Saturday, January 16, 2010

Läbi raskuste Argentiina poole

Sucrest ärasaamine osutus veidi problemaatiliseks- imelik küll, erinevalt Kolumbiast või iseäranis Peruust, ei ole Boliivias reisimine minumeelest kuigi lihtne. Busse on kuidagi vähem, pikematele reisidele ei pruugi samal päeval alati pileteid olla ning kui ikka mingisse linna väljuvad bussid ainult hommikul või hilisõhtul, siis muul ajal ei saagi kohe kuidagi. Ma tahtsin reisida Argentiinasse, ent teha vahepeatuse Tupizas ning reisida Sucrest sinna päevasel ajal. Käisin vist kolmel korral bussijaamas uurimas, ent otsebussid väljusid ainult pärastlõunasel ajal, jõudes kohale kella 3-4 ajal hommikul. Oli variant sõita Potosisse ning seal bussi vahetada, ent bussid Potosist Tupizasse väljusid kõik kella 9 ajal hommikul ning Sucrest poleks ma bussiga sinna nii vara jõudnud. Lõpuks otsustasin riskida ning üritada sinna collectivo-taksoga minna, startides kella 5 ajal hommikul. Õnneks leidus teisigi, kes sama vara sõita tahtsid ning jõudsin üsna täpselt Potosis järgmisele bussile. Teekond oli karmipoolne kuna mingil hetkel lõppes asfaltee ning edasi oli suur suur tolm- vahepeal ei näinud aknast ülde midsgi välja ning hoolimata kinnistest akendest puges see sisse läbi iga prao. Kuna bussis vetsu ei olnud ja peatusi ei tehtud, siis ma ei julgenud ka kogu 7 tunnise sõidu jooksul midagi juua. Kogu pagasiruumis olnud kraam oli kaetud paksu tolmukorraga.

Tupizas uurisin võimaluste kohta külastada soolaväljasid ja Edela-Boliivia metsikuma loodusega alasid tagasiteel, tatsasin niisama ringi ning ausaltöeldes hakkas mul juba ühe pärastlõunaga üpris igav. Järgmisel hommikul sõitsin järgmise bussiga piirilinna Villazoni mööda uskumatut tolmuteed- kuna toimusid teetööd, sõitsime mööda mingit alternatiivset rada, mis kulges vahepeal ka kuiva perioodi tõttu üsna vähese veega jõesängi. Villazonis läksin piirile, Boliiviast väljumine läks kiiresti, ent üle silla Argentiina poolele jõudes tabas mind üllatus- megapikk järjekord. Selgus, et sel päeval oli piiril elektrikatkestus ning kuna Argentiina piirivalvurid kasutavad arvutit migratsioonitoiminguteks, ei saanud nad lihtsalt mitte midagi teha. Seisime seal ligi kolm tundi kohutava vihiseva tuule käes, mis keeras üles tolmu, liiva ja pisikesi kivikesi, mis näkku lennates olid päris valusad. Kuigi oli selge ilm, polnud taevas mitte sinine vaid liiva värvi pruunikas ja kuidagi maailmalõpuendeline. Kaklesime seal sabas üsna palju boliivlastega, kes pidevalt vahele trügida üritasid, mis siis, et järjekord nagunii ei liikunud. Sain tuttavaks enda selja taga seisva argentiina kuti Pabloga, kes oli Peruus oma tüdruksõbral külas käinud. Mingil hetkel kästi kõigil tagasi Boliiviasse minna, et passist koopia teha ja siis tagasi tulla. Et mitte järjekorras oma kohta kaotada, andsin talle oma passi ja jäin meie kotte valvama. Uhh, sel hetkel haarasid mind kahtlused- anda oma pass võõrale inimesele kuskil piiril kahe riigi vahel on hullumeelsus ja kuna Pablol läks päris kaua aega, hakkasin juba mõtlema, et äkki on ta kohver kivisid täis ja tegelikult ma ei näegi oma passi enam kunagi. Õnneks ilmus ta siiski välja ning meie passid käisid käsitsi argentiina piiriametniku käest läbi ja võisimegi minna.

