Armastus ja teised deemonid

Läbi raskuste Argentiina poole

2010-01-16T13:45:00.000-08:00

Sucrest ärasaamine osutus veidi problemaatiliseks- imelik küll, erinevalt Kolumbiast või iseäranis Peruust, ei ole Boliivias reisimine minumeelest kuigi lihtne. Busse on kuidagi vähem, pikematele reisidele ei pruugi samal päeval alati pileteid olla ning kui ikka mingisse linna väljuvad bussid ainult hommikul või hilisõhtul, siis muul ajal ei saagi kohe kuidagi. Ma tahtsin reisida Argentiinasse, ent teha vahepeatuse Tupizas ning reisida Sucrest sinna päevasel ajal. Käisin vist kolmel korral bussijaamas uurimas, ent otsebussid väljusid ainult pärastlõunasel ajal, jõudes kohale kella 3-4 ajal hommikul. Oli variant sõita Potosisse ning seal bussi vahetada, ent bussid Potosist Tupizasse väljusid kõik kella 9 ajal hommikul ning Sucrest poleks ma bussiga sinna nii vara jõudnud. Lõpuks otsustasin riskida ning üritada sinna collectivo-taksoga minna, startides kella 5 ajal hommikul. Õnneks leidus teisigi, kes sama vara sõita tahtsid ning jõudsin üsna täpselt Potosis järgmisele bussile. Teekond oli karmipoolne kuna mingil hetkel lõppes asfaltee ning edasi oli suur suur tolm- vahepeal ei näinud aknast ülde midsgi välja ning hoolimata kinnistest akendest puges see sisse läbi iga prao. Kuna bussis vetsu ei olnud ja peatusi ei tehtud, siis ma ei julgenud ka kogu 7 tunnise sõidu jooksul midagi juua. Kogu pagasiruumis olnud kraam oli kaetud paksu tolmukorraga.

Tupizas uurisin võimaluste kohta külastada soolaväljasid ja Edela-Boliivia metsikuma loodusega alasid tagasiteel, tatsasin niisama ringi ning ausaltöeldes hakkas mul juba ühe pärastlõunaga üpris igav. Järgmisel hommikul sõitsin järgmise bussiga piirilinna Villazoni mööda uskumatut tolmuteed- kuna toimusid teetööd, sõitsime mööda mingit alternatiivset rada, mis kulges vahepeal ka kuiva perioodi tõttu üsna vähese veega jõesängi. Villazonis läksin piirile, Boliiviast väljumine läks kiiresti, ent üle silla Argentiina poolele jõudes tabas mind üllatus- megapikk järjekord. Selgus, et sel päeval oli piiril elektrikatkestus ning kuna Argentiina piirivalvurid kasutavad arvutit migratsioonitoiminguteks, ei saanud nad lihtsalt mitte midagi teha. Seisime seal ligi kolm tundi kohutava vihiseva tuule käes, mis keeras üles tolmu, liiva ja pisikesi kivikesi, mis näkku lennates olid päris valusad. Kuigi oli selge ilm, polnud taevas mitte sinine vaid liiva värvi pruunikas ja kuidagi maailmalõpuendeline. Kaklesime seal sabas üsna palju boliivlastega, kes pidevalt vahele trügida üritasid, mis siis, et järjekord nagunii ei liikunud. Sain tuttavaks enda selja taga seisva argentiina kuti Pabloga, kes oli Peruus oma tüdruksõbral külas käinud. Mingil hetkel kästi kõigil tagasi Boliiviasse minna, et passist koopia teha ja siis tagasi tulla. Et mitte järjekorras oma kohta kaotada, andsin talle oma passi ja jäin meie kotte valvama. Uhh, sel hetkel haarasid mind kahtlused- anda oma pass võõrale inimesele kuskil piiril kahe riigi vahel on hullumeelsus ja kuna Pablol läks päris kaua aega, hakkasin juba mõtlema, et äkki on ta kohver kivisid täis ja tegelikult ma ei näegi oma passi enam kunagi. Õnneks ilmus ta siiski välja ning meie passid käisid käsitsi argentiina piiriametniku käest läbi ja võisimegi minna.

Koos sõitsime Argentiina piirilinna La Quiacasse, kus Pablo aitas mul osta bussipileti Põhja-Argentiina külasse Huamahuacasse, teda ennast ootas veel ees 22-tunnine bussisõit oma kodulinna. Esimesed muljed Argeniinast panid mind tundma nagu ma oleks sisenenud Mordorisse- taevas oli tumepruun ning vihisev tuul sasis raagus puid. Humahuaca oli pime, tühi ja jääkülm- sain seal kokku iiri tüdruku Felicityga, kes oli näost sinine kuna oli juba pool tundi üritanud taksot leida, et sõita mingisse hostelisse, mille ta oli broneerinud. Äkitselt ilmus pimedusest välja auto- nad tulid sealt hostelist Felicityle järgi ning kuna mul mingeid plaane polnud, otsustasin kaasa minna. Kohale jõudes selgus, et see hostel oli hirmkallis ja väga külm, meil õnnestus seal toas korgid läbi lasta kui Felicity komistas soojapuhuri otsa. Natuke kahju oli nendest kuttidest, kes seal toas juba elasid, ent me otsustasime oma asjad võtta ja ära minna, et küla keskuses mingi muu elupaik leida (nad said elektri küll varsti tagasi). Leidsimegi poole odavama hosteli, kus saime ka toreda sooja toa. Kell oli kümme ning ma polnud päev otsa midagi söönud (piirisabas polnud toitlustusteenust) ning ma avaldasin kahtlust, kas mõni restoran on veel lahti. Argentiinlased hostelis hakkasid selle peale naerma- et miks ei peaks olema. Nojah, uus riik ja uued kombed- Argentiinas ei tehta ühtegi restorani enne kella kaheksat lahtigi ning süüa saab paljudes kohtades veel peaagu südaöölgi. Kõik oli äkki teistmoodi- menüüd, toidud, kombed. Näiteks see, et liha juurde tuleb eraldi lisandid tellida. Esimese õhtu kohta oli palju uut ja huvitavat, millega harjuda.

Enne magamaminekut kammisin juukseid ja sealt pudenes välja peotäis liiva ja kivikesi.

Jälle see Evo

2010-01-16T13:24:00.000-08:00

Tagasi Sucres, oli mu enesetunne üsna halb. Kuna kohe-kohe oli tulemas Boliivia iseseisvuspäev, olid kõik linna hostelid enam-vähem täis ning mu õnn oli suur kui sealsamas rahvusvahelises hostelis, kus ka ennem peatusin, oli just täpselt üks vaba voodikoht alles. Rõõm oli eriti suur kui avastasin, et see oli minu vana hea voodi! Veel paremaks tegi asja see, et ka üks tuttav toanaaber oli alles- saksa tüdruk Heidi. Ka tema oli haige ning seetõttu vegeteeris oma voodis. Selle hosteli eriline pluss oli mugavus- nii mõnusaid hostelivoodeid pole ma kuskil mujal Ladina-Ameerikas seni veel kohanud. Tubades oli palju ruumi ning need olid tõeliselt ilusad ja uhked ka- parkettpõrandate, kõrgete lagedega ning meie omas oli ka kamin näiteks. Ja muidugi isiklikud lugemislambid on nagu parim kingitus siis kui kavatsed veidi haige olla. Lõpuks magasin kokku poolteist päeva ja öö, olles enamiku aja kohutavates külmavärinates ning kõhus keeras. Kuna otseselt surema hakkamise tunnet ei olnud, ei hakanud arsti juurde minema, ent ühel õhtul astusin siiski bussijaama lähedal asuva apteegi „valvearsti“ juurest läbi. Kurtnud talle oma muret, oli diagnoos kiire ja konkreetne: „Te olete rase.“ Kui ma sellele väitele üsna kindlalt vastu vaidlesin, tuli järgmine diagnoos: „Sul on seagripp“. Seda ma ka ei uskunud kuna mul polnud palavikkugi ning sain lõpuks veidi pahaseks juba, hakkasin astuma ning see „arst“ karjus mulle siis järele: „Seagrippi jääd sa varsti nii kui nii!“. Mõni ime siis, et mulle arsti juures käia ei meeldi.

Meie hostel oli üsna veider koht ka seetõttu, et kuna asus bussijaama vahetus läheduses ning oli 24 tundi ööpäevas avatud, oli ta üsna suure rahva läbivoolavusega. Tavaline oli situatsioon, et õhtul magama minnes oli su peakohal voodis magamas üks inimene, hommikul ärgates juba uus tegelane ning õhtul linnast tulles jälle uus nägu. Värvikatest tüüpidest polnud ka puudust, ühel ööl äratas üks unes rääkiv jaapanlane kõik toasolijad peale minu. Ka köögis valitses pidevalt mõnus segadus- erinevad seltskonnad, kes seal kokkasid ja klaasikesele veinile kutsusid. Samuti oli hoovi peal maja vabatahtlikele, kes olid kõik väga noored sakslased- enamik neist kas alustasid või lõpetasid seal oma vabatahtlikku teenistust. Ma ei tea mis programm see selline oli, ent nad elasid muidu kõik kuskil kaugetes Boliivia külades ja muidu veidrates kohtades, üks poiss oli aasta otsa (!) elanud Titicaca järves asuval Isla del Solil majas koos viie teise vabatahtlikuga, kus nad olid kõik veidi hullunud majasiseste intriigide ja pidevate joomingute tõttu.

Tegelikult oli Boliivia iseseisvuspäev Sucres väga suur sündmus, kuna sinna saabus isiklikult kohale ka riigi president Evo Morales. Evo külastust ümbritses palju kära ja saladuseloor- teada oli, et see käik pole õigupoolest kellelegi meeltmööda, sest Sucres ei toeta praegust presidenti pea keegi. Evo on pealinna pea täielikult La Pazi viinud ning see haavab sucrelaste uhkust, praegune president esindab ju ka väga tugevalt „madalamaid klasse“ ning rikastele ja intelligentsematele inimestele pole tal palju pakkuda. Riigi suurim ja rikkaim linn Santa Cruz on muide ka üks vihasemaid Moralese vastaseid. Isegi Evo indiaanilembus seostub rohkem La Pazi ümbruse aymarade kui Sucre kandi quechuatega. Palju vastuseisu ühesõnaga. Ajalehes kirjutati isegi, et Evo kartvat oma julgeoleku pärast Sucres ning kõigile oli teada, et ta sinna üldsegi tulla ei tahtnud, ent riigi juriidiline pealinn nõuab oma osa ning eelolevad valimised veelgi enam. Paar aastat tagasi kui Evo ka Sucres käis, olid linnas puhkenud rahutused, mis kestsid kolm päeva. 6. Augusti hommikul pidas president ka lühikese kõne linna keskväljakul ühe maja rõdult, mille kordust ma küll vaid hiljem telekast nägin- see toimus hommikul vara ning kellaaega ei antud üldse ette. Sel ajal lesisin ma hostelis oma voodis ja lugesin raamatut.

Selle maja rõdult Evo kõnet pidaski (vist)

Eelparaad- neile, kes õigel päeval rahutuste kartuses seda mitte teha eelistasid :)

Lõuna ajal otsustasime ka Heidiga linnas toimuvat kaema minna, et melust osa saada ning ehk ka midagi põnevat näha. Meeleolu oli ärev ja pingestatud ning tänavail oli rohkesti erinevaid kirevates pontsodes salgakesi, kes olid maalt linna pidupäeva tähistama tulnud. Indiaanlased kõndisid ringi kurjade nägudega ning paljudel olid mingid pikad toikad käes. Ilmselt need hirmujutud eelmistest rahvarahutustest panid mind natuke asju ette kujutama ka. Kõige ülbemateks muide, peetakse Potosi kaevureid, kuna nad on keskmisest Boliivia maainimesest tükk maad rikkamad ning nad pidavat kõvasti laiama, priiskama ja pralletama kui oma pimedatest kaevanduskäikudest välja pääsevad. Saabki seda neile pahaks panna? Kesklinnas oli riigiametnike paraad- mitte just eriti põnev- nägi välja nagu kontoriinimeste marss, ent ei puudunud ka orkestrid, otseloomulikult. Selle hoone ette, kus presinent arvatavasti ikka veel viibis, oli kogunenud kenake hulk rahvast- ka üks kenakesti provokatiivne pro-aymara grupp, kes skandeeris „Evo presidente“ ning vehkis ruuduliste aymara lippudega. Need tüübid olid küll selle peal väljas, et saaks veidi kaklust ja verevalamist. Imelik oli see, et nende ridades hüppas ka üks gringovälimusega mees- see nägi üsna müstiline välja, ent samas kui on inimesi Taanis, kes toetavad FARC-i, siis miks ei võiks näiteks üks sakslane liituda Evo Moralest toetava grupiga Boliivias? Kaklust siiski ei tekkinud, kuigi oli näha, et õlut ja chichat tarbiti üsna ohtralt ning õhtu lähenedes kandus pidu edasi kuskile äärelinnadesse, kus paljud oma sugulaste juures peatusid.

Tagasi linnas olles kasutasin ka võimalust ning külastasin üsna tihedalt Sucre turgu, mis on minu hinnangul üks parimaid, mis ma näinud olen Lõuna-Ameerikas. Pean silmas just toiduturgu ning söögivõimalusi- kui tavaliselt tundub turul söömine kuidagi terviseriskiga kaasnev ning mitte just kõige kainema mõistusega inimestele mõeldud tegevus, siis Sucre turul sõi küll igasugust rahvast, ka viisakates kostüümides kontoritöötajaid, näiteks. Lõunasöögid olid maitsvad, odavad ja külluslikud nind puuviljasalatite-mahlade valik oli ka eeskujulik, hindadest rääkimata. Selline puhas, viisakas ja suurepärase valikuga odav turg on küll ühe linna puhul äärmiselt suur pluss.

Kokkuvõtteks on Sucre minujaoks leid ja üks äärmiselt meeldiv koht. Okei, sucrelased on küll uhkusest pakatavad ning ei teeks paha neist natuke õhku välja lasta, et nende varbadki maapinda puudutada võiksid. Sucrelane on uhke, ilmselt veidi intelligentsem kui üks keskmine boliivlane, veidi jõukam ning muidugi ilusa ja ajalooliselt tähtsa linna elanik. Seda „Boliivia kauneim linn“, „Lõuna-Ameerika vabaduse häll“, „Lõuna-Ameerika mõrsja“, „Valge pärl“ jne pidin ma kuulma igal jumala tunnil, mis ma seal veetsin. Neil on muidugi, mille üle uhke olla, ent samas ei soovi ma ilmselt kunagi ühelegi sucrelasele tunnistada ning sellega ka neile ego kõditavat rahuldust pakkuda, et tegelikult meeldis mulle nende linn kohe hirmus palju ;)

Muidugi oli ka Sucres palju vaesust- linna äärealadel elasid maalt küladest linna kolinud inimesed väga kehades tingimustes ilma vee ja elektrita ning paljud lapsed peavad koolis käimise asemel tööle hakkama, et oma peret toetada. Samad probleemid nagu teiseski Ladina-Ameerika linnades- pole ka Sucre ainult ilus ja uhke ja ajalugu, otseloomulikult.

(eksi)Rännak

2010-01-16T12:47:00.000-08:00

Sucres oli tore, ent osa minust tahtis kangesti kuskile välja- maale, kaugemale või ma ei teagi mida täpsemalt. Seal etnograafiamuuseumis kuulsin indiaaniküladest, mis polnud Sucrest väga kaugel ja mida oli võimalik omade jõududega külastada. Sealsamas sain ka täpsed juhised kuidas minna ning kogu ettevõtmine ei paistnud just väga keeruline olema. Kuna hostelis ühtegi huvilist polnud, asusin ühel hommikul üksinda teele ning alustuseks sõitsin linnaliinibussiga ühele Sucre tolmustel ääremaadel asuvale liivasele parkimisplatsile, kus indiaanlased oma pampusid veoautokastidesse laadisid. Minu transpordivahendiks oli seekord siiski buss, ent see-eest üks hullemaid räpakollibusse, mida eal näinud olen. Enamik istmeid olid võidunud, jäädavalt kas lootusetult lamavas või hoopiski tikksirge seljaga asendis, kaetud muljetavaldava toidujäänuste kihiga. Nii kunagi punast värvi riidest toolikatetel kui ka bussi põrandal leidus hulgaliselt saiapuru, pählikoori, munakoori, keedetud maisi, kartulikoori, igasugu pakendeid, kleepuvaid plekke ning minu kõrvalistmel oli kogunisti üks keskmise pikkusega näritud kont. Kaasreisijad olid igaljuhul värvikad, paljud pikkade pontšode ja rohkete pampudega varustatud, mõned neist minu nina jaoks liiga haisvad, valdavalt quechuakeelsed ning suuremas enamuses ühe kuni nelja lapsega reisivad. Minu üllatuseks ei rääkinud mitmed inimesed hispaania keelt- üks üsna noor paarike ei suutnud vastata minu küsimusele pileti ostmise kohta- ning veelgi suuremaks üllatuseks ei tundnud üsna mitmed inimesed bussis ka numberid. Selle tagajärjeks siis suutmatus leida oma istekoht viimseni väljamüüdud bussis ning mõned nooremad hakkasid vabatahtlikult abivajajatele kohti kätte näitama.

