Pikaajalise sõpruse algus

Sucre oli koht, mille ma tegelikult algul üldse oma reisiplaanidest välja jätta mõtlesin- linn, ajalugu ja vähe midagi muud- nii tundus mulle. Ma pole üldiselt väga mingisuguste linnade fänn ja lihtsalt käia kuskil kuna tal on ajalooline tähtsus, tundub tobe. Mingil hetkel aga hakkas mulle tunduma, et ma lausa pean sinna ikkagi minema, ilmselt mängis oma rolli siin ka minu ahastav üksildus Potosís, kus pea kõik ülejäänud hostelikaaslased olid prantslased ja minuga eriti rääkima ei kippunud. Sucresse jõudes valisin sihilikult suure rahvusvahelise hosteli bussijaama läheduses ning ette tõttates pean ütlema, et ei pidanud kahetsema. Õhtul linnapeale minnes sai mulle ka ruttu selgeks, et olen Sucresse tulekuga teinud vägagi õige otsuse- melu tänavatel, soojus, kaunid koloniaalmajad ning mingi nunnu atmosfäär said alguseks minu soojale armastusküllasele sõprusele selle väikese uhkusest pakatava valge linnaga.

Õigupoolest on mulle alati see Boliivia pealinnavärk natuke arusaamatuks jäänud, sest La Paz on ju tegelikkuses pealinn mis pealinn, et mis mõttes siis ainult administratiivne? Ja miks Sucret, mis asub kuskil määratu kaugel, veel üldse asjasse segada? Sucre pole ju ka teps mitte suurim linn Boliivias, suurima linna Santa Cruzi, pealinn La Pazi koos El Altoga (või ka ilma El Altota) ning Cochabamba järel alles suuruselt neljandal kohal. Või siis isegi viiendal, kui „maailma aymara pealinn“ El Alto eraldi võtta. Väike, vana ja ajalooline- ega Sucrele tänapäeval peale uhkuse ja turistide midagi eriti jäetud pole. Kunagi, kui linn veel nime Chuquisaca kandis, algasid väidetavalt just seal Lõuna-Ameerika esimesed liikumised iseseisvuse poole, sellest ka hellitav nimetus „Lõuna-Ameerika vabaduse häll“. Tänapäevane nimi on suure vabastaja Bolivari sõbra ja kaasvabastaja Sucre auks pandud. Ilus on see linn küll, usun täiesti, et Boliivia kauneim ning võin omaltpoolt lisada, et kindlasti ei oleks ka tiitel „Boliivia ja Peruu kauneim linn“ palju pakutud.

Üpris teravmeelsed kingapuhastajapoisid linna keskväljakul

Ega ma Sucres midagi väga erilist ei teinudki, tatsasin niisama ringi, käisin ühes mitmestest käsitsivalmistatud šokolaadi poodidest, nautisin sooja ilma, mõnusaid inimesi, meeldivat õhkkonda ning puhkasin niisama. Mõnus. Ühes etnograafiamuuseumis käisin ka ning pühapäevasel päeval külastasin umbes 2 tunni tee kaugusel asuva Tarabuco linna turgu. See turg oli veidi kurb koht minumeelest. Selline eriline koht, mis on aastatega täielikuks gringomagnetiks kujunenud, no neid vooris ikka päris palju ringi. Turu esimesed osad olidki igasugu ülehinnatud suveniiride ja käsitööesemete poolt hõivatud. Tagumised osad olid siiski vägagi traditsioonilise välimusega kohalike pärusmaa, kus kaubeldi igasugu põneva kraamiga. Juurikad, söögikraam, kokalehed, tikud, patareid, pesupulber, riided, mingi rauakolu, koolitarbed, noh kõike tarvilikku. Ei puudunud ka mingid erilised nõiduse eesmärgil koostatud taldrikud, kus oli liiva ja mingid kaardid ja kokalehed ja kuivatatud maisi ja rahatähti ja ma enam ei mäleta mis muud värki. Selliste asjadega harjub ka lõpuks täielkult ära, pole enam põnev. Nõiakraam nagu igalpool mujal- aga siiski natuke erinev ka, ei olnud aymarade laamafeetused ja kondori küünised, rohkem oli rõhk nagu mingitel savifiguuridel ja teistmoodi objektidel. Üldiselt selline maainimeste värk- näha oli, et külades neil ilmselt mingeid poode eriti pole ja elektrit ka mitte.

