Villa de Leyva

Väidetavalt Kolumbia suurim küla peaväljak

Olen laisk ja lohakas, nagu Oskar Ohakas. Ma püüan ennast parandada ja rohkem blogi kirjutada. Ausõna!

Minu jaoks algas lihavõttepuhkus juba eelmisel reedel kui me miniskandinaavia seltskonnaga Villa de Leyvasse sõitsime. Peomeeleolu sai hoo sisse juba päeva jooksul kontoris passides ning kui kella viie ajal Martini korterisse kogunesime, oli pidu juba käimas. Kuna meid oli palju ning asju (sööki ja jooki) oli ka eriti palju, siis me organiseerisime endale eratranspordi Rootsi saatkonna bussijuhi näol. Ning kuna tegu oli Kolumbiaga siis see buss jõudis poolteist tundi plaanitust hiljem kohale. Sõit läbi öö oli pikk ja õige piinarikas kuna 11-liikmelisel seltskonnal oli pidevalt vajadus teha kas pissi-, suitsu- või õllevarude täiendamiseks mõeldud peatusi. Tuju oli siiski rohkem kui ülev ning nalja sai üsna palju- see sisaldas loomulikult ka minu, Linni ja Kareni jalgu lömastavat Erikut, kes arvas heaks pikutada meie jalgadel ning üldse mitte kunagi vait jääda. Ma siiski ignoreerisin teda üpris osavalt magamisega- uni oli lihtsalt tugevam kui lakkamatu loba. Veidi enne südaööd kohale jõudes asus Karen kokkama ning Martin võttis baarmani ameti (Bar Cositas), segades kokteile kõigile, kes seda ainult soovisid. Esimene õhtu mööduski jengat mängides, süües, juues ning rohkeid jänesenalju tehes. Toaga mul eriti ei vedanud sattudes nii seltskonna ainsa paarikese kui ka Eriku toanaabriks. Õnneks suutsid kõik siiski niivõrd-kuivõrd käituda (kuigi mingil õhtul otsustas näiteks Erik hoopis Linni voodisse magama heita) ja kodu ning ka unerahu olid tagatud.

Järgmisel hommikul läksime ratsutama kogu seltskonnaga- meid oli kokku 11 nagu mainitud- mina ja Karen kaubanduskojast, norrakad Martin, Trude ja Magnus, rootslased Linn ja Erik ning Ylva, üks tüdruk, kes kirjutab Kolumbia kohta oma bakatööd siin, siis veel Ylva tšiillasest poissõber Oscar, kanadasakslane Alex ning Javier. Asusime üsnagi rõõmsas meeleolus teele ning ilm oli Villa de Leyva kohta üle ootuste meeldiv- päike paistis ning oli mõnusalt soe. Ma hakkan juba arvama, et asi on lihtsalt minus, ent ka seekord õnnestus mul kõige kiirem hobune saada ning kogu ülejäänud seltskond kiiresti seljataha jätta ja siis uhkes üksinduses täiusliku sinitaeva ja kõrbemaastiku vahel ratsutada. Ma olin sel hetkel üsnagi peast soe, niiet teistega suhtlemise kohustuse puudumine tegi ainult head. Külastasime türkiissiniseid looduslikke basseine kuhu oli üsnagi tore sisse hüpata. Mõnikord jõuavad jalad mõistusest ette ning täiuslik hüpe oleks napilt lõppenud kontaktläätsede kaotusega. Päris tore oli lihtsalt olla ja ujuda ja niisama vees hulpida. Hiljem hobustega teekonda jätkates sattusime kohta, kus müüdi Eriku meelest maailma parimaid kartuleid. See on ilmselt üsna suur kompliment, arvestades kui palju Rootsis kartuleid süüakse. Tagasiteel külasse läks ratsutamine päris lõbusaks kuna mina, Karen, Javi ja Erik hakkasime võidu sõitma ning see tõstis ka mingil määral muidu uimase tempoga ratsaretke adrenaliiniannust.

Trude- innukalt valmis ratsaretkeks

Martin- veidi vähem innukas ja mitte nii valmis ratsaretkeks

Karen- samuti vägagi valmis ratsaretkeks

Miniskandinaavia hobustel

Selline kõrb siis

Selline bassein ja hüpata oli ka tore

Siit sai maailma parimaid kartuleid ja arepad said föönist tuult ka

Tagasi külas, sõime hilist lõunasööki, mis Eriku tungival soovil pidi ka kartuleid sisaldama- kartulid polnud küll lõppude lõpuks pooltki nii head, kui ennem tee ääres saime, ent see-eest saime proovida kõikvõimalikke kohalikke snäkke. Nende hulka kuulusid ka muuhulgas verivorstitaolised täidetud eee….vorstid. Tagasi oma majas, keeras kogu seltskond nagu üks mees magama ning oli tükk tegemist, et umbes kell 23 jälle üles tõusta- oli ju ikkagi laupäeva õhtu ja peoaeg. Kõik olid veidi unised ning Kareni järjekordne kokakunstiime valmis alles kella üheks öösel. Mul õnnestus ka kogu seltskonnale oma kõige hullemasse naerukategooriasse kuuluvat irvamist demonstreerida. See naer, mida Egil ja Karen iga päev kontoris kuulma peavad, on ainult mingi mahe muigamine. Igaljuhul õnnestus mul iseennast ja Linni kõige uskumatute teooriatega pikka aega lõbustada ning oma irvamisega ka kogu ülejäänud gängi. Tol õhtul liitus meiega ka üks järjekordne rootsi päritolu aga kolumbia verega noormees- Adrjan, kes sõitis kohale Bogotást, et meiega pidu panna. Villa de Leyvas ma temaga palju ei suhelnud, ent meie hilisema kokkupuute põhjal võin öelda, et tegu on ühe üsna muheda selliga, kes on mind nii kuldkiharaks kui õndsa sisemaailmaga autistiks (seda viimast seetõttu, et mul olid kõrvad vatti täis ja ei suutnud seetõttu üleüldise vestluse käiku eriti jälgida) kutsunud. Hähää.

Viimasel hommikul tutvusime ka küla endaga- tegu on ühe väga kena koloniaalkülaga, mis on kuulus väidetavalt Kolumbia suurima peaväljaku poolest. Samuti on iseloomulik ka see, et kõik majad on valged ning õhkkond üsnagi vanaaegne. Villa de Leyva on kahjuks tuntud ka oma võrdlemisi kõrge hinnataseme poolest ning paljudel rikastel Bogotá elanikel on seal majad. Üks sellistest on ka Natalia, meie kolleegi kaubanduskojast, pere. Kuna semana santa oli algamas, oli ka Nata koos oma emaga külasse sõitnud. Saime ka nendega hoolimata Kareni vastuseisust kokku- minu süül, kuna vastasin telefonile kui tundmatult numbrilt helistati. Karenile on nimelt teatud seltkondadesse kuuluvad rikkad inimesed vastukarva väljaspool tööaega. Tegelikult polnudki selles midagi nii väga hullu- lihtsalt istusime nendega veidi, jõime õlut ja ajasime juttu.

