegu, pole ime, et ta adopteerimisteemadega nii hästi kursis oli :) Üleüldse, see hostel on üks põnev segu viirukilõhnast, rootsist ja mingist seebiooperlikust "yo soy tu madre" teemast Kolumbia kastmes.

Samas maksab siin elamine ikkagi päris palju, seetõttu oleks tore siit varsti kuhugi mujale kolida. Mul on võimalus saada endale ühe rootsi tüdruku, Vero, korter, mis pole ka kuigi odav, kuna on ühetoaline ja asub lühikese jalutuskäigu kaugusel kaubanduskojast ja saatkondadest. Samas räägivad kõik, et nii lühikeseks ajaks, nagu neli kuud, on päris raske leida üürikorterit, mis oleks veel möbleeritud ka. See on muidugi ilmselt ka tõsi. Tuleval nädalal lähen igaljuhul Vero korterit vaatama, ta ise sõidab veebruaris Mehhikosse tööle.

Täna kohtusingi Vero ja Lenaga Rootsist ning Trudega Norrast, kes kõik on/olid praktikal oma riigi saatkondades. Koos nende ja Kareniga käisime kuskil Bogotá äärealal outlet shoppingukohas. Praegu on allahindlused ja riided olid seal üsna normaalsed, kuigi samas mitte märkimisväärselt odavad. Ma pole ikka veel kuigi palju Bogotád näinud, ainult taksoaknast ja siiani on kõik välja näinud nagu ikka Ladina-Ameerikas. Võrreldes Limaga, kus eriti slummi nägemata liikuda ei anna, pole ma siin veel ühtegi näinud. Ilmselt on needki ikka olemas, ent selliseid võluvaid "cerrosid" (mägesid) vähemalt selles linna nurgas, kus praegu asun, pole. Kohalikud ütlevad, et Bogotá on üks turvalisemaid suurlinnu Ladina-Ameerikas ja ma pean ka ütlema, et see siin on kallis linn. Samas ta meeldib mulle ja Kolumbia paistab üleüldse väga võluv maa olema.

Siinne elu saab ilmselt mööduma suurema pidutsemise, väljasõitude, söömise ja joomise tähe all. Nendel saatkonnainimestel on oma seltskond, kes võtab väga kiiresti omaks ning nendega koos on palju tegemist. Järgmisel nädalal saabub rootsi saatkonda uus tüdruk praktikale ja meile kaubanduskotta minu "paariliseks" peaks millalgi saabuma üks norra poiss. Igaljuhul tuleval nädalavahetusel sõidame me ühte kohta nimega Las Mesitas, kus toimub basseinipidu ja järgmisel õhtul stiilipidu või siis hoopis kostüümipidu. Neljapäeval lähme mingisse kolmekorruselisesse kostüümilaenutusse, kus pidavat olema kõike. Niiet kui kellelgi on mulle mõni hea kostüümiidee välja pakkuda, laske käia! Ja sellest järgmine nädalavahetus on plaan teha reis Zona Cafeterasse, mis on siis ala, kus toodetakse kuulsat Kolumbia kohvi.

Loodetavasti on need uued praktikandid seiklushimulised ja aldis igasugusteks reisideks- mulle meeldiks teha ka mõni selline, mis sisaldaks ehk mingit pikka ja äärmiselt lõbusat/piinarikast (kuidas kellelegi) laevasõitu.

Käisime ka söömas ning mul õnnestus ära proovida ka teine kuulus Bogotá tüüpiline supp- ajiaco. See sisaldab kolme eri sorti kartulit, kana, mingeid muid juurikaid ning maisi. Sinna juurde käib ka hapukoor, kapparid, riis ja avokaadopläga (nagu guacamole). Mnämm.

Ajiaco

Homme on siis minu esimene tööpäev kaubanduskojas. Loodetavasti hakkab mulle seal meeldima. Karen tuleb mulle kella 8-ks siia järgi, et näidata kuidas bussiga kohale saab. See on tore, sest siis ma näen ka rohkem linna kui siiamaani. Ilmselt saan omale ka kolumbia telefoninumbri.