Koos sõitsime Argentiina piirilinna La Quiacasse, kus Pablo aitas mul osta bussipileti Põhja-Argentiina külasse Huamahuacasse, teda ennast ootas veel ees 22-tunnine bussisõit oma kodulinna. Esimesed muljed Argeniinast panid mind tundma nagu ma oleks sisenenud Mordorisse- taevas oli tumepruun ning vihisev tuul sasis raagus puid. Humahuaca oli pime, tühi ja jääkülm- sain seal kokku iiri tüdruku Felicityga, kes oli näost sinine kuna oli juba pool tundi üritanud taksot leida, et sõita mingisse hostelisse, mille ta oli broneerinud. Äkitselt ilmus pimedusest välja auto- nad tulid sealt hostelist Felicityle järgi ning kuna mul mingeid plaane polnud, otsustasin kaasa minna. Kohale jõudes selgus, et see hostel oli hirmkallis ja väga külm, meil õnnestus seal toas korgid läbi lasta kui Felicity komistas soojapuhuri otsa. Natuke kahju oli nendest kuttidest, kes seal toas juba elasid, ent me otsustasime oma asjad võtta ja ära minna, et küla keskuses mingi muu elupaik leida (nad said elektri küll varsti tagasi). Leidsimegi poole odavama hosteli, kus saime ka toreda sooja toa. Kell oli kümme ning ma polnud päev otsa midagi söönud (piirisabas polnud toitlustusteenust) ning ma avaldasin kahtlust, kas mõni restoran on veel lahti. Argentiinlased hostelis hakkasid selle peale naerma- et miks ei peaks olema. Nojah, uus riik ja uued kombed- Argentiinas ei tehta ühtegi restorani enne kella kaheksat lahtigi ning süüa saab paljudes kohtades veel peaagu südaöölgi. Kõik oli äkki teistmoodi- menüüd, toidud, kombed. Näiteks see, et liha juurde tuleb eraldi lisandid tellida. Esimese õhtu kohta oli palju uut ja huvitavat, millega harjuda.

Enne magamaminekut kammisin juukseid ja sealt pudenes välja peotäis liiva ja kivikesi.

Jälle see Evo

Tagasi Sucres, oli mu enesetunne üsna halb. Kuna kohe-kohe oli tulemas Boliivia iseseisvuspäev, olid kõik linna hostelid enam-vähem täis ning mu õnn oli suur kui sealsamas rahvusvahelises hostelis, kus ka ennem peatusin, oli just täpselt üks vaba voodikoht alles. Rõõm oli eriti suur kui avastasin, et see oli minu vana hea voodi! Veel paremaks tegi asja see, et ka üks tuttav toanaaber oli alles- saksa tüdruk Heidi. Ka tema oli haige ning seetõttu vegeteeris oma voodis. Selle hosteli eriline pluss oli mugavus- nii mõnusaid hostelivoodeid pole ma kuskil mujal Ladina-Ameerikas seni veel kohanud. Tubades oli palju ruumi ning need olid tõeliselt ilusad ja uhked ka- parkettpõrandate, kõrgete lagedega ning meie omas oli ka kamin näiteks. Ja muidugi isiklikud lugemislambid on nagu parim kingitus siis kui kavatsed veidi haige olla. Lõpuks magasin kokku poolteist päeva ja öö, olles enamiku aja kohutavates külmavärinates ning kõhus keeras. Kuna otseselt surema hakkamise tunnet ei olnud, ei hakanud arsti juurde minema, ent ühel õhtul astusin siiski bussijaama lähedal asuva apteegi „valvearsti“ juurest läbi. Kurtnud talle oma muret, oli diagnoos kiire ja konkreetne: „Te olete rase.“ Kui ma sellele väitele üsna kindlalt vastu vaidlesin, tuli järgmine diagnoos: „Sul on seagripp“. Seda ma ka ei uskunud kuna mul polnud palavikkugi ning sain lõpuks veidi pahaseks juba, hakkasin astuma ning see „arst“ karjus mulle siis järele: „Seagrippi jääd sa varsti nii kui nii!“. Mõni ime siis, et mulle arsti juures käia ei meeldi.