Kõik majad on valged ja vanad

Matuserong

Villa de Leyva polnud minu jaoks sugugi nii müstline või romantiline kui näiteks minu hispaania keele õpik seda arvata lasi. Muidugi üks korralik väljasõit Kareniga tähendabki vähe selgeid hetki ning äärmiselt palju üsnagi kurnavat pidu. Mitte et ma kurdaks muidugi :) Nagu mulle kohane, jätkus ka sellel nädalavahetusel “üks väike draama igasse päeva”, ent samas peab siiski tunnistama, et pagana lõbus oli!

Linn, mis magab

Yks muhe Arvo tehtud pilt Carinast Kareni elutoas

Kõigepealt pean ma jälle vabandust paluma oma blogi halva ülalpidamise eest. Ma ei saa öelda, et see mind ennast häirinud ei oleks, ent elus tuleb teha valikuid ning ma olen viimasel ajal kirjutamisele häid alternatiive leidnud. Aga veel sel nädalal panen ühtteist kirja ka Villa de Leyva ja Cali ning Vaikse ookeani ranniku kohta!

Kaks nädalat ja kaks päeva tagasi jõudis Bogotásse Eesti maailmarändur Carina, kes on häälega liikudes teel olnud juba 1 aasta ja 8 kuud. Esialgu peatus ta Arvo juures, ent siis kui oli aeg reisile minna, kolis ta ümber minu korterisse, mis oli eriti hea kuna Miguelitol oli vaja kedagi, kes tema eest hoolt kannaks. Lõpuks kukkus asi muidugi välja nii, et ka minul ilmselt oli vaja kedagi, kes minu eest veidikene hoolt kannaks (koristaks ja süüa teeks ning rõõmsalt teataks “ja menüüs on:…”) ning kuna Carinal oli Bogotás veel tegemist, jäi ta siia ka sel nädalal.

Igaljuhul on tegemist ühe äärmiselt põneva isikuga ning ma ei hakka küll Carina maagilise realismina kõlavaid tõsielul põhinevaid jutustusi siin ümber rääkima, ent võin vaid mainida, et sellised lood on nii haaravad kui ka mõtlemapanevad. Lisaks sellele on tal õnnestunud Bogotás lausa imepärastesse sündmuste käikudesse sattuda, mis sisaldab muuhulgas ka näiteks Kolumbia televisioonis esinemist (kui mainida vaid ühte osakest sellest kõigest). Samuti on Carina tutvunud ka Kareniga, Egiliga, suurema osaga miniskandinaaviast, loomulikult kõigi kohalike ning siin peatuvate eestlastega ning veel paljude muude tegelastega. See nädal on vahva olnud, sest Carina on kokanud nii mulle, Karenile kui ka Arvole- lõunapausid on kontorist koju kolinud ning õhtud on sisustatud lisaks heale söögile ka põnevate vestluste, ööülikooli ning psühholoogiliste testidega.

Eile veetsime äärmiselt meeldiva õhtupooliku Arvo juures (hoolimata tõsiasjast, et viimasel oli palavik) ning pärastpoole hakkasime Carinaga koos lihtsalt astuma. Esialgu oli mõte vaadata, et kas äkki on veel busse ning tõdedes, et viimaseid enam ei ole, lihtsalt astuma hakata ning kõndida seni kuni viitsime ja siis takso võtta. Märkamatult läks tee aga aina edasi ning pärast mingit määratlemata aega jõudsimegi minu koju- öösel ja täiesti jala! See tähistas minu jaoks ka ammuse unistuse täitumist- jalutada öösel Bogotás. Öine linn poeb sulle justkui lähemale- läheb veidike südamesse ning mõnikord ütleb sulle seda, mida tal öelda on- hästi vaikselt, päeval läheb see sõnum tihti autode mürasse ja inimeste jutuvadasse kaduma ning lihtsalt ei kuulegi. Mitte üksi, ent koos vestluskaaslasega märkamatult terve tee sama sammu käies, hoolimata sellest, et enamasti üks liiga aeglaselt ja teine liiga kiiresti käib, pole öises linnas ka midagi hirmutavat. Erinevalt minu ettekujutusest, mis põhineb Limal, polnudki tänavail argisagimist südaöötunnini, kiirustavaid inimesi, tänavamüüjaid, tuubil täis busse ega ummikus taksosid. Oli vaikus- kaheksa miljonit inimest olid tõmbunud oma kodudesse ja magasid. Teed olid tühjad ning peale üksikute purjus inimeste ning kodutute, grupi teetööliste ja ühe hulkuva hundivälimusega koera ei kohanud me kedagi.

Kui sa tahad, et üks linn sulle südamesse läheks, tuleb seal öösel jalutada, sest siis on võimalik näha tema tõelist palet. Võibolla nüüd lõpetan ma ka Bogotá Limaga võrdlemise- kui linn oleks inimene, poleks need kaks kindlasti kohe ühest perest- pealtnäha veidi sarnased ehk küll, ent tegelikult oma olemuselt täiesti erinevad. Lima on nagu üks võrdlemisi noor, olemuselt tahumatu, alati mitte just kõige kenam inimene, keda taluma ja tundma õppides võib teda sügavalt armastama hakata. Temaga koos olles tuleb üle elada palju raskeid päevi, ent need on täidetud põnevusega ning need tõeliselt head hetked jäävad veel kauaks südamesse.

Bogotá on seevastu aga keegi, kes pakub meeldivaid üllatusi teie kohtumise esimesest päevast alates- ta on inimene, kelle keskmine nimi on flirt ning juba pärast pealiskaudset tutvumist hakkate teineteisele meeldima. Ta ei vea sind kunagi alt, annab sulle lahkelt ning varjamata uhkusega kõik, mis tal sulle pakkuda on ning seda tal tegelikult ikka on ka. Sinu elu täitub igasuguste meeldivustega ning muutub kergeks ja lõbusaks. Tekib tunne nagu sa oleksid koos temaga üks lahe tegelane mingist kerge sisuga filmist ning igas hetkes peitub väike pidu. Võibolla saab sul sellest ühel heal päeval kõik, kuna hakkad elus teistmoodi asju otsima ja vajama ning sa lahkud. Tema on endiselt ümbritsetud fännidest, kellega koos on lõbus ja hea, ehk jääbki hetkeks tühi koht, ent kaua ta sind taga ei igatse ka. Oli tore, mõtled siis hiljem Limas logus Callao combis läbi niiske udu ookeanilõhna sisse hingates. Võibolla oled õnnelik, võibolla mitte. Aga nii ta läheb.

