Pekkat enam ei ole

Hei!

Olen nüüd juba hea mitu nädalat tagasi olnud ja otsaga Soome jõudnud. Ilmad on külmaks läinud, sajab üle päeva ning päikest näeb üha vähem. Paljud asjad on endised, ent Soome suudab ikka aegajalt kohe meelde tuletada, et mismoodi siin asjad on.

Eile oli Anna töölt koju tulles eriti kurb ja löödud- nimelt tema kolleeg Pekka oli juba esmaspävast saati kadunud. Seesama Pekka, kes oli Anna meelest üldse parim kolleeg, alati heatujuline, sõbralik ja hea suhtleja, lahke, abivalmis, kannatlik, teadis kõike ning jagas oma teadmisi ka teistega. Küpsetas töökaaslastele leiba ja kasvatas töölaual maasikaid. Aga samas polnud ta juba neli päeva tööle ilmunud ega kellelegi sellest teatanud. Sellised lausekatked Anna jutus nagu: "Ega ma tegelikult ei teagi, millega ta vabal ajal üldse tegeleb...", "Ta vanemad ütlesid, et pole temast juba tükk aega midagi kuulnud", "Einoh, tööl oli ta tihtipeale kella 6.30-st 21-ni...", "Jah, ta on 35 ja elab üksi koos oma koeraga" ning "Esmaspäeval pidi ta arsti juurde minema kuna tal on juba pikemat aega unehäired olnud" panid samas mõtlema...

Anna veel lubas, et annab oma tuliuue Philipsi "päevavalguse" ja linnulauluga äratuslambi Pekkale, kui too vaid tagasi tuleks...aga sellega jäi ta kahjuks hiljaks. Täna saatis ta mulle töö juurest sõnumi, et Pekkat enam ei ole. Enesetapp.

Samuti selgus ka asjaolu, et Pekkal on viimased 10 aastat mingi raske haigus olnud ning et hiljuti sai ta teada, et enam pole tal palju elada jäänud. See vast seletab seda, et ta peret pole loonud. Samas aga- miks ta küll kulutas oma elu viimased aastad, kuud, nädalad ja isegi päevad tööl ületundide tegemisele?

Tegelikult ei ole üks enesetapp siinse nurga kontekstis isegi väga üllatav. Kunagi kuskilt lugesin, et just oktoober toovat enesetappude laine. Üks surnud inimene, üks number statistikas. Ma mäletan kui imelik oli eelmisel aastal kui toimus see teine Soome koolitulistamine ning inimesed ei reageerinud nagu pea üldse enam. Samas on see hirmutav et kui vähe me tunneme inimesi enda ümber. Seda, mis kellegi sees peitub, on pea võimatu näha...

Samas eeldatakse ju alati, et inimesed jätku oma probleemid oma teada- ega keegi neist üldiselt midagi kuulda ei taha ju ka. Võibolla nüüd jah eelistaks töökaaslased naeratavale ja maasikaid kasvatavale, ent surnud Pekkale pigem depressiivset, negatiivset ja vinguvat, ent elus Pekkat. Ega Soomes ja ka Eestis on ju üldiselt lubatud küsimusele "Kuidas sul läheb?" ka vastata, et halvasti läheb. Samas ei räägita sellest ju enamasti ka siis põhjalikumalt edasi. Vahest sa isegi näed või vähemalt tunned, et teise inimese sisemuses peitub sünge murekoorem, ent kuidas sa küsid? Kuidas sa sellest räägid? Ja kui sul endal ka mingi probleem või mure on, kas pole ka vahest kergem sellest rääkimata jätta ning parem head nägu teha? Isegi Soomes või Eestis, kus inimesed ongi loomult raskemeelsemad (eriti pimedal ajal), armastatakse siiski positiivseid ja ettevõtlikke inimesi. Keegi ei taha näha veel ühte vingus ja tüütut nägu, keegi ei viitsi kuulata järjekordset masendunud häda.

Ja nii saabki juhtuda see, et töökaaslaste silmis särav ja energiline inimene endalt ühel päeval elu võtab. Keegi ei teadnud ju seda, milline ta oli siis kui ta koju läks ja koduukse enda järel sulges.

Miks ma seda juttu oma Kolumbia blogis kirjutan üldse? Sest mulle tundub, et just siin, kodus, peaksime me rohkem end ümbritsevatele inimestele tähelepanu pöörama. Tundma rohkem huvi, leidma aega, et suhelda, näitama, et hoolid ning seda ka ütlema. Võibolla seda ütlemata toredat ja armast inimest sinu kõrval ühel hetkel enam ei ole ning siis on kõik juba liiga hilja.

Lõuna-Ameerikas reisides jäi mulle mulje, et inimesed huvituvad teineteisest rohkem ning teavad ka rohkem. Maapiirkondades bussidega sõites tundus mulle tihti, et kõik inimesed näisid üksteist tundvat ning ka kolmandate isikute eluga oldi hästi kursis. Samas ma ei taha siin nüüd ka sealsetele inimestele mingit kiidulaulu laulda, sest üldiselt nähakse küll probleemi, ent ega keegi aitamiseks mingeid reaalseid samme seal ka ei tee. Sellel teemal tuleb mulle meelde üks vahejuhtum bussis kui ma Peruus mägedes reisisin: mingil hetkel tõusis bussi allkorrusel suur kisa (ma ei näinud küll toimuvat kuna istusin ise üleval) kuna üks mees ja naine läksid kohutavalt tülli. Igaljuhul see mees läks oma naisele kallale, mingi hirmus madin oli ning bussijuht ei osanud muud teha kui peatas bussi kinni. Ja siis, selleasemel et see mees välja visata, passisid nii bussi töötajad kui ka muud reisijad seal kõrval niisama ja lasid sellel mehel oma naise bussist välja visata- ilma rahata, mingis täiesti suvalises (ning külmas) kohas, kaugel küladest ja öö hakul. Kui sõit edasi läks siis selgus muidugi, et pool bussi teadis neid inimesi, see naine olevat rase ka veel olnud ning arutleti veel kaastundega, et "oh, mis ta nüüd siis vasta ööd küll seal tegema hakkab" ... ... ...

Üldiselt hakkan ma nüüd varsti ka oma vanu reisijutte (aug-sept) siia blogisse postitama (osa on mul tglt valmis ka juba, pole lihtsalt suutnud ennast päriselt kätte võtta), seda siis "kolumbias" aadressiga blogis aga Boliivia-Argentiina-Peruu kohta ikka.

Niisiis, Pekka kahjuks meie sekka enam kunagi tagasi ei tule, ent ma loodan, et ta vähemalt paneb meid rohkem märkama inimesi enda ümber. Keegi ei pea ju üksi tegelikult olema. Samamoodi ei sunni meid keegi kinni olema ka mingi töö või inimese või inimeste või koha või tegevuse juures kui me ennast ikkagi hästi ei tunne. Muidugi praegusel ajal on naiivne öelda ilmselt, et "kui töö ei meeldi, siis tule ära"...aga lõppkokkuvõtteks valitakse CV põhjal ainult inimesi tööle, igasugused ülejäänud otsused tehakse ikka muude parameetrite järgi ;)

Ja tegelikult ei maksa see sulle mitte midagi kui vahest öelda:
OLED MULLE VÄGA KALLIS!

(ja see peaks pähe tulema ka muudel juhtudel, mitte ainult siis kui keegi ära sureb, tegelikult)