See, mis ühendab (või lahutab)

Lilleline Quito

Lahkudes Bogotást sai alguse üks kahtlasema väärtusega ettevõtmisi, mis mul Ladina-Ameerikas pähe on torganud: road trip Bogotást Limasse mööda maad koos ema ja kahe väga suure (ja väga raske) kohvriga. Nimelt pole mul enam kavatsust (ega võimalust, kuna turistiviisa päevad on kõik juba lootusetult kasutatud) Kolumbiasse naasta. Selleks et (omaarust) selle teekonna esimest osa kergemaks muuta, ostsin juba aegasti ette bussipiletit otse Quitosse. Tegu oli bussiga, mis sõidab otseliini Caracasest Limasse ning kuna Peruu bussid on üldiselt head, kujutasin ma ette midagi hoopis teistugust kui see veerev-logisev õudus, mis meid Bogotá bussiterminalist pärast neljatunnist ootamist peale kordas. Olles nüüd näinud kolumbia filmi Paraíso Travel, kus kolumblasi organiseeritult (illegaalselt) üle USA piiri veeti, kujutaks ma ette, et see Ormeño buss meid ka kuidagi illegaalselt üle piiri toimetada kavatses. Seda muidugi polnud aga uskumatult räpased põrandad, väga kitsa vahega juustud istmed ning kõrvakuulmisele ohtlikult mõjuvalt ragisevad kõlarid olid küll. Lisaks sellele oli minu iste katki- seal all oli midagi pooleks murdunud ning tool seetõttu lootusetult lössis ja ettepoole tugevalt kaldu. Kui ma seda enda ees istuvale nässis laamakampsunis habetunud bussimehele kommenteerisin, siis vastas ta ainult, et jajah, tean küll ja lükkas oma istme nii alla, et mul hing tahtis kinni jääda. Lõpuks vahetasime kohad omavoliliselt ära bussi tagaotsa, Caracasest saati koristamata vetsu kõrvale. Hais või mitte, aga enamvähem normaalne iste on ikka olulisem.

Terve järgmise päeva veeresime Ecuadori piiri poole- kuulasime ühte kaheksaloolist salsaplaati läbi kragisevate kõlarite ja olesklesime. Piirile jõudsime pimedas, ent jõudsime siiski näha ka seda paljukiidetud Pasto-Ipiales teelõiku. Quitosse jõudsime kohale neli tundi arvestatust hiljem ning tee piirilt pealinna kestis täiesti ebanormaalselt kaua, kuna buss läks katki ning seetõttu ainult veeres. Peaks mainima, et ma polnud kohe sugugi kurb, et selle õnnetu bussi maha jätsin.

Quito oli nagu Quito ikka- mitte eriti palju muutunud peale minu viimast külastust 2007 jaanuaris, peale Bogotád ehk enam mitte niiväga puhas ja Helsingit meenutav, ent küllaltki viisakas siiski. Ringi kihutavad trollibussid on naljakad veidi ja kuidagi Tallinnat meenutavad. Iseenesest on Ecuador huvitav maa- pisike, sisaldab kõike ning nüüd, pärast pikemat Kolumbiat viibimist minu jaoks sild Kolumbia ja Peruu vahel. Söökide hulgast võib leida arepasid ja sancochot ning nägime ka ühte peochivat. Samas on tänavatel rohkem indiaanlasi, inimestel on selline tuttavalik-peruulik kopituslõhn küljes ning chifasid on päris palju näha. Palju, mis kunagi Peruust erines ja mõistmatuks jäi, on vahepeal elu Kolumbias mulle selgeks teinud. Näiteks nüüd saan ka aru, mis puuvili on tomate de arbol (nagu puutomat)- see tundus ka kunagi eriti imelik kuidagi :)