Jep, Carina hakkab täna Mesitase poole liikuma, et seal siis koos Siiriga lastekodus töödata. Ilmselt jään ma veel tükiks ajaks igatsema seda “ja täna on menüüs…” ning veelgi rohkem huvitavaid jutuajamisi, ent huvitavaid mõtteid on ka palju.

Lugege siis ikka tänast Ekspressi ka :-)

Olulisest olulisem

Minu blogipidamine on viimasel ajal kahjuks natuke allakäinud- ajapuudus kummitab mind ikka ja alati ning muidu pole ka eriti tuju olnud inimesi oma tegemistega kursis hoida olnud. Mitte, et elu oleks äkitselt nii masendavaks muutunud või nii, aga enamasti õhtul koju jõudes on kas kell juba väga hilja või olen ma ise läbi, mis läbi. Ja kui nüüd päris aus olla, siis on mu diagnoos:”liiga palju pidu ja liiga vähe tööd”.

Eelmisel pühapäeval tegime väikese väljasõidu Laguna Guatavita juurde Bogotá lähedal mägedes. Meid oli kokku 7- kaks eestlast (mina ja Arvo), kaks rootslast (Linn ja üks vabatahtlik, Emeli), kaks kolumblast (Matteo ja Aleksandr) ja üks sakslane- Johannes, kes töötab vabatahtlikuna mingis loomaaias. Loomulikult hommikul kell kaheksa kokku saades jäid hiljaks kaks inimest- võite arvata, mis rahvuse esindajad :D Õnneks kumbki neist siiski sisse ei maganud, Matteo puhul oleks see eriti halb olnud, kuna tema teadis ainsana täpselt, kuidas sinna järve juurde pääseda. See Laguna Guatavita külastus osutus äärmiselt organiseerituks ja turistikaks, vastupidiselt sellele, mis oli Lonely Planetis kirjutatud. Liikusime suurtes gruppides giidide juhatusel ning nägime järvekest üsna mitme nurga alt. Vanasti, kui sinna oli sissepääs vabam, kippusid inimesed liigselt lägastama ning samuti üritati järve veest tühjaks lasta kuna kohalikud indiaanlased, muiscad, loopisid sinna omal ajal kuldesemeid. Püha paika Laguna Guatavitat seostati palju ka eldoraado müüdiga just seetõttu. Järv nähtud, saime tagasiteel üsna palju jalutada ja maalilisi vaateid ning lehmi nautida. Ilm ja loodus meenutasid pigem Eestit ning see tekitas igati positiivse tunde.

Tagasi tööl, ei ole ma saanud just millegi üle väga kiita. Ma ei ole absoluutselt motiveeritud. Meie projektid on enamik “Kolumbia projektid” või siis kui kasutada Egili sõnu, siis on kõik asjad veidi “criolla”- palju juttu ja homseks päevaks jäetavaid suuri plaane, ent tegelikult tehakse vaid väga väike osa sellest üleüldse kunagi teoks. Muidugi siin olles tuleb sellega arvestada ning leppida, ent mõnikord ajab selline asi kassiahastuse peale. Minu tööatmosfäär on igaljuhul täiuslik- kuigi jah, kõigeks muuks peale töötamise. Kareniga saab igaljuhul nalja palju ning lollusi ka palju- uusim lemmik on Kareni leiutatud laul (koos tanstuliigutustega), mis kannab nime “No quiero trabajar, no quiero trabajar” (ma ei taha tööd teha). Me enamasti alustame lõunasöögist rääkimist kell 10 juba, klatšime, plaanime väljasõitu Villa de Leyvasse, chatime mõlemad msnis väga palju, otsime netist soome mehi (Kareni jaoks), elame tervistkahjustavat elu, räägime üksteisele huvitavaid lugusi, kiusame Egilit ning ootame, et Kareni palka tõstetaks. Asi on nimelt selles, et Kareni palk on rohkem kui kolm korda väiksem kui minu praktikastipendium ning selle raha eest ei tee isegi Kolumbias keegi normaalne inimene sellist tööd. See on nagu mingi mini-laiskusestreik. Ja ilmselt kasutu. Minu praktikakogemusele kahtlemata.

Millega me kontoris aega sisustame vol 2: Karen tuunikalapurki avamas

Tööd me siiski Kareniga ikka mingil määral teeme ka- viimaste nädalate jooksul oleme kahel korral zona francas ning legosid kätte jagamas käinud. See on ka naljakas iseenesest- meie mingi hullult tassime ja rassime ning inimesed, kellele need on, lihtsalt istuvad, joovad kohvi ja vaatavad pealt. Praegu me oleme mänguasjad lihtsalt erinevatele organisatsioonidele kätte toimetanud- hiljem aprillis teeme ka mõned üritused koos lastega. See projekt mulle siiski meeldib- erinevalt asjadest, mis ma pean koos Angelaga tegema. See naine ajab mind ikka täiesti hulluks, ma pole elusees kelleltki arusaamatumaid tööjuhiseid saanud. Ta ise on aga inimene, kellel pole iialgi stressi ning ma kujutan ette, kuidas mõtted nagu valged pehmed pilvekesed ta muidu tühjas peas muheda viisijupikese saatel laisalt javäga suvaliselt ringi sõuavad. Kui ma muidu olen pigem kurb, et mul ainult kaks kuud ongi veel siin Bogotás järgi jäänud, siis mõtlemine koosolekutele koos Angelaga aitab alati seda kurbust märkimisväärselt leevendada :D

Legokuller Karen

Kõik siin Kolumbias pole siiski lust ja lillepidu- meeleavaldajad Plaza Bolivaril

Peale selle on mu elus veel palju õlut, rummi ja baare. Uusim lemmik on kahtlemata vesipiip, mida mul ükspäev eelmisel nädalal koos Arvoga teha õnnestus. Ja siis on veel tantsutunnid, kus ma küll siiani ainult ühel korral olen käinud…hihii. Ja teater, kus me reedel Linniga käisime. See viimane oli üsna huvitav kogemus kahtlemata- nimelt ma olin juba ammu tahtnud käia mõnes Bogotá teatris ning näha, kuidas on. Väljavalituks osutus üks komöödia ühes väga väikseses teatris Chapineros (ehk siis kus mina elan)- publikut oli nii 40 inimese ringis ning näitlejaid laval kokku 5. Keelest sain ma õnneks vägagi hästi aru- hoolimata sellest, et näitlejad kohati ülehelikiirusel rääkisid. See tükk avas minu jaoks ukse kolumbia huumori maailma- ja ma pean ütlema, et see on märksa visuaalsem kui põhja-euroopa oma. On aga asju, mis on ilmselt kogu maailmas universaalsed, nagu näiteks mingisugused rollid inimsuhetes- mingil teisel lainel aga muidu samamoodi võiks ka eestlasi täiesti ette kujutada. Ma täitsa arvan igaljuhul, et teatrisse satun ma siin linnas veel.

