Fiesta

Eelmisel nädalal istusin Limas bussi ja sõitsin Punosse, mis asub üsna Boliivia piiri lähedal. Sõit läks piisavalt kiiresti- umbes 24 tundi- ning kuna kohale jõudes aega veel oli enne kui pimedaks läks, sõitsin kohe edasi La Pazi. Teel Desaguaderosse sattusin rääkima ühe prantslase/boliivlasega, kellel La Pazis oma reisiagentuur. Ta oli päris abivalmis (ilmselt lootes mulle mingit tuuri müüa) ning sain temalt ka mitmeid soovitusi selle kohta, mida teha. Uff…mägedes oli päris külm ning minu suur tõsine külmetamine algas juba esimesel õhtul.

La Paz kui linn on minujaoks küllaltki meeldiv koht- tegu ei ole küll maailma kõige ilusama linnaga, ent omamoodi veetlust on tal küll. Naljakas on ka see, kuidas see linn mind vastu võtnud on- eelmisel korral, pea kolm aastat tagasi lasti saluuti ning seekord oli just esimesel päeval seal üliõpilaste karneval- Entrada Folklórica. Kogu peatänav (kokku El Prado siis) oli suletud ning uhkelt ülerahvastatud. Igal teaduskonnal oli oma rongkäik ning oma traditsiooniline Boliivia tants. Kogu asja mõte on tähistada uue kooliaasta peatset algust ning teha tähelepanuavaldus Boliivia multikultuursusele. Sel päeval sain palju targemaks kohalike tantsude ja regionaalsete omapärade osas ning ei läinudki palju mööda kui võisin juba rahvariiete ning muusika põhjal oletada, et enam-vähem mis regiooniga on tegu. Esindatud olid Potosí kandi agressiivse loomuga tinkud, morenadad, Oruro kuulsaks teinud diablada, caporalid, afroboliivia sayad yungade piirkonnast, igasugu llameradad, kullawad ja nii edasi ja edasi. Tänavatel käis muidu ka hull melu ning praekana, lihavõileibu, suhkruvatti, õlut, tarretist, papist mütse, päiksekreemi, Pepsikoolat ning muud head paremat pakuti üsnagi innukalt kui mitte et agressiivselt. Sattusin ka vestlema mitmete peomeeleolus boliivlastega ning kõik olid hirmus uhked kogu ürituse üle.

Tinkutantsijad

Kingad, mis on ka muusikainstrument

Karnevalipublik

Tinku 2

Tinku

Igal delegatsioonil ka oma bänd

Mingid mõmmikud

Diablada on siiski kõige vaatemängulisem

Karnevalitänava ääres just palju ehitustööd ei tehtud...

Publik 2

Kuna järgmine päev oli pühapäev siis otsustasin käia vaatamas El Alto turgu, kuhu prantslane mul kindlasti minna soovitas. El Alto, ”maailma aymara pealinn” on omaette linn, kuigi teda võiks vabalt pidada ka La Pazi äärelinnaks. Tegu on äärmiselt kiirelt kasvava asumiga- ta hakkas tekkima umbes 10-12 aastat tagasi, kui La Pazi orgu enam üha kasvava linnastumise tõttu uusi maju ehitada ei mahtunud. Nii siis hakatigi asustama 4000 m kõrgusel asuvat lennuvälja kõrvale jäävar altiplanot. Tänasel päeval on El Altos miljon elanikku ning pole just kuigi palju silmailu pakkuv. Turg asus linnaosas nimega La Ceja ning oli tõesti suur ning leida võis sealt ilmselt kõike. Seal sattusin ka teist päeva järjest röövimiskatse ohvriks: levinud on see, et keegi saadab sinu suunas teele süljeläraka ning siis tuleb keegi teine just sobivalt taskurätiga seda maha nühkima. Ning tuleb veel kolmas, kes üritab su asju pihta panna, samal ajal kui sina ilaga ametis oled. Karnevalil sain ka mingi lärakaga pihta aga lasin kähku varvast. Seal turul üritasin sama teha, ent mingi tüüp vehkis noaga mu koti juures juba ja lõikas hoopis mulle kätte. Midagi hullu polnud aga sealt turult lasin ma üsna kähku jalga.

La Paz El Altost vaadatuna

Turul

Viimane päev La Pazis algas eriti krõbeda külmaga- öösel oli El Altos lund sadanud kogunisti. See ei ole kuigi tavaline, eriti praegu kui peaks kuiv aastaaeg olema. Kõikides maades Lõuna-Ameerikas on sama- inimesed kehitavad õlgu ning ajavad kõik kliimamuutuste kaela. Selle põhjustele ei taha keegi mõelda. Käisin Peruu piiri poole jäävaid Tiahuanacu varemeid vaatamas. Sel päeval nägi El Alto päris kobe välja- päikseline ja lumine- inimesed tegid endas pilte lume taustal. Need varemed olid iseenesest päris huvitavad, kindlasti huvitavamad kui mitmed teised, mida olen näinud. Tiahuanacut peetakse ka Lõuna-Ameerika kultuuride emaks- tõepoolest, see Titicaca järve äärne kultuur oli võimul ligi 2500 aastat, mis on vägagi muljetavaldav.