Viimasel pildil on vaade mu aknast. Nagu näha, on see üsna kena ja roheline. Enamasti on see tänav tühi, ent samas eile mingil hetkel möödus sealt hobuvanker, mida juhtisid räbaldunud riietes väikesed lapsed. Need, kes vankrile ei mahtunud, sõitsid ruladega järel.

I love Hjo

Nüüd ma siis olengi kohal Bogotás. Lend oli pikk aga läks hästi- mul õnnestus enam-vähem kogu aeg lihtsalt magada. Juba Madridis oli rahvas teistsugune- hilja öösel läks sealt terminal ühest välja ainult kolm lennukit- Bogotásse, Limasse ja Moskvasse. Võib arvata ju, et kahel neist oli üpris sarnane reisijaskond. Ja ma ei mõtle Moskvat! Igaljuhul juba seal hakkasin ma märkama, et inimesed teevad pidevalt juttu niisama suvalistes situatsioonides. Umbes nagu sööklas süüa võttes, et "oh, mis nõmedad õhukesed salvrätid siin ikka on", või lihtsalt: "hei, mis lennukile sa lähed?". Kuigi kui enne lennukisse minekut Lima ja Bogotá järjekorrad kõrvuti seisid, oli küll erinevust näha ka nendes seisjate vahel. Peruulased olid ikka kuidagi vägaväga tuttavlikud- ma polnudki ju pea kaks aastat nii palju peruulasi ühes pundis koos näinud.

Lend läks hästi. Lennujaamas vaatasin, et ohh, Air Cometil ongi uued lennukid, sest tõpoolest sellise teada-tuntud määrdunudhallika lennukikere asemel vaatas mulle vastu hoopis uus, ilus ja särav värviliste kirjadega masin. Ma pean küll tunnistama, et pole vist mitte kunagi varem üle ookeani lennanud lennukiga, kus telekat pole. Mitte, et ma neid filme muidu niiväga jälgida suudakski aga sellest suurest maailmakaardist, mis asukohta näitab, tundsin ma küll puudust. Eriti sünge on muidu selline kaart, kus näitab ka seda, kuskohas maailmas parasjagu öö ja kus päev on. Kusjuures iga istme seljatoe taga oli küll mingi ekraan, ent sealt võis eredama valguse ajal oma peegelpilti imetleda. Lugemislambid ka ei töödanud millegipärast- võibolla oli neil lihtsalt elektririke. Samas, mis siin ikka viriseda, võrreldes suvise American Airlinesi reisiga oli jalgadel põlvedest küll mingi 10-15 cm rohkem ruumi ja kuna lennuk oli pooltühi, sain ma omale kaks istet- nii akna- kui ka vahekäigu oma.

Riiki sisenemine läks võrdlemisi valutult, keegi mult mu võlts-tagasilennupileteid ei tahtnud ja anti 60 päeva, kuigi tegelikult oleks 90 kindlalt pidanud saama. Vahest nad annavad 3o ka, niiet hea seegi. Muud kolumblased peale piirivalvurite paistavad igaljuhul äärmiselt sõbralikud olema. Lennujaama vetsus inimesed käsi pestes pärisid üksteiselt, kuidas reis läks jne.

Karen kaubanduskojast tuli mulle vastu ja viis mind ühte hostelisse, mida peab kolumblanna Eugenia, kellel on suhted ka Rootsiga seoses adopteerimisega. Ma täpselt ei tea veel, et mis viisil, kuid annan kindlasti teada, kui rohkem teada saan. Kella poole kuue ajal jõudsime kohale ning hakkasime teed jooma ja küpsiseid sööma, sest kõik toad olid täis. Siin elab ka Eugenia vend oma naisega ning välismaalased loomulikult.

Need välismaalased siin olid 14 rootslast, kes kõik täna Leticiasse (asub Amazonase jõe ääres Peruu, Kolumbi ja Brasiilia ühisel piiril) koolimajasid ehitama läksid. Eugenia ja Karen hakkasid hommikusööki valmistama ja mina pelmasin seal kõrval ausaltöeldes täiesti niisama- und ei tule aga väsimus on võimas. Mingil hetkel hakkasid need rootslased ka üles tõusma- enamik neist olid võrdlemisi vanad, mõni isegi 70, samas osadel olid ka teismelised lapsed kaasas. Ma sain siis oma soomerootsikeelt praktiseerida ning nende kõigiga tutvuda. Päris naljakas oli seletada, et ma alles täna kell 5 jõudsin kohale ning tegelikult ootan, et nad oma toad vabastaks, kuna mul pole kuskil magada. Samas hakkas selleks hetkeks täielik väsimusdeliirium peale tulema ja nii ma siis seletasin seal kätega vehkides oma äärmiselt võluvas helsingi murrakus ajavahest toibumise, inkade ja kõrgushaiguse teemadel. Leticiast tagasi tulles sõidavad nad nimelt Macchu Piccule inca traili tegema.