Varsti pühin ma taaskord Bogotá tolmu jalgadelt- ma olen seda linna ja siinset elu armastama hakanud, niiet seekord polegi mul niiväga kiiret siit ära. Samas on lahe ju reisida ka- yuhuuuuu! Reedel sõidame miniskandinaaviaga väljasõidule Villa de Leyvasse- sõidavad 2 kolumblast, 3 norrakat, 4 (!) rootslast ja 1 eestlane (doh…mina). See on ka avalöök semana santale (lihavõtted), mille puhul ma üllatuslikult sain teada, et kaubanduskojas on terve nädal vaba. Tegelikult see nõudis siiski kerge surve avaldamist Egilile, kes on meie boss- kolumbia naised on kohati üsnagi kangekaelsed ja manipuleerivad- Nata jonnis ning teatas traagiliselt, et peab siis loobuma oma plaanidest koos perega, Angela teatas silmakirjalikult ja alandlikult, et “kui sa väga tahad, siis me tuleme nädala alguses tööle” (yeah right nagu ta seda elusees teeks), Karen teatas konkreetselt, et tema välja ei ilmu ja mina kui üks tüüpiline eestlane lihtsalt irvasin selle kõige peale. Igaljuhul pühapäeva öösel sõidan ma Calisse, kus ma saan kokku Arvo ja osade teiste vabatahtlikega. Plaan on nädal sealkandis veeta ning ka pilk Kolumbia Vaikse ookeani rannikule peale heita.

La Heroíca

India Catalina

Pärast meeldivat õhtut Rodaderos ning ööd voodis magamist (mis oli imeline pärast võrkkiiget ja telki), asusime järgmisel hommikul teele Cartagena poole. Reisides Kolumbia rannikul, ei pääse ei üle ega ümber ühest teatud muusikastiilist- vallenatost, cumbia lõõtspilliga vennast. Vallenato pärineb linnast nimega Valledupar ning on Kolumbias äärmiselt populaarne- iseäranis Kariibi mere rannikul. Ma ise ei kuulu just vallenato kuumimate fännide hulka- 2 tundi non-stop vallenatovideosid bussisõidul Santa Martast Barranquillasse ei suutnud ka kuidagi minu arvamust muuta. Kõik lood on ühtemoodi reipad ning neil on üsna raske vahet teha. Keda huvitab, siis hetkel paistab rannikul eriti popp olema see lugu. Minu kahe esimese nädala põhiline lugu, Me Gusta on igal juhul troonilt tõugatud, see-eest on aga samalt artistilt juba uus hitt valminud. Viimase loo puhul juhiks eriti tähelepanu haaravale meloodiale loo keskkosas :P Igaljuhul juba Cartagenas olles nägin ka õudusunenägu 24 tunnisest sõidust vallenatobussis.

Need rõdud...

Cartagena puhul olid minu ootused äärmiselt kõrged- tegu on ikkagi nii paljuräägitud ja tuntud linnaga. Lisaks sellele olen ma üsna veendunud, et “Armastus koolera ajal” tegevus toimus just selles linnas ning et Fermina Daza ja doktor Urbino kolisid elama just Manga Islandile. Pettuma ma igaljuhul ei pidanud. Samas oli Cartagena minu jaoks ka suur üllatus- nii palju ja suuri slumme ning räpasust, vaesust ja viletsust polnud ma veel Kolumbias näinud. Ma ei pea sugugi silmas ajaloolise linnamüüride vahele peituvat vanalinna ega läikivate kõrghoonetega uhkeldavat Bocagrandet, vaid kõike muud, mis väljaspool neid põhilisi alasid laiutas. Elanikkond on seal valdavalt äärmiselt tumedanahaline ning aafrika orjade järeltulijad. Õhkkond ise oli aga märksa rohkem kariibilik kui Santa Martas näiteks.

Muelle de los Pegasos

Meie peatuspaigaks sai Lonely Planetis soovitatud ning raha säästvate reisijate lemmik Getsemaní- osa vanalinnast, ent mitte nii uhke ja laiutav kui see osa, mille poolest Cartagena kuulus on. Nagu kõik teised arvukad turistid, jalutasime linnas ringi, tutvusime vanalinna maagiliste rõdudega pikitud tänavatega, jõime värsket mahla, sõime kohustuslikku kookosega riisi, kõndisime mööda linnamüüri ja vaatasime alla Kariibi merele, passisime Bolivari pargis ning vaatasime kohalike noorte tantsuetteasteid, külastasime külluslikke puuviljaturge, tsillisime niisama ning läksime kaasa üldise valitseva meeleoluga. Kuigi meie hosteli ümbrus, Getsemaní, oli veidi räpane ning majad polnud sugugi nii uhked kui mujal, oli sealgi mõnus ringi jalutada. Minu lemmikuks sai igaljuhul üks pisike plats, mille ääres asuvas majas lahtiste akende all tegi üks kuuba bänd proovi. Cartagenas valitseb kahtlemata mingi omamoodi meeleolu- mõnikord on seda vaid veidi raske silmapiirini terendavate turistihordide vahelt üles leida.

Getsemaní

Õnnelik maja: seal tegi üks kuuba bänd proovi

Tüüpilised maiustused

Hoolimata niigi nappivast ajast, otsustasime ära käia ühes naljakas kohas- mudavulkaani juures nimega Lodo el Totumo. Sinna on võimalik minna nii omal käel kui organiseeritud tuuriga. Kuna meil ajaga priisata polnud ning sissepääsupileti vulkaanile oleks nagunii ostma pidanud, panime end kirja tuurile. Järgmisel hommikul polnud ma küll eriti õnnelik selle asjaolu üle, istudes õhukonditsioneeritud mikrobussis ning väga halba inglise keelt kuulates. See mudabassein ise on eriti tilluke ning julmalt ülerahvastatud ning kõik näis äärmiselt halva turistilõksuna. Sellel hetkel aga kui mudasse jõudsin, leebusin ma siiski märgatavalt. Kogu see värk on üks turistilõks, ent samas vähemalt saab oma raha eest hetkeks päris palju nalja. See auk on iseenesest peaaegu põhjatu, ent muda kannab hästi, niiet põhja vajuda pole võimalik. Nii me siis lesisime seal mudas ja irvasime ning kokkuvõttes oli see üsnagi meeldiv kogemus. Samuti pani see mind mõtlema sellele, et põrsaste elu võib ikka päris mõnus olla. Muidugi on kogu see värk hämmastvalt turistikas- mingid tüübid pakuvad inimestele massaži, teevad pilti ning aitavad sind pärast mudast puhtaks loputada ja seda kõike muidugi väikese jootraha eest. Mõtlesime Linniga veel pärast, et ilmselt üks veidramaid ameteid on päevad läbi mudaaugus tsillimine ja kümnete turistide käperdamine. Ma mõtlen siinkohal siis neid massažitüüpe seal.