Meie hostel oli üsna veider koht ka seetõttu, et kuna asus bussijaama vahetus läheduses ning oli 24 tundi ööpäevas avatud, oli ta üsna suure rahva läbivoolavusega. Tavaline oli situatsioon, et õhtul magama minnes oli su peakohal voodis magamas üks inimene, hommikul ärgates juba uus tegelane ning õhtul linnast tulles jälle uus nägu. Värvikatest tüüpidest polnud ka puudust, ühel ööl äratas üks unes rääkiv jaapanlane kõik toasolijad peale minu. Ka köögis valitses pidevalt mõnus segadus- erinevad seltskonnad, kes seal kokkasid ja klaasikesele veinile kutsusid. Samuti oli hoovi peal maja vabatahtlikele, kes olid kõik väga noored sakslased- enamik neist kas alustasid või lõpetasid seal oma vabatahtlikku teenistust. Ma ei tea mis programm see selline oli, ent nad elasid muidu kõik kuskil kaugetes Boliivia külades ja muidu veidrates kohtades, üks poiss oli aasta otsa (!) elanud Titicaca järves asuval Isla del Solil majas koos viie teise vabatahtlikuga, kus nad olid kõik veidi hullunud majasiseste intriigide ja pidevate joomingute tõttu.

Tegelikult oli Boliivia iseseisvuspäev Sucres väga suur sündmus, kuna sinna saabus isiklikult kohale ka riigi president Evo Morales. Evo külastust ümbritses palju kära ja saladuseloor- teada oli, et see käik pole õigupoolest kellelegi meeltmööda, sest Sucres ei toeta praegust presidenti pea keegi. Evo on pealinna pea täielikult La Pazi viinud ning see haavab sucrelaste uhkust, praegune president esindab ju ka väga tugevalt „madalamaid klasse“ ning rikastele ja intelligentsematele inimestele pole tal palju pakkuda. Riigi suurim ja rikkaim linn Santa Cruz on muide ka üks vihasemaid Moralese vastaseid. Isegi Evo indiaanilembus seostub rohkem La Pazi ümbruse aymarade kui Sucre kandi quechuatega. Palju vastuseisu ühesõnaga. Ajalehes kirjutati isegi, et Evo kartvat oma julgeoleku pärast Sucres ning kõigile oli teada, et ta sinna üldsegi tulla ei tahtnud, ent riigi juriidiline pealinn nõuab oma osa ning eelolevad valimised veelgi enam. Paar aastat tagasi kui Evo ka Sucres käis, olid linnas puhkenud rahutused, mis kestsid kolm päeva. 6. Augusti hommikul pidas president ka lühikese kõne linna keskväljakul ühe maja rõdult, mille kordust ma küll vaid hiljem telekast nägin- see toimus hommikul vara ning kellaaega ei antud üldse ette. Sel ajal lesisin ma hostelis oma voodis ja lugesin raamatut.


Selle maja rõdult Evo kõnet pidaski (vist)

Eelparaad- neile, kes õigel päeval rahutuste kartuses seda mitte teha eelistasid :)

