Monday, March 30, 2009

Olulisest olulisem


Minu blogipidamine on viimasel ajal kahjuks natuke allakäinud- ajapuudus kummitab mind ikka ja alati ning muidu pole ka eriti tuju olnud inimesi oma tegemistega kursis hoida olnud. Mitte, et elu oleks äkitselt nii masendavaks muutunud või nii, aga enamasti õhtul koju jõudes on kas kell juba väga hilja või olen ma ise läbi, mis läbi. Ja kui nüüd päris aus olla, siis on mu diagnoos:”liiga palju pidu ja liiga vähe tööd”.

Eelmisel pühapäeval tegime väikese väljasõidu Laguna Guatavita juurde Bogotá lähedal mägedes. Meid oli kokku 7- kaks eestlast (mina ja Arvo), kaks rootslast (Linn ja üks vabatahtlik, Emeli), kaks kolumblast (Matteo ja Aleksandr) ja üks sakslane- Johannes, kes töötab vabatahtlikuna mingis loomaaias. Loomulikult hommikul kell kaheksa kokku saades jäid hiljaks kaks inimest- võite arvata, mis rahvuse esindajad :D Õnneks kumbki neist siiski sisse ei maganud, Matteo puhul oleks see eriti halb olnud, kuna tema teadis ainsana täpselt, kuidas sinna järve juurde pääseda. See Laguna Guatavita külastus osutus äärmiselt organiseerituks ja turistikaks, vastupidiselt sellele, mis oli Lonely Planetis kirjutatud. Liikusime suurtes gruppides giidide juhatusel ning nägime järvekest üsna mitme nurga alt. Vanasti, kui sinna oli sissepääs vabam, kippusid inimesed liigselt lägastama ning samuti üritati järve veest tühjaks lasta kuna kohalikud indiaanlased, muiscad, loopisid sinna omal ajal kuldesemeid. Püha paika Laguna Guatavitat seostati palju ka eldoraado müüdiga just seetõttu. Järv nähtud, saime tagasiteel üsna palju jalutada ja maalilisi vaateid ning lehmi nautida. Ilm ja loodus meenutasid pigem Eestit ning see tekitas igati positiivse tunde.

Tagasi tööl, ei ole ma saanud just millegi üle väga kiita. Ma ei ole absoluutselt motiveeritud. Meie projektid on enamik “Kolumbia projektid” või siis kui kasutada Egili sõnu, siis on kõik asjad veidi “criolla”- palju juttu ja homseks päevaks jäetavaid suuri plaane, ent tegelikult tehakse vaid väga väike osa sellest üleüldse kunagi teoks. Muidugi siin olles tuleb sellega arvestada ning leppida, ent mõnikord ajab selline asi kassiahastuse peale. Minu tööatmosfäär on igaljuhul täiuslik- kuigi jah, kõigeks muuks peale töötamise. Kareniga saab igaljuhul nalja palju ning lollusi ka palju- uusim lemmik on Kareni leiutatud laul (koos tanstuliigutustega), mis kannab nime “No quiero trabajar, no quiero trabajar” (ma ei taha tööd teha). Me enamasti alustame lõunasöögist rääkimist kell 10 juba, klatšime, plaanime väljasõitu Villa de Leyvasse, chatime mõlemad msnis väga palju, otsime netist soome mehi (Kareni jaoks), elame tervistkahjustavat elu, räägime üksteisele huvitavaid lugusi, kiusame Egilit ning ootame, et Kareni palka tõstetaks. Asi on nimelt selles, et Kareni palk on rohkem kui kolm korda väiksem kui minu praktikastipendium ning selle raha eest ei tee isegi Kolumbias keegi normaalne inimene sellist tööd. See on nagu mingi mini-laiskusestreik. Ja ilmselt kasutu. Minu praktikakogemusele kahtlemata.


