Sarmikad soomlased

Inimkatsete ohver kontoris magamas

Möödunud nädalad on mind ja Karenit end justkui mingite väga halbade inimkatsete ohvritena tundma pannud- kõigepealt meeletult tööd, niiet magamiseks ka aega ei jää ning siis kui töö ükskord läbi saab, tuli sinna otsa nii palju väljaskäimist, et puhkusest võib ainult und näha. Seda viimast tegelikult loomulikult mitte, sest meie töö kaubanduskojas pole ka sugugi lõppenud ning seetõttu on uneaeg see, mille arvelt me kõvasti kärpeid oleme pidanud tegema.

Esmaspäeval toimus siis meie kauaoodatud üritus- seminar Radissonis oli kuuldavasti põnev olnud. Ma ise olin terve seminari aja ukse taga asju ajamas, niiet ma ei oska kommenteerida. Mina, Karen, Pitu, Finpro inimesed ning Radissoni personal tegime igal juhul väga head tööd ning kõik kukkus peaaegu plaanipäraselt välja. Ka laiskurite organisatsioon Proexport oli loomulikult esindatud ning selle aja jooksul kui me Kareni ja Pituga lõunat söömas käisime, olid nad jõudnud ärikohtumiste saali oma loosungite ja lippudega ära dekoreerida. Karen nägi tõeliselt vaeva, et mitte skandaali tegema hakata. Nad ongi sellised- tegu on eelkõige poliitilise organisatsiooniga ning töö tegemine delegeeritakse ülbelt oma alamatele. Kui seminar sai läbi ning algas ärikohtumiste osa, vihastasin ma tegelikult päris korralikult, sest Proexport oli seda “korraldama” saatnud kaks vastava organisatsiooni rõivastuses noormeest. Kuna nad aga mitte midagi asjadest ei teadnud- see oli ainult minu ja Pitu üritus- ei näinud nad ka lõpuks eriti korraldajatena välja. Imestasid veel, et kuidas ma igat firmat- nii Kolumbia kui Soome oma- ning esindajat nimepidi tean. Tegelikult need noormehed olid siiski üsna sümpaatsed, nad polnud ju iseenesest milleski süüdi- neile lihtsalt anti käsk kõrgemalt kohale tulla ja “korraldada” midagi, millest neil aimugi polnud.

Ma tõttöelda läksin natuke endast välja seal ärikohtumiste ajal, sest kuna mina olin saatnud laiali kõik kutsed, peeti mind selleks isikuks, kes asjadest kõige rohkem teab (ilmselt ma teadsingi) ning seetõttu kogunes üsna kiiresti minu ümber parv kolumblasi, kellel oli soov ühe või teise soome firma esindajaga kohtuda. Seda, et tegelikult oleks pidanud end sellele üritusele eelnevalt registreerima, nad loomulikult ei teadnud ning mind hirmutas veidi see ülimalt agar rahvamass, kes tähelepanu püüdmiseks mind kätest tirima hakkas. Samas me kõik andsime endast parima ning suurem osa soovijatest, kes midagi palus, seda ka lõpuks sai. Pettuma pidid ainult need, kes ühe Soome turvadetektoreid valmistava firma esindajaga kohtuda tahtsid, sest see härrasmees lihtsalt lahkus mingil müstilisel põhjusel seminari lõppedes Radissonist. Kui Annika Finprost talle helistas, vastas ta lihtsalt stoiliselt, et ta ei tea, miks ta ära läks, ta lihtsalt võttis takso ja on nüüd juba hotellis. (?????). Kokkuvõtteks oli kogu üritus väga õnnestunud siiski, osalejad jäid äärmiselt rahule, Kolumbia suurim firma, Ecopetroli esindajad tundsid huvi nii minu kui ka meie kaubanduskoja vastu ning nägin vist ka esimest äärmiselt sümpaatset kolumbia noormeest (Kolumbia naised on vaata et maailmakuulsad oma võluvuse poolest, ent meestest ei räägi siin suurt keegi).

Pärast üritust sõitsime klubisse El Nogal, mis on üldiselt avatud ainult oma liikmetele, kes ilmselt kuuluvad kohaliku eliidi hulka, et seal osaleda saadik Mikko vastuvõtul. Loomulikult jäime liikluse tõttu pool tundi hiljaks ning selleks, et hiiglasuurde hoonesse sisse saada, oli sama suur turvakontroll kui lennujaamas enne USAsse lendamist. Ilmselt see kotroll on siiski asja eest, sest samasse klubisse pandi 2003 aastal pomm, mille plahvatuse tagajärjel hukkus 36 inimest ning vigastada sai ligi 200. Kokteiliõhtu oli iseenesest igav, ent Karen oli sinna ka meie sõpru kutsunud, niiet kohal olid ka Trude, Martin, Erik, Patricia ja tema abikaasa Wilson. Pärastpoole läksime veel välja, et mõned dringid teha, ning sellega algas ka minu väljaskäimiste jada.

Tres borrachas: Hannele, mina ja Linn

Dos borrachas: Karen ja Annika

Cinco borrachos: Hannele, mina, Linn, Jukka, Karen ja Annika

Teisipäeval sain kokku kohalike eestlastega, et tähistada vabariigi aastapäeva- kohal olid Arvo, Eve, kes on siin juba päris kaua elanud, kuna on kolumblasega abielus ning Eva-Liisa, kes on samuti vabatahtlik Bogotás. Tema tööülesannete hulka kuulub muuhulgas ka käsitsi telefoniraamatu ümberkirjutamine. Hiljem tulid kohale Karen, Linn ja endiselt Bogotás viibivad põhjanaabrid, ning õhtust sai taas märkamatult öö. Kolmapäeval käisime väljas koos Arvo, Linni ja ühe kolumbia verd Šhveitsist pärit tüdrukuga. See õhtu oli minu jaoks päris tore, sest pärast pintsaklipslaste lemmikkohta Parque 93 oli mõnus külastada kohti, kus õlu on umbes 4 korda odavam ning rahvas noorem ja mitte nii triigitud. Eriti meeldis mulle üks baar kesklinnas, kus sai põrandal istuda. Et siis kontrasti veel suuremaks teha, läksime neljapäeval koos soomlastega ühte päris kallisse söögi-joogi-tantsukohta. Sisenemisel otsiti põhjalikult läbi ja rummi voolas ojadena. See õhtu oli aga minu jaoks natuke liig juba- mulle ei meeldi väljas käia kui ma selleks kohustust tunnen. Kui esimesed kolm õhtut olid olnud puhas rõõm, siis neljapäeval oleks ma parem kodus olnud. Olime aga Annikale laupäeval Kareniga lubanud, et läheme. Inimestega hüvastijätmine on mage, siin Bogotás on see juba reegliks hakanud saama, et kõik, kellega koos tore on, sõidavad kohe varsti ära kuskile. Ma pean tõdema, et välismaalaste seltskondadest, kellega ma siin kokku olen juhtunud, olid soomlased tegelikult siiani kõige toredamad.