Lõuna ajal otsustasime ka Heidiga linnas toimuvat kaema minna, et melust osa saada ning ehk ka midagi põnevat näha. Meeleolu oli ärev ja pingestatud ning tänavail oli rohkesti erinevaid kirevates pontsodes salgakesi, kes olid maalt linna pidupäeva tähistama tulnud. Indiaanlased kõndisid ringi kurjade nägudega ning paljudel olid mingid pikad toikad käes. Ilmselt need hirmujutud eelmistest rahvarahutustest panid mind natuke asju ette kujutama ka. Kõige ülbemateks muide, peetakse Potosi kaevureid, kuna nad on keskmisest Boliivia maainimesest tükk maad rikkamad ning nad pidavat kõvasti laiama, priiskama ja pralletama kui oma pimedatest kaevanduskäikudest välja pääsevad. Saabki seda neile pahaks panna? Kesklinnas oli riigiametnike paraad- mitte just eriti põnev- nägi välja nagu kontoriinimeste marss, ent ei puudunud ka orkestrid, otseloomulikult. Selle hoone ette, kus presinent arvatavasti ikka veel viibis, oli kogunenud kenake hulk rahvast- ka üks kenakesti provokatiivne pro-aymara grupp, kes skandeeris „Evo presidente“ ning vehkis ruuduliste aymara lippudega. Need tüübid olid küll selle peal väljas, et saaks veidi kaklust ja verevalamist. Imelik oli see, et nende ridades hüppas ka üks gringovälimusega mees- see nägi üsna müstiline välja, ent samas kui on inimesi Taanis, kes toetavad FARC-i, siis miks ei võiks näiteks üks sakslane liituda Evo Moralest toetava grupiga Boliivias? Kaklust siiski ei tekkinud, kuigi oli näha, et õlut ja chichat tarbiti üsna ohtralt ning õhtu lähenedes kandus pidu edasi kuskile äärelinnadesse, kus paljud oma sugulaste juures peatusid.

Tagasi linnas olles kasutasin ka võimalust ning külastasin üsna tihedalt Sucre turgu, mis on minu hinnangul üks parimaid, mis ma näinud olen Lõuna-Ameerikas. Pean silmas just toiduturgu ning söögivõimalusi- kui tavaliselt tundub turul söömine kuidagi terviseriskiga kaasnev ning mitte just kõige kainema mõistusega inimestele mõeldud tegevus, siis Sucre turul sõi küll igasugust rahvast, ka viisakates kostüümides kontoritöötajaid, näiteks. Lõunasöögid olid maitsvad, odavad ja külluslikud nind puuviljasalatite-mahlade valik oli ka eeskujulik, hindadest rääkimata. Selline puhas, viisakas ja suurepärase valikuga odav turg on küll ühe linna puhul äärmiselt suur pluss.

Kokkuvõtteks on Sucre minujaoks leid ja üks äärmiselt meeldiv koht. Okei, sucrelased on küll uhkusest pakatavad ning ei teeks paha neist natuke õhku välja lasta, et nende varbadki maapinda puudutada võiksid. Sucrelane on uhke, ilmselt veidi intelligentsem kui üks keskmine boliivlane, veidi jõukam ning muidugi ilusa ja ajalooliselt tähtsa linna elanik. Seda „Boliivia kauneim linn“, „Lõuna-Ameerika vabaduse häll“, „Lõuna-Ameerika mõrsja“, „Valge pärl“ jne pidin ma kuulma igal jumala tunnil, mis ma seal veetsin. Neil on muidugi, mille üle uhke olla, ent samas ei soovi ma ilmselt kunagi ühelegi sucrelasele tunnistada ning sellega ka neile ego kõditavat rahuldust pakkuda, et tegelikult meeldis mulle nende linn kohe hirmus palju ;)

Muidugi oli ka Sucres palju vaesust- linna äärealadel elasid maalt küladest linna kolinud inimesed väga kehades tingimustes ilma vee ja elektrita ning paljud lapsed peavad koolis käimise asemel tööle hakkama, et oma peret toetada. Samad probleemid nagu teiseski Ladina-Ameerika linnades- pole ka Sucre ainult ilus ja uhke ja ajalugu, otseloomulikult.