Meiega samal tuuril olid ka ilmselt kõige vanemad seljakotirändurid, keda ma kohanud olen. See oli üks eriti armas vanapaar Rio de Janeirost- tädi oli 76 ja onu 82. Nad kasutasid Lonely Planetit ning peatusid odavates hostelites ning olid igati reipad ning elurõõmsad. Muidugi brasiillastele omaselt polnud nende keeleoskus peale portugali keele küll kuigi kiita. Nad olid rõõmsad, sest mina olin esimene inimene, kellega nad Kolumbias rääkida said, sest erinevalt kiiresti vuristavatest kohalikest, oli mul kannatust hispaania keelt aeglaselt ja selgelt rääkida. Ma pean küll tunnistama, et brasiillastega rääkimine võrdub minu jaoks norrakatega suhtlemisega- see on võimalik, ent midagi läheb alati nagu kaduma ka :D Tegu oli ikka eriti positiivsete inimestega ning väga elav näide sellest, et ka peale 50 aastast kooselu on ikkagi võimalik mitte teineteisest ära tüdineda ning kogunisti üheskoos midagi seikluslikku ette võtta.

Tee mudaauguni

Ja kommentaare polegi vaja... :-)

Kuigi mulle Cartagena väga meeldis, igatsesin ma tegelikult ikkagi natuke Tayrona vaikuse ning randade järele. Samas on see kangelasliku ajalooga linn siiski väärt end külastavaid turistihorde, ma oletan. Väga hästi säilinud ning mingi omamoodi tasakaaluga läikiva ja kalli ning vaese ja haisva vahel. Terve selle reisi aja tundsin, et olen sisenenud mingisse muusse riiki kui Bogotá- samas pole see riik ka Kolumbia, vaid hoopis midagi muud ja väga iseseisvat. Laupäeva hommikul ja lõuna ajal jalutasime veel veidi ringi, muuhulgas ka üle silla Manga Islandile, mis on väga erinevaid arhitektuuristiile esindav elurajoon (nagu ütleb LP)- maju oli seal tõepoolest nii uusi kui vanu. Istusime mõnda aega väikesel paadisillal ning vaatasime üle lahesopi paistvat Bocagrande siluetti kõrghoonetega. Cartagena on tegelikult üks hullus- mingi magnet nagu tõmbaks inimesi sinna ning linn muudkui kasvab ja kasvab. Meri on kahjuks tänu üle miljonile elanikule äärmiselt saastatud ning haiseb üsnagi ebameeldivalt.

Tänu sellele viimase päeva pikale jalutuskäigule õnnestus mul päikesepiste saada, mistõttu ootas mind ees ilmselt mu senise elu kõige ebameeldivam bussisõit. 18 tundi mittemagamist, pidevat janu ning kuumavat peavalu viis mind läbi pimedade metsade, lagendike ning teeäärsete külade. Seal bussis mõtlesin ma, et Kolumbia on ikka üks eriti armas maa- mõnikord on saatus ikka väga ebaõiglane. Varahommikul mägedes ärgates tervitas meid tugev kakalõhn ning järjekorde eriti ajuvaba ning vägivaldne actionfilm mingist superrambost, kes armastas porgandeid süüa. Jõudes lõpuks Bogotásse, õnnestus mul oma maja ees koos kõikide oma asjade ning jänkupuuriga kõhuli käia. Jänkupuur jäi terveks, ent seda ei saa öelda mu põlvede kohta.

Tagasi oma kodulinnas, pean ma tunnistama, et see linn on mind täielikult endasse haaranud- ning ajapuudus on endisest veelgi suurem vaenlane. Samas olen ma hakanud elama elu, mida mulle just vaja oligi- palju naermist, palju pidusid, palju tantsimist, palju väljasõite, vähe muresid ja vähe kohustusi. Ma ei tea mitmendat korda ma seda ütlen, ent Bogotá on hoopis teistsugune kui ma omale varem ette kujutasin. Siin kohtab suurlinnaelu, palju väga väga erinevaid ja omamoodi inimesi, mitmekülgsust ning pidusid, mille poolest Kolumbia kuulus on. Ring on täis- neli ja pool aastat tagasi lugesin oma elu esimesi tekste hispaania keeles, mis rääkisid ühest suurest ja mitmekesisest sõpruskonnast Bogotás: nende eludest, tööst, õpingutest, pidudest rohke rummi ja aguardientega ning ühistest ettevõtmistest ja väljasõitudest. Märkamatult olen ma ise saanud üheks tegelaseks selles loos.

PS! Miguelitol läheb ka kõik hästi ja ta on päris palju suuremaks kasvanud :D

Ma suudlen merd

Ma olin üsna kaua kadunud kuna olin puhkusel Kariibi mere ääres. Eelmisel reedel istusime koos Linniga Bogotá lennujaama meenutavas bussiterminalis ööbussile, et alustada teekonda Santa Marta poole. Esialgu sõitsime Bucaramangasse, kuhu me juba kell 6 hommikul kohale jõudsime. Kuna mere tõmme oli tohutu, istusime seal kohe kiiresti uuele bussile ümber. Üsna pea selgus, et meie uus transpordivahend osutus üheks korralikuks neegribussiks (ma ei mõtle selle all midagi rassistlikku)- lihtsalt istmed olid ligadi-logadi ning kõik ülejäänud reisijad aafrika juurtega. Selles bussis tuli meil istuda kokku kaheksa tundi ning Bucaramanga mägine maastik vahetus aegamööda kuiva kõrbelaadse tasase maa vastu. Tee ääres oli mitmel korral tulekahjusid, mis polnud eriti üllatav kuna maastik oli äärmiselt kuiv. Mingil hetkel olid leegid teele eriti lähedal ning meie neegribuss kehastus hetkeks vapralt põrgubussiks ning nii me kihutasime natuke aega paralleelselt 3-4 meetri kõrguse tuleseinaga. Vaatepilt oli päris äge ning bussis läks sees täitsa kuumaks ja kärsahais jäi meiega veel tükiks ajaks.

Laupäeva pärastlõunal jõudsime lõpuks Santa Martasse. Tegu on ühe väga vana (ent mitte märkimisväärselt säilinud) tuulise linnaga Kariibi mere ääres. Minu esialgsest plaanist tegeleda sukeldumisega ei tulnud midagi välja kuna kaks päeva enne ärasõitu õnnestus mul Bogotás korralikult külmetuda ning verine nohu hankida. See loomulikult ei takistanud mind kohale jõudes kohe jahedatesse lainetesse hüppamast. Kuna Santa Marta rand polnud suurem asi ning linn jättis meile pigem veidra mulje, seadsime järgmisel päeval sammud Tayrona rahvuspargi poole, kus olla Kolumbia parimad rannad.