Millega me kontoris aega sisustame vol 2: Karen tuunikalapurki avamas
Tööd me siiski Kareniga ikka mingil määral teeme ka- viimaste nädalate jooksul oleme kahel korral zona francas ning legosid kätte jagamas käinud. See on ka naljakas iseenesest- meie mingi hullult tassime ja rassime ning inimesed, kellele need on, lihtsalt istuvad, joovad kohvi ja vaatavad pealt. Praegu me oleme mänguasjad lihtsalt erinevatele organisatsioonidele kätte toimetanud- hiljem aprillis teeme ka mõned üritused koos lastega. See projekt mulle siiski meeldib- erinevalt asjadest, mis ma pean koos Angelaga tegema. See naine ajab mind ikka täiesti hulluks, ma pole elusees kelleltki arusaamatumaid tööjuhiseid saanud. Ta ise on aga inimene, kellel pole iialgi stressi ning ma kujutan ette, kuidas mõtted nagu valged pehmed pilvekesed ta muidu tühjas peas muheda viisijupikese saatel laisalt javäga suvaliselt ringi sõuavad. Kui ma muidu olen pigem kurb, et mul ainult kaks kuud ongi veel siin Bogotás järgi jäänud, siis mõtlemine koosolekutele koos Angelaga aitab alati seda kurbust märkimisväärselt leevendada :D
Legokuller Karen

Kõik siin Kolumbias pole siiski lust ja lillepidu- meeleavaldajad Plaza Bolivaril
Peale selle on mu elus veel palju õlut, rummi ja baare. Uusim lemmik on kahtlemata vesipiip, mida mul ükspäev eelmisel nädalal koos Arvoga teha õnnestus. Ja siis on veel tantsutunnid, kus ma küll siiani ainult ühel korral olen käinud…hihii. Ja teater, kus me reedel Linniga käisime. See viimane oli üsna huvitav kogemus kahtlemata- nimelt ma olin juba ammu tahtnud käia mõnes Bogotá teatris ning näha, kuidas on. Väljavalituks osutus üks komöödia ühes väga väikseses teatris Chapineros (ehk siis kus mina elan)- publikut oli nii 40 inimese ringis ning näitlejaid laval kokku 5. Keelest sain ma õnneks vägagi hästi aru- hoolimata sellest, et näitlejad kohati ülehelikiirusel rääkisid. See tükk avas minu jaoks ukse kolumbia huumori maailma- ja ma pean ütlema, et see on märksa visuaalsem kui põhja-euroopa oma. On aga asju, mis on ilmselt kogu maailmas universaalsed, nagu näiteks mingisugused rollid inimsuhetes- mingil teisel lainel aga muidu samamoodi võiks ka eestlasi täiesti ette kujutada. Ma täitsa arvan igaljuhul, et teatrisse satun ma siin linnas veel.

Varsti pühin ma taaskord Bogotá tolmu jalgadelt- ma olen seda linna ja siinset elu armastama hakanud, niiet seekord polegi mul niiväga kiiret siit ära. Samas on lahe ju reisida ka- yuhuuuuu! Reedel sõidame miniskandinaaviaga väljasõidule Villa de Leyvasse- sõidavad 2 kolumblast, 3 norrakat, 4 (!) rootslast ja 1 eestlane (doh…mina). See on ka avalöök semana santale (lihavõtted), mille puhul ma üllatuslikult sain teada, et kaubanduskojas on terve nädal vaba. Tegelikult see nõudis siiski kerge surve avaldamist Egilile, kes on meie boss- kolumbia naised on kohati üsnagi kangekaelsed ja manipuleerivad- Nata jonnis ning teatas traagiliselt, et peab siis loobuma oma plaanidest koos perega, Angela teatas silmakirjalikult ja alandlikult, et “kui sa väga tahad, siis me tuleme nädala alguses tööle” (yeah right nagu ta seda elusees teeks), Karen teatas konkreetselt, et tema välja ei ilmu ja mina kui üks tüüpiline eestlane lihtsalt irvasin selle kõige peale. Igaljuhul pühapäeva öösel sõidan ma Calisse, kus ma saan kokku Arvo ja osade teiste vabatahtlikega. Plaan on nädal sealkandis veeta ning ka pilk Kolumbia Vaikse ookeani rannikule peale heita.