Sõit läks omasoodu ning otseloomulikult õnnestus mul oma peatus maha magada. Selle tagajärjel hüppasin maha kuskil keset tühjust kahe küla vahel ning mul polnud õrna aimugi, et kummale poole ma astuma peaksin hakkama. Kuskil eemal paistsid paar maja, ent mitte hingelistki peale kusagilt nagu võluväel väljailmunud koera, kes mulle hambaid säärde üritasid lüüa. Mul ei jäänud muud üle kui ennast õnnitleda. Varustasin end pika toikaga ja hakkasin astuma- esialgu läksin mõnda aega vales suunas, ent siis kohtasin esimest inimest, kes oli mingite prantsuse turistide privaat-autojuht ning temalt sain uued juhised kuidas järgmise küla poole astuma hakata. Tee ei olnud kõige toredam mida võiks ette kujutada- see oli tolmune ja ülesmäge. Autosid seal ei sõitnud (peale selle ühe prantsuse turistidega), sest sellel teel bussid ei käi ja veokad ka mitte ning nendes külades on vähe inimesi, kellel isegi jalgratas oleks olemas. Seega rahulik. Vastu tulid mõned inimesed ning ise liikusin vahepeal koos ja siis jälle eraldi ja siis jälle koos mingite külanaistega, kellele see teekond sugugi karvamööda ei olnud- nad vingusid üsna häälekalt.

Selline natuke "igav liiv ja tühi väli" mäed- ikka needsamad Andid

Ühel hetkel sai see matk aga otsa ning jõudsin mingi müstilise kraatri sees asuvasse Maragua nimelisse külasse, kus kohtusin taaskord selle turistiautojuhiga. Külasse oli ehitatud üle keskmise luksuslik turistiöömaja, mis oli ka üsna krõbeda hinnaga. Seadsin sammud järgmisesse külasse sellesama kraatri sees- Irupampasse- kus pidi mingi soodne „hostel“ asuma. Kohale jõudes leidsin eest järjekordse prantslase, seekord noore ja hea hispaania keele oskusega, koos oma boliivlasest giidi/sõbraga. See hostel koosnes ühest ruumist, kus olid voodid, söögilaud ja ka kööginurk, ent vett seal polnud ja elektrit loomulikult ka mitte. Koha perenaine, quechua vanatädi pakkus ka õhtusööki ning küünlavalgel veits mullaselt taldrikult süües ja oma kaaslastega juttu vestes ning hiidsuurt ämblikku jälgides mööduski õhtu.

Öösel hakkas mul imelik- ma mõtlen halvas mõttes imelik ning magada ma ka ei saanud. Nina veritses ja kõhus keeras ohtlikult ning und ei tulnud ja prantslase jalad tekitasid plastikuga kaetud madratsil kahtlast krõbinat, mis pani mind hetkeks mõtlema, et hiired on sisenenud mu seljakotti. Väga imelik tunne oli. Hommikuks olin täiesti sooda ning enesetunne oli tugevalt alla keskmise, sest süda oli kuidagi paha. Kuna mu eelmise õhtu vestluskaaslane oli mulle terve õhtu üksiku turisti ründamise õudusjutte rääkinud lisaks kõigele muule, otsustasin minna külasse, kust pidi transport käima. Tagasiteel kohtusin ühe mehega, kellega koos bussi ootasime ja maast ja ilmast ning kartulikasvatuse eripäradest rääkisime. Külaelanikud ei saa paljudest asjadest aru, näiteks isegi mitte sellest, mis asi on ikkagi õieti meri- koolis on neile sellest muidugi räägitud, ent ilma igasuguse merepiirita Boliivia elanikule on see väga abstraktne asi. Kui aga jutt põllumajandusele, eriti kartulikasvatusele liigub, lähevad vestluskaaslase silmad enamasti särama- kui tegu on vanema inimesega, eriti mehega. Lõpuks tuli kohale veoauto, mille kastis me omale koha leidsime. Mu enesetunne oli ikka üsna vilets ning sellest oli ju kahju, et oma elu esimese veoautokasti sõidu rõõmsalt välja vahtimise asemel põrandal südamepahadusega võideldes veetma pidin. Seal kastis oli igasugust rahvast ning värvikas oleks nende puhul lausa pehmelt öeldud olnud- vanad mehed pontsodega, põsk kokalehtedest punnis, suunurgas roheline nire, paljad jalad, mis eales vist kingi pole näinud. Arusaadavama mõtte omandas ka rida ühest laulust Ladina-Ameerika campesinode (vaeste talunike) kohta: „sus pies son como camino viejo“ (ta jalad on nagu vana teerada). Tõesti, inimese jalal ja mullasel konarlikul teerajal pole tõesti pärast aastakümnete pikkust lähedast tutvust palju vahet. Meiega reisis ka hulk kartulikotte, viljakotte (millest üks ka minu istmeks sai kuna üks eelpool kirjeldatud kaasreisija seda mulle lahkelt pakkus), majapidamisgaasi, mõned merisead koti sees, juurvilju, väikelapsi oma emadega, vanatädisid, kes palju ei erinenud eelpool kirjeldatud vanaonudest kui pontso puudumine välja arvata.

Kogu selle käigu kohta ei saa ma ka mainimata jätta igasuguste turismitööstuses töötavate kohalike harjumusi välismaalastest naistega väikseid „seiklusi“ otsida. Igaljuhul minuga olid sel õhtul seal külas rohkem kui ühel isikul mingid plaanid ja lõppkokkuvõttes ei olnud see eriti tore, arvestades seda, et ma olin ikkagi täiesti üksi sinna tulnud. See on tegelikult väga tobe, et kui sa teed midagi, mis on inimeste meelest seikluslik kuidagi, kantakse see tähendus ka muudele eluvaldkondadele üle, mis teeb sust ühe suure „seiklusteotsija“. Praegu kui ma neid ridu kirjutan, siis ma pigem muigan kogu selle värgi üle aga sel hetkel ajas see mul lõpuks küll hinge täis. Õhtu päästiski vaid see kahtlane hostel ning jutukas, ent mitte pealetükkiv seltskond, minu õnneks. Boliivlased teevad ka üsna otseseid ettepanekuid ning on osavad argumenteerima ükskõik missugust keelduvat vastust. Ja missugune vähegi ratsionaalne inimene lähekski kohalikku Boliivia Don Juani otsima mingist isoleeritud mägikülast kui palju praktilisem oleks juba siis näiteks Sucres ööklubisse minna?

Pikaajalise sõpruse algus

2010-01-16T11:36:00.000-08:00

Sucre oli koht, mille ma tegelikult algul üldse oma reisiplaanidest välja jätta mõtlesin- linn, ajalugu ja vähe midagi muud- nii tundus mulle. Ma pole üldiselt väga mingisuguste linnade fänn ja lihtsalt käia kuskil kuna tal on ajalooline tähtsus, tundub tobe. Mingil hetkel aga hakkas mulle tunduma, et ma lausa pean sinna ikkagi minema, ilmselt mängis oma rolli siin ka minu ahastav üksildus Potosís, kus pea kõik ülejäänud hostelikaaslased olid prantslased ja minuga eriti rääkima ei kippunud. Sucresse jõudes valisin sihilikult suure rahvusvahelise hosteli bussijaama läheduses ning ette tõttates pean ütlema, et ei pidanud kahetsema. Õhtul linnapeale minnes sai mulle ka ruttu selgeks, et olen Sucresse tulekuga teinud vägagi õige otsuse- melu tänavatel, soojus, kaunid koloniaalmajad ning mingi nunnu atmosfäär said alguseks minu soojale armastusküllasele sõprusele selle väikese uhkusest pakatava valge linnaga.

Õigupoolest on mulle alati see Boliivia pealinnavärk natuke arusaamatuks jäänud, sest La Paz on ju tegelikkuses pealinn mis pealinn, et mis mõttes siis ainult administratiivne? Ja miks Sucret, mis asub kuskil määratu kaugel, veel üldse asjasse segada? Sucre pole ju ka teps mitte suurim linn Boliivias, suurima linna Santa Cruzi, pealinn La Pazi koos El Altoga (või ka ilma El Altota) ning Cochabamba järel alles suuruselt neljandal kohal. Või siis isegi viiendal, kui „maailma aymara pealinn“ El Alto eraldi võtta. Väike, vana ja ajalooline- ega Sucrele tänapäeval peale uhkuse ja turistide midagi eriti jäetud pole. Kunagi, kui linn veel nime Chuquisaca kandis, algasid väidetavalt just seal Lõuna-Ameerika esimesed liikumised iseseisvuse poole, sellest ka hellitav nimetus „Lõuna-Ameerika vabaduse häll“. Tänapäevane nimi on suure vabastaja Bolivari sõbra ja kaasvabastaja Sucre auks pandud. Ilus on see linn küll, usun täiesti, et Boliivia kauneim ning võin omaltpoolt lisada, et kindlasti ei oleks ka tiitel „Boliivia ja Peruu kauneim linn“ palju pakutud.

Üpris teravmeelsed kingapuhastajapoisid linna keskväljakul

Ega ma Sucres midagi väga erilist ei teinudki, tatsasin niisama ringi, käisin ühes mitmestest käsitsivalmistatud šokolaadi poodidest, nautisin sooja ilma, mõnusaid inimesi, meeldivat õhkkonda ning puhkasin niisama. Mõnus. Ühes etnograafiamuuseumis käisin ka ning pühapäevasel päeval külastasin umbes 2 tunni tee kaugusel asuva Tarabuco linna turgu. See turg oli veidi kurb koht minumeelest. Selline eriline koht, mis on aastatega täielikuks gringomagnetiks kujunenud, no neid vooris ikka päris palju ringi. Turu esimesed osad olidki igasugu ülehinnatud suveniiride ja käsitööesemete poolt hõivatud. Tagumised osad olid siiski vägagi traditsioonilise välimusega kohalike pärusmaa, kus kaubeldi igasugu põneva kraamiga. Juurikad, söögikraam, kokalehed, tikud, patareid, pesupulber, riided, mingi rauakolu, koolitarbed, noh kõike tarvilikku. Ei puudunud ka mingid erilised nõiduse eesmärgil koostatud taldrikud, kus oli liiva ja mingid kaardid ja kokalehed ja kuivatatud maisi ja rahatähti ja ma enam ei mäleta mis muud värki. Selliste asjadega harjub ka lõpuks täielkult ära, pole enam põnev. Nõiakraam nagu igalpool mujal- aga siiski natuke erinev ka, ei olnud aymarade laamafeetused ja kondori küünised, rohkem oli rõhk nagu mingitel savifiguuridel ja teistmoodi objektidel. Üldiselt selline maainimeste värk- näha oli, et külades neil ilmselt mingeid poode eriti pole ja elektrit ka mitte.

Mis mind aga Tarabuco juures häiris, oli välismaa turistide väga nõme käitumine. Kui ei meeldi kohalikud inimesed, miks siis tulla sellisesse kohta üldse? Sellist põlastavat ja üleolevat suhtumist „primitiivide“ suhtes nägin ma paaril vägagi häirival korral. Ega mina ka ei väida, et külaelanikud sealkandis just mingid ajugeeniused oleks ning mingit erilist müstiliselt kaunist sisemaailma neil ka tegelikult pole. Samas ei tasu ju ehk neid kummist mägilasesandaale nähes näpuga näidata ja kümme minutit järjest hirnuda. Nagu see oleks näitaja, et sul endal mingid kallid bäckpackerisandaalid jalas on ja veelgi kallim kaamera vööl? Tropp. Rääkides kaameratest, siis seal Tarabuco turul oleks elupõnevaid pilte saanud teha, ent ma ei teinud seda, sest üsna kohe sai selgeks, et kohalikele on igasugu pildistamine üsnagi vastukarva. Asi polnud selles, et nad oleks raha küsinud selle eest- ei, nad lihtsalt püüdsid kaamerate ette sattumist igal võimalikul viisil vältida. On ikka veel maailmas inimesi, kes arvavad kaamerast sähviva välguga oma hingest tükki kaotavat ning isegi kui see mulle või mistahes muule läänemaailma inimesele võib tunduda totakas, ei tähenda see veel seda, et me ei peaks austama inimesi, kes mingil põhjusel ennast pildistada lasta ei taha. Kahjuks ei saanud enamik oma kaamerasse armunud innukaid turiste sellest sugugi aru ning ilmselt on nüüd neil kodus terve hulk pilte piinatud nägudega „metslastest“ näidata. Minumeelest oli kogu see käik üks natuke kurb kogemus. Ahjaa, tagasiteel minibussis käisid kohalikel kokalehed seltskonnas ringi ning mind ja ühte saksa seltskondagi kaasati sellesse vennalikku ettevõtmisesse. Kokalehti muideks tegelikult ei närita ning ammugi ei sööda, kuigi selle tegevuse kohta sobib kuidagi öelda, et „kokalehti närima“.

Üsna jõhker kuju Tarabuco keskväljakul- peegeldamas hästi minu meeleolu

Huvitavad pontsod

Mägede südamest

2009-10-26T10:29:00.000-07:00

Potosi- taamal minu lemmikkirik

La Pazist läks mu teekond edasi Orurosse, mis asub umbes nelja tunni tee kaugusel pealinnast. Tegelikult oli mul plaan sõita Potosísse, ent kuna sinnasõidu kestus jäi mulle millegipärast arusaamatuks isegi bussiterminalis küsides ning kuna otsebusse nagunii kohe välja ei läinud, otsustasingi esialgu sellesse poole tee peal asuvasse kaevanduslinna sõita. Kohale jõudes paistis päike ning kuna mul oli kõht tühi ja hommikusöök vahele jäänud, mõtlesingi, et “miks ka mitte, kindlasti on Oruroski miskit näha, jään siia ööseks.” Üldiselt selle aja peale oleks ma juba pidanud taipama, et igasugused minu ettevõtmised, mis saavad hoo sisse peale kurikuulsa fraasi “miks ka mitte” kõlamist minu peas, on juba eos mingisugusele piinarikkale (paremal juhul ka koomilisele) hukule määratud.

Oruro on 3800 meetri kõrgusel asuv Boliivia kaevanduslinn. Tema kuulsus võlgneb peamiselt tänu kord aastas toimuvale õige kirevale ja vaatemängulisele karnevalile. Kaevuriuhkus on ka, aga seda on raske jälgida ning metallurgia pole ka just vähemalt minu jaoks maailma põnevaimate asjade hulka kuuluv teema. Orurost on pärit üks Boliivia põnevamaid rahvatantse- diablada, millel on värvikad kostüümid ning erilised kuradimaskid. Nende maskide valmistamine on omaette tootmisharu lausa ning karnevalikostüümid päris kopsaka hinnaga kaup. Kokkuvõtteks aga oli Oruro üks üsna nukker ja minusugusele välismaalasele võrdlemisi igav koht. Linna suurimaks vaatamisväärsuseks peetav hübriidmuuseum (kaevandus, antropoloogiline ja kunst) oli suletud ning suuremat sorti ristiga vaateplatsile suunduvatel treppidel jõid ja magasid kohalikud. Internetipunktis istudes ning siis pärast üsnagi viisakas kohvikus kohvi juues saatsin jäiselt külma õhuga õhtu mööda ning hommikul olin rohkem kui rõõmus kui sain lõpuks Potosí bussile hüpata.

Mingi lastekarneval Oruros

Vaade Orurole

Sõit Orurost Potosísse kujunes ootamatult üheks huvitavamaks bussisõiduks üldse. Ma läksin peast sassi täielikult, sellepärast. Ma ei ole ausaltöeldes mingi kõrguseinimene just ning isegi pärast pikemat aega kõrgetes mägedes viibimist, kui muidu ka on enesetunne talutavalt hea, võivad mingid täiesti kummalised mõtted pähe tulla. On nähtuseid ja olukordi, mis justkui mälu värskendaks ning minu puhul kõlbab selleks ka teatud kõrgusele jõudmine. Maastik, mis tol bussisõidul aknast paistis, oli selline ebareaalsuse valdkonda kalduv nagunii- pea olematu taimestik, soolalärakad maapinnal, silmapiirini ulatuvad lagendikud, mis vaheldusid väikeste mäeharjadega, kaugemalt paistvad peegelsileda veega järvekesed ning täiesti kohutavalt sinine taevas halastamatult ereda päikesega. Siis kui ühel hetkel igaltpoolt tuhandeid laamasid paistma hakkas, tundus mulle, et mul pole kupli all enam kõik päris parimas korras. Asi tipnes muidugi sellega, et mul ühel hetkel süda täiesti jõhkralt pahaks läks ning siis ma juba nutsin lahinal kuna mulle tuli meelde üks väike plastmassist laama, mis mul lapsena oli.

