Valgus ja Elu

Hei taas! Kõigepealt pean ma väga vabandama jälle- mul on viimasel ajal kohe õige kiireks läinud ja kirjutada oleks paljustki aga seda aega lihtsalt pole, mis pole. Möödunud nädalavahetusel käisin ma Mesitases ning olen juba kolmel Lego üritusel käinud. Vahvaid pilte on hulganisti ülespanemist ootamas ja muljetada tahaks ka. Ehk leian aja ikkagi millalgi. Minu kõige suurem vaenlane siin on aeg ja nüüd, kui veel ainult kaks nädalat Bogotás ongi mulle jäänud, kiusab mind ajapuudus eriti õelalt. Vähemalt igav mul pole siin küll olnud eriti :)

Aga nüüd asja juurde: täna pärastlõunal käisime koos Kareni ja ühe Angela arstist sõbranna, Lilianaga, ühes Bogotá kesklinnast lõuna poole jäävas lastekodus nimega Hogar de Luz y Vida. Sellest kohast pole palju lapsi adopteeritud- nimelt nad kõik on mingi, kas füüsilise ja/või vaimse puudega. Suurem osa neist vajavad palju hoolt, ravimeid, tähelepanu ning kurb tõsiasi on ka see, et enamus neist väga vanaks ei ela. Nende laste lood on tihti vägagi jõhkrad- on neid, kes on kaasasündinud puude tõttu lihtsalt kuskile maha jäetud, paljude vanemad on narkomaanid ning sellest ka sünnitraumad ja väärarengud. Samas on ka täiesti tervelt sündinud lapsi, kes on imikuna prügikasti visatud või kuskile trepile jäetud ja sellest tugeva trauma või haiguse saanud, kes on alatoitumuse pärast halvatuks jäänud või keda on nii palju pekstud, et enam liikuda ei saa.

Koolibuss

Leivategu

Liliana koos ühe kasvandikuga, kes leivatöökojas kaasa aitas

Minu lemmik

Lastega suheldes jäin ma silma ühele tüdrukule, kes just koolist tuli (osad lapsed käivad koolis). Nende laste lähedusevajadus ületas kõik, mis ma seni ülejäänud kuues (!) külastatud Kolumbia lastekodus näinud olen. Pean ka tunnistama, et ma olen ilmselt liiga pehme ega oska sugugi "ei" öelda. Ma polekski sealt peaaegu et enam tulema saanud. Väga raske on öelda ei, kui sa tunned, et sind vajatakse. Lapsed haaravad su käest kinni, tahavad, et sa neid kallistaks, nendega oleks ja tihti peale ka, et sa kellegi teisega poleks :)

Selles ruumis käisid vähesed omal jalal

1 aastane südamepuudulikkusega laps

Väga stoiline tüüp

Kusjuures mõistus on enamikel lastel korras ja vägagi terav- kuna neil aga on füüsiline puue, siis nad lihtsalt vegeteerisid seal oma toolides üksinda, sest kasvatajatel ei jätkunud kõigile kogu aeg tähelepanu :(

Üks chica linda oma apelsiniga

Muljetavaldavad ripsmed

Mina, Karen ja meie giidid: tüdruk roosas oli hogari esimene kasvandik, ta jäeti imikuna ühe collectivo tagapingile kuna oli pime. Praegu aga elab ja õpib ta hispaanias ning Kolumbiasse tuli vaid puhkusele.

Tänane päev ei olnud kergemate killast, ent mul on siiski hea meel, et seal käisin. Homme sõidan Tatacoa kõrbesse ja tagasi tulen alles esmaspäeval, mis on vaba päev. Yuhuuu!