Monday, March 23, 2009

La Heroíca

India Catalina
Pärast meeldivat õhtut Rodaderos ning ööd voodis magamist (mis oli imeline pärast võrkkiiget ja telki), asusime järgmisel hommikul teele Cartagena poole. Reisides Kolumbia rannikul, ei pääse ei üle ega ümber ühest teatud muusikastiilist- vallenatost, cumbia lõõtspilliga vennast. Vallenato pärineb linnast nimega Valledupar ning on Kolumbias äärmiselt populaarne- iseäranis Kariibi mere rannikul. Ma ise ei kuulu just vallenato kuumimate fännide hulka- 2 tundi non-stop vallenatovideosid bussisõidul Santa Martast Barranquillasse ei suutnud ka kuidagi minu arvamust muuta. Kõik lood on ühtemoodi reipad ning neil on üsna raske vahet teha. Keda huvitab, siis hetkel paistab rannikul eriti popp olema see lugu. Minu kahe esimese nädala põhiline lugu, Me Gusta on igal juhul troonilt tõugatud, see-eest on aga samalt artistilt juba uus hitt valminud. Viimase loo puhul juhiks eriti tähelepanu haaravale meloodiale loo keskkosas :P Igaljuhul juba Cartagenas olles nägin ka õudusunenägu 24 tunnisest sõidust vallenatobussis.


Need rõdud...
Cartagena puhul olid minu ootused äärmiselt kõrged- tegu on ikkagi nii paljuräägitud ja tuntud linnaga. Lisaks sellele olen ma üsna veendunud, et “Armastus koolera ajal” tegevus toimus just selles linnas ning et Fermina Daza ja doktor Urbino kolisid elama just Manga Islandile. Pettuma ma igaljuhul ei pidanud. Samas oli Cartagena minu jaoks ka suur üllatus- nii palju ja suuri slumme ning räpasust, vaesust ja viletsust polnud ma veel Kolumbias näinud. Ma ei pea sugugi silmas ajaloolise linnamüüride vahele peituvat vanalinna ega läikivate kõrghoonetega uhkeldavat Bocagrandet, vaid kõike muud, mis väljaspool neid põhilisi alasid laiutas. Elanikkond on seal valdavalt äärmiselt tumedanahaline ning aafrika orjade järeltulijad. Õhkkond ise oli aga märksa rohkem kariibilik kui Santa Martas näiteks.

Muelle de los Pegasos


Meie peatuspaigaks sai Lonely Planetis soovitatud ning raha säästvate reisijate lemmik Getsemaní- osa vanalinnast, ent mitte nii uhke ja laiutav kui see osa, mille poolest Cartagena kuulus on. Nagu kõik teised arvukad turistid, jalutasime linnas ringi, tutvusime vanalinna maagiliste rõdudega pikitud tänavatega, jõime värsket mahla, sõime kohustuslikku kookosega riisi, kõndisime mööda linnamüüri ja vaatasime alla Kariibi merele, passisime Bolivari pargis ning vaatasime kohalike noorte tantsuetteasteid, külastasime külluslikke puuviljaturge, tsillisime niisama ning läksime kaasa üldise valitseva meeleoluga. Kuigi meie hosteli ümbrus, Getsemaní, oli veidi räpane ning majad polnud sugugi nii uhked kui mujal, oli sealgi mõnus ringi jalutada. Minu lemmikuks sai igaljuhul üks pisike plats, mille ääres asuvas majas lahtiste akende all tegi üks kuuba bänd proovi. Cartagenas valitseb kahtlemata mingi omamoodi meeleolu- mõnikord on seda vaid veidi raske silmapiirini terendavate turistihordide vahelt üles leida.