Mõne nurga alt on Potosi nagu Porvoo

4000 meetri kõrgusel asuvasse Potosísse jõudes olid asjad kupli all taaskord enamvähem paika loksunud ning hakkasin kesklinna poole astuma. Üldiselt sain ma meeldiva üllatuse osaliseks- teadsin küll, et linn kuulub UNESCO kultuuripärandi hulka, ent ei kujutanud ette, et seal päriselt ka midagi vaadata on. Kes ei tea, siis Potosí oli omal ajal üks maailma rikkamaid linnu. See kõik oli muidugi väga ammu ning tänapäeval seal midagi just hõisata ei ole tegelikult, kuigi jah, ajaloopärand on alles. Kogu selle rikkuse allikaks on linna kohal kõrguv mäetipp nimega Cerro Rico, mis oli omal ajal otsast otsani hõbedat täis. Lõuna-Ameerika ajaloos on Potosíl igaljuhul oluline ja sümboolne roll täita- just sealne hõbe panustas suures osas Hispaaniasse veetavale uue maailma rikkusele ning selle tõttu hukkus koloniaalajal sealsetes kaevandustes ligi 10 miljonit indiaanlast ning Aafrika päritolu orja. Indiaanlased pidid nimelt kohustuslikus korras kaevandustööd tegema ning kui saabus otsus Potosísse minna, jagas mees enamasti oma varanatukese sõprade-sugulaste vahel laiali, jättis oma naise-laste ning eluga hüvasti ning läks. Vanadel aegadel olid töötingimused kaevandustes põrgulikud- seda ka sõna otseses mõttes, sest tegu on kitsa, pimeda ja kohati vägagi palava kohaga. Üks töövahetus kestis järjest 6 päeva ning selle aja jooksul ei saanud ori üldse kaevanduskäigust lahkuda. Süüa põhimõtteliselt ei antud, ainuke (ent väga efektiivne) energiaallikas oli kokalehed. Üldiselt väga vähesed inimesed naasesid eluga pärast oma kohustuslikku 3-4 kuu pikkust kaevandustööd. Ka mustadel orjadel ei läinud palju paremini, ent need, kes eluga pääsesid, kolisid pärast orjuse kaotamist soojema ja niiskema kliimaga yungade piirkonda. Tänu sellele on täiesti olemas ka afroboliivia kui niisugune.

Samal ajal oli all-linnas elu ilus. Tegelikult ei saanud ta vist päris ilus siiski olla, sest Potosí kliima on üpris jube- ööd on väljakannatamatult külmad, täidetud jäise tuulega ning märjematel aastaaegadel on ka lörts ja lumi tavalised külalised (mmh, aga Eestis elatakse ju samas ka). Näiteks koloonia esimesel sajal aastal ei jäänud mitte üksainumas 4000 meetri kõrgusel sündinud hispaanlaste järeltulija ellu. Naised pidid allpool kuskil sünnitamas käima. Ahnus võib aga inimesi kujuteldamatult kaugele ajada ning elati ka Potosís- linnas on lugematul hulgal toretsevaid kirikuid ning romantilisi rõdudega koloniaalmaju. Mingid väikesed osad vanalinnast meenutavad mingit nunnut põhjamaist rootsilikku idülli. Linnas oli ka rahapada, kus tänapäeval on muuseum ning seal eksponeeritakse lisaks müntidele ka kõiksugu hõbeesemeid. Üks rikas potosílane sõna otseses mõttes suples hõbedas, sest esemed nagu hõbedast vannid, kleidid, raudrüüd, põrandavaasid, diivanilauakesed, massiivsed peeglivaasid ja täisserviisid olid päris laialt levinud. Samuti leidus koloniaalajal linnas ka kõiksugu luksuskaupa- suurte laamarongidega veeti hõbe üle mägede Vaikse ookeani äärsetesse sadamatesse ning vastu toodi kõikvõimalikku eksootilist ja haruldast kraami rikaste linnaelanike tarbeks. Selle hõbedaga sai Hispaania Euroopas kenasti sõdu maha pidada, muidugi.

Kuna juba olin seal linnas, võtsin julguse kokku ning otsustasin osaleda ühel omamoodi tuuril- nimelt on võimalik külastada mõnda tänapäevalgi tegutsevatest kaevandustest. Selle kaevandustuuri kohta on LP-s parajaid hirmujutte kirjutatud ning kohapeal manitsetakse ka päris korralikult, et kõik toimub täiesti omal vastutusel- sinuga võib juhtuda sama õnnetus kui kaevuriga ja neid saab ikka igal kuul surma. Kuna uudishimu oli suur, otsustasin siiski ära käia. Tuure tehakse maksimaalselt 8-le inimesele korraga ning see grupp jaotatakse veel omakorda pooleks. Kõigile osavõtjatele antakse kaitseriietus ning võimalus kaevuripoest midagi kingiks kaasa osta- soovitatakse kokalehti, dünamiiti või limonaadi. LP-s soovitatud sigarettide kohta meie giid (ka sealsamas kaevurina töödanud) ainult muigas mõrult- kaevanduses hõljuva asbestitolmu tõttu jääb kaevurite eluiga niigi lühikeseks ning seda veel suitsetamisega lühendada pole kuigi tark mõte.

Cerro Rico

Lõpuks kaevandusse sisenedes haaras mind esialgu vastikus ja paanika, mida ma küll välja ei näidanud. Ka esimesed “kõrgemad käigud” olid tegelikult üsnagi madalad, kottpimedad ning tihedalt laes rippuvate juhtmete-torude tõttu raskesti läbitavad. Umbes 10 minutit mõtlesin vaid tagasipöördumisele, ent siis jõudsime käiku, kust tuli alla laskuma hakata ning seal oli juba tegevust piisavalt palju, et mitte mõelda rohkem millelegi. Edasi läks tee niisiis üsna järsult alla ning nüüd pidi juba roomama ning sealjuures väga tähelepanelik olema kuna lahtisi kive veeres robinal peale iga vähegi ettevaatamatut liigutust. Kaevandus asub erinevatel tasemetel ning meie laskusime lõpuks kokku umbes 50 meetrit, tasemele 4. Õhk on selline tolmune ja haisev, vahepeal on näha mingisuguseid gaase hõljumas, silmad ja kurk kipitavad, laest tilgub midagi, põrandad on mudased ja libedad, pilkane pimedus igalpool, kuskilt tuleb mööda rööpaid väike raske vagun, mida mehed tirivad, nad vahetavad mõned sõbralikud sõnad ja naljad meie giidiga ning kaovad pimedusse. Meie külastame kõigepealt kahte meest, kes töötavad paaris- nad on sõbralikud ning viskavad nalja, põsed kokalehtedest punnis. Üks nendest on kaevanudes tööl olnud juba üle 30 aasta- tal on ilmselt vedanud, sest tavaliselt on keskmine kaevuri eluiga 10-15 aastat pärast töö alustamist kaevanduses.

Pime pilt kaevurist

Tänapäeval kuuluvad kaevandused kaevuritele- neil on oma kaevanduskooperatiivid ning nende palk sõltub sellest, mis nad leiavad. Potosí hõbedavarud on küll kokku kuivanud ning enam sellistele toredatele hõbedakamakatele reeglina ei satuta. Leitav hõbe on pigem tolmu või puru kujul tavaliselt. Mõned mehed töötavad aga ka täiesti iseseisvalt ning nende väljavaated midagi leida on võrdlemisi nirud. Külastasime ka kahte sellist meest, kes töötasid paaris ühes kitsamas kaevandustunnelis. Päris hubane oli lambid ära kustutada ja siis kuulata kuidas nad soojas pimeduses nende jutte oma elust ja tööst kuulata. Hetkeks unustasin lausa, kus viibin- nagu selvas oleks olnud. See unustuseidüll purunes muidugi sel hetkel kui saime teada, et peame samast järsust ja kitsast kaevandustunnelist uuesti üles välja ronima. Lifte nagu mujal maailmas kaevandustes, Potosís ei ole. Töö tehakse ka kõik kirka ja dünamiidiga- samamoodi nagu seda aastasadu juba tehtud on.

Üles me saime ning puhkasime veidi tillukeses kaevandusmuuseumis, kus ka mitmed kaevurid puhkasid parasjagu. Kaevurite kaitsja on Tío, kes on selline üsna räige tüüp iseenesest- naisi ja alkoholi paistab tal igaljuhul jätkuvat. Kaevuri elu on ülimalt raske töö kõrvalt päris alkohoolne- igal kuul toimub üks suurem jooma, kus siis igaüks ka klaasitäie piiritust hinge alla saab (pärast jätkatakse tavalise kange alkoholiga). Juuakse ka muudel nädalavahetustel ning on neid, kes joovad igal vabal hetkel. Hoolimata raskest ja masendavast tööst, on üks Potosí kaevur siiski rikkam kui muu maal elav Boliivlane- nende sissetulek olevat umbes kolm korda suurem kui talunikel või muude ametite esindajatel. Muidu poleks ju keegi kaevanduses. Aegadel kui hõbeda maailmaturu hind tõuseb, läheb enamasti rohkem inimesti tööle. Kaevuri naise elu on hoolimata mehe suurest sissetulekust raske nagu ette kujutada võib. Paljudes kaevandustes on naistel sisenemine ikka veel ebausu tõttu keelatud, ent siiski on ka palju quechua naisi, kes kaevanduses prahti kokku korjavad. Samuti alustavad paljud lapsed tööd kaevanduses noorena- juba umbes 8 aastaseid võetakse tööle, esialgu küll kaevureid assisteerima ning neile asju kätte viima-tooma ja ametit õppima. Ning kui isa, ema ja vanemad vennad on kaevanduses tööl, pole väga haruldane ka see, et mõni kaevuri laps juba 5 aastasena kõik oma päevad maa sisemuses veedab. Üldiselt on kaevuriamet siiski suur uhkus ning suuremate pühade ajal tulevad Potosí kaevurid nagu päkapikud maapõuest välja ning lähevad, rikkad nagu nad on, suurematele rahvapidustustele prassima, kus nad oma arrogantsuse ja laia joonega silma paistavad (ning muus rahvas kadedust ja pahameelt tekitavad). Muidugi see rikkus on väga suhteline mõiste ning kaevuripere elamistingimused on siiski üsna kasinad.

Tio

Potosí oli koht, mis päeva ajal tundus üsna meeldiva kohana isegi, ent iga kord kui pimedus linnale laskus, tundsin külma enda keha ja mõistuse üle võimust võtvat ning soov põgeneda muutus ainsaks mõtteks mu peakolus. Seega olin ma üpriski positiivselt meelestatud ja õhinas, kui lõpuks Sucresse sõitvale bussile istusin.

Retraso

2009-10-17T00:32:00.000-07:00

Morjens!

Asja mõte oli see, et kui ma tagasi tulen, siis ma lõpetan oma blogi ilusti ära. (öh, ega ma ei tea ju ka, et paljud seda üldse veel vaatavad).

Nüüd on aga lugu nii, et olen Soomes, koolitundide alguseni on veel nädalake, korteriotsinguralli sai ka läbi ning aega mul iseenesest ju oleks...aga mu arvuti läks eelmisel nädalal katki ning kõik mu reisipildid seal sees....

Ma ikka loodan ja arvan, et need saab sealt veel kätte aga asi on hetkel venimisprotsessis ning blogi tuleb siis kui tuleb (aga tuleb)!

;-)

Pekkat enam ei ole

2009-10-09T05:28:00.000-07:00

Hei!

Olen nüüd juba hea mitu nädalat tagasi olnud ja otsaga Soome jõudnud. Ilmad on külmaks läinud, sajab üle päeva ning päikest näeb üha vähem. Paljud asjad on endised, ent Soome suudab ikka aegajalt kohe meelde tuletada, et mismoodi siin asjad on.

Eile oli Anna töölt koju tulles eriti kurb ja löödud- nimelt tema kolleeg Pekka oli juba esmaspävast saati kadunud. Seesama Pekka, kes oli Anna meelest üldse parim kolleeg, alati heatujuline, sõbralik ja hea suhtleja, lahke, abivalmis, kannatlik, teadis kõike ning jagas oma teadmisi ka teistega. Küpsetas töökaaslastele leiba ja kasvatas töölaual maasikaid. Aga samas polnud ta juba neli päeva tööle ilmunud ega kellelegi sellest teatanud. Sellised lausekatked Anna jutus nagu: "Ega ma tegelikult ei teagi, millega ta vabal ajal üldse tegeleb...", "Ta vanemad ütlesid, et pole temast juba tükk aega midagi kuulnud", "Einoh, tööl oli ta tihtipeale kella 6.30-st 21-ni...", "Jah, ta on 35 ja elab üksi koos oma koeraga" ning "Esmaspäeval pidi ta arsti juurde minema kuna tal on juba pikemat aega unehäired olnud" panid samas mõtlema...

Anna veel lubas, et annab oma tuliuue Philipsi "päevavalguse" ja linnulauluga äratuslambi Pekkale, kui too vaid tagasi tuleks...aga sellega jäi ta kahjuks hiljaks. Täna saatis ta mulle töö juurest sõnumi, et Pekkat enam ei ole. Enesetapp.

Samuti selgus ka asjaolu, et Pekkal on viimased 10 aastat mingi raske haigus olnud ning et hiljuti sai ta teada, et enam pole tal palju elada jäänud. See vast seletab seda, et ta peret pole loonud. Samas aga- miks ta küll kulutas oma elu viimased aastad, kuud, nädalad ja isegi päevad tööl ületundide tegemisele?

Tegelikult ei ole üks enesetapp siinse nurga kontekstis isegi väga üllatav. Kunagi kuskilt lugesin, et just oktoober toovat enesetappude laine. Üks surnud inimene, üks number statistikas. Ma mäletan kui imelik oli eelmisel aastal kui toimus see teine Soome koolitulistamine ning inimesed ei reageerinud nagu pea üldse enam. Samas on see hirmutav et kui vähe me tunneme inimesi enda ümber. Seda, mis kellegi sees peitub, on pea võimatu näha...

Samas eeldatakse ju alati, et inimesed jätku oma probleemid oma teada- ega keegi neist üldiselt midagi kuulda ei taha ju ka. Võibolla nüüd jah eelistaks töökaaslased naeratavale ja maasikaid kasvatavale, ent surnud Pekkale pigem depressiivset, negatiivset ja vinguvat, ent elus Pekkat. Ega Soomes ja ka Eestis on ju üldiselt lubatud küsimusele "Kuidas sul läheb?" ka vastata, et halvasti läheb. Samas ei räägita sellest ju enamasti ka siis põhjalikumalt edasi. Vahest sa isegi näed või vähemalt tunned, et teise inimese sisemuses peitub sünge murekoorem, ent kuidas sa küsid? Kuidas sa sellest räägid? Ja kui sul endal ka mingi probleem või mure on, kas pole ka vahest kergem sellest rääkimata jätta ning parem head nägu teha? Isegi Soomes või Eestis, kus inimesed ongi loomult raskemeelsemad (eriti pimedal ajal), armastatakse siiski positiivseid ja ettevõtlikke inimesi. Keegi ei taha näha veel ühte vingus ja tüütut nägu, keegi ei viitsi kuulata järjekordset masendunud häda.

Ja nii saabki juhtuda see, et töökaaslaste silmis särav ja energiline inimene endalt ühel päeval elu võtab. Keegi ei teadnud ju seda, milline ta oli siis kui ta koju läks ja koduukse enda järel sulges.

Miks ma seda juttu oma Kolumbia blogis kirjutan üldse? Sest mulle tundub, et just siin, kodus, peaksime me rohkem end ümbritsevatele inimestele tähelepanu pöörama. Tundma rohkem huvi, leidma aega, et suhelda, näitama, et hoolid ning seda ka ütlema. Võibolla seda ütlemata toredat ja armast inimest sinu kõrval ühel hetkel enam ei ole ning siis on kõik juba liiga hilja.