Santa Marta rand

Võluv sõber Santa Martas

Tayronasse pole neil eriti asja, kes jala käia ei armasta. Rahvuspargi väravatest viib asfaldttee (ja soovi korral transport) esimese peatuspaigani, kus asuvad võrdlemisi kallid ja luksuslikud hütid turistidele. Rand aga pole selles kohas ujumiskõlblik tänu vihastele lainetele ning salakavalatele hoovustele. Järgmisesse kohta nimega Arrecifes viib vaid kitsas ja mudane jalgrada läbi džungli. Sinna me otsustasimegi esialgu jääda ning üürisime omale võrkkiiged hoolimata hoiatustest, et öösel on rannas päris külm. Ka Arrecifesi rand pole tegelikult ujumiskõlblik- väga vihased lained ning dramaatiline silt rannas, mis manitses mitte järgneda nende 200 eelneva uppunu eeskuju olid piisavalt mõjuvad. Esimesed tunnid Tayronas olid igati ontlikud ning peale õhtusööki mõtlesime just Linniga, et peaks veel kuidagi järgmised paar tundi sisustama enne kui magama minna.

Siin olla väidetavalt 200 inimest uppunud

Kohe pärast seda hakkasid pihta veidrused, mis igasuguses vormis saatsid meid terve Tayronas veedetud aja ning mulle siiani absurdsed tunduvad. Kõigepealt ilmus välja üks kohalik mees, kes töötas sealsamas rannal ühes ööbimiskohas ning kutsus meid kaimaneid vaatama. Nimelt on seal ranna ääres selline soine ala ja tiik, kus pidavat kaimanid elama. Nii me siis läksimegi mööda liiva taskulampidega luusides kaimaneid vaatama ning tõepoolest- seal oli neid kohe päris palju! Hiljem sattusime rääkima kahe meie ööbimiskohas peatuva rootsi tüdrukuga ning mingil hetkel lajatati meile suur rummipudel lauale, et me ikka Kolumbia rummi ka degusteeriks. Lõpuks me degusteerisime ära kaks pudelit koos rootslaste ja kohalike ööbimiskohtade personaliga. Oli õhtu täis naljade rääkimist, vallenato tantsima õppimist, rahvalike tantsude demonstreerimist, rootsi laulude laulmist ja muud taolist.

Eesti mainele sealt midagi head ei tulnud, sest üks nendest tüüpidest väitis, et just paar nädalat tagasi olevat sealsamas ööbinud mingid viis kutti Eestist. Ma küll vaidlesin vastu, et see pole eriti tõenäoline aga lõpuks ei osanud enam midagi kosta. Need tüübid olid jutu järgi ikka üsna imelikud- nad olla paljaste kätega kaimaneid püüda üritanud ja siis rannal krabidest suppi keetnud. Lisaks sellele olid nad ilma piletita rahvusparki sisenenud ning jõid kohutavalt palju. Sellised heledad suurt kasvu mehed, kes sõnagi hispaania keelt ei mõiganud. Selle kirjelduse põhjal jäi küll eestlastest veidi opakas mulje. Mina ise muidugi käitusin äärmiselt fruktina nagu mul see viimasel ajal tavaks on olnud. Kuidagi õnnestus mul saada peaosaliseks ühes äärmiselt kolumbialikus seebiooperlikus ja ühepoolses (mitte minupoolses) armudraamas, mis hiilgas igas mõttes oma ajuvabaduses. Vähemalt meelelahutuslik faktor oli sellel lool väga kõrge ning pean tõdema, et mõnikord on tüdrukutel reisimine ikka palju lihtsam ja lõbusam (ja ka tüütum).

Üleüldse õnnestus meil Tayronas kohtuda äärmiselt paljude napakate inimestega. Näiteks sattusime pikemalt suhtlema ühe vägagi veidra 21 aastase noormehega Austriast, kes juba 7 kuud erinevatel mandritel ringi on rännanud. Ta ärkas igal hommikul kell 6 üles, et kõigepealt mediteerida, siis lõket teha ning seal omale hommikusöögiks riisi keeta. Kuu- ja nädalapäevade asemel arvestas ta aega riisikilodes ning hoolimata sellest, et ta veidike haises, esindas ta üldiselt ehtsaksalikke korda ning täpsust nõudvaid iseloomujooni. Igasuguse suhtlemise ja sotsiaalse käitumise osas oli tüüp natuke metsistunud- ta korrutas kohati samu asju üle ja üle nagu vana inimene ning ühel ühisel jalutuskäigul peatus ta poole lause pealt, et põit kergendada. Linni jaoks oli ta liiga veider ning mingil hetkel hakkas ta tüüpi pigem vältima. Isegi mitu päeva hiljem kui arutasime, et enamik turiste pigem lendab kui sõidab bussiga Cartagenast Bogotásse, siis torkas ta, et austerlane läheb jala :D Minu jaoks oli pigem rõõmustav vahelduse mõttes suhelda kellegagi, kes juhtme täiesti kokku ajab ning natuke erineb laiemast reisivast massist.

Tayrona oli minu jaoks päris muljetavaldav- sellist loodust näeb muidu vist põhiliselt pigem saartel- džungel ning seal ääres kohe valged liivarannad türkiissinise veega. Põhiliselt me tegelesimegi kas mööda džungliradu edasi-tagasi liikumisega, rannas lesimisega või vees hulpimisega. Mõned rannad olid popimad, mõned üsna inimtühjad- minu enda lemmikuks kujunes üks veidi kaugem rand üsna vihaste lainetega, kuhu võiski ennast ära unustada mere ääretu jõu ning lainete kõike summutava müha tõttu. Loomulikult on mul nende lainete tõttu ikka veel jalad veidi katki kraabitud, ent on asju, mis pole väga tähtsad ning kriimustused paranevad kiiresti. Samuti võtsime ühel päeval ette rännaku ühte endisesse indiaanikülasse kõrgemal mägedes. Kogu tee sinna koosnes kividel ronimisel ning võttis aega ligi 1,5 tundi- meie jaoks oli see pigem kurnav, eriti arvestades asjaolu, et meil polnud jalanõusid kaasas (samas austerlane ronis ükspäev sinna üles, et lihtsalt veidi puhata).