Õnneks on ka neid inimesi, kes jäävad- kas siis alatiseks või vähemalt piisavalt kauaks. Viimaste nädalate jooksul on mul ma ei tea mitu korda peast läbi jooksnud mõte, et mida ma siin küll teeksin ilma Karenita. Temaga on tore koos plaane teha, lolli juttu ajada, väljas käia, kontoris magada (Egil pole just kuigi õnnelik), jäätist süüa ja totakaid asju välja mõelda. Võibolla läheb millalgi temagi aga ilmselt mina ikka ennem. Sinna on veel aega õnneks, enne jõuan ma ilmselt käia veel ma ei tea mitu korda mõnes baaris, kus saab põrandal istuda, juua ära ma ei tea mitu mojitot, osaleda vähemalt ühel korral peol, mis toimub chivas (suures värvilises traditsioonilises bussis) rohke aguardientega, käia veel korra Mesitases (ma avaldasin soovi seal oma lahkumispidu teha, me kutsuks siis Siiri ja teised vabatahtlikud ka Kareni kokakunsti nautima), süüa ära nii mõnigi Kareni “brownie especial”, kardetavasti pidutseda veel nii mõnelgi korral kostümeeritult ning ohata veel vähemalt kahesajaviiekümnekuuel korral, et nii head rummi, kui Flor de Caña Kolumbias ei leidu. Juhhei, pahategelik elu!

Tööl on mul aga hetkel motivatsioon kadunud, soomlased läinud ja igapäevarutiin tagasi. Minu ajakirjaprojekt kanti maha, sest Egilile jõudis kohale, et sellist klantsajakirja, nagu tema ette kujutab, pole meie nappide ressursside juures võimalik teha. Praegu koostan kahte Power Point presentatsiooni kaubanduskoja kohta aga tegu pole just sama väljakutseastmega ülesannetega. Alustan varsti ka omal algatusel kampaaniaga Soome ülikoolides, kuna seoses meie värsketele suhetele Finproga oleks meil vaja uusi praktikante just Soomest. Esialgu otsin lihtsalt kontakte ning koostan tabelit vastava informatsiooniga. Ka mitte just superpõnev ettevõtmine. Põnevaks läheb see ilmselt alles siis kui (loodetavasti) hakkavad saabuma avaldused ja CV-d.

Eile läksin ma varakult magama ning täna üritan ma teha hädavajalikke asju- käisin poes, koristan veidi oma korterit ning saadan mõned kirjad. Aega pole mul kunagi liiga palju. Õhtul toimub Kareni juures lahkumisõhtusöök kaubanduskoja eelmisele praktikandile Ullale, kes tuli nädalaks Bogotásse ning juba homme koos Trudega Trinidadi lendab. Ma ise tunnen ka, et väga varsti oleks aeg siit linnast mõneks ajaks lahkuda.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka ...

Parque Nacional, üks üsna mitmetest parkidest Bogotás

Ma pole vahepeal midagi kirjutanud, sest lihtsalt aega pole olnud. Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt, soomlased jõudsid juba täna õhtupoolikul Bogotásse ning kogu selle ürituse koordineerimine on ikka palju aega, noorust ja energiat võtnud. Tööle tuli meile sel nädalal appi ka Kareni õetütar Alejandra, hüüdnimega Pitufa (smurf, hisp. keeles), kelle kohalviibine on lausa kriitiliselt oluliseks muutunud. Asi on tegelikult päris hull, kuna algselt pidi selle ürituse korraldama hoopiski Proexport, Kolumbia eksporti edendav organisatsioon. Meie tillukese kaubanduskoja roll kogu ürituse korraldamise juures pidi ka sama tilluke olema, ent kuna keegi teine pole lillegi liigutanud, siis kukkus nii välja, et meie oleme enamvähem kõik teinud. Telefon heliseb pidevalt, neljapäeva hommikul oli mul meili peale 53 lugemata kirja üleöö tekkinud ning exceli tabeleid erineva informatsiooniga on korraga lahti kümne ringis. Lisaks sellele olen ma ka unes mingeid tabeleid nägema hakanud. Samas on see ju põnev ka, aga palju, palju stressi. Viimase nädala jooksul on mu suurimaks sooviks olnud see, et keegi saadaks mulle postiga ühe suure muumi, keda kallistada ning kes ehk ka mulle aegajalt Carullast puuviljasalatit tooks. Muidu võiks ta selline vaikne olla ning mul rahus magada lasta. Ma ei jõua oodata teisipäeva pärastlõunani, kui soomlased kõik ilusti lennuki peal on ning Euroopa poole teel.

Huvitav kompositsioon mu töökoha lähedal kiriku ees, mida on mingil müstilisel põhjusel keelatud pildistada

Sel nädalal sain ma kokku ka kahe eesti vabatahtlikuga Kolumbias, kuna ma täiesti juhuslikult nägin Siiri blogi. Siiri läheb juba esmaspäevast Mesitasesse, et hakata seal lastekodus tööle ning Arvo jääb Bogotásse, et töötada Universidad Nacionalis, millel on üsna huvitav kuulsus. Mesitas on muideks sama koht, kus me miniskandinaavia väljasõidul jaanuaris käisime. Kõikides mu siinsetes tuttavates tekitab mõte Mesitases elamisest naerukrampe, ent kõik oleneb ju sellest, mida otsida- vaikust ja rahu ja päikest ja odavat mahla on seal rohkem kui küll. Neljapäeval käisin ka Siiril külas seal kus ta hetkel elab, ühe pere juures Bogotá äärealal mägedes uuselamurajoonis. Tegime süüa, jõime veini ja ajasime juttu kuni ühel hetkel tuli ta pereema ning teatas, et tee on kinni pandud ehitustööde tõttu ja enam linna tagasi ei saa. See tuli küll alles üllatusena, sest järgmisel hommikul oli mul taas vaja kell 8.30 tööl olla. Midagi hullu ju samas siiski polnudki kui välja arvata see, et seal mägedes oli ikka päris külm. Hommikul sõitsime koos Siiri ja tema rootslasest üsnagi omamoodi kaasvabatahtlikuga linna ning ma käisin ainult korra kodunt läbi, et võtta üks leige dušš, vahetada riided, kaasa pakkida prillid ja kokalehed ning tööle kiirustada.