Lõuna-Ameerikas reisides jäi mulle mulje, et inimesed huvituvad teineteisest rohkem ning teavad ka rohkem. Maapiirkondades bussidega sõites tundus mulle tihti, et kõik inimesed näisid üksteist tundvat ning ka kolmandate isikute eluga oldi hästi kursis. Samas ma ei taha siin nüüd ka sealsetele inimestele mingit kiidulaulu laulda, sest üldiselt nähakse küll probleemi, ent ega keegi aitamiseks mingeid reaalseid samme seal ka ei tee. Sellel teemal tuleb mulle meelde üks vahejuhtum bussis kui ma Peruus mägedes reisisin: mingil hetkel tõusis bussi allkorrusel suur kisa (ma ei näinud küll toimuvat kuna istusin ise üleval) kuna üks mees ja naine läksid kohutavalt tülli. Igaljuhul see mees läks oma naisele kallale, mingi hirmus madin oli ning bussijuht ei osanud muud teha kui peatas bussi kinni. Ja siis, selleasemel et see mees välja visata, passisid nii bussi töötajad kui ka muud reisijad seal kõrval niisama ja lasid sellel mehel oma naise bussist välja visata- ilma rahata, mingis täiesti suvalises (ning külmas) kohas, kaugel küladest ja öö hakul. Kui sõit edasi läks siis selgus muidugi, et pool bussi teadis neid inimesi, see naine olevat rase ka veel olnud ning arutleti veel kaastundega, et "oh, mis ta nüüd siis vasta ööd küll seal tegema hakkab" ... ... ...

Üldiselt hakkan ma nüüd varsti ka oma vanu reisijutte (aug-sept) siia blogisse postitama (osa on mul tglt valmis ka juba, pole lihtsalt suutnud ennast päriselt kätte võtta), seda siis "kolumbias" aadressiga blogis aga Boliivia-Argentiina-Peruu kohta ikka.

Niisiis, Pekka kahjuks meie sekka enam kunagi tagasi ei tule, ent ma loodan, et ta vähemalt paneb meid rohkem märkama inimesi enda ümber. Keegi ei pea ju üksi tegelikult olema. Samamoodi ei sunni meid keegi kinni olema ka mingi töö või inimese või inimeste või koha või tegevuse juures kui me ennast ikkagi hästi ei tunne. Muidugi praegusel ajal on naiivne öelda ilmselt, et "kui töö ei meeldi, siis tule ära"...aga lõppkokkuvõtteks valitakse CV põhjal ainult inimesi tööle, igasugused ülejäänud otsused tehakse ikka muude parameetrite järgi ;)

Ja tegelikult ei maksa see sulle mitte midagi kui vahest öelda:
OLED MULLE VÄGA KALLIS!

(ja see peaks pähe tulema ka muudel juhtudel, mitte ainult siis kui keegi ära sureb, tegelikult)

V2ike paus

2009-08-16T09:15:00.000-07:00

Hei,
kuna olen hetkel endiselt reisil ning n2ha-teha on palju ja netiolud pole mitte alati just parimad, siis hetkel on mu blogikirjutamises v2ike paus.
Kirjutan siis kui aega-v6imalust tekib. (ja kunagi panen kindlasti ka pildid yles)
Hetkel olen Buenos Aireses, Argentiinas.
Hei-hoo ;)

Fiesta

2009-07-28T15:27:00.000-07:00

Eelmisel nädalal istusin Limas bussi ja sõitsin Punosse, mis asub üsna Boliivia piiri lähedal. Sõit läks piisavalt kiiresti- umbes 24 tundi- ning kuna kohale jõudes aega veel oli enne kui pimedaks läks, sõitsin kohe edasi La Pazi. Teel Desaguaderosse sattusin rääkima ühe prantslase/boliivlasega, kellel La Pazis oma reisiagentuur. Ta oli päris abivalmis (ilmselt lootes mulle mingit tuuri müüa) ning sain temalt ka mitmeid soovitusi selle kohta, mida teha. Uff…mägedes oli päris külm ning minu suur tõsine külmetamine algas juba esimesel õhtul.

La Paz kui linn on minujaoks küllaltki meeldiv koht- tegu ei ole küll maailma kõige ilusama linnaga, ent omamoodi veetlust on tal küll. Naljakas on ka see, kuidas see linn mind vastu võtnud on- eelmisel korral, pea kolm aastat tagasi lasti saluuti ning seekord oli just esimesel päeval seal üliõpilaste karneval- Entrada Folklórica. Kogu peatänav (kokku El Prado siis) oli suletud ning uhkelt ülerahvastatud. Igal teaduskonnal oli oma rongkäik ning oma traditsiooniline Boliivia tants. Kogu asja mõte on tähistada uue kooliaasta peatset algust ning teha tähelepanuavaldus Boliivia multikultuursusele. Sel päeval sain palju targemaks kohalike tantsude ja regionaalsete omapärade osas ning ei läinudki palju mööda kui võisin juba rahvariiete ning muusika põhjal oletada, et enam-vähem mis regiooniga on tegu. Esindatud olid Potosí kandi agressiivse loomuga tinkud, morenadad, Oruro kuulsaks teinud diablada, caporalid, afroboliivia sayad yungade piirkonnast, igasugu llameradad, kullawad ja nii edasi ja edasi. Tänavatel käis muidu ka hull melu ning praekana, lihavõileibu, suhkruvatti, õlut, tarretist, papist mütse, päiksekreemi, Pepsikoolat ning muud head paremat pakuti üsnagi innukalt kui mitte et agressiivselt. Sattusin ka vestlema mitmete peomeeleolus boliivlastega ning kõik olid hirmus uhked kogu ürituse üle.

Tinkutantsijad

Kingad, mis on ka muusikainstrument

Karnevalipublik

Tinku 2

Tinku

Igal delegatsioonil ka oma bänd

Mingid mõmmikud

Diablada on siiski kõige vaatemängulisem

Karnevalitänava ääres just palju ehitustööd ei tehtud...

Publik 2

Kuna järgmine päev oli pühapäev siis otsustasin käia vaatamas El Alto turgu, kuhu prantslane mul kindlasti minna soovitas. El Alto, ”maailma aymara pealinn” on omaette linn, kuigi teda võiks vabalt pidada ka La Pazi äärelinnaks. Tegu on äärmiselt kiirelt kasvava asumiga- ta hakkas tekkima umbes 10-12 aastat tagasi, kui La Pazi orgu enam üha kasvava linnastumise tõttu uusi maju ehitada ei mahtunud. Nii siis hakatigi asustama 4000 m kõrgusel asuvat lennuvälja kõrvale jäävar altiplanot. Tänasel päeval on El Altos miljon elanikku ning pole just kuigi palju silmailu pakkuv. Turg asus linnaosas nimega La Ceja ning oli tõesti suur ning leida võis sealt ilmselt kõike. Seal sattusin ka teist päeva järjest röövimiskatse ohvriks: levinud on see, et keegi saadab sinu suunas teele süljeläraka ning siis tuleb keegi teine just sobivalt taskurätiga seda maha nühkima. Ning tuleb veel kolmas, kes üritab su asju pihta panna, samal ajal kui sina ilaga ametis oled. Karnevalil sain ka mingi lärakaga pihta aga lasin kähku varvast. Seal turul üritasin sama teha, ent mingi tüüp vehkis noaga mu koti juures juba ja lõikas hoopis mulle kätte. Midagi hullu polnud aga sealt turult lasin ma üsna kähku jalga.

La Paz El Altost vaadatuna

Turul

Viimane päev La Pazis algas eriti krõbeda külmaga- öösel oli El Altos lund sadanud kogunisti. See ei ole kuigi tavaline, eriti praegu kui peaks kuiv aastaaeg olema. Kõikides maades Lõuna-Ameerikas on sama- inimesed kehitavad õlgu ning ajavad kõik kliimamuutuste kaela. Selle põhjustele ei taha keegi mõelda. Käisin Peruu piiri poole jäävaid Tiahuanacu varemeid vaatamas. Sel päeval nägi El Alto päris kobe välja- päikseline ja lumine- inimesed tegid endas pilte lume taustal. Need varemed olid iseenesest päris huvitavad, kindlasti huvitavamad kui mitmed teised, mida olen näinud. Tiahuanacut peetakse ka Lõuna-Ameerika kultuuride emaks- tõepoolest, see Titicaca järve äärne kultuur oli võimul ligi 2500 aastat, mis on vägagi muljetavaldav.

Tiahuanacu

Limeña

2009-07-22T22:13:00.000-07:00

Eelmise nädala kolmapäeval sõitis mu emme koju ja ma jäin üksi Limasse. Esialgu oli mul plaan ühe oma endise koolikaaslase Jenny pool peatuga aga kuna ta perekond oli vahepeal Itaaliasse kolinud ning ta ise elas poes, mida ta isa varem pidas, siis oli seal õige kitsas. Üks puuduv majasein ning tõsiasi, et tal polnud ei dušši ega ühtegi kraanikaussi aitas mul meelt muuta ning hostelisse ümber kolida. Loomulikult leidsin sobiva paiga San Borjas oma kunagise elupaiga lähedal. Päris tore oli sedasi olla- ilma suuremate kohustusteta, magada kaua ning lihtsalt puhata. Olin uskumatult väsinud ning esimestel päevadel peale magamise suurt midagi ei teinudki. Lima on ikka Lima, pean tõdema. Ühtteist on siiski muutunud ka ning seda õnneks heas suunas- näiteks combid ei peatu enam päris kus juhtub ja nii mõneski kohas on näha heakorrastuse märke.

Peruus on täielik heaoluaeg saabunud- eestlastlele ilmselt kahjuks vägagi tuttav kinnisvarabuum on Limas täies õies. Näieks minu kodu kaubanduskeskus centro comercial Primavera, mis vanasti tundus pigem veidi marginaalne kuidagi ja tühjavõitu, on nüüd kogu aeg inimesi tuubil täis. Kinojärjekorrad ulatuvad tänavale ning inimesed muudkui ostavad ja ostavad, laenavad ja ostavad veel. Maksavad totakalt kõrgeid hindu asjade eest, mida kuskilt vähem ilusamast kohast saab ikka veel poole kui mitte veel odavamalt ning raiskavad raha igasugustele tobedustele. Vähemalt mina käisin vähem poes õnneks kuna ei viitsinud kogu aeg tõugelda ega järjekorras seista. Samuti tundsin end tõelise rotina kui ükskord Burger Kingi letist ainult masinajäätise söandasin osta ühe korraliku hüpersupermegaburgereine ja XXXL-suuruses joogi asemel.

Samas on ka vana hea Lima täiesti alles- ning olen igasugu hõrgutisi siin söönud- arroz con leche y mazamorra morada ja picaronid ning loomulikult ceviche ja hawaiana-buger Fredo nimelisest kohast. Ilm on olnud Limale iseloomulikult täiesti tüüpiliselt vastik- tihke hall pilvekate ja vihmapiisad õhus. Samas Lima mulle sellegipoolest istub ja ma tunnen end siin viibides hästi. Jälle midagi ebaratsionaalset, ent see linn on mulle tõesti kuidagi südamesse läinud. Isegi see ei pahanda mind, et olen combist välja astudes ei tea kui mitmel korral pea ära löönud (Kristjan kirjeldas eriti vastikut, kuid levinud moodust kuidas ühel väljumisel pea kogunisti 2 (!) korda ära lüüa…hehehe). Ning nähtamatud autod on ka endiselt veel täitsa olemas, ma ei tea, kas neid veel mõnes teises linnas ka on, aga Limas on nad täitsa tavalised. Ootad tükk aega tee ääres, et ükskord ometigi saaks üle minna ja siis lõpuks pole ühtegi autot. Aga tegelikult sa ainult arvad seda, sest sa ei näe ühtegi. Nähtamatu auto alla võid sa ikkagi jääda ja nad on sama ohtlikud, kui need, mida näha võime. Olin nende olemasolu täitsa unustanud, ent kui ühel päeval kino juures üle Angamose läksin, olid nad jälle platsis. Ja ma üldsegi ei muretse, mis mulje see jutt siin jätab, uskuge seda siis või mitte ;)

Käisin külas ka Kristjanil, kus nägin tema tütart Ivanka Triinut, kes oli eriti armas ja väga väike- 15 päevane alles. Tal saab kindlasti üsna omamoodi lapsepõlv olema siin Limas ning lootetavasti hakkab ta siis eesti keelt ka ikka rääkima. Seda siis toredatest inimestest. Ma ei saa öelda, et ma oleks mingitpidi üldsegi üllatunud, ent jah, peruulased pole vahepealse 3 aastaga sugugi usaldusväärsemaks või punktuaalsemaks muutunud J Neil on endiselt komme rääkida palju, teha palju plaane ja lubada palju ning siis vahepeal hoopis maa alla vajuda. See on asi Peruu juures, mida ma kohe mitte ei igatsenud, ent sellest hoolimata olen selle nädala jooksul mitmel korral müstiliselt kaua erinevates kohtades oodata ning ühel korral ei ilmutudki üldse välja. Selline suhtlemine inimestega kui ise oled üksi, on ikka üsna tüütu. Jah, on mingeid kultuurilisi või siis rahvuste vahelisi erinevusi, millega on raske kui mitte võimatu ära harjuda.

Nüüd aga olen piisavalt siin endises kodulinnas passinud ning ongi jälle aeg teele asuda. Seda teen juba homme- eks ma siis üritan ikka endast aegajalt märku anda!

Ilus, ent kuidagi morbiidne Huaraz

2009-07-22T16:46:00.000-07:00

Üks koht, mis mul Peruus veel külastamata oli, oli Limast põhjapoole Andides Ancashi maakonnas asuv Huaraz ja selle ümbrus. Mainitud linn asub kahe mäeaheliku- Cordillera Blanca ja Cordillera Negra vahel orus ning pakub hulgaliselt võimalusi matkajatele, mägironijatele ja niisama ringivahtijatele. Huaraz kui linn pole iseenesest kuigi lummav koht, kui ehk sinitaevas ja eemalt paistvad lumised mäetipud välja arvata. Koloniaalmaju pole säilinud, kuna linna on mitmel korral hävitanud maavärinad ja laviinid- 20.sajandil koguni kolmel korral. Eriti hirmsate tagajärgedega oli maavärin 1970.ndal aastal kui pooled Huarazi elanikud hukkusid ning püsti jäi vaevalt 10% majadest. Veelgi halvemini läks aga lähedalasuval Yungay külal- kõrvalasuvalt Huascaráni mäelt (mis on muideks Peruu kõrgeim) vallandus laviin, mis mattis kogu küla koos 18 000-20 000 elanikuga 3-4 meetri kõrguse mudakihi alla. Ainult 90 inimest pääses eluga. Tänapäeval on Yungay uuesti ehitatud, ent veidi eemale, vana küla koha peal on mälestusala, kus kasvavad lilled ning on iseenesest üks väga suur surnuaed.

Yungay surnuaias, taustal pilvedes Huascarán
Cordillera Negra

Roosid Yungays

Anchash Express pärast laviini

Käisime ka Huarazi lähedal asuva mägijärve Llanganuco juures, mis oli üsna kena. Maastikud on Ancashis kaunid, ent samad jätsid sealsed mäed mulle veits ahistava mulje. Mul jäi ka mulje, et sealsed inimesed pole kuigi helged- sellist andide kultuuri ja pulbitsevat elu nagu Ayacucho kandis, ei olnud. Paneb mõtlema kui vähe on väärt inimese elu- surra võid sa ükskõik millal ning ka sinu küla võib ühel päeval kogu täiega maamunalt kaduda. Ilmselt õhkkond ja Yungay külastamine panid meilgi emaga igasugused morbiidsed mõtted peas liikuma. Arutasime ühel õhtul pikalt igasuguseid õnnetusi ja katastroofe- vulkaanipursetest tehniliste vigadeni lennukites.

Llanganuco

Ühel päeval otsustasime sõita Chavíni nimelisesse külla, et seal ringi vaadata ning ka varemeid külastada. Kuna olen läbinud ülikoolis kursuse peruu muistsete kultuuride teemal, tahtsin Chavínis käia- minumeelest oli chavini kultus üldse üks olulisemaid nähtuseid hispaanlasteelses Peruus. Varemed pole iseenesest midagi erilist- maa-alused käigud ja tunnelid on huvitavad küll, ent selleks, et ülejäänust sotti saada, on vaja kas maksta giidile, keda kuulata või omada eelnevat raamatutarkust nagu mina. Chavin oli pigem usuline liikumine kui impeerium- ta ühendas inimesi väga laial alal ilma sõjalise jõuta. Preestrid tarbisid san pedro kaktust oma tseremooniatel- tunnis chavini kohta kuulsin ma sellest üldse esimest korda. Hmm, praegu on tore meenutada neid tunde- minu noor arheoloogist õpetaja oli üsnagi põnev isiksus ning oli üsnagi julgete vaadetega: näiteks seadis ta kahtluse alla inkade vaenlaste chankade olemasolu ning muutis küsitavaks inkade absoluutse tähtsuse (mis on peruus täielik pühadeteotus iseenesest).