Mind on siin Kolumbias üsna palju indiaanlaste teema mõtlema pannud- erinevalt peruulastest armastavad siinsed inimesed väga igasuguseid indiaanistiilis etnoesemeid. Näiteks traditsiooniline Tayrona-stiilis kott paistab lausa kohustuslik aksessuaar olema. Igal teisel Santa Marta elanikul oli selline tööle minnes üle õla. Inimesed räägivad Tayrona indiaanlastest ülistavas toonis ning kiidetakse, et nende pärand on osa "meie" kultuurist. Muidugi tuleb siinkohal mainida, et tänapäevaks on nad kõik välja surnud, nagu inkadki. Võibolla see kõlab liiga sapiselt aga mulle torkas pähe, et siinkandis paistab kehtivat: "hea indiaanlane on surnud indiaanlane". Ma ei usu isegi muidu armastusväärsete kolumblaste indiaaniarmastusse eriti.

Kokkuvõtteks olid päevad Tayronas siiski ideaalsed- vaikus, teekonnad taskulambiga pimedas džunglis, võimas meri, rannad, paljajalu käimine, soojus ja muretus. Muidugi võrkkiiges magamisest ei tulnud midagi välja- peale esimest ööd kolisime ümber telki, kus oli märkimisväärselt soojem ning mida mu tõsiselt hullumeelne austaja omal algatusel oma lõhnaõliga lõhnastas (hea küll, kopitushais pole just meeldiv aga noh…). Hoolimata kõikidest napakatest inimestest ja rohketest äärmiselt absurdsetest hetkedest jääb Tayrona siiski ilmselt üheks minu lemmikkohaks siinmaal.

Põhiline Tayrona fauna- sipelgad

Selline nägi vanasti välja Tayrona indiaanlaste hütike

Tagasi linnas, ööbisime ühe öö Santa Marta uuemas hea liivarannaga linnajaos Rodaderos ühe Kareni erilise sõbra Fabiani (aka chico de Amazonas) juures. Nad kohtusid kunagi Kareniga Leticias, kus Fabian kokku 15 aastat töötas. Nüüd ta aga elab Rodaderos 20 meetrit rannast, kus ta koos oma sõbra ja töökaaslase Juan Carlosega korterit üürib. Päris tore oli vahelduse mõttes normaalsete inimestega suhelda- käisime hilja õhtul rannas ujumas, trotsides liivatormi, ning tegin pilte, et veenda Karenitki Santa Martasse puhkama sõitma.

Miguelito

Täna me sõitsime koos Linni, Arvo ja kahe saksa tüdrukuga San Andresitosse, mis on selline hiiglaslik kaubanduskoht Bogotas. Seal müüdi tõepoolest kõike, mida hing ihaldas- jalanõusid, fotokaid, telekaid, riideid, alkoholi, relvi, poiss-sõpru ja veel igasuguseid asju. Minul õnnestus (ma ei tea kuidas) mingil väga pikal meeltesegadusehetkel endale jänes muretseda. Ja ma ei tee nalja. Arvo ja need saksa tüdrukud vaatasid mind igaljuhul üsnagi imelikult ning jänesest sai palju pilte tehtud (kahjuks mu enda kaameral oli aku tühi).

Igaljuhul läksime me Linniga Carullasse, et sealt mingeid kaste küsida. Seal õnnestus mul ka omale juurviljaosakonnast üks sõber leida, kes lahkelt pakkus, et võib minu poole plastkastidest puuri kokku panema tulla. Sellega saime aga Linniga ise hakkama, niiet üsnagi omamoodi külaline jäi siiski tulemata.

Tõttöelda ma ei tea, mis mul pähe lõi- ma pole kunagi arvanud, et üks jänes võiks olla täiuslik koduloom ning mul on ka tunne, et jänesepuurihaisu peletamisest minu tillukesest korterist jääb Usaquenist ostetud lõhnaküünaldest väheks. Muidu on Miguelito väga armas ning loomulikult armastab närida kõike, mis ette juhtub (ta närib isegi unes).

Appikene, ma tegelikult ei oskagi rohkem midagi kommenteerida. Mul on nüüd oma jänes ja seda Kolumbias. Ilmselt peaksin ma õnnelik olema.

Sarmikad soomlased

Inimkatsete ohver kontoris magamas

Möödunud nädalad on mind ja Karenit end justkui mingite väga halbade inimkatsete ohvritena tundma pannud- kõigepealt meeletult tööd, niiet magamiseks ka aega ei jää ning siis kui töö ükskord läbi saab, tuli sinna otsa nii palju väljaskäimist, et puhkusest võib ainult und näha. Seda viimast tegelikult loomulikult mitte, sest meie töö kaubanduskojas pole ka sugugi lõppenud ning seetõttu on uneaeg see, mille arvelt me kõvasti kärpeid oleme pidanud tegema.

Esmaspäeval toimus siis meie kauaoodatud üritus- seminar Radissonis oli kuuldavasti põnev olnud. Ma ise olin terve seminari aja ukse taga asju ajamas, niiet ma ei oska kommenteerida. Mina, Karen, Pitu, Finpro inimesed ning Radissoni personal tegime igal juhul väga head tööd ning kõik kukkus peaaegu plaanipäraselt välja. Ka laiskurite organisatsioon Proexport oli loomulikult esindatud ning selle aja jooksul kui me Kareni ja Pituga lõunat söömas käisime, olid nad jõudnud ärikohtumiste saali oma loosungite ja lippudega ära dekoreerida. Karen nägi tõeliselt vaeva, et mitte skandaali tegema hakata. Nad ongi sellised- tegu on eelkõige poliitilise organisatsiooniga ning töö tegemine delegeeritakse ülbelt oma alamatele. Kui seminar sai läbi ning algas ärikohtumiste osa, vihastasin ma tegelikult päris korralikult, sest Proexport oli seda “korraldama” saatnud kaks vastava organisatsiooni rõivastuses noormeest. Kuna nad aga mitte midagi asjadest ei teadnud- see oli ainult minu ja Pitu üritus- ei näinud nad ka lõpuks eriti korraldajatena välja. Imestasid veel, et kuidas ma igat firmat- nii Kolumbia kui Soome oma- ning esindajat nimepidi tean. Tegelikult need noormehed olid siiski üsna sümpaatsed, nad polnud ju iseenesest milleski süüdi- neile lihtsalt anti käsk kõrgemalt kohale tulla ja “korraldada” midagi, millest neil aimugi polnud.