Eestilikud lilled Ecuadoris

Kuna Quito iseenesest just mingi pärl minumeelest ei ole (kuigi on piisavalt kena, et seda külastada) ning ühe päevaga näeb küllaltki palju, siis võtsime ette ka väljasõidu kuidagi soomepärase nimega Otavalosse. (eriti kui seda soomepäraselt hääldada…kujutaks ette, et Otavalo asub kuskil Lahti lähistel…hahhhaa). Sinna bussile saada oli paras segadus, kuna kurikuulsat Quito bussiterminali hakati sulgema ning selleasemel avatakse linnas kaks uut- põhja-ja lõunasuunalistele bussidele siis. Uus terminal oli poolvalmis, ent bussid sealt juba käisid. Põhjaterminal kannab kuidagi pahategelikku nime Carcelén (carcel on hisp keeles vangla). Otavalo on kuulus oma turu poolest, mis olevat eriti suur laupäevaiti, kuna meie külastuspäev langes reedele, siis oli turg ilmselt väiksem. Ma arvan, et see turistikam pool vast küll- kui juurvilju ja kohalikke rahvariideid mitte arvestada, siis seal palju suveniire just polnud sel päeval. Ilmselt seda parem meile muidugi :) Sellegipoolest suutsime seal turul üllatavalt palju aega veeta. Mulle meeldis, et Otavalo on ka paras indiaanilinn- seal liikusid ringi nii kaabudega quechua tädid kui ka kohalikud tumedate pikkade seelikute ja valgete tikitud pluusidega naised. Samasuguseid nägin kunagi ka Bogotás DAS-i ees, tol korral arvasin, et nad on Bogotást lõunast, ilmselt Cauca maakonnast. Nüüd olen targem ja võin öelda, et nad olid pigem veel kaugemalt lõunast, Pasto kandist ehk.

Otavalo juurviljad

Väike nõitaturuletike kah sekka

Indiaanlase pea kuju koos tuviga Otavalos

Ikka Otavalo

Hinnang mingile maale sõltub reisides pahatihti üsna suuresti sellest, kuidas see maa sind vastu võtnud on ja sealsed inimesed sind kohtlesid. Ecuadori kohta ma selle põhjal küll midagi eriti head kosta ei saaks- kuigi eelmisel korral varastasid mu asju kaks kolumblast, on mulle siiski mulje jäänud, et selles riigis on vargus tavalisem asi kui tema lõuna- või põhjapoolses naaberriigis. Quitos soris koristaja üsnagi jultunult meie asjades ning pani pihta ühe mahlajoogi ning väga võimalik, et ka natuke minu raha. See viimane on muidugi mu enda süü, et ma raha paremini ära ei peitnud (see oli mu seljakoti sisetaskus ümbriku sees- päris kogemata sinna ka ei satu). Samas on see ka üldse esimene kord kui minuga Ladina-Ameerikas midagi sellist juhtunud on. Süüdistada võib ainult iseennast, kuid halb tunne jääb ikkagi sellest.

Ecuadori bussides käib ka enamasti palju kahtlast rahvast sees- teel Guayaquilist piirile laaditi buss vahepeal otsast otsani täis, niiet mingi kamp noormehi meie ja meist üle vahekäigu istuvate rikaste ja valgete kolumblaste otsas nühkima hakkas. Kolumbia mehe asjad kukkusidki mingi hetk tal taskust välja aga õnneks ta siiski märkas seda õigel ajal. Ühel kohlikul tüübil oli bussi astudes käes terav kruvi- milleks seda muuks vaja on, kui kellegi koti lõhkitõmbamiseks? Bussivarguste lugusid Ecuadoris olen kuulnud kahjuks palju. Imelik, et pärast pikemat peatumist riikides nagu Peruu ning Kolumbia sellised asjad mind šokeerivad ja pahandavad. Naiivne oleks väita nagu seda seal ei toimuks, toimub küll aga mulle lihtsalt vahest tundub, et Ecuadoris juhtub tihemini…

Bye bye Bogotá

Medellinist sõitsime tagasi Bogotásse ning tõttöelda olin ma seda juba igatsenud. Veetsime Linni korteris üsna mitmed mugavad päevad, kuigi jah, see külm öösiti, mis mul varasemast hästi meeles oli, oli veelgi õudsam kui muidu. Imelik oli tagasi minna, sest kõik hüvastijätud olid juba pea kuu aega tagasi tehtud ning ametlikult olin ma juba sellest linnast lahkunud. Samas oli tore veel viimast korda teha mitmeid asju ning vaatamisväärsustega tutvusime ka üsna korralikult. Ilmad olid ilusad päikeselised, kuigi jahedavõitu, ent äärmiselt sobilikud igasuguseks turistitamiseks: käisime Montserratel ning seekord päikeseloojangu ajal, samuti külastasime Torre Colpatria vaatetorni, kullamuuseumi, Botero muuseumi, veel ühte muuseumi, Usaquéni pühapäeval, põhja-Bogotád ning Zipaquirá soolakatedraali. Viimase külastus oli veits tülikas, kuna oli vaba esmaspäev ning sissepääsujärjekorrad olid päris pikad. Kellel on rohkem huvi soolakatedraali vastu, võite vaadata pilte Arvo blogist.