Getsemaní
Õnnelik maja: seal tegi üks kuuba bänd proovi

Tüüpilised maiustused

Hoolimata niigi nappivast ajast, otsustasime ära käia ühes naljakas kohas- mudavulkaani juures nimega Lodo el Totumo. Sinna on võimalik minna nii omal käel kui organiseeritud tuuriga. Kuna meil ajaga priisata polnud ning sissepääsupileti vulkaanile oleks nagunii ostma pidanud, panime end kirja tuurile. Järgmisel hommikul polnud ma küll eriti õnnelik selle asjaolu üle, istudes õhukonditsioneeritud mikrobussis ning väga halba inglise keelt kuulates. See mudabassein ise on eriti tilluke ning julmalt ülerahvastatud ning kõik näis äärmiselt halva turistilõksuna. Sellel hetkel aga kui mudasse jõudsin, leebusin ma siiski märgatavalt. Kogu see värk on üks turistilõks, ent samas vähemalt saab oma raha eest hetkeks päris palju nalja. See auk on iseenesest peaaegu põhjatu, ent muda kannab hästi, niiet põhja vajuda pole võimalik. Nii me siis lesisime seal mudas ja irvasime ning kokkuvõttes oli see üsnagi meeldiv kogemus. Samuti pani see mind mõtlema sellele, et põrsaste elu võib ikka päris mõnus olla. Muidugi on kogu see värk hämmastvalt turistikas- mingid tüübid pakuvad inimestele massaži, teevad pilti ning aitavad sind pärast mudast puhtaks loputada ja seda kõike muidugi väikese jootraha eest. Mõtlesime Linniga veel pärast, et ilmselt üks veidramaid ameteid on päevad läbi mudaaugus tsillimine ja kümnete turistide käperdamine. Ma mõtlen siinkohal siis neid massažitüüpe seal.

Meiega samal tuuril olid ka ilmselt kõige vanemad seljakotirändurid, keda ma kohanud olen. See oli üks eriti armas vanapaar Rio de Janeirost- tädi oli 76 ja onu 82. Nad kasutasid Lonely Planetit ning peatusid odavates hostelites ning olid igati reipad ning elurõõmsad. Muidugi brasiillastele omaselt polnud nende keeleoskus peale portugali keele küll kuigi kiita. Nad olid rõõmsad, sest mina olin esimene inimene, kellega nad Kolumbias rääkida said, sest erinevalt kiiresti vuristavatest kohalikest, oli mul kannatust hispaania keelt aeglaselt ja selgelt rääkida. Ma pean küll tunnistama, et brasiillastega rääkimine võrdub minu jaoks norrakatega suhtlemisega- see on võimalik, ent midagi läheb alati nagu kaduma ka :D Tegu oli ikka eriti positiivsete inimestega ning väga elav näide sellest, et ka peale 50 aastast kooselu on ikkagi võimalik mitte teineteisest ära tüdineda ning kogunisti üheskoos midagi seikluslikku ette võtta.