Rootsi on siin igalpool ja ümberringi. Varsti hakkab see mulle ajudele, ma tean juba seda. Eugenial on igalpool magnetid, mis näevad välja nagu minitatuursed Stockholmi metroo sildid, näiteks külmkapil on "Hötorget" ja teleka juures on "Gamla stan". Samuti on tal siin rootsi kokaraamatud, rootsi maastikega kalender, uusimaks asjaks on südamekujulised kleepsud kirjaga "I love Hjo", mis üks vanem paar sellest 14- liikmelisest seltskonnast kaasa tõi. Nali on selles, et Hjo hääldatakse nagu "hju" ning see pidavat ka Rootsi parim vallaslogan olema :) Siin majas on ka kõhulahtisuse nimi "Marabou jõgi"- see peaks ehk aimu andma kuhu ma sattunud olen ning ka seda, kui haige huumor on rootslastel :)

Igaljuhul rootslased sõitsid džunglisse ja koju läks ka Karen. Mina sain oma toa kätte, mida kutsutakse nunnult Nacho toaks, sest ka tema elas kunagi siin. Õnneks on see kõige kenam tuba siin, parkettpõranda ning laia voodiga. Valgust paistab ka palju sisse ning siin on ka wireless internetiühendus. Praegu pole mul sellest halli aimugi, et kus ma olen, kõrged mäed paistavad ainult tänavalt. Hostel ise on nagu suur kodu pigem- kõige keskel on elutuba ning köök on ka kõigil ühine. Täna pidid Eugeniale külalised tulema ning tehakse mingit Kolumbiale tüüpilist rooga. Ka mina vist võtan osa sellest, kui ma just äkitselt ära ei kustu. Õhtupoole lähen ma veel supermarketisse ka.

Ma pean kohe praegu ütlema, et mulle meeldib, kuigi ma veel midagi millestki ei tea. Lennukis tuli mul mingi kohutav ebamäärane igatsus selle järgi, mis mind ees ootab, kuigi ma ei tea tegelikult, kas saab igatseda midagi, mida sa ei tunne ega isegi kunagi näinud pole. Igaljuhul oli mul tunne, et ma sõidan õiges suunas! Maha astudes lõi kohe ninna mingi väga väga tuttav lõhn, mille ma vahepeal unustanud olin ja see jälitab mind siiani. Bogotá lõhnab ikka hirmus hästi :)

Kolumbia!

Kuna paljudel reisiblogidel on alguses mingi ettevalmistav “koti pakkimise” ja “varustuse hankimise” postitus siis ei saa ka mina teisiti :) Loomulikult, kuna ma lähen hoopis praktikale, siis ma ei hakka teile täpselt seletama, et mis ma kaasa pakin, vaid tutvustan hoopis oma sihtkohta ja tegevusplaani.

Täna sõidan ma siis Kolumbiasse, Bogotásse, kus ma praktiseerin Põhjamaade kaubanduskoja juures kuni juuni alguseni. Minu plaanile on reageeritud väga erinevalt- on neid, kes on üritanud mu pilgust leida hullumeelset läiget ning arvanud, et olen veits sõge kuna tükin “kuskile kolmanda maailma üliohtlikku perifeeriasse, kus möllab kodusõda”. Need aga, kes üldiselt asjadega rohkem kursis, on mu kohavaliku igal juhul vägagi heaks kiitnud. Lisaks sellele olen ma ise üsna veendunud, et Kolumbia on igati muhe ja põnev valik.