Neid inimesi seal bussides ma ei kadesta...

Tüüpiline Bogota-haha

Zipaquira

Palmid Zipaquiras

Samuti käisime Chías külas Evel ja tema perekonnal ning Miguelitol, kes nüüd ennast seal sisse on seadnud. Jänese elu on nagu jänese elu ikka- inimese meelest suuremalt jaolt veits mõttetu, samas Eve lastele paistis jänksist rõõmu olema. Naljakas on vahest mõelda saatusele ja sellele kuidas inimesed täiesti lambist kuskil väga kaugel maailmanurgas võivad ootamatult paljude eestlastega kokku juhtuda. Näiteks lapsed Mesitases, kes on ühe keskmise kolumblase kohta ikka rekordarvul eestlastega kohtunud viimase poolaasta jooksul. Või siis vabatahtlikud, noh, näiteks Johannes, kes Saksamaal elades ei tundnud ühtegi eestlast. Tasub ainult Kolumbiasse tulla ja siis saad nendega järjest tuttavaks- üks napakam kui teine :D Ja ühe väikese jänesepoja saatusest ei maksa siis rääkidagi- sind müüakse San Andresitos, kus su omanikuks saab mingi imelik eestlane ning hiljem leiad uue kodu ikka sealsamas Kolumbias ja jälle kuuled muudkui eesti keelt seal.

Viimasel päeval paistis päike ja oli õige palav, ebatüüpiline Bogotá kohta. Saime lõuna ajal kokku Kareniga ning ühe uue tüdrukuga, kes töötab kaubanduskojas (ta isa on Egili sõber) ja läksime loomulikult bandeja paisat sööma. Ja nii see tulebki- lõpp. Ja lähedki ära ja ongi kõik.

Viimane lõunasöömaaeg

Mul tegelikult ei olegi kurb meel- kokkuvõtteks oli nii tore, et milleks siis ikka kurvastada? Ja hea on tõdeda, et vahest lähevad asjad ka nii nagu plaanitud- tulin Bogotásse selle mõttega, et oleks hästi lõbus ja et oleks pidu ja et oleks toredaid inimesi ja noh, seda ma sain- rohkemgi kui ma ette kujutasin. Palju reise, väljasõite, lõbusaid ettevõtmisi, pidusid ja naermist, elades selles vastikult külma kliimaga linnas. Ja noh, tööd sai ju siiski ka tehtud…haha :D

Kuna ma ei istunud aga mitte lennukisse, vaid bussi, siis võib seda pigem ühe ajastu lõpuks pidada. Seiklus jätkub veel…haha! Kuna järgnevad 2,5 kuud on siiski pigem Kolumbia järelreis kui midagi muud ja täiesti uut, jätkan oma tegevuste kirjeldamist selles, nüüdseks juba eksliku nimega blogis.

Ja kui midagi öelda Bogotále lahkumise puhul, siis just seda:

Hay me gusta, me gusta, me gusta, me gusta, me gusta, me gusta

Andar contigo

Salir contigo, vivir contigo

Dormir contigo, soñar contigo

Y me gusta, me gusta, me gusta, me gusta

Llevarte a la disco y bailar contigo

Paisamaa

"La muerte de Pablo Escobar" Fernando Botero

Nüüd on päris suur paus olnud minu blogimises- reisimine on oma aja võtnud ja võrdlemisi halvad internetiühendused erinevates Kolumbia, Ecuadori ja Peruu paikades ka. Vabandan, vabandan, vabandan! Ja jätkan sealt, kus pooleli jäin, ehk siis juuni lõpus Antioquiast.