Mis mind aga Tarabuco juures häiris, oli välismaa turistide väga nõme käitumine. Kui ei meeldi kohalikud inimesed, miks siis tulla sellisesse kohta üldse? Sellist põlastavat ja üleolevat suhtumist „primitiivide“ suhtes nägin ma paaril vägagi häirival korral. Ega mina ka ei väida, et külaelanikud sealkandis just mingid ajugeeniused oleks ning mingit erilist müstiliselt kaunist sisemaailma neil ka tegelikult pole. Samas ei tasu ju ehk neid kummist mägilasesandaale nähes näpuga näidata ja kümme minutit järjest hirnuda. Nagu see oleks näitaja, et sul endal mingid kallid bäckpackerisandaalid jalas on ja veelgi kallim kaamera vööl? Tropp. Rääkides kaameratest, siis seal Tarabuco turul oleks elupõnevaid pilte saanud teha, ent ma ei teinud seda, sest üsna kohe sai selgeks, et kohalikele on igasugu pildistamine üsnagi vastukarva. Asi polnud selles, et nad oleks raha küsinud selle eest- ei, nad lihtsalt püüdsid kaamerate ette sattumist igal võimalikul viisil vältida. On ikka veel maailmas inimesi, kes arvavad kaamerast sähviva välguga oma hingest tükki kaotavat ning isegi kui see mulle või mistahes muule läänemaailma inimesele võib tunduda totakas, ei tähenda see veel seda, et me ei peaks austama inimesi, kes mingil põhjusel ennast pildistada lasta ei taha. Kahjuks ei saanud enamik oma kaamerasse armunud innukaid turiste sellest sugugi aru ning ilmselt on nüüd neil kodus terve hulk pilte piinatud nägudega „metslastest“ näidata. Minumeelest oli kogu see käik üks natuke kurb kogemus. Ahjaa, tagasiteel minibussis käisid kohalikel kokalehed seltskonnas ringi ning mind ja ühte saksa seltskondagi kaasati sellesse vennalikku ettevõtmisesse. Kokalehti muideks tegelikult ei närita ning ammugi ei sööda, kuigi selle tegevuse kohta sobib kuidagi öelda, et „kokalehti närima“.

Üsna jõhker kuju Tarabuco keskväljakul- peegeldamas hästi minu meeleolu

Huvitavad pontsod

Mägede südamest

Potosi- taamal minu lemmikkirik

La Pazist läks mu teekond edasi Orurosse, mis asub umbes nelja tunni tee kaugusel pealinnast. Tegelikult oli mul plaan sõita Potosísse, ent kuna sinnasõidu kestus jäi mulle millegipärast arusaamatuks isegi bussiterminalis küsides ning kuna otsebusse nagunii kohe välja ei läinud, otsustasingi esialgu sellesse poole tee peal asuvasse kaevanduslinna sõita. Kohale jõudes paistis päike ning kuna mul oli kõht tühi ja hommikusöök vahele jäänud, mõtlesingi, et “miks ka mitte, kindlasti on Oruroski miskit näha, jään siia ööseks.” Üldiselt selle aja peale oleks ma juba pidanud taipama, et igasugused minu ettevõtmised, mis saavad hoo sisse peale kurikuulsa fraasi “miks ka mitte” kõlamist minu peas, on juba eos mingisugusele piinarikkale (paremal juhul ka koomilisele) hukule määratud.

Oruro on 3800 meetri kõrgusel asuv Boliivia kaevanduslinn. Tema kuulsus võlgneb peamiselt tänu kord aastas toimuvale õige kirevale ja vaatemängulisele karnevalile. Kaevuriuhkus on ka, aga seda on raske jälgida ning metallurgia pole ka just vähemalt minu jaoks maailma põnevaimate asjade hulka kuuluv teema. Orurost on pärit üks Boliivia põnevamaid rahvatantse- diablada, millel on värvikad kostüümid ning erilised kuradimaskid. Nende maskide valmistamine on omaette tootmisharu lausa ning karnevalikostüümid päris kopsaka hinnaga kaup. Kokkuvõtteks aga oli Oruro üks üsna nukker ja minusugusele välismaalasele võrdlemisi igav koht. Linna suurimaks vaatamisväärsuseks peetav hübriidmuuseum (kaevandus, antropoloogiline ja kunst) oli suletud ning suuremat sorti ristiga vaateplatsile suunduvatel treppidel jõid ja magasid kohalikud. Internetipunktis istudes ning siis pärast üsnagi viisakas kohvikus kohvi juues saatsin jäiselt külma õhuga õhtu mööda ning hommikul olin rohkem kui rõõmus kui sain lõpuks Potosí bussile hüpata.