Reedel oli siis selline tööpäev, ma lahkusin koos Kareni ja Pituga kontorist kell 22.45, ehk 14 tundi peale tööpäeva algust. Meiega on sel nädalal koos töödanud ka Jukka, noor soomlane, kellel on Kolumbia tüdruksõber. Kohalikud kutsuvad teda senjoor Yucaks ja see teeb neile palju nalja. Yuca on nimelt kohalik köögivili ning Kareni meelest sarnaneb Jukkale, kuna ta on selline pikk ja hästi hele. Samas on Jukkal väga lahe huumorimeel ning temaga on koos töötamine igati muhe. Ka on sel nädalal mitmel korral läbi astunud Timo Kurkaa, kes on meie kaubanduskoja soomerootslasest asutaja, kolumblannaga abielus ning siin juba pea kolmkümmend aastat elanud. Samuti astus läbi ka Mikko, kes on selline tore vanaonu, Soome saadik Venetsueelas. Igati sümpaatne onu aga asjade organiseerimise peale tal näppu ei ole ning lisaks sellele paanitseb ja pabistab ta täiesti kohutavalt. Võite ette kujutada, milline lust ja rõõm on üks kriitilise sisuga koosolek Mikko ja Angela osalusel.

Harilik tänavapilt seal, kus ma elan ja töötan

Suhkruvatimees ja seebimullimees

Pargid on siin linnas igaljuhul kenad

Igaljuhul pean ma kohe mainima, et soome meestel on kolumblaste seas uskumatult lööki- muidugi pole üks keskmine soomlane küll sugugi nii sarmikas kui Jukka või Timo, ega ka nii nunnu nagu saadik Mikko, aga sellegipoolest on neis enamikes ilmselt midagi, mis siinsetele naistele nagu magnetina mõjub. Karen, Pitu ja Nata on kõik meie põhjanaabritest külalistest äärmiselt sillas. Kusjuures, see on midagi mida näiteks rootslastes või muudes skandinaavlastes pole. Ja soome aksendiga hispaania keel kuulub minugi lemmikumate asjade hulka- alati kui ma seda kuulen, ajab see mind nii südamest naerma.

Kuna ma reedel saabusin koju alles hommikul ja siis uuesti alles vastu ööd, on mu maja uksehoidjad pähe võtnud, et mul on siin Bogotás mingi noormees tekkinud. See tegelikult nii naljakalt absurdne, eriti eile hilisõhtul kui ma üritasin väita, et ma töölt tulen. Seda ei juhtu just eriti tihti, et keegi normaalne inimene 14 tundi kontoris passiks. Minu majas on nimelt tööl ,erinevalt suurest enamusest teistest majadest, kaks äärmiselt sümpaatset uksehoidjat- sellepärast mulle üldse läheb korda, mis nad arvavad. Nendega võib vahel ka niisama juttu puhuda, erinevalt näiteks nendest kahest tüübist, kes meil töö juures on- ühele neist ilmselgelt ei meeldi see, millega ta tegeleb ning ta tülpinud näoilme ei tee just päeva rõõmsamaks miskitpidi.
Eile, laupäeval, ajasin ma end suure vaevaga üles, et minna Carullasse ning veidi süüa ja muid vajalikke asju osta. Kuna mu silmad olid eelmise õhtu töömaratonist endiselt väga punased, kandsin prille ning põrkasin vastu tänavaposti. Seda loomulikult suure hulga piknikupidajate silme all. Koju tagasi tulles olin äärmiselt hämmstunud, miks mu võti korteri ust lahti ei keera ning ma polnudki lõpuks väga üllatunud avastasin, et vale ukse taga olin. Mu korter on hooletuses ning meenutab mulle rohkem hotelli, kus aegajalt magamas ja pesemas käia kui kodu. Et vähegi kodutunnet süvendada, valmistasin ma omale omletti ning läksin tööle. Meil oli nimelt veel transport korraldamata ning kokkuvõtteks olin ma ka laupäeval kokku 7 tundi tööl. Õhtul, väga väsinutena käisime koos Kareni, Jukka ja Annikaga Finprost Zona Rosas kokteile joomas. Annika on ka Helsingis õppinud ning kuna maailm on väike, avastasime, et meil on ühiseid tuttavaid. Oli päris tore õhtu, eriti arvestades seda, et Finpro kattis kõik kulud. Tänase hommiku sisustasin ma pesulas raamatut lugedes ning hiljem sealt hiidsuure läbipaistva pesukotiga koju jalutades. Võite ise arvata, kas iga teine vastutulev inimene heitis uudishimuliku pilgu selle suunas või mitte.

Pühapäev Bogotás

Eile õhtul oli Bogotás haruldaselt tugev tuul- töölt koju minnes mööda pimedaid tänavaid inglise stiilis majade vahel kõndides, tuul kõrvus vihaselt vihisemas saadetuna tuulekellade üksildasest tilinast, taipasin ma, et olen reaalsustaju kaotanud. Ma ei saa enam aru, et ma Kolumbias viibiks. Enne siiatulekut olin ma ennast ettevalmistanud hoopis millekski muuks- ma kujutasin ette, et Bogotá on pigem nagu Lima ning selliseid “kolmanda maalima kogemusi”, mis sind vanemaks, tõsisemaks ning vahest ka paranoilisemaks teevad, tuleb rohkem ette. Kindlasti olenebki ju kõik sellest, millega sa tegeled ja kellega sa suhtled. Siinne elu on pigem üks pikk meeldivus kui et katsumus ning mu elukeskkond asub ühes X linnaosas mingil Y maal ja Z maailmajaos, euroopalikus/läänelikus kastmes. Miski ei reeda eriti, et ma Kolumbias viibiks (okei, see on liialdus siiski)- inimesed on noored diplomaadid, kõrgharidusega skandinaavlased, intelligentsed ja laia silmaringiga kolumblased, kõrgem keskklass ja päris rikkad inimesed, poliitilisse- või ärieliiti kuuluvad või nendega soojades suhetes olevad, paljureisinud ja maailma näinud ning kahtlemata huvitavad inimesed. Minu kodumaja on äärmiselt viisakas- uksehoidjatega ning prügi jaoks on koridoris luugid, kuhu selle libistada võib. Carullas, kus ma sisseoste teen, on muljetavaldav delikatessiosakond, kust võib leida näiteks Arla juustusid ja Taani küpsiseid. See kõik ju on tore, kuni ma suudan leida ka alternatiive ja vaheldust.