Tiahuanacu

Limeña

Eelmise nädala kolmapäeval sõitis mu emme koju ja ma jäin üksi Limasse. Esialgu oli mul plaan ühe oma endise koolikaaslase Jenny pool peatuga aga kuna ta perekond oli vahepeal Itaaliasse kolinud ning ta ise elas poes, mida ta isa varem pidas, siis oli seal õige kitsas. Üks puuduv majasein ning tõsiasi, et tal polnud ei dušši ega ühtegi kraanikaussi aitas mul meelt muuta ning hostelisse ümber kolida. Loomulikult leidsin sobiva paiga San Borjas oma kunagise elupaiga lähedal. Päris tore oli sedasi olla- ilma suuremate kohustusteta, magada kaua ning lihtsalt puhata. Olin uskumatult väsinud ning esimestel päevadel peale magamise suurt midagi ei teinudki. Lima on ikka Lima, pean tõdema. Ühtteist on siiski muutunud ka ning seda õnneks heas suunas- näiteks combid ei peatu enam päris kus juhtub ja nii mõneski kohas on näha heakorrastuse märke.

Peruus on täielik heaoluaeg saabunud- eestlastlele ilmselt kahjuks vägagi tuttav kinnisvarabuum on Limas täies õies. Näieks minu kodu kaubanduskeskus centro comercial Primavera, mis vanasti tundus pigem veidi marginaalne kuidagi ja tühjavõitu, on nüüd kogu aeg inimesi tuubil täis. Kinojärjekorrad ulatuvad tänavale ning inimesed muudkui ostavad ja ostavad, laenavad ja ostavad veel. Maksavad totakalt kõrgeid hindu asjade eest, mida kuskilt vähem ilusamast kohast saab ikka veel poole kui mitte veel odavamalt ning raiskavad raha igasugustele tobedustele. Vähemalt mina käisin vähem poes õnneks kuna ei viitsinud kogu aeg tõugelda ega järjekorras seista. Samuti tundsin end tõelise rotina kui ükskord Burger Kingi letist ainult masinajäätise söandasin osta ühe korraliku hüpersupermegaburgereine ja XXXL-suuruses joogi asemel.

Samas on ka vana hea Lima täiesti alles- ning olen igasugu hõrgutisi siin söönud- arroz con leche y mazamorra morada ja picaronid ning loomulikult ceviche ja hawaiana-buger Fredo nimelisest kohast. Ilm on olnud Limale iseloomulikult täiesti tüüpiliselt vastik- tihke hall pilvekate ja vihmapiisad õhus. Samas Lima mulle sellegipoolest istub ja ma tunnen end siin viibides hästi. Jälle midagi ebaratsionaalset, ent see linn on mulle tõesti kuidagi südamesse läinud. Isegi see ei pahanda mind, et olen combist välja astudes ei tea kui mitmel korral pea ära löönud (Kristjan kirjeldas eriti vastikut, kuid levinud moodust kuidas ühel väljumisel pea kogunisti 2 (!) korda ära lüüa…hehehe). Ning nähtamatud autod on ka endiselt veel täitsa olemas, ma ei tea, kas neid veel mõnes teises linnas ka on, aga Limas on nad täitsa tavalised. Ootad tükk aega tee ääres, et ükskord ometigi saaks üle minna ja siis lõpuks pole ühtegi autot. Aga tegelikult sa ainult arvad seda, sest sa ei näe ühtegi. Nähtamatu auto alla võid sa ikkagi jääda ja nad on sama ohtlikud, kui need, mida näha võime. Olin nende olemasolu täitsa unustanud, ent kui ühel päeval kino juures üle Angamose läksin, olid nad jälle platsis. Ja ma üldsegi ei muretse, mis mulje see jutt siin jätab, uskuge seda siis või mitte ;)

Käisin külas ka Kristjanil, kus nägin tema tütart Ivanka Triinut, kes oli eriti armas ja väga väike- 15 päevane alles. Tal saab kindlasti üsna omamoodi lapsepõlv olema siin Limas ning lootetavasti hakkab ta siis eesti keelt ka ikka rääkima. Seda siis toredatest inimestest. Ma ei saa öelda, et ma oleks mingitpidi üldsegi üllatunud, ent jah, peruulased pole vahepealse 3 aastaga sugugi usaldusväärsemaks või punktuaalsemaks muutunud J Neil on endiselt komme rääkida palju, teha palju plaane ja lubada palju ning siis vahepeal hoopis maa alla vajuda. See on asi Peruu juures, mida ma kohe mitte ei igatsenud, ent sellest hoolimata olen selle nädala jooksul mitmel korral müstiliselt kaua erinevates kohtades oodata ning ühel korral ei ilmutudki üldse välja. Selline suhtlemine inimestega kui ise oled üksi, on ikka üsna tüütu. Jah, on mingeid kultuurilisi või siis rahvuste vahelisi erinevusi, millega on raske kui mitte võimatu ära harjuda.