Mingi lastekarneval Oruros

Vaade Orurole

Sõit Orurost Potosísse kujunes ootamatult üheks huvitavamaks bussisõiduks üldse. Ma läksin peast sassi täielikult, sellepärast. Ma ei ole ausaltöeldes mingi kõrguseinimene just ning isegi pärast pikemat aega kõrgetes mägedes viibimist, kui muidu ka on enesetunne talutavalt hea, võivad mingid täiesti kummalised mõtted pähe tulla. On nähtuseid ja olukordi, mis justkui mälu värskendaks ning minu puhul kõlbab selleks ka teatud kõrgusele jõudmine. Maastik, mis tol bussisõidul aknast paistis, oli selline ebareaalsuse valdkonda kalduv nagunii- pea olematu taimestik, soolalärakad maapinnal, silmapiirini ulatuvad lagendikud, mis vaheldusid väikeste mäeharjadega, kaugemalt paistvad peegelsileda veega järvekesed ning täiesti kohutavalt sinine taevas halastamatult ereda päikesega. Siis kui ühel hetkel igaltpoolt tuhandeid laamasid paistma hakkas, tundus mulle, et mul pole kupli all enam kõik päris parimas korras. Asi tipnes muidugi sellega, et mul ühel hetkel süda täiesti jõhkralt pahaks läks ning siis ma juba nutsin lahinal kuna mulle tuli meelde üks väike plastmassist laama, mis mul lapsena oli.

Mõne nurga alt on Potosi nagu Porvoo

4000 meetri kõrgusel asuvasse Potosísse jõudes olid asjad kupli all taaskord enamvähem paika loksunud ning hakkasin kesklinna poole astuma. Üldiselt sain ma meeldiva üllatuse osaliseks- teadsin küll, et linn kuulub UNESCO kultuuripärandi hulka, ent ei kujutanud ette, et seal päriselt ka midagi vaadata on. Kes ei tea, siis Potosí oli omal ajal üks maailma rikkamaid linnu. See kõik oli muidugi väga ammu ning tänapäeval seal midagi just hõisata ei ole tegelikult, kuigi jah, ajaloopärand on alles. Kogu selle rikkuse allikaks on linna kohal kõrguv mäetipp nimega Cerro Rico, mis oli omal ajal otsast otsani hõbedat täis. Lõuna-Ameerika ajaloos on Potosíl igaljuhul oluline ja sümboolne roll täita- just sealne hõbe panustas suures osas Hispaaniasse veetavale uue maailma rikkusele ning selle tõttu hukkus koloniaalajal sealsetes kaevandustes ligi 10 miljonit indiaanlast ning Aafrika päritolu orja. Indiaanlased pidid nimelt kohustuslikus korras kaevandustööd tegema ning kui saabus otsus Potosísse minna, jagas mees enamasti oma varanatukese sõprade-sugulaste vahel laiali, jättis oma naise-laste ning eluga hüvasti ning läks. Vanadel aegadel olid töötingimused kaevandustes põrgulikud- seda ka sõna otseses mõttes, sest tegu on kitsa, pimeda ja kohati vägagi palava kohaga. Üks töövahetus kestis järjest 6 päeva ning selle aja jooksul ei saanud ori üldse kaevanduskäigust lahkuda. Süüa põhimõtteliselt ei antud, ainuke (ent väga efektiivne) energiaallikas oli kokalehed. Üldiselt väga vähesed inimesed naasesid eluga pärast oma kohustuslikku 3-4 kuu pikkust kaevandustööd. Ka mustadel orjadel ei läinud palju paremini, ent need, kes eluga pääsesid, kolisid pärast orjuse kaotamist soojema ja niiskema kliimaga yungade piirkonda. Tänu sellele on täiesti olemas ka afroboliivia kui niisugune.