(eksi)Rännak

Sucres oli tore, ent osa minust tahtis kangesti kuskile välja- maale, kaugemale või ma ei teagi mida täpsemalt. Seal etnograafiamuuseumis kuulsin indiaaniküladest, mis polnud Sucrest väga kaugel ja mida oli võimalik omade jõududega külastada. Sealsamas sain ka täpsed juhised kuidas minna ning kogu ettevõtmine ei paistnud just väga keeruline olema. Kuna hostelis ühtegi huvilist polnud, asusin ühel hommikul üksinda teele ning alustuseks sõitsin linnaliinibussiga ühele Sucre tolmustel ääremaadel asuvale liivasele parkimisplatsile, kus indiaanlased oma pampusid veoautokastidesse laadisid. Minu transpordivahendiks oli seekord siiski buss, ent see-eest üks hullemaid räpakollibusse, mida eal näinud olen. Enamik istmeid olid võidunud, jäädavalt kas lootusetult lamavas või hoopiski tikksirge seljaga asendis, kaetud muljetavaldava toidujäänuste kihiga. Nii kunagi punast värvi riidest toolikatetel kui ka bussi põrandal leidus hulgaliselt saiapuru, pählikoori, munakoori, keedetud maisi, kartulikoori, igasugu pakendeid, kleepuvaid plekke ning minu kõrvalistmel oli kogunisti üks keskmise pikkusega näritud kont. Kaasreisijad olid igaljuhul värvikad, paljud pikkade pontšode ja rohkete pampudega varustatud, mõned neist minu nina jaoks liiga haisvad, valdavalt quechuakeelsed ning suuremas enamuses ühe kuni nelja lapsega reisivad. Minu üllatuseks ei rääkinud mitmed inimesed hispaania keelt- üks üsna noor paarike ei suutnud vastata minu küsimusele pileti ostmise kohta- ning veelgi suuremaks üllatuseks ei tundnud üsna mitmed inimesed bussis ka numberid. Selle tagajärjeks siis suutmatus leida oma istekoht viimseni väljamüüdud bussis ning mõned nooremad hakkasid vabatahtlikult abivajajatele kohti kätte näitama.


Sõit läks omasoodu ning otseloomulikult õnnestus mul oma peatus maha magada. Selle tagajärjel hüppasin maha kuskil keset tühjust kahe küla vahel ning mul polnud õrna aimugi, et kummale poole ma astuma peaksin hakkama. Kuskil eemal paistsid paar maja, ent mitte hingelistki peale kusagilt nagu võluväel väljailmunud koera, kes mulle hambaid säärde üritasid lüüa. Mul ei jäänud muud üle kui ennast õnnitleda. Varustasin end pika toikaga ja hakkasin astuma- esialgu läksin mõnda aega vales suunas, ent siis kohtasin esimest inimest, kes oli mingite prantsuse turistide privaat-autojuht ning temalt sain uued juhised kuidas järgmise küla poole astuma hakata. Tee ei olnud kõige toredam mida võiks ette kujutada- see oli tolmune ja ülesmäge. Autosid seal ei sõitnud (peale selle ühe prantsuse turistidega), sest sellel teel bussid ei käi ja veokad ka mitte ning nendes külades on vähe inimesi, kellel isegi jalgratas oleks olemas. Seega rahulik. Vastu tulid mõned inimesed ning ise liikusin vahepeal koos ja siis jälle eraldi ja siis jälle koos mingite külanaistega, kellele see teekond sugugi karvamööda ei olnud- nad vingusid üsna häälekalt.


Selline natuke "igav liiv ja tühi väli" mäed- ikka needsamad Andid

Ühel hetkel sai see matk aga otsa ning jõudsin mingi müstilise kraatri sees asuvasse Maragua nimelisse külasse, kus kohtusin taaskord selle turistiautojuhiga. Külasse oli ehitatud üle keskmise luksuslik turistiöömaja, mis oli ka üsna krõbeda hinnaga. Seadsin sammud järgmisesse külasse sellesama kraatri sees- Irupampasse- kus pidi mingi soodne „hostel“ asuma. Kohale jõudes leidsin eest järjekordse prantslase, seekord noore ja hea hispaania keele oskusega, koos oma boliivlasest giidi/sõbraga. See hostel koosnes ühest ruumist, kus olid voodid, söögilaud ja ka kööginurk, ent vett seal polnud ja elektrit loomulikult ka mitte. Koha perenaine, quechua vanatädi pakkus ka õhtusööki ning küünlavalgel veits mullaselt taldrikult süües ja oma kaaslastega juttu vestes ning hiidsuurt ämblikku jälgides mööduski õhtu.