Nüüd aga olen piisavalt siin endises kodulinnas passinud ning ongi jälle aeg teele asuda. Seda teen juba homme- eks ma siis üritan ikka endast aegajalt märku anda!

Ilus, ent kuidagi morbiidne Huaraz

Üks koht, mis mul Peruus veel külastamata oli, oli Limast põhjapoole Andides Ancashi maakonnas asuv Huaraz ja selle ümbrus. Mainitud linn asub kahe mäeaheliku- Cordillera Blanca ja Cordillera Negra vahel orus ning pakub hulgaliselt võimalusi matkajatele, mägironijatele ja niisama ringivahtijatele. Huaraz kui linn pole iseenesest kuigi lummav koht, kui ehk sinitaevas ja eemalt paistvad lumised mäetipud välja arvata. Koloniaalmaju pole säilinud, kuna linna on mitmel korral hävitanud maavärinad ja laviinid- 20.sajandil koguni kolmel korral. Eriti hirmsate tagajärgedega oli maavärin 1970.ndal aastal kui pooled Huarazi elanikud hukkusid ning püsti jäi vaevalt 10% majadest. Veelgi halvemini läks aga lähedalasuval Yungay külal- kõrvalasuvalt Huascaráni mäelt (mis on muideks Peruu kõrgeim) vallandus laviin, mis mattis kogu küla koos 18 000-20 000 elanikuga 3-4 meetri kõrguse mudakihi alla. Ainult 90 inimest pääses eluga. Tänapäeval on Yungay uuesti ehitatud, ent veidi eemale, vana küla koha peal on mälestusala, kus kasvavad lilled ning on iseenesest üks väga suur surnuaed.

Yungay surnuaias, taustal pilvedes Huascarán
Cordillera Negra

Roosid Yungays

Anchash Express pärast laviini

Käisime ka Huarazi lähedal asuva mägijärve Llanganuco juures, mis oli üsna kena. Maastikud on Ancashis kaunid, ent samad jätsid sealsed mäed mulle veits ahistava mulje. Mul jäi ka mulje, et sealsed inimesed pole kuigi helged- sellist andide kultuuri ja pulbitsevat elu nagu Ayacucho kandis, ei olnud. Paneb mõtlema kui vähe on väärt inimese elu- surra võid sa ükskõik millal ning ka sinu küla võib ühel päeval kogu täiega maamunalt kaduda. Ilmselt õhkkond ja Yungay külastamine panid meilgi emaga igasugused morbiidsed mõtted peas liikuma. Arutasime ühel õhtul pikalt igasuguseid õnnetusi ja katastroofe- vulkaanipursetest tehniliste vigadeni lennukites.

Llanganuco

Ühel päeval otsustasime sõita Chavíni nimelisesse külla, et seal ringi vaadata ning ka varemeid külastada. Kuna olen läbinud ülikoolis kursuse peruu muistsete kultuuride teemal, tahtsin Chavínis käia- minumeelest oli chavini kultus üldse üks olulisemaid nähtuseid hispaanlasteelses Peruus. Varemed pole iseenesest midagi erilist- maa-alused käigud ja tunnelid on huvitavad küll, ent selleks, et ülejäänust sotti saada, on vaja kas maksta giidile, keda kuulata või omada eelnevat raamatutarkust nagu mina. Chavin oli pigem usuline liikumine kui impeerium- ta ühendas inimesi väga laial alal ilma sõjalise jõuta. Preestrid tarbisid san pedro kaktust oma tseremooniatel- tunnis chavini kohta kuulsin ma sellest üldse esimest korda. Hmm, praegu on tore meenutada neid tunde- minu noor arheoloogist õpetaja oli üsnagi põnev isiksus ning oli üsnagi julgete vaadetega: näiteks seadis ta kahtluse alla inkade vaenlaste chankade olemasolu ning muutis küsitavaks inkade absoluutse tähtsuse (mis on peruus täielik pühadeteotus iseenesest).