Ma tõttöelda läksin natuke endast välja seal ärikohtumiste ajal, sest kuna mina olin saatnud laiali kõik kutsed, peeti mind selleks isikuks, kes asjadest kõige rohkem teab (ilmselt ma teadsingi) ning seetõttu kogunes üsna kiiresti minu ümber parv kolumblasi, kellel oli soov ühe või teise soome firma esindajaga kohtuda. Seda, et tegelikult oleks pidanud end sellele üritusele eelnevalt registreerima, nad loomulikult ei teadnud ning mind hirmutas veidi see ülimalt agar rahvamass, kes tähelepanu püüdmiseks mind kätest tirima hakkas. Samas me kõik andsime endast parima ning suurem osa soovijatest, kes midagi palus, seda ka lõpuks sai. Pettuma pidid ainult need, kes ühe Soome turvadetektoreid valmistava firma esindajaga kohtuda tahtsid, sest see härrasmees lihtsalt lahkus mingil müstilisel põhjusel seminari lõppedes Radissonist. Kui Annika Finprost talle helistas, vastas ta lihtsalt stoiliselt, et ta ei tea, miks ta ära läks, ta lihtsalt võttis takso ja on nüüd juba hotellis. (?????). Kokkuvõtteks oli kogu üritus väga õnnestunud siiski, osalejad jäid äärmiselt rahule, Kolumbia suurim firma, Ecopetroli esindajad tundsid huvi nii minu kui ka meie kaubanduskoja vastu ning nägin vist ka esimest äärmiselt sümpaatset kolumbia noormeest (Kolumbia naised on vaata et maailmakuulsad oma võluvuse poolest, ent meestest ei räägi siin suurt keegi).

Pärast üritust sõitsime klubisse El Nogal, mis on üldiselt avatud ainult oma liikmetele, kes ilmselt kuuluvad kohaliku eliidi hulka, et seal osaleda saadik Mikko vastuvõtul. Loomulikult jäime liikluse tõttu pool tundi hiljaks ning selleks, et hiiglasuurde hoonesse sisse saada, oli sama suur turvakontroll kui lennujaamas enne USAsse lendamist. Ilmselt see kotroll on siiski asja eest, sest samasse klubisse pandi 2003 aastal pomm, mille plahvatuse tagajärjel hukkus 36 inimest ning vigastada sai ligi 200. Kokteiliõhtu oli iseenesest igav, ent Karen oli sinna ka meie sõpru kutsunud, niiet kohal olid ka Trude, Martin, Erik, Patricia ja tema abikaasa Wilson. Pärastpoole läksime veel välja, et mõned dringid teha, ning sellega algas ka minu väljaskäimiste jada.

Tres borrachas: Hannele, mina ja Linn

Dos borrachas: Karen ja Annika

Cinco borrachos: Hannele, mina, Linn, Jukka, Karen ja Annika

Teisipäeval sain kokku kohalike eestlastega, et tähistada vabariigi aastapäeva- kohal olid Arvo, Eve, kes on siin juba päris kaua elanud, kuna on kolumblasega abielus ning Eva-Liisa, kes on samuti vabatahtlik Bogotás. Tema tööülesannete hulka kuulub muuhulgas ka käsitsi telefoniraamatu ümberkirjutamine. Hiljem tulid kohale Karen, Linn ja endiselt Bogotás viibivad põhjanaabrid, ning õhtust sai taas märkamatult öö. Kolmapäeval käisime väljas koos Arvo, Linni ja ühe kolumbia verd Šhveitsist pärit tüdrukuga. See õhtu oli minu jaoks päris tore, sest pärast pintsaklipslaste lemmikkohta Parque 93 oli mõnus külastada kohti, kus õlu on umbes 4 korda odavam ning rahvas noorem ja mitte nii triigitud. Eriti meeldis mulle üks baar kesklinnas, kus sai põrandal istuda. Et siis kontrasti veel suuremaks teha, läksime neljapäeval koos soomlastega ühte päris kallisse söögi-joogi-tantsukohta. Sisenemisel otsiti põhjalikult läbi ja rummi voolas ojadena. See õhtu oli aga minu jaoks natuke liig juba- mulle ei meeldi väljas käia kui ma selleks kohustust tunnen. Kui esimesed kolm õhtut olid olnud puhas rõõm, siis neljapäeval oleks ma parem kodus olnud. Olime aga Annikale laupäeval Kareniga lubanud, et läheme. Inimestega hüvastijätmine on mage, siin Bogotás on see juba reegliks hakanud saama, et kõik, kellega koos tore on, sõidavad kohe varsti ära kuskile. Ma pean tõdema, et välismaalaste seltskondadest, kellega ma siin kokku olen juhtunud, olid soomlased tegelikult siiani kõige toredamad.

Õnneks on ka neid inimesi, kes jäävad- kas siis alatiseks või vähemalt piisavalt kauaks. Viimaste nädalate jooksul on mul ma ei tea mitu korda peast läbi jooksnud mõte, et mida ma siin küll teeksin ilma Karenita. Temaga on tore koos plaane teha, lolli juttu ajada, väljas käia, kontoris magada (Egil pole just kuigi õnnelik), jäätist süüa ja totakaid asju välja mõelda. Võibolla läheb millalgi temagi aga ilmselt mina ikka ennem. Sinna on veel aega õnneks, enne jõuan ma ilmselt käia veel ma ei tea mitu korda mõnes baaris, kus saab põrandal istuda, juua ära ma ei tea mitu mojitot, osaleda vähemalt ühel korral peol, mis toimub chivas (suures värvilises traditsioonilises bussis) rohke aguardientega, käia veel korra Mesitases (ma avaldasin soovi seal oma lahkumispidu teha, me kutsuks siis Siiri ja teised vabatahtlikud ka Kareni kokakunsti nautima), süüa ära nii mõnigi Kareni “brownie especial”, kardetavasti pidutseda veel nii mõnelgi korral kostümeeritult ning ohata veel vähemalt kahesajaviiekümnekuuel korral, et nii head rummi, kui Flor de Caña Kolumbias ei leidu. Juhhei, pahategelik elu!

Tööl on mul aga hetkel motivatsioon kadunud, soomlased läinud ja igapäevarutiin tagasi. Minu ajakirjaprojekt kanti maha, sest Egilile jõudis kohale, et sellist klantsajakirja, nagu tema ette kujutab, pole meie nappide ressursside juures võimalik teha. Praegu koostan kahte Power Point presentatsiooni kaubanduskoja kohta aga tegu pole just sama väljakutseastmega ülesannetega. Alustan varsti ka omal algatusel kampaaniaga Soome ülikoolides, kuna seoses meie värsketele suhetele Finproga oleks meil vaja uusi praktikante just Soomest. Esialgu otsin lihtsalt kontakte ning koostan tabelit vastava informatsiooniga. Ka mitte just superpõnev ettevõtmine. Põnevaks läheb see ilmselt alles siis kui (loodetavasti) hakkavad saabuma avaldused ja CV-d.

Eile läksin ma varakult magama ning täna üritan ma teha hädavajalikke asju- käisin poes, koristan veidi oma korterit ning saadan mõned kirjad. Aega pole mul kunagi liiga palju. Õhtul toimub Kareni juures lahkumisõhtusöök kaubanduskoja eelmisele praktikandile Ullale, kes tuli nädalaks Bogotásse ning juba homme koos Trudega Trinidadi lendab. Ma ise tunnen ka, et väga varsti oleks aeg siit linnast mõneks ajaks lahkuda.