Soacha

Seoses Lego-projektiga õnnestus mul möödunud nädalal ka kahel korral Soachat külastada. Tegu on Bogotást lõunasse jääva omaette asulaga, kuigi tegelikult on üsna raske öelda, millal lõppeb Bogotá ja algab Soacha. Kõnealune linn on suuremas osas nagu iga teinegi Kolumbias- keskväljak, ärid, söögikohad, tööstus, majad ja inimesed, ent sellest hoolimata on tal võrdlemisi halb kuulsus. Paljude meelest on tegu lausa "zona roja"-ga, ehk ohtliku piirkonnaga. Soacha on nimelt lisaks tööstusele ja sellele, et seal on registreeritud suurem osa veoautosid ning palju muid sõidukeid, kuulus ka mägede poolest. Need on agulid mäe külgedel, kus elavad samuti inimesed nagu kõik teisedki. Soacha mäed on siiski küll kuulsad eelkõige kõrge mõrvade arvu tõttu, vaesuse, töötuse, harimatuse, vägivalla, narkootikumide, pajude geriljaga seotud (olnud) inimeste ning hüljatud laste, kes saavad lapsed enne kui ise suureks kasvada jõuavad, poolest. Kõrgemad osad mägedest on ka ilma vee ja elektrita ning mitmed neist on "illegaalsed" kuna ei Bogotá ega Soacha linnavalitsused pole neid iialgi ametlikult tunnistanud.

Soacha peaväljak: siin tapeti narkotegelaste poolt 1989.ndal aastal presidendikandidaat Luis Carlos Galán
Transmilenio ongi Soachasse jõudnud

Arepamüügiputkad Soacha keskuses

Esimesel külaskäigul Soachasse sõitsime esialgu mäkke läbi ühe Bogotá lõunapoolsema ja vaesema linnajao Ciudad Bolívari: meile öeldi vaid, et Soacha algab seal, kus tänavate numbrid ära kaovad. Samuti näidati meile piiri, kust ülespoole majades enam vett sees ei ole. Sealsed inimesed käivad alltpoolt joogivett toomas.

Mägedel

Kurioosumeid selles kandis jätkub: näiteks näidati meile auto aknast ühte suurt tühja rohelist mäge, mis kuuluvat ühele Kolumbia smaragdikuningale. Sinna mäele ei tohi mitte keegi jalga tõsta, olgu see siis laps või täiskasvanu, kõik pidavalt koheselt maha lastama.

Peamised probleemid ongi mägedel töötus ja harimatus. Töökohti on Soachas küll, ent ka tööstuses on tarvis erioskustega töölisi. Samuti ei taheta eriti palgata inimesi, kellel on olnud sidemeid geriljadega. Peamine tegevus on üleval mägedel poepidamine- saada on kõike, mida igal pool mujal. Müügil on toidukaupu, riideid, jalanõusid, mööblit jne. Probleemiks on see, et mitte midagi ei toodeta ning seetõttu läheb kõik raha minema. Nägin ka mõnda prügisorteerimistöökoda, ühte hambaravikabinetti, juuksurit, ilusalongi ja mitmeid telefonioperaatorite müügipunkte. Nähes seal suuri Tigo, Comceli ja Movistari reklaame, tekkis küll halb tunne mõeldes sellele üüratule ebavõrdlusele, mis siin riigis valitseb. Kilomeetrid põhjapool, Bogotá põhjaosas, ilusas rohelises ja vaikses nurgas, samuti mäe külje peal, grillivad Angela naabrid Comceli ja Tigo direktorid liha, joovad kallist veini ja nägelevad selle pärast, kas Tigo direktor ikka tohib oma maja katusele isikliku mobiilimasti paigaldada või mitte...

Teine probleem on seotud sellega, et inimesed lähevad tihti lihtsamat teed- paljud noored hakkavad tegelema narkoäriga. Nemad tihti ka väga kaua ei ela.

Samuti saavad paljud tüdrukud juba 12-13 aastaselt emaks, jätavad kooli pooleli ning polevat väga haruldane kui 20 aastasel on 5 last ja neil kõigil erinevad isad. Valitsuse poolt saab ühekordset toetust laste sünni puhul ning väidetavalt olevat piisavalt palju ka neid, kes selle nimel lapsi saavatki.

Samas on Soachas ja ka mägedel piisavalt palju normaalseid inimesi, kes tahavad oma elu parandada, õppida, tööl käia ning elus kuhugi ehk ka jõuda. Sellest, mida me täpsemalt seal tegime, kus käisime, kellega kohtusime ja mida uut-huvitavat õppisime, kirjutan ma juba varsti.