Sõit Chavini oli elamus omaette. Kuna sõitsime laupäeval ja pühapäev on suur turupäev linnas nimega Huari, mis on Chavinist veel kaks tundi edasi, oli buss tuubil täis turukauplejaid, kes Huarazist igasugu kraami kaasa viisid. Igaühel oli kaasas suur hulk kaste, kotte, pampe, reste, pakikesi ja muud pagasit. Buss jäi väljumisega 1,5 tundi hiljaks lihtsalt aeganõudvate laadimistööde tõttu. Katusele vinnati lisaks kanakastidele, võrkudele merisigadega, õunarestidele, kartulikottidele, vetsupaberikuhjadele ka näiteks üks tore rauast gaasipliit ning kaheinimesevoodi. Ka bussialused pagasiruumid olid pilgeni täis ning seda otseloomulikult ka reisijatesalong (üsna raske oli vahekäigus astuda ilma et kellegi munaresti ei astuks kogemata). Igaljuhul bussijuht näis üsna murelik olema ning käskis kõigil turvavööd kinni panna kuna reisime “ekstraraske pagasiga”. Kohalikud seda muidugi ei teinud, kuna neil oli üsna suva ning kõik turvavööd bussis olid nagunii katki. Ma pean tunnistama, et olin päris hirmul, eriti pärast kõiki neid morbiidseid jutte ja mõtteid ning Arvo kirja tema bussiõnnetusest Venetsueelas. “Peruus Ancashi maakonnas kukkus turupäevale suunduv pilgeni täislaaditud buss kuristikku”- üsna tüüpiline pealkiri. “Pardal kaks eesti kodanikku”- vähemalt sedasi surres ületaks kindlasti uudistekünnise…juhuu…

Igaljuhul hakkasime Huarazist Chavini poole veerema ning buss õõtsus igas kurvis üsna kurjakuulutavalt. Maanteepolitsei pidas meid kinni, ent peale ilmselget altkäemaksu andmist jätkasime sama rõõmsalt teekonda, mis iseenesest oli väga ilus- teravaid lumiseid mäetippe ilmus üha rohkem ja rohkem nähtavale. Olin ikkagi päris hirmul ja iga kurv kuristiku serval pani mind kirikus küünla süütamisele või siis väga kange alkoholi tarbimisele mõtlema (lõpuks ei teinud me siiski kumbagi- Chavini kirik oli renoveerimistööde tõttu suletud ning olgugi et laupäeva õhtu, ühtegi baari ka polnud lahti). Kohalikel oli suva, nad ainult torisesid, et miks me kiiremini ei võiks sõita, niigi olime jube hilja välja läinud. Neile see ilmselt polnud muidugi esimene kord sellise laadungiga sõita. Selline segu ahnusest ja lollusest peruulikus pohhuismikastmes.

Sõit läks veelgi huvitavamaks kui möödusime ühest autoavariist- 180 kraadises kurvis oli ümber läinud üks veokas kogu kraamiga: juurviljad olid mööda teed pilla-palla laiali ning auto kastis reisinud lapsed-naised passisid õnnetute nägudega kõrval. Juhti ja ta kaasreisijat ilmselt enam elavate kirjas ei olnud- auto esiklaasi oli purustanud ning kabiini sisenenud hiiglaslik kivirahn. Alles sellepeale läksid reisijad bussis ka ähmi täis- kõik näisid surnud meest teadvat, kelle naaber ta siis oli ja kelle kõrval ta turul müümas käis. Nüüd tuli kõigil äkitselt meelde see, et meie buss on ebanormaalselt täis laaditud ja hakati liigse raskuse üle ohkima. Oma kraami poleks aga keegi ilmselt sealsamas maha laadima nõus olnud. Enam polnud kellelgi kiire, manitseti bussijuhti ikka aeglasemalt sõitma, kuigi ta oli seda nagunii juba terve tee teinud.

Kohale me aga jõudsime ning Chavin oli täiesti üle keskmise meeldiv koht. Naljakas väike metsikut läänt meenutav mägiküla, kus kõik varjamatu huviga välismaalasi vahivad ning kõik justkui üks mees Marleny Salvatierrat kuulavad. Üllatavalt hea oli ka sealne jaapanlaste ehitatud muuseum (chavini kultuuri ja selle jäänuste kohta) ning isegi sealne Tello obelisk, mida ise veel 2 aastat tagasi Limas nägin, oli päris, nagu hiljem kuulsin. Kui teravaid elamusi bussis ka arvestada, oli käik Chavini igati väärt.

Huarazis sain jälle karjuda palju ja õiendada ning elus esimest korda tegin ka hotellis külma arve. Elukogemus-elukogemus ;)

"Senjoor, istuge maha, te varjate teleka ära"

Muuseum Chavinis

Tahaksin omale ka eeslit! Nad on nunnud.

Peruulik "palun, kas teiega tohib koos pilti teha"

Chavini varemed

1500 aastased käigud

Mi Peru

2009-07-22T09:02:00.000-07:00

Veel Ecuadoris, Guayaquilist piiri poole liikudes, hakkas üha rohkem ja rohkem hurtsikuid silmapiirile tekkima ning prügisemaks läks ka kogu see lugu. Jõudes Huaquillasesse, mis on minumeelest üldse kõige vastikum maismaapiir Lõuna-Ameerikas, hakkas lõpuks akna taga välja nägema nagu kolmandas maailmas. Enne linna jõudmist, ecuadori migratsiooniametniku luugi taga oodates, sain ka üle pika aja esimest korda vihaselt karjuda. Kolumbias seda üldiselt tarvis ei olnud. Meie bussimees üritas meid ja kolumblasi sinna maha jätta “kuna meil minevat liiga palju aega”. Seda nad muide alati üritavad teha, ent kuna meil oli pilet Máncorani ostetud, siis pistsin lõugama. Õnneks tegid seda ka meie kaasreisijad kolumblased ning seda loomulikult oma latiinolikult veenval moel. Meid oodatigi lõpuks ära ning bussiga sisenesime Huaquillasesse. Kuna oli pühapäev, siis suurem osa tavapärasest läbust ja lagast oli kinni, ent sellegipoolest oli bussil raske ületada Peruud ja Ecuadori eraldavat silda kõikide nende kaubitsejate, inimeste, koerte, hobuste, jalgrataste ja mototaxide ning otsapidi sõiduteele asetatud müügilettide vahel. Aga sellest hoolimata olin ma õnnelik.

Vana tuttav käänuline rannikutee viis meid Máncora poole ilusas oranžis Põhja-Peruu päikeseloojangus. Hea on, kui miski on tuttav ja just selline nagu varemgi. Máncoras siiski, ootasid mind ka mõned üllatused: esiteks, muidugi, tõusnud hinnad, teiseks paar-kolm päris suurt ja kõrget uut ehitist, mis on selles kaluri-surfikülas üsnagi silmatorkavad; samuti olid mõned ärid vahepeal kinni pandud ja uued nende asemel avatud. Kõik muu oli aga jahmatavalt sama- meie sõber naksitrall töötas endiselt samas hotellis, igal sammul kohtas tuttavaid nägusid ning mis peamine, Máncora lõhn oli täpselt seesama, mis varemgi. Selline kuiv soe tolmu lõhn, mis on segatud mudalompide haisuga, sekka ookeani aroom. Kui lõhnasid saaks purki panna ja kaasa võtta ning säilitada, siis Máncora lõhna kuskil Eestis aastate pärast nuusutades oleks ma ikka õnnelik. Imelik, et isegi kui asjad ja inimesed ja hinnad ja vaated ja kõik taoline muutub, siis lõhnad ja maitsed on ajale märksa vastupidavamad. Ceviche ja mahlad on ikka needsamad ning kõik tuleb jälle kohe meelde. Ja mis veelgi olulisem- Máncora tunne on see, mis ei vea alt- ma ei teagi, miks see koht, mida nii kiidetakse kui laidetakse, mulle nii hästi istub. Seal, ja oma imestuseks olen märkama hakanud, et üldse Põhja-Peruus tunnen ma ennast väga hästi ja mugavalt.

Máncora võlu ei seisne kindlasti ainult surfarites ja tema väikeses inglisekeelses ja ülikallis gringonurgas, mida ma pigem väldin. Samuti ei peitu see ka sinna tunglevates peruu ja ecuadori turistides, kes oranže kummirõngaid ja surfilauakujulisi suveniire kokku ostavad. Samas siiski need ja siis veel midagi ja mööda panamericana maanteed edasi-tagasi sõeluvad mototaxid ning sa ise, kes sa ka edasi-tagasi tuiad, aegajalt kuskil peatudes, et mahla juua ja kohates neidsamu inimesi jälle ja jälle, annavad sellesse tundesse oma panuse. Ja siis loomulikult veel ookean ise ja vihased, oikui vihased lained ja põhja-peruu kõrbeline kuiv maastik mustade raisakotkastega annab palju juurde. Imelik ongi, et ratsionaalselt võttes pole Máncora midagi erilist- kui rannakoht, siis Kariibi merega võrrelda ei anna ning ausaltöeldes oli Kolumbia Vaikse ookeani ääres Ladrilleros ka meeldivam kohati, ent midagi seal siiski on. Panamericana maante annab sisuliselt kolme tänavaga külale pideva elu ja melu ning ilmselt ka tõsiasi, et Peruus ei ole tegelikult randadega just kõigeparemini, on ainult kasuks. Lisaks sellele ka ilmselt päris head surfilained, mis surfareid ka teistest riikidest kohale meelitab.

Peruu võttis mind hästi vastu.

Surfarmannekeen

Ehh, mannekeenide peale peruulastel ikka annet ei ole :)

Rätik meie hotellis (loodetavasti tõsist tüüpi rätikuid hankides pokri ei pistetud)

See, mis ühendab (või lahutab)

2009-07-20T17:13:00.000-07:00

Lilleline Quito

Lahkudes Bogotást sai alguse üks kahtlasema väärtusega ettevõtmisi, mis mul Ladina-Ameerikas pähe on torganud: road trip Bogotást Limasse mööda maad koos ema ja kahe väga suure (ja väga raske) kohvriga. Nimelt pole mul enam kavatsust (ega võimalust, kuna turistiviisa päevad on kõik juba lootusetult kasutatud) Kolumbiasse naasta. Selleks et (omaarust) selle teekonna esimest osa kergemaks muuta, ostsin juba aegasti ette bussipiletit otse Quitosse. Tegu oli bussiga, mis sõidab otseliini Caracasest Limasse ning kuna Peruu bussid on üldiselt head, kujutasin ma ette midagi hoopis teistugust kui see veerev-logisev õudus, mis meid Bogotá bussiterminalist pärast neljatunnist ootamist peale kordas. Olles nüüd näinud kolumbia filmi Paraíso Travel, kus kolumblasi organiseeritult (illegaalselt) üle USA piiri veeti, kujutaks ma ette, et see Ormeño buss meid ka kuidagi illegaalselt üle piiri toimetada kavatses. Seda muidugi polnud aga uskumatult räpased põrandad, väga kitsa vahega juustud istmed ning kõrvakuulmisele ohtlikult mõjuvalt ragisevad kõlarid olid küll. Lisaks sellele oli minu iste katki- seal all oli midagi pooleks murdunud ning tool seetõttu lootusetult lössis ja ettepoole tugevalt kaldu. Kui ma seda enda ees istuvale nässis laamakampsunis habetunud bussimehele kommenteerisin, siis vastas ta ainult, et jajah, tean küll ja lükkas oma istme nii alla, et mul hing tahtis kinni jääda. Lõpuks vahetasime kohad omavoliliselt ära bussi tagaotsa, Caracasest saati koristamata vetsu kõrvale. Hais või mitte, aga enamvähem normaalne iste on ikka olulisem.

Terve järgmise päeva veeresime Ecuadori piiri poole- kuulasime ühte kaheksaloolist salsaplaati läbi kragisevate kõlarite ja olesklesime. Piirile jõudsime pimedas, ent jõudsime siiski näha ka seda paljukiidetud Pasto-Ipiales teelõiku. Quitosse jõudsime kohale neli tundi arvestatust hiljem ning tee piirilt pealinna kestis täiesti ebanormaalselt kaua, kuna buss läks katki ning seetõttu ainult veeres. Peaks mainima, et ma polnud kohe sugugi kurb, et selle õnnetu bussi maha jätsin.

Quito oli nagu Quito ikka- mitte eriti palju muutunud peale minu viimast külastust 2007 jaanuaris, peale Bogotád ehk enam mitte niiväga puhas ja Helsingit meenutav, ent küllaltki viisakas siiski. Ringi kihutavad trollibussid on naljakad veidi ja kuidagi Tallinnat meenutavad. Iseenesest on Ecuador huvitav maa- pisike, sisaldab kõike ning nüüd, pärast pikemat Kolumbiat viibimist minu jaoks sild Kolumbia ja Peruu vahel. Söökide hulgast võib leida arepasid ja sancochot ning nägime ka ühte peochivat. Samas on tänavatel rohkem indiaanlasi, inimestel on selline tuttavalik-peruulik kopituslõhn küljes ning chifasid on päris palju näha. Palju, mis kunagi Peruust erines ja mõistmatuks jäi, on vahepeal elu Kolumbias mulle selgeks teinud. Näiteks nüüd saan ka aru, mis puuvili on tomate de arbol (nagu puutomat)- see tundus ka kunagi eriti imelik kuidagi :)

Eestilikud lilled Ecuadoris

Kuna Quito iseenesest just mingi pärl minumeelest ei ole (kuigi on piisavalt kena, et seda külastada) ning ühe päevaga näeb küllaltki palju, siis võtsime ette ka väljasõidu kuidagi soomepärase nimega Otavalosse. (eriti kui seda soomepäraselt hääldada…kujutaks ette, et Otavalo asub kuskil Lahti lähistel…hahhhaa). Sinna bussile saada oli paras segadus, kuna kurikuulsat Quito bussiterminali hakati sulgema ning selleasemel avatakse linnas kaks uut- põhja-ja lõunasuunalistele bussidele siis. Uus terminal oli poolvalmis, ent bussid sealt juba käisid. Põhjaterminal kannab kuidagi pahategelikku nime Carcelén (carcel on hisp keeles vangla). Otavalo on kuulus oma turu poolest, mis olevat eriti suur laupäevaiti, kuna meie külastuspäev langes reedele, siis oli turg ilmselt väiksem. Ma arvan, et see turistikam pool vast küll- kui juurvilju ja kohalikke rahvariideid mitte arvestada, siis seal palju suveniire just polnud sel päeval. Ilmselt seda parem meile muidugi :) Sellegipoolest suutsime seal turul üllatavalt palju aega veeta. Mulle meeldis, et Otavalo on ka paras indiaanilinn- seal liikusid ringi nii kaabudega quechua tädid kui ka kohalikud tumedate pikkade seelikute ja valgete tikitud pluusidega naised. Samasuguseid nägin kunagi ka Bogotás DAS-i ees, tol korral arvasin, et nad on Bogotást lõunast, ilmselt Cauca maakonnast. Nüüd olen targem ja võin öelda, et nad olid pigem veel kaugemalt lõunast, Pasto kandist ehk.

Otavalo juurviljad

Väike nõitaturuletike kah sekka

Indiaanlase pea kuju koos tuviga Otavalos

Ikka Otavalo

Hinnang mingile maale sõltub reisides pahatihti üsna suuresti sellest, kuidas see maa sind vastu võtnud on ja sealsed inimesed sind kohtlesid. Ecuadori kohta ma selle põhjal küll midagi eriti head kosta ei saaks- kuigi eelmisel korral varastasid mu asju kaks kolumblast, on mulle siiski mulje jäänud, et selles riigis on vargus tavalisem asi kui tema lõuna- või põhjapoolses naaberriigis. Quitos soris koristaja üsnagi jultunult meie asjades ning pani pihta ühe mahlajoogi ning väga võimalik, et ka natuke minu raha. See viimane on muidugi mu enda süü, et ma raha paremini ära ei peitnud (see oli mu seljakoti sisetaskus ümbriku sees- päris kogemata sinna ka ei satu). Samas on see ka üldse esimene kord kui minuga Ladina-Ameerikas midagi sellist juhtunud on. Süüdistada võib ainult iseennast, kuid halb tunne jääb ikkagi sellest.