Tee mudaauguni
Ja kommentaare polegi vaja... :-)
Kuigi mulle Cartagena väga meeldis, igatsesin ma tegelikult ikkagi natuke Tayrona vaikuse ning randade järele. Samas on see kangelasliku ajalooga linn siiski väärt end külastavaid turistihorde, ma oletan. Väga hästi säilinud ning mingi omamoodi tasakaaluga läikiva ja kalli ning vaese ja haisva vahel. Terve selle reisi aja tundsin, et olen sisenenud mingisse muusse riiki kui Bogotá- samas pole see riik ka Kolumbia, vaid hoopis midagi muud ja väga iseseisvat. Laupäeva hommikul ja lõuna ajal jalutasime veel veidi ringi, muuhulgas ka üle silla Manga Islandile, mis on väga erinevaid arhitektuuristiile esindav elurajoon (nagu ütleb LP)- maju oli seal tõepoolest nii uusi kui vanu. Istusime mõnda aega väikesel paadisillal ning vaatasime üle lahesopi paistvat Bocagrande siluetti kõrghoonetega. Cartagena on tegelikult üks hullus- mingi magnet nagu tõmbaks inimesi sinna ning linn muudkui kasvab ja kasvab. Meri on kahjuks tänu üle miljonile elanikule äärmiselt saastatud ning haiseb üsnagi ebameeldivalt.
Tänu sellele viimase päeva pikale jalutuskäigule õnnestus mul päikesepiste saada, mistõttu ootas mind ees ilmselt mu senise elu kõige ebameeldivam bussisõit. 18 tundi mittemagamist, pidevat janu ning kuumavat peavalu viis mind läbi pimedade metsade, lagendike ning teeäärsete külade. Seal bussis mõtlesin ma, et Kolumbia on ikka üks eriti armas maa- mõnikord on saatus ikka väga ebaõiglane. Varahommikul mägedes ärgates tervitas meid tugev kakalõhn ning järjekorde eriti ajuvaba ning vägivaldne actionfilm mingist superrambost, kes armastas porgandeid süüa. Jõudes lõpuks Bogotásse, õnnestus mul oma maja ees koos kõikide oma asjade ning jänkupuuriga kõhuli käia. Jänkupuur jäi terveks, ent seda ei saa öelda mu põlvede kohta.

Tagasi oma kodulinnas, pean ma tunnistama, et see linn on mind täielikult endasse haaranud- ning ajapuudus on endisest veelgi suurem vaenlane. Samas olen ma hakanud elama elu, mida mulle just vaja oligi- palju naermist, palju pidusid, palju tantsimist, palju väljasõite, vähe muresid ja vähe kohustusi. Ma ei tea mitmendat korda ma seda ütlen, ent Bogotá on hoopis teistsugune kui ma omale varem ette kujutasin. Siin kohtab suurlinnaelu, palju väga väga erinevaid ja omamoodi inimesi, mitmekülgsust ning pidusid, mille poolest Kolumbia kuulus on. Ring on täis- neli ja pool aastat tagasi lugesin oma elu esimesi tekste hispaania keeles, mis rääkisid ühest suurest ja mitmekesisest sõpruskonnast Bogotás: nende eludest, tööst, õpingutest, pidudest rohke rummi ja aguardientega ning ühistest ettevõtmistest ja väljasõitudest. Märkamatult olen ma ise saanud üheks tegelaseks selles loos.

PS! Miguelitol läheb ka kõik hästi ja ta on päris palju suuremaks kasvanud :D

Monday, March 16, 2009

Ma suudlen merd

Ma olin üsna kaua kadunud kuna olin puhkusel Kariibi mere ääres. Eelmisel reedel istusime koos Linniga Bogotá lennujaama meenutavas bussiterminalis ööbussile, et alustada teekonda Santa Marta poole. Esialgu sõitsime Bucaramangasse, kuhu me juba kell 6 hommikul kohale jõudsime. Kuna mere tõmme oli tohutu, istusime seal kohe kiiresti uuele bussile ümber. Üsna pea selgus, et meie uus transpordivahend osutus üheks korralikuks neegribussiks (ma ei mõtle selle all midagi rassistlikku)- lihtsalt istmed olid ligadi-logadi ning kõik ülejäänud reisijad aafrika juurtega. Selles bussis tuli meil istuda kokku kaheksa tundi ning Bucaramanga mägine maastik vahetus aegamööda kuiva kõrbelaadse tasase maa vastu. Tee ääres oli mitmel korral tulekahjusid, mis polnud eriti üllatav kuna maastik oli äärmiselt kuiv. Mingil hetkel olid leegid teele eriti lähedal ning meie neegribuss kehastus hetkeks vapralt põrgubussiks ning nii me kihutasime natuke aega paralleelselt 3-4 meetri kõrguse tuleseinaga. Vaatepilt oli päris äge ning bussis läks sees täitsa kuumaks ja kärsahais jäi meiega veel tükiks ajaks.