Öösel hakkas mul imelik- ma mõtlen halvas mõttes imelik ning magada ma ka ei saanud. Nina veritses ja kõhus keeras ohtlikult ning und ei tulnud ja prantslase jalad tekitasid plastikuga kaetud madratsil kahtlast krõbinat, mis pani mind hetkeks mõtlema, et hiired on sisenenud mu seljakotti. Väga imelik tunne oli. Hommikuks olin täiesti sooda ning enesetunne oli tugevalt alla keskmise, sest süda oli kuidagi paha. Kuna mu eelmise õhtu vestluskaaslane oli mulle terve õhtu üksiku turisti ründamise õudusjutte rääkinud lisaks kõigele muule, otsustasin minna külasse, kust pidi transport käima. Tagasiteel kohtusin ühe mehega, kellega koos bussi ootasime ja maast ja ilmast ning kartulikasvatuse eripäradest rääkisime. Külaelanikud ei saa paljudest asjadest aru, näiteks isegi mitte sellest, mis asi on ikkagi õieti meri- koolis on neile sellest muidugi räägitud, ent ilma igasuguse merepiirita Boliivia elanikule on see väga abstraktne asi. Kui aga jutt põllumajandusele, eriti kartulikasvatusele liigub, lähevad vestluskaaslase silmad enamasti särama- kui tegu on vanema inimesega, eriti mehega. Lõpuks tuli kohale veoauto, mille kastis me omale koha leidsime. Mu enesetunne oli ikka üsna vilets ning sellest oli ju kahju, et oma elu esimese veoautokasti sõidu rõõmsalt välja vahtimise asemel põrandal südamepahadusega võideldes veetma pidin. Seal kastis oli igasugust rahvast ning värvikas oleks nende puhul lausa pehmelt öeldud olnud- vanad mehed pontsodega, põsk kokalehtedest punnis, suunurgas roheline nire, paljad jalad, mis eales vist kingi pole näinud. Arusaadavama mõtte omandas ka rida ühest laulust Ladina-Ameerika campesinode (vaeste talunike) kohta: „sus pies son como camino viejo“ (ta jalad on nagu vana teerada). Tõesti, inimese jalal ja mullasel konarlikul teerajal pole tõesti pärast aastakümnete pikkust lähedast tutvust palju vahet. Meiega reisis ka hulk kartulikotte, viljakotte (millest üks ka minu istmeks sai kuna üks eelpool kirjeldatud kaasreisija seda mulle lahkelt pakkus), majapidamisgaasi, mõned merisead koti sees, juurvilju, väikelapsi oma emadega, vanatädisid, kes palju ei erinenud eelpool kirjeldatud vanaonudest kui pontso puudumine välja arvata.

Kogu selle käigu kohta ei saa ma ka mainimata jätta igasuguste turismitööstuses töötavate kohalike harjumusi välismaalastest naistega väikseid „seiklusi“ otsida. Igaljuhul minuga olid sel õhtul seal külas rohkem kui ühel isikul mingid plaanid ja lõppkokkuvõttes ei olnud see eriti tore, arvestades seda, et ma olin ikkagi täiesti üksi sinna tulnud. See on tegelikult väga tobe, et kui sa teed midagi, mis on inimeste meelest seikluslik kuidagi, kantakse see tähendus ka muudele eluvaldkondadele üle, mis teeb sust ühe suure „seiklusteotsija“. Praegu kui ma neid ridu kirjutan, siis ma pigem muigan kogu selle värgi üle aga sel hetkel ajas see mul lõpuks küll hinge täis. Õhtu päästiski vaid see kahtlane hostel ning jutukas, ent mitte pealetükkiv seltskond, minu õnneks. Boliivlased teevad ka üsna otseseid ettepanekuid ning on osavad argumenteerima ükskõik missugust keelduvat vastust. Ja missugune vähegi ratsionaalne inimene lähekski kohalikku Boliivia Don Juani otsima mingist isoleeritud mägikülast kui palju praktilisem oleks juba siis näiteks Sucres ööklubisse minna?