Mitmetes Bogotá osades levinud stiilis majad

Minu vaikne koduõu

Minu maja

Homme jõuab igaljuhul kätte see suur päev, mil realiseerub kõik see, mille nimel me viimased kolm nädalat iga päev töödanud oleme. Juba hommikul läheme me hotell Radissoni, et teha ettevalmistusi seminariks, mis algab kell kaks. Sinna tulevad delegatsioon Soomest ning palju kutsutud külalisi. Hiljem toimuvad firmadevahelised kohtumised, mis on põhiliselt minu vastutusel- selleks oleme kohale kutsunud Kolumbia firmade esindajaid, kes võiksid huvi pakkuda Soome firmadele. Meie kaubanduskoda palkas ka ühe väga professionaalse PR-firma, tänu kellele juba reedel kajastati Soome delegatsiooni külaskäiku enamikes Kolumbia ajalehtedes ning uudisteportaalides. Homme toimub ka pressikonverents Radissonis. Õhtul, otse Radissonist, sõidame kinnisesse eraklubisse El Nogal, kus toimub Soome saadiku Mikko vastuvõtt ning kokteilid. See on mingi üsnagi vip-üritus, kuna sinna klubisse sissesaamiseks on ülisuured turvameetmed ning kohale pidavat tulema ka Kolumbia ministrid, rääkimata siis ajakirjanikest ja televisioonist. Minu jaoks on sellised üritused üsnagi suure stressi allikaks, ent samas olen ma üsna õnnelik, et mu praktika mind sellistesse kohtadesse saadab ning minu Ladina-Ameerika kogemuse dimensioone märkimisväärselt laiendab.

Ilmselt te mõtlete, et ma olen üks igavene lammas, kes laupäeval tööle läheb ja meeletult ületunde vaikides teeb. Tegelikult tegin ma Kareniga diili, et vastutasuks selle pingutuse eest saan ma märtsis ühe nädala vabaks (tegelikult poolteist, aga küll ma selle poole kunagi hiljem ära kasutan), et Kariibi mere äärde minna. Ma oleks muidu ka ennast vabaks küsinud, ent nüüd on see mul nagu ametlik puhkus ning jätab mulle võimaluse veel vabu päevi küsida ja rohkem siin Kolumbias ringi vaadata. Loomulikult ei ole minust töömaniakk saanud ning järgmisel nädalal võiks minna pidutsema nii teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval kui ka reedel !!! Oodake ainult teisipäeva õhtuni kui ma lõpuks oma elu tagasi saan!

Vaade Siiri aknast

Vastik nädal

Vaade minu aknast

Möödunud nädal ei kuulunud just mu lemmikute hulka- esimeses pooles tegelesin ma töö juures väga mõttetute asjadega, sest Karen oli koguaeg ära mingite raamatupidamisasjadega seoses, Angela ei suutnud mulle ühte vajalikku dokumenti saata ja netis surfamine oligi ainuke asjalik asi, mida ma tegin. Hiljem, alates neljapäevast aga on tööd nii palju teha olnud seoses selle soomlaste üritusega, et reedel ma ei jõudnud isegi lõunat süüa. Tõttöelda eestlane minus eelistab siiski neid jube kiireid päevi mõttetule olesklemisele. Iga päev olen ma koju läinud alles siis kui on juba pime ning reede õhtul olid mul nii tumedad silmaalused, nagu mul kunagi pole olnud (kui mitte arvata seda õnnetut lugu kunagi bakatöö 7- leheküljelise plaaniga, mis mul omal ajal öösel enne varahommikust tähtaega jäädavalt kustutada õnnestus ning siiski õigel ajal esitatud sai…hõhhh). Lisaks sellele olen ma sel nädalal täiesti harukordselt halvasti maganud- vahet pole kas kaua või väga vähe, hommikuti on ikka sama masendavalt halb olla olnud. Esmaspäeval varastati mult pesulast tekikott, ei tasu ikka unustada, mis riigis ma hetkel viibin, eksole. Mingil hetkel tekkis veel üks kohutav ja palju murettegev jama ühe mulle siin lähedase inimesega ning tõdema peab, et see inimene, kes teisi lahkelt aitab, saab ikka neetult tihti vastu pükse. Kahjuks. Positiivse külje pealt pean ma mainima väga meeldivat ja rohket suhtlemist nii lives kui neti teel igasuguste (leitud, kadunud ja taasleitud) inimestega ning oma Peruu-listi võin veel ühe kohtumise lisada.

Täna ma igaljuhul mõtlesin, et ma ei suudagi üles tõusta kunagi, ent siiski tegin seda, koristasin oma unarussejäetud korterit ning seadsin sammud taaskord Bogotá kesklinna poole. Kuna Trudel pole siin Kolumbias enam eriti palju aega järgi jäänud, siis otsustasime temaga koos veidi “ülikohustuslikke” turistiasju teha ning Monserratele sõita. See on üks selline valge kirik kesklinna juures asuva mäe otsas. Ilm oli loomulikult parim mis olla sai- tihked hallid pilved ning kui mäe poole astuma hakkasime, hakkas sadama ka veel. Sinna üles viis inimesi mingi überturistirongike- kus lasti mingit inglisekeelset Kolumbiat tutvustavat teksti, mis oli ilmselt mingist filmist, mida me teleka puudumise tõttu loomulikult ei näinud. Tegelikult oli sellel käigul siiski üks hea külg: õhk oli supermõnus, lõhnav, puhas ja vihmast värske. Muidu mööda Carrera 11 jalutades, kus meie kaubanduskoda asub, on kopsud alati koos. Ma olen ka oma esialgsest ninaprobleemist ka üle saama hakanud, esimestel nädalatel oli nina kogu aeg täiesti kinni. Karen väitis, et kõigil välismaalastel koguneb ninna mingi permanentne must kiht, mis lõpuks hingata ei lase.

