Üle piiri Panamasse

Cartagenast võtsime suuna Montería poole ja seda selleks, et vahetada bussi ning jõuda Antioquia maakonnas asuvasse Kariibi mere äärsesse Turbo linnakesse. Tee viimane osa oli kõike muud kui sile- ilma asfaldtkatteta ja auk augus kinni. Oli tükk tegemist, et minibussis mitte oma pead ära lüüa. Ühel meie kanadega kaasreisijal läks halvemini- ta silus oma kaela veel mitu tundi tagantjärgi. Bussis sai ka erinevate kohalikega vähem ja rohkem huvitavaid vestlusi maha peetud ning neile näiteks eesti muusikat kuulda anda. Turbo ise, palav ja valdavalt mustanahalise elanikkonnaga, pole midagi väga erilist just. Pigem selline rääbakas kuidagi ja aimatavalt pahategelikki- õhtul hotelli aknast kardina tagant sain ka järjekordset kaklust jälgida. Ilmselt on asi siiski palavas kliimas ning mitte värvilistes chivabussides, et inimesed rannikul nii kuumaverelised ja vägivaldsed on.

Turbo sadamas

Järgmisel hommikul läksime sadamasse, et sõita Capurganásse- linna, mis asub rannikul, üsna Panama piiri lähedal. Reisijaid oli üsna palju ning paati sisenemisel oli ka väike trügimine vältimatu. Aastaid juba Tallinna-Helsingi vahet sõites pole see küll midagi erilist iseenesest. Sõit kestis ligi 3 tundi ning tegelikult on ju naljakas mõelda, kui lähedalt me möödusime kurikuulsast Darién Gapist- Kolumbiat ja Panamad ühendavast tiheda vihmametsaga kaetud alast. Seda paika peetakse tihti Ladina-Ameerika metsikuimaks ja ohtlikemaks paigaks, seda viimast seetõttu, et Kolumbia geriljad seal pesitsevad. Samas rannik ja meri seda endast mingit märkimisväärset ohtu ei kujuta.

Capu

Capurganás me sel hetkel pikemalt ei peatunud ning piirdusime Kolumbia migratsiooniametniku külastamise ning kiire lõunaga. Meiega liitus ka üks Lõuna-Ameerikas juba mõnda aega rändav raftinguinstruktor Manuel, kel samuti plaan Panamasse minna oli. Mõne aja pärast istusimegi juba Panamas asuvasse Puerto Obaldíasse suunduvasse paati. Kohale jõudes otsiti meie pagas läbi ning migratsiooniametnik ajas meid minema kuna tal oli kiire- tulgu me hiljem templi järgi. Puerto Obaldía ei kuulu just maailma põnevamate paikade hulka- tegu on väikese külaga, kus asub Panama sõjaväebaas (või mingi punkt, pigem), seal on ka üks hotell ja siis veel üks tädi, kes tube üürib. Sellesama tädi söögikoht on ka kogu küla keskus ning seal võib alati niisama passida, sest süüa saab ainult kindlatel kellaaegadel nagunii. Samuti on seal ka kaks poodi, internetipunkt (kus on üks arvuti) ja lennurada, mis ei ole kasutusel. Õhtul ujuma minnes ei lubatud mul piirivalvepunkti lähedusest kaugemale minna, kuna olevat ohtlik. Ilmselt see nii karm siiski ei ole aga enamast kohalikud muretsevad pigem üle. Vestlesin ka paari piirivalvuri/sõjaväelase/narkopolitseinikuga, kes olid päris toredad ja sõbralikud. Nad rääkisid, et viimastel aastatel on Panama palju sõjaväge Dariéni aladele hakanud saatma ning et enam ei tolereerita kolumbia geriljade kohalolu. Sealsamas mägedes pidi neid siiski olema ning paar aastat tagasi oli nendega ka tulevahetus toimunud.

Jalgpalliväljak Puerto Obaldías

Lennurada Puerto Obaldías

Kuna me juba nagunii üle piiri Panamas olime, siis mõtlesime veidi uurida võimaluse kohta külastada Kuna Yala (San Blasi) saari. Sattusin rääkima ühe punases särgis selliga, kes oli sealsamas Puerto Obaldías märtsikuus ka Carinaga vestelnud. Suht kohtlane mulje jääb kui keegi ütleb sulle, et jah, ma tean Eestit, mõni kuu tagasi läks siit üks eestlane läbi. Ja siis ta teatad, et jah, ma tean seda eestlast ju (enne kui keegi mõnda nime mainid) J. Igaljuhul see tüüp soovitas meil järgmisel hommikul lennujaama suunduva paadiga saarele nimega Tubualá sõita. Tal olla seal sõber, kes meile öömaja annaks ja saart tutvustaks. Kõlas nagu hea plaan ja nii me siis otsustasimegi veidi saartega tutvust teha selle asemel, et kohe Kolumbiasse tagasi sõita.

Eesel- väga levinud loom Kariibi mere piirkonnas