Laupäeva pärastlõunal jõudsime lõpuks Santa Martasse. Tegu on ühe väga vana (ent mitte märkimisväärselt säilinud) tuulise linnaga Kariibi mere ääres. Minu esialgsest plaanist tegeleda sukeldumisega ei tulnud midagi välja kuna kaks päeva enne ärasõitu õnnestus mul Bogotás korralikult külmetuda ning verine nohu hankida. See loomulikult ei takistanud mind kohale jõudes kohe jahedatesse lainetesse hüppamast. Kuna Santa Marta rand polnud suurem asi ning linn jättis meile pigem veidra mulje, seadsime järgmisel päeval sammud Tayrona rahvuspargi poole, kus olla Kolumbia parimad rannad.


Santa Marta rand

Võluv sõber Santa Martas
Tayronasse pole neil eriti asja, kes jala käia ei armasta. Rahvuspargi väravatest viib asfaldttee (ja soovi korral transport) esimese peatuspaigani, kus asuvad võrdlemisi kallid ja luksuslikud hütid turistidele. Rand aga pole selles kohas ujumiskõlblik tänu vihastele lainetele ning salakavalatele hoovustele. Järgmisesse kohta nimega Arrecifes viib vaid kitsas ja mudane jalgrada läbi džungli. Sinna me otsustasimegi esialgu jääda ning üürisime omale võrkkiiged hoolimata hoiatustest, et öösel on rannas päris külm. Ka Arrecifesi rand pole tegelikult ujumiskõlblik- väga vihased lained ning dramaatiline silt rannas, mis manitses mitte järgneda nende 200 eelneva uppunu eeskuju olid piisavalt mõjuvad. Esimesed tunnid Tayronas olid igati ontlikud ning peale õhtusööki mõtlesime just Linniga, et peaks veel kuidagi järgmised paar tundi sisustama enne kui magama minna.

Siin olla väidetavalt 200 inimest uppunud

Kohe pärast seda hakkasid pihta veidrused, mis igasuguses vormis saatsid meid terve Tayronas veedetud aja ning mulle siiani absurdsed tunduvad. Kõigepealt ilmus välja üks kohalik mees, kes töötas sealsamas rannal ühes ööbimiskohas ning kutsus meid kaimaneid vaatama. Nimelt on seal ranna ääres selline soine ala ja tiik, kus pidavat kaimanid elama. Nii me siis läksimegi mööda liiva taskulampidega luusides kaimaneid vaatama ning tõepoolest- seal oli neid kohe päris palju! Hiljem sattusime rääkima kahe meie ööbimiskohas peatuva rootsi tüdrukuga ning mingil hetkel lajatati meile suur rummipudel lauale, et me ikka Kolumbia rummi ka degusteeriks. Lõpuks me degusteerisime ära kaks pudelit koos rootslaste ja kohalike ööbimiskohtade personaliga. Oli õhtu täis naljade rääkimist, vallenato tantsima õppimist, rahvalike tantsude demonstreerimist, rootsi laulude laulmist ja muud taolist.

