Soacha

Seoses Lego-projektiga õnnestus mul möödunud nädalal ka kahel korral Soachat külastada. Tegu on Bogotást lõunasse jääva omaette asulaga, kuigi tegelikult on üsna raske öelda, millal lõppeb Bogotá ja algab Soacha. Kõnealune linn on suuremas osas nagu iga teinegi Kolumbias- keskväljak, ärid, söögikohad, tööstus, majad ja inimesed, ent sellest hoolimata on tal võrdlemisi halb kuulsus. Paljude meelest on tegu lausa "zona roja"-ga, ehk ohtliku piirkonnaga. Soacha on nimelt lisaks tööstusele ja sellele, et seal on registreeritud suurem osa veoautosid ning palju muid sõidukeid, kuulus ka mägede poolest. Need on agulid mäe külgedel, kus elavad samuti inimesed nagu kõik teisedki. Soacha mäed on siiski küll kuulsad eelkõige kõrge mõrvade arvu tõttu, vaesuse, töötuse, harimatuse, vägivalla, narkootikumide, pajude geriljaga seotud (olnud) inimeste ning hüljatud laste, kes saavad lapsed enne kui ise suureks kasvada jõuavad, poolest. Kõrgemad osad mägedest on ka ilma vee ja elektrita ning mitmed neist on "illegaalsed" kuna ei Bogotá ega Soacha linnavalitsused pole neid iialgi ametlikult tunnistanud.

Soacha peaväljak: siin tapeti narkotegelaste poolt 1989.ndal aastal presidendikandidaat Luis Carlos Galán
Transmilenio ongi Soachasse jõudnud

Arepamüügiputkad Soacha keskuses

Esimesel külaskäigul Soachasse sõitsime esialgu mäkke läbi ühe Bogotá lõunapoolsema ja vaesema linnajao Ciudad Bolívari: meile öeldi vaid, et Soacha algab seal, kus tänavate numbrid ära kaovad. Samuti näidati meile piiri, kust ülespoole majades enam vett sees ei ole. Sealsed inimesed käivad alltpoolt joogivett toomas.

Mägedel

Kurioosumeid selles kandis jätkub: näiteks näidati meile auto aknast ühte suurt tühja rohelist mäge, mis kuuluvat ühele Kolumbia smaragdikuningale. Sinna mäele ei tohi mitte keegi jalga tõsta, olgu see siis laps või täiskasvanu, kõik pidavalt koheselt maha lastama.

Peamised probleemid ongi mägedel töötus ja harimatus. Töökohti on Soachas küll, ent ka tööstuses on tarvis erioskustega töölisi. Samuti ei taheta eriti palgata inimesi, kellel on olnud sidemeid geriljadega. Peamine tegevus on üleval mägedel poepidamine- saada on kõike, mida igal pool mujal. Müügil on toidukaupu, riideid, jalanõusid, mööblit jne. Probleemiks on see, et mitte midagi ei toodeta ning seetõttu läheb kõik raha minema. Nägin ka mõnda prügisorteerimistöökoda, ühte hambaravikabinetti, juuksurit, ilusalongi ja mitmeid telefonioperaatorite müügipunkte. Nähes seal suuri Tigo, Comceli ja Movistari reklaame, tekkis küll halb tunne mõeldes sellele üüratule ebavõrdlusele, mis siin riigis valitseb. Kilomeetrid põhjapool, Bogotá põhjaosas, ilusas rohelises ja vaikses nurgas, samuti mäe külje peal, grillivad Angela naabrid Comceli ja Tigo direktorid liha, joovad kallist veini ja nägelevad selle pärast, kas Tigo direktor ikka tohib oma maja katusele isikliku mobiilimasti paigaldada või mitte...

Teine probleem on seotud sellega, et inimesed lähevad tihti lihtsamat teed- paljud noored hakkavad tegelema narkoäriga. Nemad tihti ka väga kaua ei ela.

Samuti saavad paljud tüdrukud juba 12-13 aastaselt emaks, jätavad kooli pooleli ning polevat väga haruldane kui 20 aastasel on 5 last ja neil kõigil erinevad isad. Valitsuse poolt saab ühekordset toetust laste sünni puhul ning väidetavalt olevat piisavalt palju ka neid, kes selle nimel lapsi saavatki.

Samas on Soachas ja ka mägedel piisavalt palju normaalseid inimesi, kes tahavad oma elu parandada, õppida, tööl käia ning elus kuhugi ehk ka jõuda. Sellest, mida me täpsemalt seal tegime, kus käisime, kellega kohtusime ja mida uut-huvitavat õppisime, kirjutan ma juba varsti.

Üksik laama

Üks kirik