Valgus ja Elu

Hei taas! Kõigepealt pean ma väga vabandama jälle- mul on viimasel ajal kohe õige kiireks läinud ja kirjutada oleks paljustki aga seda aega lihtsalt pole, mis pole. Möödunud nädalavahetusel käisin ma Mesitases ning olen juba kolmel Lego üritusel käinud. Vahvaid pilte on hulganisti ülespanemist ootamas ja muljetada tahaks ka. Ehk leian aja ikkagi millalgi. Minu kõige suurem vaenlane siin on aeg ja nüüd, kui veel ainult kaks nädalat Bogotás ongi mulle jäänud, kiusab mind ajapuudus eriti õelalt. Vähemalt igav mul pole siin küll olnud eriti :)

Aga nüüd asja juurde: täna pärastlõunal käisime koos Kareni ja ühe Angela arstist sõbranna, Lilianaga, ühes Bogotá kesklinnast lõuna poole jäävas lastekodus nimega Hogar de Luz y Vida. Sellest kohast pole palju lapsi adopteeritud- nimelt nad kõik on mingi, kas füüsilise ja/või vaimse puudega. Suurem osa neist vajavad palju hoolt, ravimeid, tähelepanu ning kurb tõsiasi on ka see, et enamus neist väga vanaks ei ela. Nende laste lood on tihti vägagi jõhkrad- on neid, kes on kaasasündinud puude tõttu lihtsalt kuskile maha jäetud, paljude vanemad on narkomaanid ning sellest ka sünnitraumad ja väärarengud. Samas on ka täiesti tervelt sündinud lapsi, kes on imikuna prügikasti visatud või kuskile trepile jäetud ja sellest tugeva trauma või haiguse saanud, kes on alatoitumuse pärast halvatuks jäänud või keda on nii palju pekstud, et enam liikuda ei saa.

Koolibuss

Leivategu

Liliana koos ühe kasvandikuga, kes leivatöökojas kaasa aitas

Minu lemmik

Lastega suheldes jäin ma silma ühele tüdrukule, kes just koolist tuli (osad lapsed käivad koolis). Nende laste lähedusevajadus ületas kõik, mis ma seni ülejäänud kuues (!) külastatud Kolumbia lastekodus näinud olen. Pean ka tunnistama, et ma olen ilmselt liiga pehme ega oska sugugi "ei" öelda. Ma polekski sealt peaaegu et enam tulema saanud. Väga raske on öelda ei, kui sa tunned, et sind vajatakse. Lapsed haaravad su käest kinni, tahavad, et sa neid kallistaks, nendega oleks ja tihti peale ka, et sa kellegi teisega poleks :)

Selles ruumis käisid vähesed omal jalal

1 aastane südamepuudulikkusega laps

Väga stoiline tüüp

Kusjuures mõistus on enamikel lastel korras ja vägagi terav- kuna neil aga on füüsiline puue, siis nad lihtsalt vegeteerisid seal oma toolides üksinda, sest kasvatajatel ei jätkunud kõigile kogu aeg tähelepanu :(

Üks chica linda oma apelsiniga

Muljetavaldavad ripsmed

Mina, Karen ja meie giidid: tüdruk roosas oli hogari esimene kasvandik, ta jäeti imikuna ühe collectivo tagapingile kuna oli pime. Praegu aga elab ja õpib ta hispaanias ning Kolumbiasse tuli vaid puhkusele.

Tänane päev ei olnud kergemate killast, ent mul on siiski hea meel, et seal käisin. Homme sõidan Tatacoa kõrbesse ja tagasi tulen alles esmaspäeval, mis on vaba päev. Yuhuuu!