Veel Ecuadoris, Guayaquilist piiri poole liikudes, hakkas üha rohkem ja rohkem hurtsikuid silmapiirile tekkima ning prügisemaks läks ka kogu see lugu. Jõudes Huaquillasesse, mis on minumeelest üldse kõige vastikum maismaapiir Lõuna-Ameerikas, hakkas lõpuks akna taga välja nägema nagu kolmandas maailmas. Enne linna jõudmist, ecuadori migratsiooniametniku luugi taga oodates, sain ka üle pika aja esimest korda vihaselt karjuda. Kolumbias seda üldiselt tarvis ei olnud. Meie bussimees üritas meid ja kolumblasi sinna maha jätta “kuna meil minevat liiga palju aega”. Seda nad muide alati üritavad teha, ent kuna meil oli pilet Máncorani ostetud, siis pistsin lõugama. Õnneks tegid seda ka meie kaasreisijad kolumblased ning seda loomulikult oma latiinolikult veenval moel. Meid oodatigi lõpuks ära ning bussiga sisenesime Huaquillasesse. Kuna oli pühapäev, siis suurem osa tavapärasest läbust ja lagast oli kinni, ent sellegipoolest oli bussil raske ületada Peruud ja Ecuadori eraldavat silda kõikide nende kaubitsejate, inimeste, koerte, hobuste, jalgrataste ja mototaxide ning otsapidi sõiduteele asetatud müügilettide vahel. Aga sellest hoolimata olin ma õnnelik.
Vana tuttav käänuline rannikutee viis meid Máncora poole ilusas oranžis Põhja-Peruu päikeseloojangus. Hea on, kui miski on tuttav ja just selline nagu varemgi. Máncoras siiski, ootasid mind ka mõned üllatused: esiteks, muidugi, tõusnud hinnad, teiseks paar-kolm päris suurt ja kõrget uut ehitist, mis on selles kaluri-surfikülas üsnagi silmatorkavad; samuti olid mõned ärid vahepeal kinni pandud ja uued nende asemel avatud. Kõik muu oli aga jahmatavalt sama- meie sõber naksitrall töötas endiselt samas hotellis, igal sammul kohtas tuttavaid nägusid ning mis peamine, Máncora lõhn oli täpselt seesama, mis varemgi. Selline kuiv soe tolmu lõhn, mis on segatud mudalompide haisuga, sekka ookeani aroom. Kui lõhnasid saaks purki panna ja kaasa võtta ning säilitada, siis Máncora lõhna kuskil Eestis aastate pärast nuusutades oleks ma ikka õnnelik. Imelik, et isegi kui asjad ja inimesed ja hinnad ja vaated ja kõik taoline muutub, siis lõhnad ja maitsed on ajale märksa vastupidavamad. Ceviche ja mahlad on ikka needsamad ning kõik tuleb jälle kohe meelde. Ja mis veelgi olulisem- Máncora tunne on see, mis ei vea alt- ma ei teagi, miks see koht, mida nii kiidetakse kui laidetakse, mulle nii hästi istub. Seal, ja oma imestuseks olen märkama hakanud, et üldse Põhja-Peruus tunnen ma ennast väga hästi ja mugavalt.Máncora võlu ei seisne kindlasti ainult surfarites ja tema väikeses inglisekeelses ja ülikallis gringonurgas, mida ma pigem väldin. Samuti ei peitu see ka sinna tunglevates peruu ja ecuadori turistides, kes oranže kummirõngaid ja surfilauakujulisi suveniire kokku ostavad. Samas siiski need ja siis veel midagi ja mööda panamericana maanteed edasi-tagasi sõeluvad mototaxid ning sa ise, kes sa ka edasi-tagasi tuiad, aegajalt kuskil peatudes, et mahla juua ja kohates neidsamu inimesi jälle ja jälle, annavad sellesse tundesse oma panuse. Ja siis loomulikult veel ookean ise ja vihased, oikui vihased lained ja põhja-peruu kõrbeline kuiv maastik mustade raisakotkastega annab palju juurde. Imelik ongi, et ratsionaalselt võttes pole Máncora midagi erilist- kui rannakoht, siis Kariibi merega võrrelda ei anna ning ausaltöeldes oli Kolumbia Vaikse ookeani ääres Ladrilleros ka meeldivam kohati, ent midagi seal siiski on. Panamericana maante annab sisuliselt kolme tänavaga külale pideva elu ja melu ning ilmselt ka tõsiasi, et Peruus ei ole tegelikult randadega just kõigeparemini, on ainult kasuks. Lisaks sellele ka ilmselt päris head surfilained, mis surfareid ka teistest riikidest kohale meelitab.
Peruu võttis mind hästi vastu.
Surfarmannekeen
Ehh, mannekeenide peale peruulastel ikka annet ei ole :)
Rätik meie hotellis (loodetavasti tõsist tüüpi rätikuid hankides pokri ei pistetud)
No comments:
Post a Comment