Üksik laama

Üks kirik

Unistus lendamisest

Jah, see olen mina

Eelmisel nädalavahetusel oli meil siin puente (sild hisp. keeles), ehk siis pikk nädalavahetus, kuna ka reede 1. mai oli vaba päev. Selleks puhuks otsusasime seltskonnaga San Gili sõita- startisime reedel väga vara hommikul, sest sõit sinna Santanderi maakonnas asuvasse linna võtab aega umbes 7 tundi. Kohapeal oli palav ning päikeseline, panime oma asjad hostelisse ja sõitsime kõrvalasuvasse väikesesse koloniaallinna Baricharasse. Tegu oli pisikese, ent mõnes mõttes Villa de Leyvat meenutava valgete majadega üllatavalt täiuslikult vanaaegse külakesega. Jalutasime seal ringi, Arvo ja Emeli tegid ohtralt pilte (siinkohal peaks mainima, et pildid selles postituses ongi tehtud kas Arvo, Emeli või raftingufirma poolt), külastasime käsitööpoode ja kunstitöökodasid, imetlesime vaadet kõrvalasuvale kanjonile, sõime jäätist ja passisime niisama. Ahjaa, ma leidsin veel koera ka omale aga see polnud mitte ka esimene kord kui selline asi juhtus. Barichara oli äärmiselt tore aga mulle hakkab tunduma, et Kolumbias on koloniaalküladega nagu Peruus inkavaremetega- neid on lihtsalt igal pool ja nad kõik on ilusad ja toredad, ent põnevusaste langeb iga järgneva külastamisega märgatavalt.

Kaunistotakas pilt, taustaks kanjon

Emeli kanjoni taustal

Minu (järjekordne) koer

Tegelikult on aga San Gil kuulus hoopiski ekstreemspordi poolest ning meilgi õnnestus endale kava paika panna. Järgmisel hommikult liitsime oma seltskonna kolme kolumblannaga Bogotást- üks neist oli Couchsurfingu kasutaja Diana- äärmiselt energiline, võrdlemisi napakas ja kahtlemata valju häälega ning rõõmsameelne tegelane. Esimese tegevusena võtsime ette asja, mille nimi on torrentismo, ehk siis sisuliselt midagi sellist, et pead köitega mingist kosest mööda kaljuseina alla laskuma. Ma ei saa öelda, et see tegevus mu lemmiktegevus just olnud oleks, sest minumeelest oli see üsna hirmus- võrdlemisi tehniline ja kontrollitud. Aga alla ma siiski sealt lõpuks tulin. Noh, me kõik tulime, kes kiiremini, kes aeglasemalt.

Instruktsioonid

Jep, see olen mina (õõh)

Meie lustakas seltskond- eest teine kiivriga tropp olen mina

Järgmiseks oli meil kavas rafting ja seda jõel nimega río Suarez. San Gili lähedal on nimelt kaks jõge ning enamasti tehakse raftingut ühel teisel (nimega Fonce), mis asub lähemal. Samas peetakse seda Suarezit parimaks raftingujõeks Kolumbias ning hoolimata sellest, et sinna kohalejõudmiseks pidi veidi kauem sõitma, oli asi seda igal juhul väärt. Minu jaoks oli see elu teine raftingukogemus, esimest korda tegime me seda Hondurases, pärast Kesk-Ameerika reisi kõige metsikumat pidu, pooltühja paadiga ja vihmasajus. Ma pean tunnistama, et tol korral oli minu ägeda peavalu tõttu kogu tripi lemmikkohaks kahtlemata vees vooluga kaasa hulpimine ning sugugi mitte class IV kärestikele peale minemine. Sel päikeselisel Santanderi pärastlõunal polnud aga mu enesetundel midagi viga, paat oli suur ja rahvast täis ning meeleolu ka võrdlemisi hea, kuigi seiklusele eelnev kuivtrenn teemadel paadist välja kukkumine, paadi alla kinni jäämine ja paadi ümberminek polnud küll väga motiveerivad. Ette hüpates peaks mainima, et midagi sellist tegelikult ei juhtunud. Tegelikult oli rafting väga äge, väga väga äge. Ainuke häda oli selles, et sõit sai liiga kähku otsa. See on meeldiv tegevus kuna on segu enesekontrollist, tehnilisusest, vihasest veest ja lendamise tundest ning río Suarezi puhul ka imeilusatest vaadetest.