Ecuadori bussides käib ka enamasti palju kahtlast rahvast sees- teel Guayaquilist piirile laaditi buss vahepeal otsast otsani täis, niiet mingi kamp noormehi meie ja meist üle vahekäigu istuvate rikaste ja valgete kolumblaste otsas nühkima hakkas. Kolumbia mehe asjad kukkusidki mingi hetk tal taskust välja aga õnneks ta siiski märkas seda õigel ajal. Ühel kohlikul tüübil oli bussi astudes käes terav kruvi- milleks seda muuks vaja on, kui kellegi koti lõhkitõmbamiseks? Bussivarguste lugusid Ecuadoris olen kuulnud kahjuks palju. Imelik, et pärast pikemat peatumist riikides nagu Peruu ning Kolumbia sellised asjad mind šokeerivad ja pahandavad. Naiivne oleks väita nagu seda seal ei toimuks, toimub küll aga mulle lihtsalt vahest tundub, et Ecuadoris juhtub tihemini…

Bye bye Bogotá

2009-07-20T09:19:00.000-07:00

Medellinist sõitsime tagasi Bogotásse ning tõttöelda olin ma seda juba igatsenud. Veetsime Linni korteris üsna mitmed mugavad päevad, kuigi jah, see külm öösiti, mis mul varasemast hästi meeles oli, oli veelgi õudsam kui muidu. Imelik oli tagasi minna, sest kõik hüvastijätud olid juba pea kuu aega tagasi tehtud ning ametlikult olin ma juba sellest linnast lahkunud. Samas oli tore veel viimast korda teha mitmeid asju ning vaatamisväärsustega tutvusime ka üsna korralikult. Ilmad olid ilusad päikeselised, kuigi jahedavõitu, ent äärmiselt sobilikud igasuguseks turistitamiseks: käisime Montserratel ning seekord päikeseloojangu ajal, samuti külastasime Torre Colpatria vaatetorni, kullamuuseumi, Botero muuseumi, veel ühte muuseumi, Usaquéni pühapäeval, põhja-Bogotád ning Zipaquirá soolakatedraali. Viimase külastus oli veits tülikas, kuna oli vaba esmaspäev ning sissepääsujärjekorrad olid päris pikad. Kellel on rohkem huvi soolakatedraali vastu, võite vaadata pilte Arvo blogist.

Neid inimesi seal bussides ma ei kadesta...

Tüüpiline Bogota-haha

Zipaquira

Palmid Zipaquiras

Samuti käisime Chías külas Evel ja tema perekonnal ning Miguelitol, kes nüüd ennast seal sisse on seadnud. Jänese elu on nagu jänese elu ikka- inimese meelest suuremalt jaolt veits mõttetu, samas Eve lastele paistis jänksist rõõmu olema. Naljakas on vahest mõelda saatusele ja sellele kuidas inimesed täiesti lambist kuskil väga kaugel maailmanurgas võivad ootamatult paljude eestlastega kokku juhtuda. Näiteks lapsed Mesitases, kes on ühe keskmise kolumblase kohta ikka rekordarvul eestlastega kohtunud viimase poolaasta jooksul. Või siis vabatahtlikud, noh, näiteks Johannes, kes Saksamaal elades ei tundnud ühtegi eestlast. Tasub ainult Kolumbiasse tulla ja siis saad nendega järjest tuttavaks- üks napakam kui teine :D Ja ühe väikese jänesepoja saatusest ei maksa siis rääkidagi- sind müüakse San Andresitos, kus su omanikuks saab mingi imelik eestlane ning hiljem leiad uue kodu ikka sealsamas Kolumbias ja jälle kuuled muudkui eesti keelt seal.

Viimasel päeval paistis päike ja oli õige palav, ebatüüpiline Bogotá kohta. Saime lõuna ajal kokku Kareniga ning ühe uue tüdrukuga, kes töötab kaubanduskojas (ta isa on Egili sõber) ja läksime loomulikult bandeja paisat sööma. Ja nii see tulebki- lõpp. Ja lähedki ära ja ongi kõik.

Viimane lõunasöömaaeg

Mul tegelikult ei olegi kurb meel- kokkuvõtteks oli nii tore, et milleks siis ikka kurvastada? Ja hea on tõdeda, et vahest lähevad asjad ka nii nagu plaanitud- tulin Bogotásse selle mõttega, et oleks hästi lõbus ja et oleks pidu ja et oleks toredaid inimesi ja noh, seda ma sain- rohkemgi kui ma ette kujutasin. Palju reise, väljasõite, lõbusaid ettevõtmisi, pidusid ja naermist, elades selles vastikult külma kliimaga linnas. Ja noh, tööd sai ju siiski ka tehtud…haha :D

Kuna ma ei istunud aga mitte lennukisse, vaid bussi, siis võib seda pigem ühe ajastu lõpuks pidada. Seiklus jätkub veel…haha! Kuna järgnevad 2,5 kuud on siiski pigem Kolumbia järelreis kui midagi muud ja täiesti uut, jätkan oma tegevuste kirjeldamist selles, nüüdseks juba eksliku nimega blogis.

Ja kui midagi öelda Bogotále lahkumise puhul, siis just seda:

Hay me gusta, me gusta, me gusta, me gusta, me gusta, me gusta

Andar contigo

Salir contigo, vivir contigo

Dormir contigo, soñar contigo

Y me gusta, me gusta, me gusta, me gusta

Llevarte a la disco y bailar contigo

Paisamaa

2009-07-04T20:21:00.000-07:00

"La muerte de Pablo Escobar" Fernando Botero

Nüüd on päris suur paus olnud minu blogimises- reisimine on oma aja võtnud ja võrdlemisi halvad internetiühendused erinevates Kolumbia, Ecuadori ja Peruu paikades ka. Vabandan, vabandan, vabandan! Ja jätkan sealt, kus pooleli jäin, ehk siis juuni lõpus Antioquiast.

Capurganást võtsime suuna Turbosse ja sealt juba bussiga linna nimega Santa Fe de Antioquia. Tee oli harukordselt halb ning tundus veidi ohtlikki, kuna varinguid oli ikka päris palju. Kohale jõudes oli õhk teine- soe küll aga mitte enam selline Kariibi niiskepalav ja lämmatav. Santa Fe on Antioquia maakonna kõige vanem linn ning üsna hästi säilinud. Tegu on ka Medellini elanike populaarse nädalavahetusekohaga ning seetõttu on hotelle-restorane-baare-klubisid seal üsna palju. Ja see on on tõelisemast tõelisem paisamaa oma täies hiilguses. Mulle meeldivad paisad. Nad hakkasid mulle meeldima siis kui neist esimest korda kuulsin. Nad on Antioquia maakonna elanikud ning Kolumbias üsnagi tuntud oma edukuse, töökuse ja ettevõtlikkuse tõttu. Neile heidetakse tihti ette liigset oma kodukandis kinniolemist ning oma eelistamist. Paisade keel on hämmastav- see kõlab eriti naljakalt ja armsalt, kuigi jah, sellist maakahispaaniakeelt pole ammu kuulnud. Ega ma kõigist inimestest seal küll aru ei saanud. Nad susistavad ning iga lause lõppeb sõnaga “pues” (pueššh). Ja paisade toit on ka legendaarne- selline eriti rammus ja suurtes kogustes, ent väga hea. Kuulsat bandeja paisat ma juba mainisin ning Santa Fe toit oli igati sellevääriline. Pärast Kariibi mere banaani ja riisi söömist olid munad peekoniga ja kuum šokolaad hommikusöögiks päris üllatavad.

Santa Fe de Antioquia
Majanumbrid Santa Fes

Üks chiva

Head süüa...

Santa Fest läksime edasi Medellini. Mõnikord oleks nagu kuskil keegi, kes täidaks su soove. Kui Santa Fe bussijaama jõudsime, nägin seal seismas ühte chivat kogu oma värvilises hiilguses ning mõtlesin, et kahju küll, ei saagi Kolumbias kordagi tavatranspordina kasutatava chivaga sõita. Umbes viis minutit hiljem istusin sellessamas chivas, et sõita Medellini. Tegu oli küll ilmselt mingi bussimeeste haltuuraga, kuna tavaliselt chivad Medellini ei sõida, ent mina olin rõõmus. Seegi soov täitus ning sel korral möödus kogu puust bussi elamus ilma kakluseta.

Medellin muidugi võttis meid vastu paduvihmas ning taksojuht jõudis juba lahkelt teatada, et sajab praegusel ajal absoluutselt iga päev. Selles oli tal kahjuks muidugi õigus. Vaatasime siiski üle Antioquia muuseumi, selle esise platsi Botero kujudega, sõitsime üsna mitmesse kohta metrooga (mis küll sõidab maa peal aga on muidu igati ponks), külastasime ühte surnuaeda, kohalikku baaride rajooni zona rosat ning sõitsime metroosüsteemi kuuluva köisraudtee metrocablega üles mäe otsa ja alla tagasi. Viimane on ehitatud selleks, et mäe külgedele ehitatud slummide elanikel ka transport oleks. Meiega ühes vagunis olid ka ühed kolumbia turistid (metrocable on üks põhilisi Medellini turistiatraktsioone hoolimata oma praktilisest eesmärgist) ning üks tädi, kes oli sealsamas mäeküljel juba 42 aastat elanud. Tema jutu järgi on elu seal ikka märkimisväärselt paranenud. Kui ta laps oli, siis olid nad nii vaesed, et neil oli nelja pere peale ainult üks pott, kus süüa keeta. Nüüd on aga paljudel elanikel töökohad, võimalus külastada üsnagi uhket raamatukogu ning ligipääs metrocablele.

Muusikud vihmases Medellinis
Botero kujud Museo de Antioquia ees

Vihane ja vesine jõgi linna sees

Metrocable

Kuulsad paisad on näiteks Kolumbia praegune president Alvaro Uribe, kunstnik Fernando Botero ning ka Pablo Escobar. Medellin oli veel üsna mõnda aega tagasi kõige halva keskkoht tänu narkokaubandusele ning laialdasele terroritegevusele. Autopommid ja mõrvad olid sagedased ning linna peeti kogunisti ohtlikeimaks maailmas. Medellin nagu Bogotági on läbi teinud suuri muutusi ning tänapäeval on ta pigem modernne ja turvaline.

Medellin oli küll igati kena ja viisakas linn, kuid Bogotá on minumeelest siiski palju elegantsem ning suurlinnalikum. Paisad on muhedad, ent neil pole suurem asi maitse- inimesed käisid võrreldes Bogotá elanikega üsnagi halvasti riides ning oma rahakuse näitamine riietuses pole ilmselt patt. Iluoperatsioon on ka miski, mida varjama ei pea. Rammus toit on siiski paisadesse omad jäljed jätnud ning pakse inimesi oli tänavatel päris palju. Siiski, kui ma oleks sündinud kolumblasena, siis hoolimata sellest, et paisad on mulle ääretult sümpaatsed ning et ma neid nende muheduse tõttu veidi imetlen, oleks ma ilmselt pärit Bogotást. Igav või mitte, aga mulle torkas pähe, et “Bogotá õhk teeb vabaks” ja tõepoolest, isegi 2,5 miljoni elanikuga Medellinís ei tundunud maailm sama lähedal olema kui mägises ja Eestit meenutava õhuga pealinnas. Võibolla siis kui ma kolumblane oleks, läheks ma siis ka põlvist nõrgaks nagu Karen kui mõni paisa noormees minuga rääkima juhtuks…haha! (ilmselt minu paisalembus on osaliselt tulnud Karenilt, kelle näoilme oli täiesti sõnulseletamatu kui mõni paisa meile kontorisse helistama juhtus). Kuna ma siiski olen eestlane, mitte paisa või rola (Bogotá elanikke kutsutakse nii- rolod ja rolad), siis ma siiski mingeid põlveprobleeme paisadega rääkides ei täheldanud :D (muigama ajavad nad mind küll).

Surnuaias

Kellegi paisa dramaatiline haud

Museo el Castillo

Kummalise värvivalikuga lillekompositsioon lillefestivali avamispeo tarvis

Tagasi tsivilisatsiooni

2009-07-04T19:34:00.000-07:00

Capu
Lennukile vastu

...tuli

...ja lähebki

Tubualált viis meid tee tagasi lennujaamasaarele, kust saime mingite veits kummaliste neegrite paadile. Ma kahtlustasin, et tegu on mingite narkoärikatega kuna nende paat oli päris tuus. Vajadus valgetele naistele muljet avaladada lõppes sellega, et isegi minul oli päris hirm. Tavaliselt ma naudin ka päris rajusid paadisõite, ent seekord olin Puerto Obaldíasse jõudes pärast lendamist mõõdukalt suurtel lainetel, rannikust kaugel, näost üsnagi valge. Panama migratsiooniametnik oli kuskile kadunud ning seetõttu tuli meil jällegi Puerto Obaldías aega parajaks teha. Kohalikele omase passimisega harjub lõpuks ära ka. Tänu sõber piirivalvurile pääsesime sel korral ka asjade läbiotsimisest. Üldse on sellistes kõrvalistes maanurkades piiriületamine tore- kõik ametnikud on pigem sõbralikud ja rahulikud. Kolumbias Capurganás sain uue templi ilma probleemideta niiet kogu Panamaskäigu võis igati õnnestunuks lugeda.

Capurganásse jäime üheks päevaks ja kaheks ööks. Ega seal palju teha ei ole peale puhkamise ja niisama tsillimise. Tegu on eelkõige siseturismi sihtkohaga ning enamik külastajaid on Medellini kandist. Bogotá inimestele on Capurganá võrdlemisi tundmatu paik. Võtsime ette ka käigu koskede juurde, millel nimeks El Cielo ehk siis taevas. Sinna me läksime koos ühe kohaliku tüdruku Lilianiga, kes kogus raha mobiiltelefoni ostmiseks. Ta oli 13 ning rääkis, et on juba ammu unistanud telefonist kuna kõigil ta sõbrannadel juba on. Liliani meelest on Nokia telefonid kõige paremad ning just ühest sellisest, kõige lihtsamast, ilma lisafunktsioonideta, ta unistaski. Koskede juures oli mõnus värske jahe vesi ning sai ujuda. Ülejäänud aja me passisime niisama, lonkisime mööda küla ringi ja olime rannas. Puhkus!

Lilian

Paljutõotava nimega diskoteek: hull pohmakas

Parim nurk Ameerikas

Kunadel külas

2009-06-30T09:15:00.000-07:00

Järgmisel hommikul viis üks noorem kutt meid sealt lennujaama juurest paadiga Tubualále. See punase särgiga sell oli talle ülesandeks andnud üles otsida keegi Calderón, kelle juures me peatuksime. Paadisild oli koolimaja hoovis, kus parasjagu oli lõunavahetund. Meie ümber kogunes koheselt kamp uudistajaid- nii õpilasi kui ka õpetajaid. Nad küsisid, et miks me nende saarele tulime- koheselt sai ka selgeks, et Tubualál ilmselt ei käi just eriti palju turiste, sest pole ühtegi restorani ega ametlikku ööbimiskohta. Järsku ilmus välja meid saarele toonud ja senjoor Calderóni otsima läinud noormees, jooksis meist mööda, hüppas paati ja sõitis kiirustades minema. Nii??!? Mis siis nüüd?

Üks üsna tüüpiline vaade saarele

Selgus, et nimetatud senjoor oli paariks-kolmeks-neljaks päevaks ära reisinud ning meid saarele toonud noormehel oli vaid üks lahendus selles olukorras: kiiresti jalga lasta. Hea küll, inimesed tulid küsima, et mida me nüüd siis plaanime teha. Arvestades seda, et paat oli läinud ja ööbimiskohti just jalaga segada polnud, ei olnud me ka just ideedest pakatavad. Koolimaja raamatukoguhoidja Balbino Avila tegi meile ettepaneku tema majas peatuda need kaks päeva. Tõttöelda kõlas see ettepanek isegi ahvatlevalt- nii saab igaljuhul lähemalt tutvuda kohaliku eluoluga. Hiljem selgus ka, et perekond Avila maja oli ilmselt üks küla kõige uhkemaid- kivist seintega ja eraldi tubadega. Meie saime kaks võrkkiiget elutuppa üles riputada.

Tubualá, kus on ligi tuhat elanikku, on asustatud kuna indiaanlastega. Comarca de Kuna Yala ehk San Blasi saared, on autonoomne regioon Panama riigis. Kunad on ilmselt ühed indiaanlased, kes on midagi saavutanud, kui vaadata üldpilti Ladina-Ameerikas. Nad on säilitanud oma keele ning traditsioonid. Ka Tubualál kannavad naised endiselt veel oma tüüpilist rõivastust- pluus molaga, käe- ja jalavarte ümber põimitud pärlid ning kuldne ninarõngas. Mola on kohalik traditsiooniline käsitöö, mida õmmeldakse erinevatest riidelappidest. Kuigi see näeb ehk välja nagu aplikatsioon, on tehnika teine- uus lapp pannakse peale ning all olevad mustrid pigem “lõigatakse välja”. Saarel oskasid molasid valmistada paljud naised ning tänapäeval on molade müük ka üks Panama põhilisi turismiartikleid.