Eesti mainele sealt midagi head ei tulnud, sest üks nendest tüüpidest väitis, et just paar nädalat tagasi olevat sealsamas ööbinud mingid viis kutti Eestist. Ma küll vaidlesin vastu, et see pole eriti tõenäoline aga lõpuks ei osanud enam midagi kosta. Need tüübid olid jutu järgi ikka üsna imelikud- nad olla paljaste kätega kaimaneid püüda üritanud ja siis rannal krabidest suppi keetnud. Lisaks sellele olid nad ilma piletita rahvusparki sisenenud ning jõid kohutavalt palju. Sellised heledad suurt kasvu mehed, kes sõnagi hispaania keelt ei mõiganud. Selle kirjelduse põhjal jäi küll eestlastest veidi opakas mulje. Mina ise muidugi käitusin äärmiselt fruktina nagu mul see viimasel ajal tavaks on olnud. Kuidagi õnnestus mul saada peaosaliseks ühes äärmiselt kolumbialikus seebiooperlikus ja ühepoolses (mitte minupoolses) armudraamas, mis hiilgas igas mõttes oma ajuvabaduses. Vähemalt meelelahutuslik faktor oli sellel lool väga kõrge ning pean tõdema, et mõnikord on tüdrukutel reisimine ikka palju lihtsam ja lõbusam (ja ka tüütum).



Üleüldse õnnestus meil Tayronas kohtuda äärmiselt paljude napakate inimestega. Näiteks sattusime pikemalt suhtlema ühe vägagi veidra 21 aastase noormehega Austriast, kes juba 7 kuud erinevatel mandritel ringi on rännanud. Ta ärkas igal hommikul kell 6 üles, et kõigepealt mediteerida, siis lõket teha ning seal omale hommikusöögiks riisi keeta. Kuu- ja nädalapäevade asemel arvestas ta aega riisikilodes ning hoolimata sellest, et ta veidike haises, esindas ta üldiselt ehtsaksalikke korda ning täpsust nõudvaid iseloomujooni. Igasuguse suhtlemise ja sotsiaalse käitumise osas oli tüüp natuke metsistunud- ta korrutas kohati samu asju üle ja üle nagu vana inimene ning ühel ühisel jalutuskäigul peatus ta poole lause pealt, et põit kergendada. Linni jaoks oli ta liiga veider ning mingil hetkel hakkas ta tüüpi pigem vältima. Isegi mitu päeva hiljem kui arutasime, et enamik turiste pigem lendab kui sõidab bussiga Cartagenast Bogotásse, siis torkas ta, et austerlane läheb jala :D Minu jaoks oli pigem rõõmustav vahelduse mõttes suhelda kellegagi, kes juhtme täiesti kokku ajab ning natuke erineb laiemast reisivast massist.



Tayrona oli minu jaoks päris muljetavaldav- sellist loodust näeb muidu vist põhiliselt pigem saartel- džungel ning seal ääres kohe valged liivarannad türkiissinise veega. Põhiliselt me tegelesimegi kas mööda džungliradu edasi-tagasi liikumisega, rannas lesimisega või vees hulpimisega. Mõned rannad olid popimad, mõned üsna inimtühjad- minu enda lemmikuks kujunes üks veidi kaugem rand üsna vihaste lainetega, kuhu võiski ennast ära unustada mere ääretu jõu ning lainete kõike summutava müha tõttu. Loomulikult on mul nende lainete tõttu ikka veel jalad veidi katki kraabitud, ent on asju, mis pole väga tähtsad ning kriimustused paranevad kiiresti. Samuti võtsime ühel päeval ette rännaku ühte endisesse indiaanikülasse kõrgemal mägedes. Kogu tee sinna koosnes kividel ronimisel ning võttis aega ligi 1,5 tundi- meie jaoks oli see pigem kurnav, eriti arvestades asjaolu, et meil polnud jalanõusid kaasas (samas austerlane ronis ükspäev sinna üles, et lihtsalt veidi puhata).
Mind on siin Kolumbias üsna palju indiaanlaste teema mõtlema pannud- erinevalt peruulastest armastavad siinsed inimesed väga igasuguseid indiaanistiilis etnoesemeid. Näiteks traditsiooniline Tayrona-stiilis kott paistab lausa kohustuslik aksessuaar olema. Igal teisel Santa Marta elanikul oli selline tööle minnes üle õla. Inimesed räägivad Tayrona indiaanlastest ülistavas toonis ning kiidetakse, et nende pärand on osa "meie" kultuurist. Muidugi tuleb siinkohal mainida, et tänapäevaks on nad kõik välja surnud, nagu inkadki. Võibolla see kõlab liiga sapiselt aga mulle torkas pähe, et siinkandis paistab kehtivat: "hea indiaanlane on surnud indiaanlane". Ma ei usu isegi muidu armastusväärsete kolumblaste indiaaniarmastusse eriti.