Samal ajal oli all-linnas elu ilus. Tegelikult ei saanud ta vist päris ilus siiski olla, sest Potosí kliima on üpris jube- ööd on väljakannatamatult külmad, täidetud jäise tuulega ning märjematel aastaaegadel on ka lörts ja lumi tavalised külalised (mmh, aga Eestis elatakse ju samas ka). Näiteks koloonia esimesel sajal aastal ei jäänud mitte üksainumas 4000 meetri kõrgusel sündinud hispaanlaste järeltulija ellu. Naised pidid allpool kuskil sünnitamas käima. Ahnus võib aga inimesi kujuteldamatult kaugele ajada ning elati ka Potosís- linnas on lugematul hulgal toretsevaid kirikuid ning romantilisi rõdudega koloniaalmaju. Mingid väikesed osad vanalinnast meenutavad mingit nunnut põhjamaist rootsilikku idülli. Linnas oli ka rahapada, kus tänapäeval on muuseum ning seal eksponeeritakse lisaks müntidele ka kõiksugu hõbeesemeid. Üks rikas potosílane sõna otseses mõttes suples hõbedas, sest esemed nagu hõbedast vannid, kleidid, raudrüüd, põrandavaasid, diivanilauakesed, massiivsed peeglivaasid ja täisserviisid olid päris laialt levinud. Samuti leidus koloniaalajal linnas ka kõiksugu luksuskaupa- suurte laamarongidega veeti hõbe üle mägede Vaikse ookeani äärsetesse sadamatesse ning vastu toodi kõikvõimalikku eksootilist ja haruldast kraami rikaste linnaelanike tarbeks. Selle hõbedaga sai Hispaania Euroopas kenasti sõdu maha pidada, muidugi.

Kuna juba olin seal linnas, võtsin julguse kokku ning otsustasin osaleda ühel omamoodi tuuril- nimelt on võimalik külastada mõnda tänapäevalgi tegutsevatest kaevandustest. Selle kaevandustuuri kohta on LP-s parajaid hirmujutte kirjutatud ning kohapeal manitsetakse ka päris korralikult, et kõik toimub täiesti omal vastutusel- sinuga võib juhtuda sama õnnetus kui kaevuriga ja neid saab ikka igal kuul surma. Kuna uudishimu oli suur, otsustasin siiski ära käia. Tuure tehakse maksimaalselt 8-le inimesele korraga ning see grupp jaotatakse veel omakorda pooleks. Kõigile osavõtjatele antakse kaitseriietus ning võimalus kaevuripoest midagi kingiks kaasa osta- soovitatakse kokalehti, dünamiiti või limonaadi. LP-s soovitatud sigarettide kohta meie giid (ka sealsamas kaevurina töödanud) ainult muigas mõrult- kaevanduses hõljuva asbestitolmu tõttu jääb kaevurite eluiga niigi lühikeseks ning seda veel suitsetamisega lühendada pole kuigi tark mõte.

Cerro Rico

Lõpuks kaevandusse sisenedes haaras mind esialgu vastikus ja paanika, mida ma küll välja ei näidanud. Ka esimesed “kõrgemad käigud” olid tegelikult üsnagi madalad, kottpimedad ning tihedalt laes rippuvate juhtmete-torude tõttu raskesti läbitavad. Umbes 10 minutit mõtlesin vaid tagasipöördumisele, ent siis jõudsime käiku, kust tuli alla laskuma hakata ning seal oli juba tegevust piisavalt palju, et mitte mõelda rohkem millelegi. Edasi läks tee niisiis üsna järsult alla ning nüüd pidi juba roomama ning sealjuures väga tähelepanelik olema kuna lahtisi kive veeres robinal peale iga vähegi ettevaatamatut liigutust. Kaevandus asub erinevatel tasemetel ning meie laskusime lõpuks kokku umbes 50 meetrit, tasemele 4. Õhk on selline tolmune ja haisev, vahepeal on näha mingisuguseid gaase hõljumas, silmad ja kurk kipitavad, laest tilgub midagi, põrandad on mudased ja libedad, pilkane pimedus igalpool, kuskilt tuleb mööda rööpaid väike raske vagun, mida mehed tirivad, nad vahetavad mõned sõbralikud sõnad ja naljad meie giidiga ning kaovad pimedusse. Meie külastame kõigepealt kahte meest, kes töötavad paaris- nad on sõbralikud ning viskavad nalja, põsed kokalehtedest punnis. Üks nendest on kaevanudes tööl olnud juba üle 30 aasta- tal on ilmselt vedanud, sest tavaliselt on keskmine kaevuri eluiga 10-15 aastat pärast töö alustamist kaevanduses.