Capurganást võtsime suuna Turbosse ja sealt juba bussiga linna nimega Santa Fe de Antioquia. Tee oli harukordselt halb ning tundus veidi ohtlikki, kuna varinguid oli ikka päris palju. Kohale jõudes oli õhk teine- soe küll aga mitte enam selline Kariibi niiskepalav ja lämmatav. Santa Fe on Antioquia maakonna kõige vanem linn ning üsna hästi säilinud. Tegu on ka Medellini elanike populaarse nädalavahetusekohaga ning seetõttu on hotelle-restorane-baare-klubisid seal üsna palju. Ja see on on tõelisemast tõelisem paisamaa oma täies hiilguses. Mulle meeldivad paisad. Nad hakkasid mulle meeldima siis kui neist esimest korda kuulsin. Nad on Antioquia maakonna elanikud ning Kolumbias üsnagi tuntud oma edukuse, töökuse ja ettevõtlikkuse tõttu. Neile heidetakse tihti ette liigset oma kodukandis kinniolemist ning oma eelistamist. Paisade keel on hämmastav- see kõlab eriti naljakalt ja armsalt, kuigi jah, sellist maakahispaaniakeelt pole ammu kuulnud. Ega ma kõigist inimestest seal küll aru ei saanud. Nad susistavad ning iga lause lõppeb sõnaga “pues” (pueššh). Ja paisade toit on ka legendaarne- selline eriti rammus ja suurtes kogustes, ent väga hea. Kuulsat bandeja paisat ma juba mainisin ning Santa Fe toit oli igati sellevääriline. Pärast Kariibi mere banaani ja riisi söömist olid munad peekoniga ja kuum šokolaad hommikusöögiks päris üllatavad.

Santa Fe de Antioquia
Majanumbrid Santa Fes

Üks chiva

Head süüa...

Santa Fest läksime edasi Medellini. Mõnikord oleks nagu kuskil keegi, kes täidaks su soove. Kui Santa Fe bussijaama jõudsime, nägin seal seismas ühte chivat kogu oma värvilises hiilguses ning mõtlesin, et kahju küll, ei saagi Kolumbias kordagi tavatranspordina kasutatava chivaga sõita. Umbes viis minutit hiljem istusin sellessamas chivas, et sõita Medellini. Tegu oli küll ilmselt mingi bussimeeste haltuuraga, kuna tavaliselt chivad Medellini ei sõida, ent mina olin rõõmus. Seegi soov täitus ning sel korral möödus kogu puust bussi elamus ilma kakluseta.

Medellin muidugi võttis meid vastu paduvihmas ning taksojuht jõudis juba lahkelt teatada, et sajab praegusel ajal absoluutselt iga päev. Selles oli tal kahjuks muidugi õigus. Vaatasime siiski üle Antioquia muuseumi, selle esise platsi Botero kujudega, sõitsime üsna mitmesse kohta metrooga (mis küll sõidab maa peal aga on muidu igati ponks), külastasime ühte surnuaeda, kohalikku baaride rajooni zona rosat ning sõitsime metroosüsteemi kuuluva köisraudtee metrocablega üles mäe otsa ja alla tagasi. Viimane on ehitatud selleks, et mäe külgedele ehitatud slummide elanikel ka transport oleks. Meiega ühes vagunis olid ka ühed kolumbia turistid (metrocable on üks põhilisi Medellini turistiatraktsioone hoolimata oma praktilisest eesmärgist) ning üks tädi, kes oli sealsamas mäeküljel juba 42 aastat elanud. Tema jutu järgi on elu seal ikka märkimisväärselt paranenud. Kui ta laps oli, siis olid nad nii vaesed, et neil oli nelja pere peale ainult üks pott, kus süüa keeta. Nüüd on aga paljudel elanikel töökohad, võimalus külastada üsnagi uhket raamatukogu ning ligipääs metrocablele.

Muusikud vihmases Medellinis
Botero kujud Museo de Antioquia ees

Vihane ja vesine jõgi linna sees

Metrocable

Kuulsad paisad on näiteks Kolumbia praegune president Alvaro Uribe, kunstnik Fernando Botero ning ka Pablo Escobar. Medellin oli veel üsna mõnda aega tagasi kõige halva keskkoht tänu narkokaubandusele ning laialdasele terroritegevusele. Autopommid ja mõrvad olid sagedased ning linna peeti kogunisti ohtlikeimaks maailmas. Medellin nagu Bogotági on läbi teinud suuri muutusi ning tänapäeval on ta pigem modernne ja turvaline.