Seal üleval oli tegelikult üpris naljakas- näed, et oled kohas, kust näeb ilusaid vaateid aga mitte midagi ilusat näha ei ole. Kunagi (kui see üldse võimalik on) tahaks sealt ülevalt päikseloojangut näha, kuigi tõenäosus, et see võimalik oleks, on üsna väike- ma olen vist siin Bogotás nelja nädala jooksul ainult paar korda (peaaegu) päikeseloojangut näinud. Seal üleval oli ka see väike valge kirik, kus peeti missat kuna oli laupäev. Üllatusena kuulsin ma sedasama reibast laulukest, mida Honduraseski Teresa kirikus lauldi. Minu teadmised siinsetest kirikutavadest on üsna nadid, ent mõningate vaatlemiskordade järel suudan ma juba teatud episoode eristada ning öelda, millal oma naabreid tervitama peab (me kiikasime just sel hetkel uksest sisse). Samas hiljem all, kesklinnas, nägime mingit meest, kes oli tänavale maha pannud mingi eriti võika nuku, kellel oli sigaret suhu topitud, ning kes valjuhäälselt mingisuguse ladina-ameerikale nii tüüpilise raha ja edu esilemanava nõiakunstiga tegeles. Ma ei hakanud pilti tegema, sest sel hetkel oli mul tunne, et ta oleks mind selle eest ilmselt ära kaetanud.

Selline koht siis

Draama

Nende pilvede taga on ilus vaade mägedele

Väike vaene kutsu Monserratel

Hmm...vaade linnale

Nagu Soomes

Monserrate rongis

Roheline ja mägine Bogotá

Tagasi all, saime kokku Lenaga, kes juba homme ära Euroopasse sõidab, ning aitasime tal ta õele kingitust leida ning läksime sööma. Sõime Trudega loomalihasuppi juurviljadega ning Trude supis polnud mitte midagi peale vedeliku, ent õnnelik mina võisin enda supist siiski viiendiku kartulit ja väga veidralt oranži kananahatüki leida. Tegelikult leiab siit head sööki küll- näiteks kui tellida kana riisiga, siis saab enamasti sellise võrdlemisi väherasvase suure portsioni maitsestatud ning kollaseks värvitud ja potikujuliseks vormitud riisi keedetud kana ning köögiviljatükkidega. Kohvi samas odavates kohtades tellida ei tasu- nad panevad keetes suhkrut sama palju kui kohvi ning tulemuseks on lahja ja äärmiselt magus kohvimaitseline jook.

Pärast sööki kolasime veel veidi Bogotá kesklinnas ringi, ma ostsin omale uued voodilinad, otsustades oma tekikotti järgmisel korral paremini valvata. Kuigi ma olen siin Kolumbias siiani ainult ilusaid kohti näinud, siis pole Bogotá centro siiski mingi äärmiselt kena koht- samas on lokkav kaubandus ja inimmassid siiski omamoodi tõmbavad. Seda iseäranis peale oma steriilses naabruskonnas veedetud nädalat- okei, meil on ka siin prükkarid tänavatel tegelikult aga nad pole eriti hirmsad. Mul on millegipärast hirm siinsete kesklinna (koledamate rajoonide) prükkarite ees- nad ei ole sellised nagu Eestis vaid kuidagi palju palju traagilisemad. Kunagi ammu nägin Limas Avenida Abancayl ühte võrdlemisi noort tüüpi, kes poolenisti sõiduteel lösutas, lastel oma sõbral juustest täisid otsida. Tänu hetkelisele silmsidele pole ta mul siiamaani meelest ära läinud ning täna nägin ma selle tüübi teisikut- näiliselt maailma suurima ükskõiksusega suures prügikuhjas sobramas. Kogemata tekkinud silmside pani mind iseenda jalgade otsa koperdama. Natuke halvemad rajoonid/nurgad panevad mind alati kuidagi eriti suure, valge ja naiivsena tundma. Siin on see üleminek alati äkiline- ühel hetkel oled niivõrd-kuivõrd anonüümselt rahvamasside sees kireva kaubanduse keskel ja järgmisel hetkel oled ikka ümbritsetud rahvamassidest, ent inimesed on justkui erinevad ning kõik nagu vahiksid sind.

Tüüpiline centro maja

Turistitee

Laupäev vihmalinnas

Bogotá centro (juhtides tähelepanu koertele pildi paremas servas)

Mingi bänd väga halva helitehnikaga

Linn, Lena ja Trude Transmilenio jaamas

Iglesia Lourdes minu kodu lähedal

Ma olen tegelikult üsna väsinud- töö juures on kogu see soomlaste asi üsna vastutusrikas ning ma kujutan ette, milline kergendus võib olla, kui see kõik ükskord läbi on. Karenil on aga eriti keerulised ajad ning tema töökoormus on meeletu ja palk rohkem kui kolm korda väiksem kui minu praktikastipendium üheks kuuks. Neljapäeva õhtul saatis ta Angelale meili lahkumissooviga, ent eks näis, mis sellest saab. Pärast seda kõike hullumaja plaanin ma reisima minna ning 6.-15. märts olen ma loodetavasti Bogotást eemal Kariibi mere ääres. Praegu hakkan ma aga minema Lena juurde, kus toimub tema lahkumispidu.

Avastamas

Taaskord on üks nädalavahetus seljataga- minu jaoks esimene oma kodus ning sedapuhku ka Bogotást kui linnast mingit ülevaadet andev. Laupäeval sõitsime koos Rootsi saatkonna uue praktikandi Linniga kesklinnaga tutvuma. Tänu minu esimesel nädalal juhtunud Transmilenio äpardusele ning mingile müstilisele suunatajule leidsime kõik vajalikud kohad väga kiiresti üles. Kesklinn ei näe päeva ajal sugugi nii kole välja kui öösel, tõttöelda oli see isegi üsna viisakas koht hoolimata meeletutest rahvamassidest ja lokkavast Ladina-Ameerika kaubandusest veidi inetutes kaootilistes “kaubamajades”. Jalutasime Plaza de Bolívarile, mis on siis riigi kõige tähtsam väljak ning sealt edasi vanalinna, mis kannab kaunist nime- La Candelaria. Ma pean kohe preagu ära ütlema, et Bogotá on ikkagi ilus linn. Muidugi seda ei tohiks turistivanalinna ja Euroopaliku põhjaosa põhjal otsustada, ent lähedal olevad rohelised mäed ja üllatav puuderohkus mängib siiski olulist rolli.