Pime pilt kaevurist

Tänapäeval kuuluvad kaevandused kaevuritele- neil on oma kaevanduskooperatiivid ning nende palk sõltub sellest, mis nad leiavad. Potosí hõbedavarud on küll kokku kuivanud ning enam sellistele toredatele hõbedakamakatele reeglina ei satuta. Leitav hõbe on pigem tolmu või puru kujul tavaliselt. Mõned mehed töötavad aga ka täiesti iseseisvalt ning nende väljavaated midagi leida on võrdlemisi nirud. Külastasime ka kahte sellist meest, kes töötasid paaris ühes kitsamas kaevandustunnelis. Päris hubane oli lambid ära kustutada ja siis kuulata kuidas nad soojas pimeduses nende jutte oma elust ja tööst kuulata. Hetkeks unustasin lausa, kus viibin- nagu selvas oleks olnud. See unustuseidüll purunes muidugi sel hetkel kui saime teada, et peame samast järsust ja kitsast kaevandustunnelist uuesti üles välja ronima. Lifte nagu mujal maailmas kaevandustes, Potosís ei ole. Töö tehakse ka kõik kirka ja dünamiidiga- samamoodi nagu seda aastasadu juba tehtud on.

Üles me saime ning puhkasime veidi tillukeses kaevandusmuuseumis, kus ka mitmed kaevurid puhkasid parasjagu. Kaevurite kaitsja on Tío, kes on selline üsna räige tüüp iseenesest- naisi ja alkoholi paistab tal igaljuhul jätkuvat. Kaevuri elu on ülimalt raske töö kõrvalt päris alkohoolne- igal kuul toimub üks suurem jooma, kus siis igaüks ka klaasitäie piiritust hinge alla saab (pärast jätkatakse tavalise kange alkoholiga). Juuakse ka muudel nädalavahetustel ning on neid, kes joovad igal vabal hetkel. Hoolimata raskest ja masendavast tööst, on üks Potosí kaevur siiski rikkam kui muu maal elav Boliivlane- nende sissetulek olevat umbes kolm korda suurem kui talunikel või muude ametite esindajatel. Muidu poleks ju keegi kaevanduses. Aegadel kui hõbeda maailmaturu hind tõuseb, läheb enamasti rohkem inimesti tööle. Kaevuri naise elu on hoolimata mehe suurest sissetulekust raske nagu ette kujutada võib. Paljudes kaevandustes on naistel sisenemine ikka veel ebausu tõttu keelatud, ent siiski on ka palju quechua naisi, kes kaevanduses prahti kokku korjavad. Samuti alustavad paljud lapsed tööd kaevanduses noorena- juba umbes 8 aastaseid võetakse tööle, esialgu küll kaevureid assisteerima ning neile asju kätte viima-tooma ja ametit õppima. Ning kui isa, ema ja vanemad vennad on kaevanduses tööl, pole väga haruldane ka see, et mõni kaevuri laps juba 5 aastasena kõik oma päevad maa sisemuses veedab. Üldiselt on kaevuriamet siiski suur uhkus ning suuremate pühade ajal tulevad Potosí kaevurid nagu päkapikud maapõuest välja ning lähevad, rikkad nagu nad on, suurematele rahvapidustustele prassima, kus nad oma arrogantsuse ja laia joonega silma paistavad (ning muus rahvas kadedust ja pahameelt tekitavad). Muidugi see rikkus on väga suhteline mõiste ning kaevuripere elamistingimused on siiski üsna kasinad.

Tio

Potosí oli koht, mis päeva ajal tundus üsna meeldiva kohana isegi, ent iga kord kui pimedus linnale laskus, tundsin külma enda keha ja mõistuse üle võimust võtvat ning soov põgeneda muutus ainsaks mõtteks mu peakolus. Seega olin ma üpriski positiivselt meelestatud ja õhinas, kui lõpuks Sucresse sõitvale bussile istusin.

Retraso

Morjens!

