See, mis ühendab (või lahutab)

Lilleline Quito

Lahkudes Bogotást sai alguse üks kahtlasema väärtusega ettevõtmisi, mis mul Ladina-Ameerikas pähe on torganud: road trip Bogotást Limasse mööda maad koos ema ja kahe väga suure (ja väga raske) kohvriga. Nimelt pole mul enam kavatsust (ega võimalust, kuna turistiviisa päevad on kõik juba lootusetult kasutatud) Kolumbiasse naasta. Selleks et (omaarust) selle teekonna esimest osa kergemaks muuta, ostsin juba aegasti ette bussipiletit otse Quitosse. Tegu oli bussiga, mis sõidab otseliini Caracasest Limasse ning kuna Peruu bussid on üldiselt head, kujutasin ma ette midagi hoopis teistugust kui see veerev-logisev õudus, mis meid Bogotá bussiterminalist pärast neljatunnist ootamist peale kordas. Olles nüüd näinud kolumbia filmi Paraíso Travel, kus kolumblasi organiseeritult (illegaalselt) üle USA piiri veeti, kujutaks ma ette, et see Ormeño buss meid ka kuidagi illegaalselt üle piiri toimetada kavatses. Seda muidugi polnud aga uskumatult räpased põrandad, väga kitsa vahega juustud istmed ning kõrvakuulmisele ohtlikult mõjuvalt ragisevad kõlarid olid küll. Lisaks sellele oli minu iste katki- seal all oli midagi pooleks murdunud ning tool seetõttu lootusetult lössis ja ettepoole tugevalt kaldu. Kui ma seda enda ees istuvale nässis laamakampsunis habetunud bussimehele kommenteerisin, siis vastas ta ainult, et jajah, tean küll ja lükkas oma istme nii alla, et mul hing tahtis kinni jääda. Lõpuks vahetasime kohad omavoliliselt ära bussi tagaotsa, Caracasest saati koristamata vetsu kõrvale. Hais või mitte, aga enamvähem normaalne iste on ikka olulisem.

Terve järgmise päeva veeresime Ecuadori piiri poole- kuulasime ühte kaheksaloolist salsaplaati läbi kragisevate kõlarite ja olesklesime. Piirile jõudsime pimedas, ent jõudsime siiski näha ka seda paljukiidetud Pasto-Ipiales teelõiku. Quitosse jõudsime kohale neli tundi arvestatust hiljem ning tee piirilt pealinna kestis täiesti ebanormaalselt kaua, kuna buss läks katki ning seetõttu ainult veeres. Peaks mainima, et ma polnud kohe sugugi kurb, et selle õnnetu bussi maha jätsin.

Quito oli nagu Quito ikka- mitte eriti palju muutunud peale minu viimast külastust 2007 jaanuaris, peale Bogotád ehk enam mitte niiväga puhas ja Helsingit meenutav, ent küllaltki viisakas siiski. Ringi kihutavad trollibussid on naljakad veidi ja kuidagi Tallinnat meenutavad. Iseenesest on Ecuador huvitav maa- pisike, sisaldab kõike ning nüüd, pärast pikemat Kolumbiat viibimist minu jaoks sild Kolumbia ja Peruu vahel. Söökide hulgast võib leida arepasid ja sancochot ning nägime ka ühte peochivat. Samas on tänavatel rohkem indiaanlasi, inimestel on selline tuttavalik-peruulik kopituslõhn küljes ning chifasid on päris palju näha. Palju, mis kunagi Peruust erines ja mõistmatuks jäi, on vahepeal elu Kolumbias mulle selgeks teinud. Näiteks nüüd saan ka aru, mis puuvili on tomate de arbol (nagu puutomat)- see tundus ka kunagi eriti imelik kuidagi :)

Eestilikud lilled Ecuadoris

Kuna Quito iseenesest just mingi pärl minumeelest ei ole (kuigi on piisavalt kena, et seda külastada) ning ühe päevaga näeb küllaltki palju, siis võtsime ette ka väljasõidu kuidagi soomepärase nimega Otavalosse. (eriti kui seda soomepäraselt hääldada…kujutaks ette, et Otavalo asub kuskil Lahti lähistel…hahhhaa). Sinna bussile saada oli paras segadus, kuna kurikuulsat Quito bussiterminali hakati sulgema ning selleasemel avatakse linnas kaks uut- põhja-ja lõunasuunalistele bussidele siis. Uus terminal oli poolvalmis, ent bussid sealt juba käisid. Põhjaterminal kannab kuidagi pahategelikku nime Carcelén (carcel on hisp keeles vangla). Otavalo on kuulus oma turu poolest, mis olevat eriti suur laupäevaiti, kuna meie külastuspäev langes reedele, siis oli turg ilmselt väiksem. Ma arvan, et see turistikam pool vast küll- kui juurvilju ja kohalikke rahvariideid mitte arvestada, siis seal palju suveniire just polnud sel päeval. Ilmselt seda parem meile muidugi :) Sellegipoolest suutsime seal turul üllatavalt palju aega veeta. Mulle meeldis, et Otavalo on ka paras indiaanilinn- seal liikusid ringi nii kaabudega quechua tädid kui ka kohalikud tumedate pikkade seelikute ja valgete tikitud pluusidega naised. Samasuguseid nägin kunagi ka Bogotás DAS-i ees, tol korral arvasin, et nad on Bogotást lõunast, ilmselt Cauca maakonnast. Nüüd olen targem ja võin öelda, et nad olid pigem veel kaugemalt lõunast, Pasto kandist ehk.

Otavalo juurviljad

Väike nõitaturuletike kah sekka

Indiaanlase pea kuju koos tuviga Otavalos

Ikka Otavalo

Hinnang mingile maale sõltub reisides pahatihti üsna suuresti sellest, kuidas see maa sind vastu võtnud on ja sealsed inimesed sind kohtlesid. Ecuadori kohta ma selle põhjal küll midagi eriti head kosta ei saaks- kuigi eelmisel korral varastasid mu asju kaks kolumblast, on mulle siiski mulje jäänud, et selles riigis on vargus tavalisem asi kui tema lõuna- või põhjapoolses naaberriigis. Quitos soris koristaja üsnagi jultunult meie asjades ning pani pihta ühe mahlajoogi ning väga võimalik, et ka natuke minu raha. See viimane on muidugi mu enda süü, et ma raha paremini ära ei peitnud (see oli mu seljakoti sisetaskus ümbriku sees- päris kogemata sinna ka ei satu). Samas on see ka üldse esimene kord kui minuga Ladina-Ameerikas midagi sellist juhtunud on. Süüdistada võib ainult iseennast, kuid halb tunne jääb ikkagi sellest.

Ecuadori bussides käib ka enamasti palju kahtlast rahvast sees- teel Guayaquilist piirile laaditi buss vahepeal otsast otsani täis, niiet mingi kamp noormehi meie ja meist üle vahekäigu istuvate rikaste ja valgete kolumblaste otsas nühkima hakkas. Kolumbia mehe asjad kukkusidki mingi hetk tal taskust välja aga õnneks ta siiski märkas seda õigel ajal. Ühel kohlikul tüübil oli bussi astudes käes terav kruvi- milleks seda muuks vaja on, kui kellegi koti lõhkitõmbamiseks? Bussivarguste lugusid Ecuadoris olen kuulnud kahjuks palju. Imelik, et pärast pikemat peatumist riikides nagu Peruu ning Kolumbia sellised asjad mind šokeerivad ja pahandavad. Naiivne oleks väita nagu seda seal ei toimuks, toimub küll aga mulle lihtsalt vahest tundub, et Ecuadoris juhtub tihemini…