Koolimaja võrkpalliplatsi rajamine

Valmis mola ja täpselt samasugune, mis on pooleli

Meid tutvustati ka kohalikule külavanemale, kes elas samasuguses tares nagu teisedki. Elu saarel on vähe muutunud, ent samas pole kindlasti sama, mis näiteks sada aastat tagasi. Endiselt on põhitegevuseks kalalkäik ning maismaal erinevate toiduainete kasvatamine- banaan, kookos, avokaadod, mangod ning traditsiooniliselt ka riis. Samas käivad tänapäeval ka kaubalaevad, kust saab osta rohkem euroopalikku kraami, näiteks pesupulbrit, saia, kakaod ning ka riiet molade õmblemiseks. Ka riisi olevat lihtsam laevalt osta kui ise kasvatada. Puhas vesi on külas olemas, see tulevat maismaalt mägedest, ent WC-d kui sellist pole olemas. Kõik lastakse merre ning seetõttu pole rannaalad just ehk kõige meeldivamad.

Elu külas on eestlasele vägagi harjumatu: kogu saar on tihedalt taresid täis ning enamike uksed-aknad möödakäijatele avatud. Kuskil ei ole näiteks randa või üksikut puudesalu, kus omaette olla. Kunadele see pole eriti tähtis ka- suuremat osa oma elust jagatakse naabrite ning sugulastega. Esimestest päiksekiirtest ööpimeda hilisõhtuni (elektrit saarel pole) meenutab saar mesilastaru- laste nutt, naiste vadistamine, keegi karjub, keegi hõigub, keegi seletab, kellegi joigumist meenutav laul, kasside kakluse kisa- see kõik muutub üheks suureks ühtlaseks kõikehaaravaks suminaks. Kunadel on ka väga iseäralik rääkimisviis, eriti naistel, mis meenutab konkreetselt kaagutamist ning jätab keelt mittemõistvale kõrvaltvaatajale mulje nagu neil oleks pidevalt mingi probleem. Üsna mitmel korral nägime ka inimesi kogunemas ja midagi käsi vehkides ägedalt seletamas. See meenutas vägagi tülitsemist, ent samas puhkes tihtipeale tulise avalduse teinud inimene pärast seda naerma. Tundus veider kui ühestki sõnast aru ei saa.

Meie saarelviibimine äratas päris palju tähelepanu ja uudishimu. Kunadele paistab eriti oluline olema inimese nimi- suvalised inimesed tulid vastu ja küsisid, et mis mu nimi on. Nad jätsid selle ka meelde, sest hiljem külavahel käies kuulsin nii mõnelgi korral kui keegi kuskilt hütist hõikus: “Mariana, Mariana”. Naised eriti hispaania keelt ei räägi, ent uudishimu on neil suur ning tähelepanu kohati veidi koormav. Üsna mitmel korral piirati meid sisse kunakeeles vadistavate vanatädide poolt, kes uudistasid küll mu kõrvaauke, juukseid kui ka seda, kes mind kaelalt hammustanud on. Ise siis sealjuures midagi oma keeles kommenteerides. Ei teagi, kas imelikud olime meie või hoopis nemad.

Enamik kunasid abielluvad kunadega. Väga tihti leitakse sobiv kaaslane just oma saarelt, niiet kaugemale vaadata pole tarvis. See pole neil mingi ettekirjutus, et nii peab, vaid nii on pigem lihtsam. Kui mõelda sellele, kui kauge on kunade kultuuriruumist Panama City või kasvõi Turbo, pole see vist imekspandav. Veider on see, et kunade seas on üsna mitmeid albiinosid. Ma ei kujuta ette, kuidas neisse saarel suhtutakse. Algul oli väga imelik näha täiesti valge peaga lapsi ringi lippamas.

Sild, mis viib arsti juurde (lähim haigla asub Ustupol, kuhu on 3-4 tunni tee)

Naabersaar Cuba

Lapsed Cubal

Saare rand põrsakesega

Lapsed meie elutoas telekat vaatamas

Koolimaja peldik (ainus nii põhjalikult ehitatud kogu saarel)

Sain Balbinolt kuulda ka Kolumbia kunade kohta- nimelt kunagi riigipiire paika pannes jäid osad kunad Kolumbia aladele Urabá lahe piirkonda. Nad on sarnased ja erinevad ka- nende keel on Panama kunadele tänapäeval mõistmatuks jäänud, molade tehnika on teistsugune ning naised ei lõika oma juukseid lühikeseks nagu Panama omad. Balbino teab neist sellepärast rohkem, kuna üks ta sõberTubualált sai noorena stipendiumi, et minna Bogotásse õppima. Suures linnas kohtas ta oma tulevast abikaasat, kes on samuti kuna, ainult et Kolumbiast. Tema pere on ka mitmel korral Tubualál külas käinud, elavad nad aga Turbo lähedal kohas nimega Río Caimán. See mees kirjutab ka kolumbia kunakeelset kooliõpikut. Selle idee sai ta ilmselt Panama poolelt, kuna tänapäeval õpivad Kuna Yala saarte lapsed lugema ja kirjutama kuna keeles. Balbino näitas mulle mitmeid kunakeelseid raamatuid, millest ühe ma ka kingiks sain. Kunadele on väga tähtis nende keele ja kultuuri püsimajäämine ning tutvustamine.

Kunakeelsed kooliraamatud

Vaade külatänavale

Külastasime ka pisikest naabersaart nimega Cuba, mis oli samuti otsast otsani täisehitatud. Samuti käisime ühel päeval ühel teisel saarel rannas- imeilus koht, ent meeletult prügi täis. See on esimene kord peale Sambo Creeki Hondurases, kus ma Kariibi merd nii reostatuna näen. Ilmselt on praht tulnud nii saartelt, mandrilt kui ka möödasõitvatelt laevadelt. Vanasti polnud saareelanikel prahiga probleemi- kõik hävis nii või naa. Plastik on mitmes mõttes neile nagu õnnistus- material, mis ei lähe niiskusega hukka ning kestab kaua-kaua. Samas ka asja katki minnes kestab see plastik ikka edasi ja edasi…ning teda polegi kuskile panna enam, sest tavaline prügikäitlusviis, visata merre, pole enam ju lahendus.

Muidu ju ilus rand
...aga mitte päriselt

Kunadele meeldivad asjad, mis on uued ja kaasaegsed- ka värvilised plastiknõud võivad neis vaimustust tekitada. Samuti igasugused trükipildid- ma ei tea kus, aga kuskil toodetakse näiteks mola-trükipilte. Ma polegi kindel, kas neid asendatakse moladega töö kokkuhoiu mõttes või siis pigem innovatiivse välimuse tõttu. Igasugustel naiivsetel mustritel on ka kuna naiste seas edu- näiteks mõmmipildiline kangas oli üsna laialt kasutusel. Nägime ka molat, mis oli õmmeldud ümber mõmmi-trükipildi. Eurooplane näeb selles traditsioonilise käsitöö hävimist, ent kunadele tundub trükimuster pigem äge ja uudne.

Balbino pere on 12 aastat Panama Citys elanud ning neile oli see ilmselt suur samm kodukülla tagasi kolida. Varem töötas Balbino Panama riigiraamatukogus ning nüüd siis tillukeses külakooli raamatukogus, kus töötamine seisneb rohkem raamatukogu ukse lahti- ja kinnitegemises. Avilatel on ka telekas ja DVD-mängija, mis töötavad akudega. Ühel õhtul korraldati ka filmiõhtu, kus pimedas tares tihedalt kokkupakituna jälgis “High School Musicali” vähemalt 25 silmapaari. Ma ei tea palju kunad just sellest filmist aru said, arvestades seda, et kogu kultuuriline taust on juba nii erinev ning enamik vaatajatest olid väga niru hispaania keele oskusega ka lisaks kõigele.

Müstiline koristusaktsioon koolimaja õuel
Chichategu (banaanist)

Globaliseerumine saab minu jaoks uued dimensioonid kui vaadata muldpõrandaga tares koos kuna indiaanlastega “High School Musicali”. Nokia telefon on olemas nii mõnelgi, mis siis, et levi veel ei ole, ent loodetakse väga, et varsti uus mobiilimast ehitatakse. Kui vanasti oli kunade elukorraldus üsnagi kommunistlik selles mõttes, et oma kalasaak ning muud toiduained jagati lahkelt sugulaste ja naabritega, siis nüüd tehakse seda märksa harvemini. Kui kala müüa, saab selle eest raha ning raha eest saab osta näiteks limonaadi koolimaja kõrvalt kioskist või siis asju mööduvatelt laevadelt. Ka kunade valuutale- kookosekoortele- eelistatakse Tubualal kasutada pigem dollareid. Paljud noored, kes saavad stipendiumi, et õppida kas Panamas või Kolumbias või hoopis välismaal, ei tule enam kunagi tagasi. Nad leiavad kohaliku mehe/naise ning eelistavad rajada oma kodu modernsesse maailma. Ka saarel ei kanna paljud nooremad naised enam traditsioonilisi rõivaid. Selge on see, et muutuvas maailmas ei jää ka kunade elukorraldus päris samaks.

Viimasel hommikul tegin ka mõned pildid Avilate perekonnast (pesunööri taustal- nende valik), et need siis hiljem Eestis paberile teha lasta ja neile saata. Digikaamera oli kunade, eriti laste seas väga popp- kõik tahtsid iseennast tillukeselt ekraanilt näha. Seda, et keegi pildi tegemise eest raha nuiaks, ei olnud. Ilmselt need 2-3 välismaalast, kes saarel aasta jooksul peatuvad, pole neile seda mõtet pähe pannud. Ära sõita oli tegelikult üsna kurb, kuigi elu mugavustega on siiski kahtlemata meeldiv. Ma ei kujutaks ette elu ilma WC-ta ning dušš on ka päris tore asi. Samas olid need kaks päeva saarel igaljuhul minu praeguse Ladina-Ameerikas veedetud aja ühed eriliseimad.

Balbino pere sugulased
Perepilt pesunööri taustal- pildil Balbino, tema abikaasa Altagracia, nende kasutütar (koolivormis) ja kaks sugulast naabertarest
Lahkumine saarelt

Üle piiri Panamasse

2009-06-30T08:43:00.000-07:00

Cartagenast võtsime suuna Montería poole ja seda selleks, et vahetada bussi ning jõuda Antioquia maakonnas asuvasse Kariibi mere äärsesse Turbo linnakesse. Tee viimane osa oli kõike muud kui sile- ilma asfaldtkatteta ja auk augus kinni. Oli tükk tegemist, et minibussis mitte oma pead ära lüüa. Ühel meie kanadega kaasreisijal läks halvemini- ta silus oma kaela veel mitu tundi tagantjärgi. Bussis sai ka erinevate kohalikega vähem ja rohkem huvitavaid vestlusi maha peetud ning neile näiteks eesti muusikat kuulda anda. Turbo ise, palav ja valdavalt mustanahalise elanikkonnaga, pole midagi väga erilist just. Pigem selline rääbakas kuidagi ja aimatavalt pahategelikki- õhtul hotelli aknast kardina tagant sain ka järjekordset kaklust jälgida. Ilmselt on asi siiski palavas kliimas ning mitte värvilistes chivabussides, et inimesed rannikul nii kuumaverelised ja vägivaldsed on.

Turbo sadamas

Järgmisel hommikul läksime sadamasse, et sõita Capurganásse- linna, mis asub rannikul, üsna Panama piiri lähedal. Reisijaid oli üsna palju ning paati sisenemisel oli ka väike trügimine vältimatu. Aastaid juba Tallinna-Helsingi vahet sõites pole see küll midagi erilist iseenesest. Sõit kestis ligi 3 tundi ning tegelikult on ju naljakas mõelda, kui lähedalt me möödusime kurikuulsast Darién Gapist- Kolumbiat ja Panamad ühendavast tiheda vihmametsaga kaetud alast. Seda paika peetakse tihti Ladina-Ameerika metsikuimaks ja ohtlikemaks paigaks, seda viimast seetõttu, et Kolumbia geriljad seal pesitsevad. Samas rannik ja meri seda endast mingit märkimisväärset ohtu ei kujuta.

Capu

Capurganás me sel hetkel pikemalt ei peatunud ning piirdusime Kolumbia migratsiooniametniku külastamise ning kiire lõunaga. Meiega liitus ka üks Lõuna-Ameerikas juba mõnda aega rändav raftinguinstruktor Manuel, kel samuti plaan Panamasse minna oli. Mõne aja pärast istusimegi juba Panamas asuvasse Puerto Obaldíasse suunduvasse paati. Kohale jõudes otsiti meie pagas läbi ning migratsiooniametnik ajas meid minema kuna tal oli kiire- tulgu me hiljem templi järgi. Puerto Obaldía ei kuulu just maailma põnevamate paikade hulka- tegu on väikese külaga, kus asub Panama sõjaväebaas (või mingi punkt, pigem), seal on ka üks hotell ja siis veel üks tädi, kes tube üürib. Sellesama tädi söögikoht on ka kogu küla keskus ning seal võib alati niisama passida, sest süüa saab ainult kindlatel kellaaegadel nagunii. Samuti on seal ka kaks poodi, internetipunkt (kus on üks arvuti) ja lennurada, mis ei ole kasutusel. Õhtul ujuma minnes ei lubatud mul piirivalvepunkti lähedusest kaugemale minna, kuna olevat ohtlik. Ilmselt see nii karm siiski ei ole aga enamast kohalikud muretsevad pigem üle. Vestlesin ka paari piirivalvuri/sõjaväelase/narkopolitseinikuga, kes olid päris toredad ja sõbralikud. Nad rääkisid, et viimastel aastatel on Panama palju sõjaväge Dariéni aladele hakanud saatma ning et enam ei tolereerita kolumbia geriljade kohalolu. Sealsamas mägedes pidi neid siiski olema ning paar aastat tagasi oli nendega ka tulevahetus toimunud.

Jalgpalliväljak Puerto Obaldías

Lennurada Puerto Obaldías

Kuna me juba nagunii üle piiri Panamas olime, siis mõtlesime veidi uurida võimaluse kohta külastada Kuna Yala (San Blasi) saari. Sattusin rääkima ühe punases särgis selliga, kes oli sealsamas Puerto Obaldías märtsikuus ka Carinaga vestelnud. Suht kohtlane mulje jääb kui keegi ütleb sulle, et jah, ma tean Eestit, mõni kuu tagasi läks siit üks eestlane läbi. Ja siis ta teatad, et jah, ma tean seda eestlast ju (enne kui keegi mõnda nime mainid) J. Igaljuhul see tüüp soovitas meil järgmisel hommikul lennujaama suunduva paadiga saarele nimega Tubualá sõita. Tal olla seal sõber, kes meile öömaja annaks ja saart tutvustaks. Kõlas nagu hea plaan ja nii me siis otsustasimegi veidi saartega tutvust teha selle asemel, et kohe Kolumbiasse tagasi sõita.

Eesel- väga levinud loom Kariibi mere piirkonnas

Cartagena: vol. 2

2009-06-30T08:06:00.000-07:00

Alates neljapäevast, 11. juunist ma ei reisi enam üksi ja seda siis kuni 15. juulini. Minu ema tuli mulle külla ja lendas Bogotást Santa Martasse, kus ma juba paar päeva olin tsillinud. Kariibi palavus võttis ta esialgu üsnagi pahviks aga ma arvan, et pole asju, millega inimesed harjuda ei suudaks. Santa Martas me just väga pikalt ei peatunud, vaid võtsime suuna Cartagenale kuhu me ka pärast pikaksveninud bussisõitu kohale jõudsime. Juunikuu on sel aastal Kariibi mere rannikul iseäranis vihmane- Barranquillas ajas mingi jõgi üle kallaste, niiet äärelinnas olid mõned tänavad kui mitte laevatatavad, siis paaditatavad kindlasti. Rõõmsad lapsed suplesid ning mitte nii rõõmsad täiskasvanud käärisid ohates püksisääri üles, et kuidagi koju saada (sellest polnud mingit abi muideks).

Cartagenas läksime samasse hostelisse, kus märtsis ka Linniga peatusime ning mind tunti ära. Tänu sellele võisime nautida väga head ja tähelepanelikku teenindust kogu ülejäänud aja. Järgmisel hommikul käisin DAS-is, et pikendada oma viisat (või viisavabadust, kuidas soovite), kuid sain ainult teada, et jah, see on võimalik aga tulgu ma viie päeva pärast tagasi. Kuna aega polnud just jalaga segada ning nii kaua meil Cartagenas olla polnud plaanis, siis otsustasin ikkagi üle piiri Panamas ära käia. Sellest aga hiljem.