Kolumbiaga seostuv on ju tihtilugu igasugune paha nagu kokaiin, kartellid, FARC, Íngrid Betancourti röövimine ja vabastamine (mitte, et see viimane just paha oleks olnud) ning Pablo Escobar. Samas on Kolumbia ju ka kohvimaa ning Gabriel García Márqueze kodumaa. Lisaks sellele öeldakse, et kolumblased on üldse kõige õnnelikumad inimesed maailmas ning just sealt tuleb ka selline muusika nagu cumbia (Kariibi rannikult, aafrika orjadelt). Sellel maal on ka mitmekülgsust- mäed, džungel, preeria ja Kariibi mere rannik. Aga sellest kõigest juba täpsemalt siis kui ükskord kohal olen!

Siit võib ka näha ühte äärmiselt lihtsustatud Kolumbia kaarti, kust peaks saama aimu riigi asukohast. Muidugi pole siin märgitud, et kus on mäed ja kus džungel, ent diagonaalselt riiki läbiv kiri "Andes" tähistab igaljuhul mägesid.

Kolumbia kaart

Bogotá, mis saab olema minu kodu järgnevate kuude jooksul, oli tõepoolest veel ehk eelmisel kümnendil linn, kus toimus kõige rohkem mõrvu, ent viimaste aastate jooksul on kuritegevus vähenenud 70% aastas. Seega on tegu täiesti normaalse 8 miljoni elanikuga suurlinnaga Ladina-Ameerikas. Lisaks sellele olen ma siit-sealt kuulnud, et erinevalt Limast on Bogotá tõepoolest modernne metropol. Varsti ma siis annan teada, kas see hinnang on liialdatud või mitte :)

Siit võib näha ka kolme pilti, mis pole küll minu tehtud (ülla-ülla) aga mis peaksid endast kujutama linna, kuhu ma juba homme kohale jõuan:

Üks asi veel, mis ma tahaks kohe siin ja praegu selgeks teha, on ilm Bogotás. Hoolimata sellest, et linn asub ekvatoriaalses kliimavöötmes, ei tohiks unustada, et ta asub ka Andide mäestikus, mitte küll väga kõrgel (2600 m), ent siiski piisavalt kõrgel, et unustada igasugune ekvatoriaalne kliima. Niiet palun ärge hakake mulle kogu aeg ütlema, et ohhh, sul on seal ikka soe, sest Bogotá keskmine temperatuur on aasta ringi 14-15º ning vihma sajab ka tihti. Ma mäletan kuidas ma Limas augustikuus toas jope seljas lõdisedes kuulsin Eesti tuttavate õhkamisi, et “ohh, sul on seal ju troopika” ning ma enam ei tahaks sellist tahtmatut mõnitamist kuulata :)

Seda mõtet peaks illustreerima järgnev pilt- kuigi päike paistab, on näha ka päris tumedaid pilvi. Mäed on ka üsna lähedal.

Kuna ma lähen Bogotásse ikkagi eelkõige praktikale, siis mingit eriti ohtlikku elu ma esialgu elama ei hakka. Kolmapäeval kohtusin Helsingis ka Nachoga, minu muheda hispaanlasest koolikaaslasega, kes praktiseeris kaubanduskojas enne mind. Tema käest sain hulganisti informatsiooni tulevase töö, elu ja tuttavate kohta. Nüüd on mul siis selge, et kes armastab šokolaadi, kes käib kellega, keda tasub endaga reisima kutsuda ja kes on nii hull, et temaga lihtsalt peab tuttavaks saama J Kuna hakkan tööle kontoris ja ilmselt suhtlema inimestega, kes töötavad kaubanduskojas ning Rootsi ja Norra saatkondades, siis ilmselt saab Bogotá aeg võrdlemisi ontlik, ehkki loodetavasti piduderohke olema. Ka internetis hakkan ma tõenäoliselt palju viibima ning ka endisest tunduvalt rohkem Facebooki kasutama.

Karen, minu tulevane kolleeg kaubanduskojast peaks mulle lennujaama vastu tulema ja kuna ma jõuan kohale kell 5 hommikul ja pealegi laupäeva hommikul, siis võib juhtuda, et ta tuleb sinna otse peolt. Vähemalt tema küsimus, et kas ta peaks mulle rummi või pigem tequilat lennujaama kaasa tooma, näib sellele viitavat. Vara hommikul pidavat päris külm olema :)

Jätkub Bogotás…