La Candelaria ise on siis Bogotá kõige vanem osa kitsaste tänavate ja nunnude koloniaalmajadega ning jätab õigupoolest pigem küla kui linna mulje. Tegu on ka ilmselt linna kõige turistikama kohaga, ent sellest hoolimata nägime vaid kokku kaheksat välismaalast mitme tunni jooksul. Muideks, maailma väiksusest või siis absurdse juhuslikkuse võimalikkusest annab tõestust see, et kui me ühes kõrvaltänavas lõunat sõime, siis kõndis sealt mööda üks Linni norrakast koolikaaslane Süüriast. Ta oli nimelt otsustanud ette võtta viiekuulise Ladina-Ameerika rännaku. Ja just sel hetkel juhtus ta Bogotá kesklinnas mööda sama tänavat kõndima, kus sõi parasjagu Linn. Eesti on igaljuhul täielik parditiik selle kõrval ning see juhus pani mind mõtlema selle üle, et ilmselt on asju, millest siin maailmas ei pääsegi. Nagu näiteks soomlastest :), või veel hullem- soomerootslastest, või sellest, et su uue sõbra õe parim lasteaiasõber oli su tädipoeg ja et te tegelikult kõik koos kunagi kakskümmend aastat tagasi lippasite paljalt kuskil järve ääres ringi ja ehitasite mudalosse rannale. Ja see tuleb raudselt ühel päeval välja, sest tõendusmateriali leidub mingitel diapositiividel rohkem kui küll. Aga noh, soomlastest niipalju, et neist saate ilmselt veel palju kuulda, kuna kahe nädala pärast tuleb neid siia tervelt 25 ja me Kareniga iga päev ainult sellega tegelemegi. Esimene neist, senjoor Jukka, jõuab juba nädala pärast siia. (kusjuures Karen oli täiesti veendunud, et tegu on naisega).

Aga tagasi Bogotá kesklinna juurde- lisaks kenadele koloniaaltänavatele leidus seal ka tõelist melu ja rüselemist ning palju kaubandust. Ostsime endale mõningaid majapidamises tarvilikke esemeid, sest igal pool väljaspool meie elurajooni on asjad oluliselt odavamad. Õhtupooliku vihmasadu aga ajas meid üsna kiiresti bussi peale, sest oma kogemusest ma juba teadsin, et päris märjaks võib saada. Reedel jäin ma õnnetul kombel mingi eriti vihase sajuhoo kätte- kolme minutiga olin ma täiesti läbimärg ning tänavatel ulatus vesi pahkluuni. Samas on siin tegelikult vist suvi praegu ning päike paistab kõik hommikupoolikud kuni varase pärastlõunani. Kõigil kohalikel välismaalastel on näkku kerge õhetus tekkinud sellest ja ninad punased…hihi. Päike on siin tugev, sest oleme ikkagi mägedes ja ekvaatorile võrdlemisi lähedal. Õhk on suvine ja jahe, umbes nagu juunikuus Eestis.

Katedraal Plaza Bolivaril
Hmm...Kolumbia "esinduslipp"?

Candelaria vanaaegsed tänavasildid

Väike vaene laama Plaza Bolivaril

Täna käisime Usaquéni kirbuturul, kus müüdi põhiliselt igasugust käsitööd, ehteid, hipikraami ja tervisetooteid. Hinnad polnud küll teabmis odavad, ent samas leidus seal tõeliselt lahedaid asju ikka. Seekord ma rahuldusin vanatädiliku valikuga- pakike kokalehti ja kaks küünalt. Samas need, kes ennast hästi ülal on pidanud, võivad endale ilmselt kunagi tulevikus nii mõnegi kingituse sealtsamast Usaquéni turult saada. See külastus andis minule Bogotá jaoks jällegi uue dimensiooni- sellise vabameelse, muheda ja hipiliku. Inimesed on kõik seal ka eriti toredad ning ümbruskond äärmiselt kena. Pärastpoole jõime veel kohvi eriti armastusväärse teenindusega kaubanduskeskuse kohvikus, kus eriti maitsvat jooki serveeriti üllatavalt kaunistest tassidest. Trude meelest oli tegemist Kolumbia parima kohvikuga :)

Eile õhtul käisime enamvähem sama seltskonnaga, mis alati, siinsamas kodu lähedal õdusas pubis istumas ning jutuks tulid taaskord Peruu, peruulased ja Lima. Ma lihtsalt pean mainima Peruu maine kohta siinmaal- Lima on kolumblaste arusaama järgi eriti ilus linn (?) superhea kliimaga (??) ning kui ma mainin, et mäletan laiutavat halli koledust, siis öeldakse, et aga Miraflores (okei, Costa Verde päikeseloojang…), Barranco (hea küll)ja Centro (??!?) on ju nii ilusad. Noh, mingi mõte neil ju seal jutus on, sest ka minumeelest paistab Limas nagu rohkem vürtsi olevat aga minumeelest ei ole koledus ja vürts just teineteist välistavad nähtused. Ja kuigi ma kõigest hoolimata igatsen Limat väga, pean tunnistama, et minu jaoks on Bogotá oluliselt ilusam linn- ma lihtsalt eelistan rohelisi mägesi ja puid kohati haisvale ookeanile ja kõrbele. Kolumblaste meelest on ka Peruu ise üks imeilus maa, mis on ju kohati tõsi kui mitte arvestada bussisõitu mööda rannikut põhjast Limasse ning läbiva joonena silma riivavat peuulast ilumeele puudumist ehk. Samas aga peruulaste kui inimeste maine on siinmail haruldaselt niru- senjoriita Laura show on sellele minumeelest terves Ladina-Ameerikas surmahoobi andnud. Ka Kareniga, kellel on mitmeid väga väga häid peruulasest sõpru, on meil üheks lemmikteemaks peruulaste klatšimine (teine teema on Angela ja tema süüdimatu seletamine ja molutamine). Näiteks Kareni meelest on peruulased sõpradena üldse kõige ebausaldusväärsemad ning nendega ei tasu eriti palju arvestada, sest oma lubadusi nad tihti ei pea. Absoluutselt kõrgetes pilvedes hõljub Kolumbias aga Peruu kokakunst- Peruu kööki peetakse Lõuna-Ameerika parimaks ning cevichel on siin lausa jumalate söögi staatus. Tuleval nädalal plaanimegi siinsete sõpradega ühte Peruu restorani sööma minna.