Kuumavereliste chiva

Cartagenas tutvusime taaskord linnaga ning mingis pool-meeltesegadushoos tingituna soovist rohkem linnaga tutvuda, panime ennast kirja chivaga korraldatavale linnatuurile. Kogu see värk oli äärmiselt halvasti korraldatud ning mõned kodanikud olid sunnitud üle tunni aja põrgupalavuses rõõmsavärvilises puust bussikeses ootama kuni ülejäänud osalejaid peale korjatati. Kas asi oli chivas, milledel on minumeelest mingi vägivaldsust ärgitav mõju, või siis lihtsalt sellest kohutavas kuumuses aga ühel meesterahval lihtsalt viskas väga üle ja ta üritas tuurikorraldajale kallale minna. Puhkes kaklus chivas ning selsamal hetkel ilmusid kuskilt nurga tagant kohale ka mingid pesapallikurikatega neegrid, kes samuti kaasa lüüa üritasid. Õnneks kurikad siiski käiku ei läinud ja verd ka palju ei pritsinud ning võisime linnatuuriga alustada. Tuur ise oli muideks üsna halb- üks paras jobutamine igal pool ning pidev piiramine midagi müüa üritavate kohalike poolt. Lubatud inglisekeelne osa tuurist piirnes giidi kahe püüdlikult mingilt paberilt mahaloetud lausega :”Cartagena is in the North of Colombia” ja siis iseäranis informatiivne: “Cartagena is very hot.” Samas saime külastada paari kohta, kuhu muidu poleks ehk sõitnud ning nägime ka erinevaid panoraamvaateid linnale. Kaklus jäi siiski minu jaoks tuuri värvikaimaks seigaks :-P

Aasia riikide rahad

Vähem särav Cartagena

Minu sünnipäev oli üsna masendav kuna sadas terve päeva. Järgmisel päeval aga enam ei sadanud ning siis näitasime, et vigadest me õppida ei taha- ning läksime veel ühele tuurile. See oli siis saartele ja randa. Islas del Rosario on väikesed saarekesed Cartagena lähedal ning sinna väljub iga päev hulgaliselt laevu, mis on erineva suuruse ja kiirusega. Me valisime mingi, mis oli jutu järgi “tunduvalt kiirem kui kõige aeglasem aga samas mitte nii ohtlik kui need kõige väiksemad.” Ühesõnaga, see laev oli täpselt sama suur ja sama aeglane kui see “kõige suurem ja kõige aeglasem”. Veetsime tunde merel koos kolumbia turistidega, kes muudkui jõid ja jõid ning kuulasime meelelahutaja üsnagi magedaid nalju. Vahepeal mängis ka kohalik bänd, kes oskas täspelt kahte lugu. Kogu see värk, et inimesed laevast maha ja tagasi peale saada, võttis palju palju aega. Ega me palju ei näinudki ning jõudes lõpuks päris ilusasse randa nimega Playa Blanca, tekkis meil plaan põgeneda. Kuna aga tagasi Cartagenasse oleks sealt ilmselt sama kaua sõitnud kui laevaga, andsime siiski alla. Sellest saartepäevast oli mul veidi kahju ausaltöeldes ning igaljuhul soovitan seal Playa Blancal käia pigem mingi väikse paadiga. Pärast seda otsustasime, et ei mingit tuuri enam mitte kuskil!!! (ja seda lubadust oleme me ka siiamaani pidanud).

Playa Blanca

Trügila, et tagasi laeva pääseda

Tegelikult oli Cartagena siiski päris tore ka sellel korral ning ma ei väsi imestamast, kui palju turiste seal käib. Samas on see linn päris suur ning kui Kolumbia lehti uskuda, siis on seal ka kõige suuremad sotsiaalsed probleemid viimastel aastatel- palju mõrvu ja narkokuritegusi. Need aga toimuvad enamasti kuskil kaugemal ilmselt.

Elu esimene mootorrattasõit

2009-06-10T17:56:00.000-07:00

Minca kirik

Tagasi Santa Martas otsustasin mitte enam Tagangasse tagasi jääda, vaid end hoopis linnakeskuses sisse seada. Üksi reisides olen juba nende mõnede püevadega nii mõndagi tähele pannud. Esiteks seda, et üksik naisterahvas ei ole alati just kõige toredam olla. On asju, mida mehed saavad paremini teha. Näiteks minna üksinda mingisse baari ja lihtsalt üks õlu võtta. Või olla macho ja kuskil looduses üksi ringi mütata. Pärast Taganga piiramist ja nilbitsemist olin üsna õnnelik Luisi seltskonna üle ja muutusin kuidagi nähtamatuks temaga koos reisides. Samas üksi olles on inimesed palju abivalmimad ning huvitavaid vestlusi tuleb ka hulganisti ette. Kuigi vestluseid on siinkandis ka üsna palju mittehuvitavaid- selline latiino/maaelu värk, et kõik räägivad ühte juttu kogu aeg.

Kummaline on see, et inimesed enamasti teavad, et ma olen Kolumbias juba pikemalt viibinud. Ei tea, kuskohast see küll välja saab paista? Samuti kantakse minule üle eelarvamusi Bogotá inimeste kohta. Tagangas üritasin väita, et olen ikkagi välismaalane ja sain sellepeale ikka kuulda mingit „Bogotá- nii ja naa” juttu. Naljakas, igas riigis on eelarvamused pealinlaste suhtes. Riohachas kuulsin bussis, kuidas inimesed irvitasid, et bussipiletile kirjutatud kohtadele istutakse ainult Bogotás.

Kuna täna oli suur vajadus üksi olla, ajasin omi asju Santa Martas nind sõitsin korra mägedes asuvasse külasse nimega Minca. Ega mul mingit kindlat plaani polnudki, lihtsalt läksin jalutasin veidi ringi ja siis mööda ühte teed külast välja. Üks vanamees väitis mulle, et see tee läheb väga kaugele üles mägedesse ja nii ma siis mõtlesin, et astun veidi. Üllatus-üllatus kui ühel hetkel, mitte just väga palju hiljem ühe majani jõudsin, kust tee enam edasi ei läinudki. Tagasi minema hakates pakkus mulle üks mootorrattur küüti. See oli päris lahe, sest oma peaaegu 24 eluaasta juures polnud ma kordagi (!) mootorrattaga sõitnud. Juhuuu, esimest korda siis Kolumbias Sierra Nevadas.

Homsest ma pole enam üksi, jõuab kohale minu ema ja siis reisime Cartagenasse. Kuulmiseni!

Mingi veider uss/sajajalgne

Teretulemast Aafrikasse

2009-06-10T14:38:00.000-07:00

Reede õhtul jõudsin vaevalt bussile, mis mind Santa Martasse viis. Lahkumine Bogotást oli päris kurb, kiire ja märgade jalgadega. Näiteks sain teada, et Karenit ma rohkem ei näegi, ta on just siis Santa Martas kui mina tagasi Bogotás. Samas Arvot näen ju Eestis ja Linnile saab kas Gotlandile külla minna või tuleb tema Eestisse. Samuti on külla lubanud tulla Emeli, Vero ja Siiri. Võeh, ikkagi kurb ju. Õnneks magasin bussis üle väga pika aja hästi- minu päralt oli kaks istet ning hoolimata varahommikusest piiblisaatest väga kõrgel helitugvusel sujus kõik meeldivalt.

Kohale jõudes aga haaras mind meeleheide- Santa Martas sadas ladinal. Tükk aega mõtlesin, mida teha, ent lõpuks korjasin oma kraami kokku ja sõitsin Tagangasse, mis on selline väike turisti-kaluriküla Santa Marta külje all. See koht on just üks tüüpiline näide ühest mitte väga erilisest külast, mille välismaised backpackerid mingil müstilisel põhjusel oma lemmikkohaks on teinud. Taganga on kaugelt vaadates üsnagi ilus- pisike liivarannaga külake hobuserauakujulises lahesopis. Samas rand on pigem keskpärane ning tühjade kartulikrõpsupakkide kontsentratsioon lainetes minu jaoks juba veidi üle taluvuspiiri. Samuti käib Tagangas pidu enamasti varajastest õhtutundidest kuni varajaste hommikutundideni. Palju on hipi või surfaritunnustega, või neid tunnuseid omada soovivaid välismaalasi ning ka kohalikke playboysid. Üldiselt jättis Taganga mulle mulje kohast, kus iga välismaa tädi, olgu ta siis kehaehituselt nii vaala meenutav või vanuselt ükskõik kui palju üle neljakümne, ikka omale õhtu lõpuks kohaliku noore kuti leiab.

Ma tean ja tunnistan, et see on õelalt öeldud, ent olin väsinud ning minu hosteli kõrval oli ööklubi, kus lasti surematuid vallenatohitte kuni hommikuni ja see ei lasknud sugugi magada. Samuti lisas mu pahurusele juurde ka asjaolu, et sukeldumiskohana tuntud Tagangas oli sukeldumistegevus turismi madalhooaja tõttu peaaegu väljasurnud. Pärast lõputuid otseseid ja kaudsemaid nilbe sisuga ettepanekuid, mõningat rannas passimist, väga kalli toidu söömist ja huvitavat ettepanekut, mille pidin üksik naisterahvas olemise tõttu tagasi lükkama, istusin mingis meeltesegadushoos pühapäeva pärastlõunal ühistranspordile ja sõitsin Santa Martasse. Rahulikel ja tühjadel linnatänavatel jalutades, mõned telefonikõned tehes ja internetis surfates sai mulle selgeks, et pean liikuma. Ja kui tagasi ei saa, siis ikka edasi!

Taganga beach

Esmaspäeval ärkasin kell 5 hommikul, võtsin oma eelmisel õhtul pakitud kotid ja tõmbasin Tagangast uttu. Bussiterminalis ostsin Venezuela poole sõitvale bussile pileti müstiliselt kõlavasse kohta Cuatro Vias (ehk siis neli teed). Plaan oli külastada Guajira poolsaart, mis jääb Venezuela piiri ja Kariibi mere vahele. Juba esimeses bussis läks vaatepilt huvitavaks- üha rohkem oli näha tee ääres pikkade hõlstidega indiaanlasi, kas siis bussi ootamas või näiteks jalgrattaga sõitmas. Bussilt maha astudes sain tuttavaks hispaanlase Luisiga, kellel oli sama reisisiht, mis minulgi. Collectivoga saime linna nimega Uribia, kus mõtlesin, et oleks nagu mingile teisele maale sattunud. Kogu see osa Uribiast, mida ma nägin oli turg- palav, kirev, haisev, kõrbeline. Igal pool olid pikki värvilisi kleite kandvaid naisi, mõnel neist kogu nägu mustaks värvitud. Mehed kandsid toasusse meenutavaid tuhvleid, mis, ma oletan, olid traditsioonilised jalavarjud. Tänapäeval neid küll vist toodetakse kuskil, sest nägin tuhvleid Nike märgiga ja ka kirjaga „Opel”. Uribia olla Kolumbia indiaanipealinn ning kohalikud Guajira indiaanlased on wayuud.

Neid musta näomaalinguga naisi oli üsna palju liikvel

Sellistes kohtades ei maksa olla närviline ega kiirustada- nagunii ei saa midagi teha, et asju muuta. Istusime ligi kaks tundi koos kohalike naiste-lastega Cabo de la Vela külasse sõitvas bussis enne kui sõidukile lõpuks hääled sisse löödi ja sõiduks läks. Asdaldtkatteta maante viis meid läbi kõrbelise maastiku ning viimasel teelõigul teed peaaegu polnudki, kõik oli kivine, liivane, kaktusene, soolane. Meri aga sealsamas ja türkiissinine. Peale meie olid bussis veel kaks kas juuti või prantslast, ei teagi. Meid, nelja välismaalast, tariti külast eemale, kohta, kus oli täpselt üksainus hotell. Ja meri. Ja kõrb. Samas Luisile oli keegi Tagangas öelnud, et need kõige paremad kohad jäävad majaka juurde- ja majakas oli paista. Kaks ülejäänud tüüpi kadusid kuskile ja nii me siis otsustasime koos hispaanlasega paremat kohta otsima minna. Kõmpisime üsna kaugele, möödudes mõnedest täiesti tühjadest ja suletud turistiöömajades. Mitte ühtki hingelist- ainult tuul vihises kõrvus. Kujutlusvõimel lennata lastes võis mõelda, et mingi hirmus nakkushaigus on laastavat tööd teinud või hoopis paramilitaarid on külast üle käinud. Seda viimast oletust näisid kinnitavad ka rida purukspekstud keraamilisi vetsupotte. Muidugi tegelik seletus valitsevale inimtühjusele oli märksa proosalisem: turismi madalhooaeg.

Niisiis, kuna me sinna inimtühja turistinurgakesse sugugi jääda ei tahtnud, kõmpisime tagasi külasse, kus pärast mõningat otsimist leidsime ka öömaja võrkkiigede näol. Cabo de la Vela on vaikne küla, kus enamik elanikke on wayuud. Nad räägivad oma keelt ning on meie jaoks ehk veidi kummalised. Luisiga tõdesime, et nad jätavad endast kohati veidi kohtlase mulje- samas juhtub seda siinkandis enamasti just siis kui inimeste emakeel on midagi muud kui hispaania keel. Kui meie öömaja peremees poole jutu pealt oma nimetissõrme poolest saadik ninasse puuris, tekkis küll kahtlus, et ehk pole neil ikka kõik päris korras. Samas, kes mõtles välja, et nina võib ainult varjatult nokkida? Ja kui ta naine meile äkki keset sööki teatama tuli, et millise posti juures mobiili võib laadida. Ilmselt tema jaoks oli see oluline. Ka selle üle, et seal kaugel külas mõned mobiiltelefoni kohta „telular” ütlesid, võib ju loogliseks pidada, sest sõna „celular” tuleb ilmselt inglise keelest aga „telular” sõnast „telefono”. Võibolla on neid inimesi lihtsalt raskem mõista- samuti näitasid nad üles hämmastavat ignorantsi välismaalaste suhtes. Kõik olid vaiksed, vähesed üritasid midagi müüa. Külas, kus tuul vihiseb ja päike paistab kogu aeg lagipähe, pole ilmselt kuigi lihtne elada. Ja sedasi siis veel päevast päeva, aastast aastasse.

Hmm...kuhu minna? Vaade ühele poole
...ja vaade teisele poole

Öömaja

Järgmisel hommikul otsustasime ignoreerida väidet, et viimane transport külast Uribiasse lahkub kell 6 hommikul ning läksime hoopis jalutuskäigule ühte maalilisse punkti. Minu 39 aastane reisikaaslane Murciast oli üsnagi omamoodi kohati. Ma arvan, et tema on ehe näide inimesest, kes on hakanud käima ja polegi enam pidama saanud. Luisil on läbi reisitud suurem osa Ladina-Ameerikast ja Aasiast ning on jõudnud isegi kohtadesse nagu Paapua Uus-Guinea. Hispaanias teeb ta administratiivtööd justiitsministeeriumi juures. Tema põhilised huvid on reisimine, fotograafia ja filmid ning nendesse kulub ka kõik tema raha. Kuna ta minumeelest elab koos emaga ja on vallaline, siis pole sellisel elustiilil ka palju takistusi. Samuti on Luis ka agar Couchsurfingu kasutaja ning pajatas mulle nii mõningatestki Murcia couchsurfingu inimeste draamatest ja intriigidest. Kuna kõrbetaimestik pakkus hispaanlasele suurt huvi, siis tegime üsna palju kaktusepildistamispause. Muidu oli ta päris tore ja huvitav reisikaaslane.

Keskpäeva paiku hakkasime uurima, kas ikkagi Uribiasse tagasi kuidagi ei saaks, sest Cabo de la Vela oli oma tegevustega end juba ammendanud. Meie öömajaomanik sokutas meid veetsisternauto peale, mis külas vett laiali jagas. Seda saime ligi kaks tundi oodata. Auto tuli meile lõpuks järgi, juht kukkus seletama, et väga kiire on, niiet lausa viskusime autokabiini. Seejärel sõitsime 200 meetrit edasi, peatusime kooli ees ning meie juht unustas ennast ühe õpetajatädiga rääkima. Ma üldiselt ei imesta selle üle eriti. Ka ei imesta ma selle üle, et sinna tohutult kitsasse kabiini oli poolel teel võimalik veel üks tädi mahutada. Seltsis soojem ja higisem! Lõppkokkuvõttes võis selle Guajirareisikesega siiski rahule jääda, kuigi ilusamad ja põnevamad kohad on raskemini kättesaadavamad ning nende külastamine nõuab rohkem raha ja planeerimist.

Cabo de la Vela küla

Tsisternijuht koolis