Kokkuvõtteks olid päevad Tayronas siiski ideaalsed- vaikus, teekonnad taskulambiga pimedas džunglis, võimas meri, rannad, paljajalu käimine, soojus ja muretus. Muidugi võrkkiiges magamisest ei tulnud midagi välja- peale esimest ööd kolisime ümber telki, kus oli märkimisväärselt soojem ning mida mu tõsiselt hullumeelne austaja omal algatusel oma lõhnaõliga lõhnastas (hea küll, kopitushais pole just meeldiv aga noh…). Hoolimata kõikidest napakatest inimestest ja rohketest äärmiselt absurdsetest hetkedest jääb Tayrona siiski ilmselt üheks minu lemmikkohaks siinmaal.

Põhiline Tayrona fauna- sipelgad



Selline nägi vanasti välja Tayrona indiaanlaste hütike

Tagasi linnas, ööbisime ühe öö Santa Marta uuemas hea liivarannaga linnajaos Rodaderos ühe Kareni erilise sõbra Fabiani (aka chico de Amazonas) juures. Nad kohtusid kunagi Kareniga Leticias, kus Fabian kokku 15 aastat töötas. Nüüd ta aga elab Rodaderos 20 meetrit rannast, kus ta koos oma sõbra ja töökaaslase Juan Carlosega korterit üürib. Päris tore oli vahelduse mõttes normaalsete inimestega suhelda- käisime hilja õhtul rannas ujumas, trotsides liivatormi, ning tegin pilte, et veenda Karenitki Santa Martasse puhkama sõitma.

Sunday, March 1, 2009

Miguelito

Täna me sõitsime koos Linni, Arvo ja kahe saksa tüdrukuga San Andresitosse, mis on selline hiiglaslik kaubanduskoht Bogotas. Seal müüdi tõepoolest kõike, mida hing ihaldas- jalanõusid, fotokaid, telekaid, riideid, alkoholi, relvi, poiss-sõpru ja veel igasuguseid asju. Minul õnnestus (ma ei tea kuidas) mingil väga pikal meeltesegadusehetkel endale jänes muretseda. Ja ma ei tee nalja. Arvo ja need saksa tüdrukud vaatasid mind igaljuhul üsnagi imelikult ning jänesest sai palju pilte tehtud (kahjuks mu enda kaameral oli aku tühi).

Igaljuhul läksime me Linniga Carullasse, et sealt mingeid kaste küsida. Seal õnnestus mul ka omale juurviljaosakonnast üks sõber leida, kes lahkelt pakkus, et võib minu poole plastkastidest puuri kokku panema tulla. Sellega saime aga Linniga ise hakkama, niiet üsnagi omamoodi külaline jäi siiski tulemata.

Tõttöelda ma ei tea, mis mul pähe lõi- ma pole kunagi arvanud, et üks jänes võiks olla täiuslik koduloom ning mul on ka tunne, et jänesepuurihaisu peletamisest minu tillukesest korterist jääb Usaquenist ostetud lõhnaküünaldest väheks. Muidu on Miguelito väga armas ning loomulikult armastab närida kõike, mis ette juhtub (ta närib isegi unes).

Appikene, ma tegelikult ei oskagi rohkem midagi kommenteerida. Mul on nüüd oma jänes ja seda Kolumbias. Ilmselt peaksin ma õnnelik olema.