Asja mõte oli see, et kui ma tagasi tulen, siis ma lõpetan oma blogi ilusti ära. (öh, ega ma ei tea ju ka, et paljud seda üldse veel vaatavad).

Nüüd on aga lugu nii, et olen Soomes, koolitundide alguseni on veel nädalake, korteriotsinguralli sai ka läbi ning aega mul iseenesest ju oleks...aga mu arvuti läks eelmisel nädalal katki ning kõik mu reisipildid seal sees....

Ma ikka loodan ja arvan, et need saab sealt veel kätte aga asi on hetkel venimisprotsessis ning blogi tuleb siis kui tuleb (aga tuleb)!

;-)

Pekkat enam ei ole

Hei!

Olen nüüd juba hea mitu nädalat tagasi olnud ja otsaga Soome jõudnud. Ilmad on külmaks läinud, sajab üle päeva ning päikest näeb üha vähem. Paljud asjad on endised, ent Soome suudab ikka aegajalt kohe meelde tuletada, et mismoodi siin asjad on.

Eile oli Anna töölt koju tulles eriti kurb ja löödud- nimelt tema kolleeg Pekka oli juba esmaspävast saati kadunud. Seesama Pekka, kes oli Anna meelest üldse parim kolleeg, alati heatujuline, sõbralik ja hea suhtleja, lahke, abivalmis, kannatlik, teadis kõike ning jagas oma teadmisi ka teistega. Küpsetas töökaaslastele leiba ja kasvatas töölaual maasikaid. Aga samas polnud ta juba neli päeva tööle ilmunud ega kellelegi sellest teatanud. Sellised lausekatked Anna jutus nagu: "Ega ma tegelikult ei teagi, millega ta vabal ajal üldse tegeleb...", "Ta vanemad ütlesid, et pole temast juba tükk aega midagi kuulnud", "Einoh, tööl oli ta tihtipeale kella 6.30-st 21-ni...", "Jah, ta on 35 ja elab üksi koos oma koeraga" ning "Esmaspäeval pidi ta arsti juurde minema kuna tal on juba pikemat aega unehäired olnud" panid samas mõtlema...

Anna veel lubas, et annab oma tuliuue Philipsi "päevavalguse" ja linnulauluga äratuslambi Pekkale, kui too vaid tagasi tuleks...aga sellega jäi ta kahjuks hiljaks. Täna saatis ta mulle töö juurest sõnumi, et Pekkat enam ei ole. Enesetapp.

Samuti selgus ka asjaolu, et Pekkal on viimased 10 aastat mingi raske haigus olnud ning et hiljuti sai ta teada, et enam pole tal palju elada jäänud. See vast seletab seda, et ta peret pole loonud. Samas aga- miks ta küll kulutas oma elu viimased aastad, kuud, nädalad ja isegi päevad tööl ületundide tegemisele?

Tegelikult ei ole üks enesetapp siinse nurga kontekstis isegi väga üllatav. Kunagi kuskilt lugesin, et just oktoober toovat enesetappude laine. Üks surnud inimene, üks number statistikas. Ma mäletan kui imelik oli eelmisel aastal kui toimus see teine Soome koolitulistamine ning inimesed ei reageerinud nagu pea üldse enam. Samas on see hirmutav et kui vähe me tunneme inimesi enda ümber. Seda, mis kellegi sees peitub, on pea võimatu näha...

Samas eeldatakse ju alati, et inimesed jätku oma probleemid oma teada- ega keegi neist üldiselt midagi kuulda ei taha ju ka. Võibolla nüüd jah eelistaks töökaaslased naeratavale ja maasikaid kasvatavale, ent surnud Pekkale pigem depressiivset, negatiivset ja vinguvat, ent elus Pekkat. Ega Soomes ja ka Eestis on ju üldiselt lubatud küsimusele "Kuidas sul läheb?" ka vastata, et halvasti läheb. Samas ei räägita sellest ju enamasti ka siis põhjalikumalt edasi. Vahest sa isegi näed või vähemalt tunned, et teise inimese sisemuses peitub sünge murekoorem, ent kuidas sa küsid? Kuidas sa sellest räägid? Ja kui sul endal ka mingi probleem või mure on, kas pole ka vahest kergem sellest rääkimata jätta ning parem head nägu teha? Isegi Soomes või Eestis, kus inimesed ongi loomult raskemeelsemad (eriti pimedal ajal), armastatakse siiski positiivseid ja ettevõtlikke inimesi. Keegi ei taha näha veel ühte vingus ja tüütut nägu, keegi ei viitsi kuulata järjekordset masendunud häda.