Medellin oli küll igati kena ja viisakas linn, kuid Bogotá on minumeelest siiski palju elegantsem ning suurlinnalikum. Paisad on muhedad, ent neil pole suurem asi maitse- inimesed käisid võrreldes Bogotá elanikega üsnagi halvasti riides ning oma rahakuse näitamine riietuses pole ilmselt patt. Iluoperatsioon on ka miski, mida varjama ei pea. Rammus toit on siiski paisadesse omad jäljed jätnud ning pakse inimesi oli tänavatel päris palju. Siiski, kui ma oleks sündinud kolumblasena, siis hoolimata sellest, et paisad on mulle ääretult sümpaatsed ning et ma neid nende muheduse tõttu veidi imetlen, oleks ma ilmselt pärit Bogotást. Igav või mitte, aga mulle torkas pähe, et “Bogotá õhk teeb vabaks” ja tõepoolest, isegi 2,5 miljoni elanikuga Medellinís ei tundunud maailm sama lähedal olema kui mägises ja Eestit meenutava õhuga pealinnas. Võibolla siis kui ma kolumblane oleks, läheks ma siis ka põlvist nõrgaks nagu Karen kui mõni paisa noormees minuga rääkima juhtuks…haha! (ilmselt minu paisalembus on osaliselt tulnud Karenilt, kelle näoilme oli täiesti sõnulseletamatu kui mõni paisa meile kontorisse helistama juhtus). Kuna ma siiski olen eestlane, mitte paisa või rola (Bogotá elanikke kutsutakse nii- rolod ja rolad), siis ma siiski mingeid põlveprobleeme paisadega rääkides ei täheldanud :D (muigama ajavad nad mind küll).

Surnuaias

Kellegi paisa dramaatiline haud

Museo el Castillo

Kummalise värvivalikuga lillekompositsioon lillefestivali avamispeo tarvis

Tagasi tsivilisatsiooni

Capu
Lennukile vastu

...tuli

...ja lähebki

Tubualált viis meid tee tagasi lennujaamasaarele, kust saime mingite veits kummaliste neegrite paadile. Ma kahtlustasin, et tegu on mingite narkoärikatega kuna nende paat oli päris tuus. Vajadus valgetele naistele muljet avaladada lõppes sellega, et isegi minul oli päris hirm. Tavaliselt ma naudin ka päris rajusid paadisõite, ent seekord olin Puerto Obaldíasse jõudes pärast lendamist mõõdukalt suurtel lainetel, rannikust kaugel, näost üsnagi valge. Panama migratsiooniametnik oli kuskile kadunud ning seetõttu tuli meil jällegi Puerto Obaldías aega parajaks teha. Kohalikele omase passimisega harjub lõpuks ära ka. Tänu sõber piirivalvurile pääsesime sel korral ka asjade läbiotsimisest. Üldse on sellistes kõrvalistes maanurkades piiriületamine tore- kõik ametnikud on pigem sõbralikud ja rahulikud. Kolumbias Capurganás sain uue templi ilma probleemideta niiet kogu Panamaskäigu võis igati õnnestunuks lugeda.

Capurganásse jäime üheks päevaks ja kaheks ööks. Ega seal palju teha ei ole peale puhkamise ja niisama tsillimise. Tegu on eelkõige siseturismi sihtkohaga ning enamik külastajaid on Medellini kandist. Bogotá inimestele on Capurganá võrdlemisi tundmatu paik. Võtsime ette ka käigu koskede juurde, millel nimeks El Cielo ehk siis taevas. Sinna me läksime koos ühe kohaliku tüdruku Lilianiga, kes kogus raha mobiiltelefoni ostmiseks. Ta oli 13 ning rääkis, et on juba ammu unistanud telefonist kuna kõigil ta sõbrannadel juba on. Liliani meelest on Nokia telefonid kõige paremad ning just ühest sellisest, kõige lihtsamast, ilma lisafunktsioonideta, ta unistaski. Koskede juures oli mõnus värske jahe vesi ning sai ujuda. Ülejäänud aja me passisime niisama, lonkisime mööda küla ringi ja olime rannas. Puhkus!

Lilian

Paljutõotava nimega diskoteek: hull pohmakas

Parim nurk Ameerikas