Minu jaoks on aga Kolumbia just see imedemaa- ilmselt oli ikkagi õige otsus tulla riiki, millest ma ennem eriti midagi ei teadnud. Selle maa kõige suuremaks väärtuseks hoolimata ilusatest ja õdusatest linnadest ning maalilisest loodusest, paistavad olema siiski inimesed- lihtsalt kirjeldamatult ja täiesti üllatavalt toredad. Võrreldes sügisega Helsingis oleks mul nagu sada tuhat kivi õlgadelt pudenenud ning täna hommikul oma kenas korteris ärgates tundsin ma end tõeliselt õnnelikuna- päike kardina vahelt piilumas. Mõnikord tekib mul tunne, nagu ma oleksin sisenenud unenäkku, sest kogu minu hispaania keele õppimine algaski ju tegelikult sisuliselt Bogotás. Meie õpik- Encuentros por el Mundo, mille kirjutasid meie õpetajad Antonio, Luis ja Anton ise, rääkis ühest sõprade seltskonnast, kes õppis Universidad Central de Bogotás. Seal oli ka segu kohalikest ja välismaalastest, olid kolumblased Andrea, Fernando ja Miriam, Lupe Mehhikost, soomlane Antti, prantslanna Francoise, jaapanlane Masayasu, kuubalane Fidel, Rasik Indiast, Ernesto tšiilist ning ei puudunud ka üks nilbe peruulane- Roberto :) Meie siin küll töötame ja skandinaavlaste osakaal on ka kõvasti suurem, ent tunne on üllatavalt sama. Lisaks sellele olen ma viimase kahe päeva jooksul kolme Luisi (minu hispaania keele õpetaja Helsingis) teisikut näinud- ta on pärit lõuna poolt džungli äärelt Florenciast ning sealsetel inimestel on üsna eristatavad näojooned. Oijah, ma vaatan, et ma olen kuidagi väga sentimentaalseks ja nostalgiliseks muutnud järsku…hahahahahahaaaaa.

Head isu! (see on lechona- mingite asjadega täidetud põrsas)

Kohvimaa

Armenia ei ole iseenesest eriti ilus linn, kuna aastaid tagasi hävines kogu vanaaegne kesklinn maavärinas. Eriliseks teeb selle koha aga pigem inimeste sõbralikkus- sellist abivalmidust ja heatahtlikkust juba Bogotás ei kohta. Nüüd ma hakkan ka vaikselt taipama, miks Luis, minu kolumblasest hispaania keele õpetaja, lapsena välismaalaseks saada soovis. “Teretulemast meie maale” kõlas selle nädalavahetuse jooksul küll ilmselt sadu kordi, seda nii taksojuhtide-müüjate, suvaliste vastutulijate kui ka näiteks reisikaaslase suust külavahebussis. Mõlemal hommikul tõi Janethi vend meile kandikul kohvi tuppa (ilma lisatasuta ja täitsa omal algatusel) ning Armenia taksojuhtidele tuleks üleüldse hea teeninduse kuldmedal anda. Imelikul kombel oli zona cafeteras ka kuidagi väga kõrge teeninduskultuur- asi mida ma ei Peruus-Ekvadoris ega Hondurases-Nikaraaguas näiteks väga tihti ei kohanud.

Muidugi mulle, kes ma juba suvest saadik kas täitsa üksi või ainult ühe väga meeldiva ja muidu sobiva inimesega koos reisimisest olen unistanud, oli viiese kambaga liiklemine paras katsumus kohati. Oodata, et kõik hommikul oma ripsmed ikka koolutatud saaks ja siis päeva jooksul iga poole tunni tagant kohvikus käia on tegelikult veidi tüütav. Samas kuna meil plaane otseselt polnud, sujus asjaajamine siiski võrdlemisi hästi. Ma arvan siiski, et igal asjal on oma mõte ja ka sellisest värgist annab ilmselt midagi õppida. Pealegi saime niimoodi viiekesi liikudes päris palju tähelepanu aga õnneks Quindio inimesed on viisakad ja peale jõllitamise üldiselt midagi ei tee.

Pühapäeval peale üsna pikka viivitust oma öömajas, pikka hommikusööki, mitmeid kohvisid, värskeid mahlu ja šokolaadikommikesi seadsime sammud kohvipargi poole. Meil tegelikult polnud alguses plaani seda asutust külastada, sest Parque Nacional de Café on tuntud ka kohvioa Disneylandina ning ausaltöeldes ei kõla just nagu kõige ahvatlevam paik maamunal. Kuna aga kõik seda soojalt soovitasid, otsustasime lõpuks ikkagi minna. See park nägi tõepoolest välja nagu Disneyland- pügatud muru, ilusate viidakeste ning atraktsioonidega. Alguses on seal jalutusrada, mis tutvustab kohvivalmistamise protsessi ja ajalugu ning tagumine osa pargist on atraktsioonide ala. Meile räägiti kohvivalmistamisest ja muust taolisest ning kuidas see Kolumbias käib. Ka tänapäeval tuleb “kohvimarjad” põõsastelt ükshaaval noppida ning üks korjaja teenib päevas umbes 18000-20000 COP, ehk siis 90-100 EEK. See on aga kõrgem palk kui muudel töödel, kus teenitakse 15000 COP päevas, ehk siis 75 EEK.