Palju kiivritega troppe ehk siis meie raftingutiim

Yuhuu, hakkab varsti pihta

Pärast raftingut oli päev sisuliselt läbi juba, sõime õhtust ja pärast seda kustusime ära. Viimane päev, jälle kord palav ning päikseline oli tegevuste poolest õhu päev, kui eelmine oli olnud eelkõige vee päev. Hommikusööki sõime vaikuses, sest mõtted olid natuke hõivatud järgneva tegevuse pärast- nimelt oli meil kavas teha benjihüpe mingilt sillalt. Vot see on tegevus, mida ma polnud elusees teha plaaninud. Samas sinna hüppekohta kohale jõudes ei näinud kogu see asi sugugi õudne välja- ilus oli, päike paistis, kena sild, vastupidava välimusega köied…Ma poleks elu sees arvanud, et sillalt allahüppamine võiks nii lihtne olla. Lihtalt astud üle ääre, ajad käed laiali ja hüppad. Ilmselt mängis siin rolli minu lendamisega seotud kinnisidee ka. Ainult siis kui ma juba sealt sillalt alla jõe poole lendasin või kukkusin, sest see värk tundus üsnagi kaootiline, käis küll mõte läbi pea, et midamateenmidamateenmidamateen, oh oh, ja ma karjusin ka päris korralikult. Aga millal veel kui mitte siis? Noh, täitsa äge oli. Natuke sai ikka märjaks ka.

Vaade sillalt

Päris lõbus oli

Linni stoilisus on kohati imestamisväärt :-)

Kaunis pilt, eksole: mina, Emeli, Diana

Pärast hüpet sillalt läks Linn ära koju ning meiega liitus Diana, et minna paraglaidingut tegema. Enne seda sõime ka sipelgat. Või noh, mina sõin ühe suure praetud sipelga ning Arvo lõpuks proovis ühte ja sülitas suuremas osas välja ning ülejäänud seltskond keeldus seda isegi suhu pistmast. Okei, see maitses nagu praetud putukas aga midagi eriti hirmsat selles ka polnud. Niisiis, paraglaiding. Me sõitsime sinna kohta kokku kaheksa inimesega, kellest neli, sealhulgas Arvo ja Diana, läksid esimestena lendama. See paistis päris äge ning Diana valjuhäälsed hõiked kandusid meieni tuulega ka väga kaugelt. Päike aga kadus mingil hetkel ära ning kui esimesed lendajad tagasi jõudsid ning kord teoreetiliselt meie kätte jõudis, hakkas vihma sadama. Ja mina, Emeli ning veel kaks inimest ei saanudki. Ma ei hakkagi väitma, et ma pettunud ei olnud. Üks asi on lennata või mitte lennata aga teine on omale pähe võtta, et sa teed seda ning siis viimasel hetkel mitte seda teha. Sadu ei mõelnudki järgi jääda, ootamisest hakkas kohe päris külm ning me läksime tagasi. Sellest moraal- kogu aeg ilmselt ei saagi lennata, enamasti tuleb ikkagi kahe jalaga maa peal olla. Tegelikult saab seda asja ka Medellinis teha, niiet võibolla ma ilma ei jäägi.

Õnnelik Diana veits putukaliku paraglaidinguvarustusega

Unistus lendamisest

See on siis kui sa lennata saad

TÜNG: viis minutit enne vihmasadu

Hoolimata nädalavahetuse veidi nukrast lõpust, võis sellega siiski ju päris rahule jääda. Nüüd olen ma tagasi Bogotás, päike paistab, pühapäeva õhtu on ning natuke hakkab kõhe mõeldes sellele, et ainult neli nädalat ongi veel jäänud. Ilmselt lähevad aga asjad täpselt nii nagu nad peavadki minema. Ma siiski natuke juba igatsen Kariibi merd ka- ja seiklusi. Samuti ka seda ilma, mis Eestis-Soomes praegu on, pikki päevi ja kevadõhku. Aga ma ei kurda- kui verine nina välja arvata, on elu Bogotás ju üsna nunnu.