Sõit Chavini oli elamus omaette. Kuna sõitsime laupäeval ja pühapäev on suur turupäev linnas nimega Huari, mis on Chavinist veel kaks tundi edasi, oli buss tuubil täis turukauplejaid, kes Huarazist igasugu kraami kaasa viisid. Igaühel oli kaasas suur hulk kaste, kotte, pampe, reste, pakikesi ja muud pagasit. Buss jäi väljumisega 1,5 tundi hiljaks lihtsalt aeganõudvate laadimistööde tõttu. Katusele vinnati lisaks kanakastidele, võrkudele merisigadega, õunarestidele, kartulikottidele, vetsupaberikuhjadele ka näiteks üks tore rauast gaasipliit ning kaheinimesevoodi. Ka bussialused pagasiruumid olid pilgeni täis ning seda otseloomulikult ka reisijatesalong (üsna raske oli vahekäigus astuda ilma et kellegi munaresti ei astuks kogemata). Igaljuhul bussijuht näis üsna murelik olema ning käskis kõigil turvavööd kinni panna kuna reisime “ekstraraske pagasiga”. Kohalikud seda muidugi ei teinud, kuna neil oli üsna suva ning kõik turvavööd bussis olid nagunii katki. Ma pean tunnistama, et olin päris hirmul, eriti pärast kõiki neid morbiidseid jutte ja mõtteid ning Arvo kirja tema bussiõnnetusest Venetsueelas. “Peruus Ancashi maakonnas kukkus turupäevale suunduv pilgeni täislaaditud buss kuristikku”- üsna tüüpiline pealkiri. “Pardal kaks eesti kodanikku”- vähemalt sedasi surres ületaks kindlasti uudistekünnise…juhuu…

Igaljuhul hakkasime Huarazist Chavini poole veerema ning buss õõtsus igas kurvis üsna kurjakuulutavalt. Maanteepolitsei pidas meid kinni, ent peale ilmselget altkäemaksu andmist jätkasime sama rõõmsalt teekonda, mis iseenesest oli väga ilus- teravaid lumiseid mäetippe ilmus üha rohkem ja rohkem nähtavale. Olin ikkagi päris hirmul ja iga kurv kuristiku serval pani mind kirikus küünla süütamisele või siis väga kange alkoholi tarbimisele mõtlema (lõpuks ei teinud me siiski kumbagi- Chavini kirik oli renoveerimistööde tõttu suletud ning olgugi et laupäeva õhtu, ühtegi baari ka polnud lahti). Kohalikel oli suva, nad ainult torisesid, et miks me kiiremini ei võiks sõita, niigi olime jube hilja välja läinud. Neile see ilmselt polnud muidugi esimene kord sellise laadungiga sõita. Selline segu ahnusest ja lollusest peruulikus pohhuismikastmes.

Sõit läks veelgi huvitavamaks kui möödusime ühest autoavariist- 180 kraadises kurvis oli ümber läinud üks veokas kogu kraamiga: juurviljad olid mööda teed pilla-palla laiali ning auto kastis reisinud lapsed-naised passisid õnnetute nägudega kõrval. Juhti ja ta kaasreisijat ilmselt enam elavate kirjas ei olnud- auto esiklaasi oli purustanud ning kabiini sisenenud hiiglaslik kivirahn. Alles sellepeale läksid reisijad bussis ka ähmi täis- kõik näisid surnud meest teadvat, kelle naaber ta siis oli ja kelle kõrval ta turul müümas käis. Nüüd tuli kõigil äkitselt meelde see, et meie buss on ebanormaalselt täis laaditud ja hakati liigse raskuse üle ohkima. Oma kraami poleks aga keegi ilmselt sealsamas maha laadima nõus olnud. Enam polnud kellelgi kiire, manitseti bussijuhti ikka aeglasemalt sõitma, kuigi ta oli seda nagunii juba terve tee teinud.

Kohale me aga jõudsime ning Chavin oli täiesti üle keskmise meeldiv koht. Naljakas väike metsikut läänt meenutav mägiküla, kus kõik varjamatu huviga välismaalasi vahivad ning kõik justkui üks mees Marleny Salvatierrat kuulavad. Üllatavalt hea oli ka sealne jaapanlaste ehitatud muuseum (chavini kultuuri ja selle jäänuste kohta) ning isegi sealne Tello obelisk, mida ise veel 2 aastat tagasi Limas nägin, oli päris, nagu hiljem kuulsin. Kui teravaid elamusi bussis ka arvestada, oli käik Chavini igati väärt.

Huarazis sain jälle karjuda palju ja õiendada ning elus esimest korda tegin ka hotellis külma arve. Elukogemus-elukogemus ;)

"Senjoor, istuge maha, te varjate teleka ära"

Muuseum Chavinis

Tahaksin omale ka eeslit! Nad on nunnud.

Peruulik "palun, kas teiega tohib koos pilti teha"

Chavini varemed

1500 aastased käigud