Ja nii saabki juhtuda see, et töökaaslaste silmis särav ja energiline inimene endalt ühel päeval elu võtab. Keegi ei teadnud ju seda, milline ta oli siis kui ta koju läks ja koduukse enda järel sulges.

Miks ma seda juttu oma Kolumbia blogis kirjutan üldse? Sest mulle tundub, et just siin, kodus, peaksime me rohkem end ümbritsevatele inimestele tähelepanu pöörama. Tundma rohkem huvi, leidma aega, et suhelda, näitama, et hoolid ning seda ka ütlema. Võibolla seda ütlemata toredat ja armast inimest sinu kõrval ühel hetkel enam ei ole ning siis on kõik juba liiga hilja.

Lõuna-Ameerikas reisides jäi mulle mulje, et inimesed huvituvad teineteisest rohkem ning teavad ka rohkem. Maapiirkondades bussidega sõites tundus mulle tihti, et kõik inimesed näisid üksteist tundvat ning ka kolmandate isikute eluga oldi hästi kursis. Samas ma ei taha siin nüüd ka sealsetele inimestele mingit kiidulaulu laulda, sest üldiselt nähakse küll probleemi, ent ega keegi aitamiseks mingeid reaalseid samme seal ka ei tee. Sellel teemal tuleb mulle meelde üks vahejuhtum bussis kui ma Peruus mägedes reisisin: mingil hetkel tõusis bussi allkorrusel suur kisa (ma ei näinud küll toimuvat kuna istusin ise üleval) kuna üks mees ja naine läksid kohutavalt tülli. Igaljuhul see mees läks oma naisele kallale, mingi hirmus madin oli ning bussijuht ei osanud muud teha kui peatas bussi kinni. Ja siis, selleasemel et see mees välja visata, passisid nii bussi töötajad kui ka muud reisijad seal kõrval niisama ja lasid sellel mehel oma naise bussist välja visata- ilma rahata, mingis täiesti suvalises (ning külmas) kohas, kaugel küladest ja öö hakul. Kui sõit edasi läks siis selgus muidugi, et pool bussi teadis neid inimesi, see naine olevat rase ka veel olnud ning arutleti veel kaastundega, et "oh, mis ta nüüd siis vasta ööd küll seal tegema hakkab" ... ... ...

Üldiselt hakkan ma nüüd varsti ka oma vanu reisijutte (aug-sept) siia blogisse postitama (osa on mul tglt valmis ka juba, pole lihtsalt suutnud ennast päriselt kätte võtta), seda siis "kolumbias" aadressiga blogis aga Boliivia-Argentiina-Peruu kohta ikka.

Niisiis, Pekka kahjuks meie sekka enam kunagi tagasi ei tule, ent ma loodan, et ta vähemalt paneb meid rohkem märkama inimesi enda ümber. Keegi ei pea ju üksi tegelikult olema. Samamoodi ei sunni meid keegi kinni olema ka mingi töö või inimese või inimeste või koha või tegevuse juures kui me ennast ikkagi hästi ei tunne. Muidugi praegusel ajal on naiivne öelda ilmselt, et "kui töö ei meeldi, siis tule ära"...aga lõppkokkuvõtteks valitakse CV põhjal ainult inimesi tööle, igasugused ülejäänud otsused tehakse ikka muude parameetrite järgi ;)

Ja tegelikult ei maksa see sulle mitte midagi kui vahest öelda:
OLED MULLE VÄGA KALLIS!

(ja see peaks pähe tulema ka muudel juhtudel, mitte ainult siis kui keegi ära sureb, tegelikult)

V2ike paus

Hei,
kuna olen hetkel endiselt reisil ning n2ha-teha on palju ja netiolud pole mitte alati just parimad, siis hetkel on mu blogikirjutamises v2ike paus.
Kirjutan siis kui aega-v6imalust tekib. (ja kunagi panen kindlasti ka pildid yles)
Hetkel olen Buenos Aireses, Argentiinas.
Hei-hoo ;)