Selline kohvidisneyland siis

Kohvipõõsas
Kohvimarjad- punased on küpsed korjamiseks

Kõige parem on kohvi kuivatada päikese käes

...aga tänapäeva kliimat arvestades saab kiiremini kilekatuse all

Pargis oli õnneks üsna vähe külastajaid ning söök ja jäätised üllatavalt head ja odavad. Jätsime seal hüvasti Madeleinega, kes jätkas oma teekonda Cali poole, et seal ühte tsirkusekooli külastada, ning läksime Ameerika mägedega sõitma. Need olid päris toredad- midagi lapsikut ja lõbusat teha pole kunagi liiast. Pargi plussiks oli kindlasti see, et ta asus väga ilusas kohas, kuigi ilmselt ühe päris kohvifinca külastamine oleks kordi põnevam olnud, eriti veel kohvikorjamise hooajal. Kolumbia kohvi on siiski väga maitsev ning Juan Valdezi kaubamärk väga tugev. Ka mina olen kahe ja poole nädalaga siin palju rohkem kohvi jooma hakanud kui muidu, aga maakohtades tasub siiski alati küsida ega kohv suhkruga pole.

Mingid põõnavad sigudikud

Väike bambusesalu

Üks harilik miniskandinaavia kohviperekond

Jee- teleférico

Kolumbia ekspordib ka palju lilli

Terve esmaspäeva sõitsime koos Vero ja Trudega tagasi Bogotá poole (Lena sõitis Medellini), süües ohtralt šokolaadi ning nautides aknast avanevaid maastikke. Sõjavägi on siin riigis ikka väga nähtav- teeääres olid iga natukese aja tagant sõdurid ning kahel korral peeti buss kinni ning kõik meessoost reisijad kamandati kontrollimiseks välja. Sõidustiil mägedes oli nagu ikka- vihmaga kurvi peal hiidsuurtest kütust vedavatest veokatest möödasõitmine on lausa kohustuslik. Alles täna juhtus vähemalt 25 surnuga bussiõnnetus, mis Eestigi uudistesse jõudis. Samas nagu ma ütlesin, ei sõideta siin sugugi halvemini kui mujal mägedes.

Tagasi Bogotás, on mul päris kiired ajad olnud. Angela ajab nii mind kui Karenit kohati hulluks, ta lihtsalt venitab ja molutab nii meeletult koguaeg. Täna hommikul käisime hotellis Royal hommikusöögil, kus üks minister rääkis majanduskriisi teemadel. See oli peen üritus Bogotá ärieliidile, kus ülikonnastatud tegelased tähtsa näoga sõid ja kuulasid. Mingil hetkel astus sisse keegi suurt kasvu pruunikspõlenud, närakate riiete ja rastapatsidega gringo, kes kohe mitte pilti sulanduda ei tahtnud. Igaljuhul jäi ta ka tähtsa näoga kuulama. Kohal olid ka politsei, sõjaväelased ja loomulikult turvafirma esindajad. Sellistel üritustel käimine on minumeelest märksa suurem eluga riskimine kui bussiga mägedes sõitmine :D

Igaljuhul Angela jäi sujuvalt 30 minutit hiljaks sellele üritusele ning hiljem kui me pidime ta suhtekorraldus- ja PR-firma omanikust sõbranna juurde minema, jäime juba 45 minutit hiljaks. See senjoora on veel umbes 50 korda seebikakrõhvam kui Angela, ent olevat kogunisti presidendi lähem tuttav. Äriringkondade ja eriti selliste rikkamate tegelaste seas on igasuguste võltside väga suurekõlaliste sõnakõlksude kasutamine eriti levinud- iga asi on “superinteresante”, isegi kui sul jumala suva tegelikult on. Karenil oli kell 11 kontoris järgmine koosolek ning seetõttu üritasime Angelat sealt PR-firma koosolekult kuidagi ära meelitada, ent see polnud just kuigi lihtne. Lõpuks jõudsime ikkagi alles 11.20 kaubanduskotta tagasi. Samas polnud sellest väga suurt probleemi, sest see inimene, kellega koosolek pidi olema, jõudis alles 10 minutit peale meid kohale. Homme on Bogotás autovaba päev ning Angela ilmselt ei tule, sest oma musta heleda nahksisuga Mercedest ta naljalt pisikese kollase juustuhaisuse takso, või veel hullem, Transmilenio vastu ei vaheta. Viimane oleks ilmselt talle eluohtlik ka, kuna ta on üleni kuldvidinaid täisriputatud enamasti.

Samas mulle meeldib, et tänu praktikale on mul võimalik ka Kolumbia seda külge näha, mida reisides enamasti ei näe. Muidugi strateegilise tähtsusega paikades viibimine tundub märksa rohkem pommioht olema kui kuskil rahulikult ringi reisimine- näiteks täna käisime ka Proexporti, ehk siis Kolumbia eksporti edendava organisatsiooni (nagu Soome Finpro) kesklinnas kõrghoones asuvas kontoris. Sinna sissepääsemiseks otsiti läbi sama põhjalikult kui kusagil lennujaamas. Absoluutselt kõik inimesed, kes seal töötasid, olid äärmiselt valged ning enamik ka blondeeritud. Rääkides siis ebavõrdsusest siin maal…Vähemalt praktika suhtes ei saa ma just kurta, et see ainult kohvikeetmine ja paberite kopeerimine oleks. Igasuguseid põnevaid külastusi jagub ning reedel tuleb mul jälle ühe kliendiga omapäi hakkama saada. Näis, kuidas läheb, sest homme on Vero sünnipäev ja ühtlasi ka viimane päev Kolumbias ning me läheme kõik koos välja.

Nädalavahetusel üritan ma veidi puhata, oma asjad lõpuks lahti pakkida, Bogotága tutvuda ning ehk ka siis korterist mõne pildi üles panna. Mu elamine on üsna mõnus- luksus jälle muidugi, millega ma siin juba varsti liiale minema hakkan küll, aga ma tunnen, et ma olen selle samas ära teeninud. See on väike stuudio tüüpi ühetoaline korter mõnusa vannitoaga. Kappe on palju ja kõik näeb viisakas välja. Asukoht on kontorile ja kõigele muule lähedal, ilusas rajoonis, vaikses nurgas ning väga korralikus majas, kus all uksehoidja ust avab. Ja vetsus võib erinevalt muust Kolumbias paberi potti visata. Täiesti kohutav luksus minu jaoks, ma ütlen! Ja alati võite mulle külla tulla, mul on isegi lisavoodi siin, hehe. (mõnus on kutsuda inimesi külla teisele poole maakera, ma tean küll :))