Juunikuu uudised

Aeg on viimasel ajal tõsiselt lendama hakanud ja seetõttu pole ma ka just eriti usin blogija olnud. Rääkida oleks paljustki. Seetõttu üritan siin oma Bogotá viimasel päeval mõned tähtsamad punktid üles märkida. Mitte väga pikalt ilmselt.

Lahkumine Bogotást

Kuigi see linn mulle mitte alati pole meeldinud, on lahkumine siiski äärmiselt kurb. Mul on siin lihtsalt nii tore koguaeg olnud. Mis mulle ei meeldinud, oli kliima, mis pani kõrvad valutama ja nina veritsema. Ja see ka ei meeldinud, et mägede vahel olles ei näe silmapiiri. Ja et linna kohal hõljub saastapilv.

Kõik muu aga on olnud superhüpernunnu! Minu vaikne (Carina meelest Tartut meenutav) kodukant, pidev elu igal pool, suhteline turvalisus, mitmekesisus, palju pidu, jahe kliima ja nii nii nii edasi.

Üks kummaline nurk minu koduteel, mis ei lõpetanudki mind hämmastamast- nimelt iga kord nägi ta erinev välja. Ainult kaka- ja kanepihais olid alati.

Milles Nachol oli õigus ja milles mitte

Enne siiatulekut sain Helsingis kokku kaubanduskoja eelmise praktikandi Nachoga. Ta pajatas mule nii mõnestki asjast ning laias laastus võin öelda, et tal polnud ühes asjas sugugi õigus ning ühes teises oli vägagi.

Milles Nachol ei olnud õigus: et siin Bogotás on elu paganama igav. Sellepärast võtsin endale kaasa igasugu lisategevusi, millega ma pole üldsegi kuskile jõudnud. Kudumisvardad on küll kapis tolmu kogunud ja igasugu kirjatööd pole ka arenenud. Aega pole ju üldse olnud! Ilmselt tuleb tema tuleb Nacho sellises väites süüdistada tema kultuuride erinevuse tõttu halvasti väljakukkunud suhet, ent seda ma ju siis ei teadnud!

Milles Nachol oli õigus: ta ütles mulle, et Bogotás kohtun ma kõige armsamate, lahedamate, toredamate, nunnumate, lõbusamate inimestega. JAAAAA! Ja veel kuidas! Ja ma mõtlen nii kolumblasi kui mittekolumblasi.

Minu lahkumispidu chivaga

Kui need eelnevad pildid tundusid kuidagi kahtlased, siis valgustuseks pean ütlema, et need olid tehtud minu lahkumispeol. See toimus eelmisel laupäeval ja algas minu korteris. Kohale tulid kõik minu Bogotá aja olulisimad inimesed ja siis mõned uued näod kah! Oli väga väga armas ja tore. Üüritud oli ka üks Kolumbia popimaid läbukohti- suur värviline buss nimega chiva. Seal saab alles tõelist tralli- jooki, jooki, tantsu, tralli, sinikaid pähe ja igale poole mujale, kolumbia süldimuusikat ja tralli ja jooki. Enamik jäid sellega väga rahule. Õhtu muutis värvikaks ka see, et Arvo üritas chiva katusele ronida ning kõigele pani punkti kuumaverelise sakslase ja veelgi kuumaverelisema šveitslase verine kaklus. Hõijahh, pidu missugune!

Selline näeb välja chiva

Miguelito kolib välja

Minu ja mu pikkade kõrvadega elukaaslase teed läksid lahku. Eile lõppes meie suhe eluteedeliste erimeelsuste tõttu ja ka asjaolu tõttu, et üks meist pissib ja poetab pabulaid kus juhtub ning pole seetõttu võimeline reisima. Miguelito uus kodu on Eve juures, kes elab koos oma eesti-kolumbia perekonnaga Chias. Kui veab, siis näeme veel!

Ja ma ei hakkagi ütlema, et ma kurb ei olnud aga ma ju teadsin seda algusest peale, et nii peab kord minema...

Samas on tore mõelda ikka, et mul on nüüd Kolumbias oma jänes.

Desierto de la Tatacoa

Mõned nädalad tagasi käisin koos Arvoga Tatacoa kõrbes, mis jääb Bogotást umbes 5 tundi lõunasse. Tegu on üsnagi sürri kohaga- väga palav, imelikud inimesed ja kuumaastik. Kaktuseid oli palju ja valgeid lehmi ka. Palju seal teha ei olnud, ent maastik oli müstiline ja mööda neid moodustisi võis ronida ka. Seal kõrbes on ka observatoorium ning looduslikud basseinid. Tegelikult saime siiski teada, et meid on petetud, sest tegu polegi kõrbega, vaid hoopis "väga kuiva alaga". Noh, kahtlaselt roheline oli seal jah kohati.

Samas järjekordne näide sellest, kui mitmekülgne on Kolumbia.

Yagemagia

Mõned nädalad tagasi tegime koos Arvo ja soome vabatahtlik Tuirega yagéd ehk ayahuascat. See oli kindlasti kogemus, ent pean siiski tõdema, et mitte see kõige õigem minu jaoks. Kogu see üritus toimus Bogotá külje all Cotas ühes eramajas ning jättis kohati kommertsliku ja natuke ehk suvaka mulje. Olen harjunud pigem sellise rangema, pühalikuma ja spirituaalsema värgiga nagu džunglis on. Nojah, võibolla oli asi ka selles, et mulle sugugi ei mõjunud sel korral. Nagu ma ütlesin, kogemus siiski.

Bogotá ümbruse indiaanlaste muiscade jaoks pühad mäed- kujutavad endast sünnitavat naist

Head tropid: enne tseremooniat tegi üks tädi näomaalinguid

Action meie kontori akna taga

Terve minu Bogotá aja on meie kontori akna taga üsna tihti põnevaid asju juhtunud. Nimelt on meie naabriks pedagoogikaülikool, kus toimuvad pidevalt igasugused protestid erinevate asjade vastu. Tihti visatakse pomme, mõnikord ilmuvad vihased üliõpilased meie akna alla, vahest suletakse tänavatel liiklus ja alati on kohal märulipolitsei.

Bandeja Paisa

Okei, see viimane on veider. Ma kunagi ei arvanud, et see oma suuruse, rasvarikkuse ja toekusega roog võiks kunagi mulle meeldida. Aga jah, esmaspäeval avastasime Kareniga koha, kus bandeja paisa on deliciosa...mnämm!

Seal on palju nänni- oad, banaan, avokaado, hakkliha, chorizo, relleno, chicharron ja enamasti veel midagi ning riis.

Nüüd ma hakkan aga minema. Täna sõidan Santa Martasse ja sealt edasi ja edasi ja edasi...!

Oli tore aga kui ei saa tagasi, tuleb minna edasi.