Alates neljapäevast, 11. juunist ma ei reisi enam üksi ja seda siis kuni 15. juulini. Minu ema tuli mulle külla ja lendas Bogotást Santa Martasse, kus ma juba paar päeva olin tsillinud. Kariibi palavus võttis ta esialgu üsnagi pahviks aga ma arvan, et pole asju, millega inimesed harjuda ei suudaks. Santa Martas me just väga pikalt ei peatunud, vaid võtsime suuna Cartagenale kuhu me ka pärast pikaksveninud bussisõitu kohale jõudsime. Juunikuu on sel aastal Kariibi mere rannikul iseäranis vihmane- Barranquillas ajas mingi jõgi üle kallaste, niiet äärelinnas olid mõned tänavad kui mitte laevatatavad, siis paaditatavad kindlasti. Rõõmsad lapsed suplesid ning mitte nii rõõmsad täiskasvanud käärisid ohates püksisääri üles, et kuidagi koju saada (sellest polnud mingit abi muideks).
Cartagenas läksime samasse hostelisse, kus märtsis ka Linniga peatusime ning mind tunti ära. Tänu sellele võisime nautida väga head ja tähelepanelikku teenindust kogu ülejäänud aja. Järgmisel hommikul käisin DAS-is, et pikendada oma viisat (või viisavabadust, kuidas soovite), kuid sain ainult teada, et jah, see on võimalik aga tulgu ma viie päeva pärast tagasi. Kuna aega polnud just jalaga segada ning nii kaua meil Cartagenas olla polnud plaanis, siis otsustasin ikkagi üle piiri Panamas ära käia. Sellest aga hiljem.
Kuumavereliste chiva
Cartagenas tutvusime taaskord linnaga ning mingis pool-meeltesegadushoos tingituna soovist rohkem linnaga tutvuda, panime ennast kirja chivaga korraldatavale linnatuurile. Kogu see värk oli äärmiselt halvasti korraldatud ning mõned kodanikud olid sunnitud üle tunni aja põrgupalavuses rõõmsavärvilises puust bussikeses ootama kuni ülejäänud osalejaid peale korjatati. Kas asi oli chivas, milledel on minumeelest mingi vägivaldsust ärgitav mõju, või siis lihtsalt sellest kohutavas kuumuses aga ühel meesterahval lihtsalt viskas väga üle ja ta üritas tuurikorraldajale kallale minna. Puhkes kaklus chivas ning selsamal hetkel ilmusid kuskilt nurga tagant kohale ka mingid pesapallikurikatega neegrid, kes samuti kaasa lüüa üritasid. Õnneks kurikad siiski käiku ei läinud ja verd ka palju ei pritsinud ning võisime linnatuuriga alustada. Tuur ise oli muideks üsna halb- üks paras jobutamine igal pool ning pidev piiramine midagi müüa üritavate kohalike poolt. Lubatud inglisekeelne osa tuurist piirnes giidi kahe püüdlikult mingilt paberilt mahaloetud lausega :”Cartagena is in the North of Colombia” ja siis iseäranis informatiivne: “Cartagena is very hot.” Samas saime külastada paari kohta, kuhu muidu poleks ehk sõitnud ning nägime ka erinevaid panoraamvaateid linnale. Kaklus jäi siiski minu jaoks tuuri värvikaimaks seigaks :-P
Aasia riikide rahad
Vähem särav Cartagena
Minu sünnipäev oli üsna masendav kuna sadas terve päeva. Järgmisel päeval aga enam ei sadanud ning siis näitasime, et vigadest me õppida ei taha- ning läksime veel ühele tuurile. See oli siis saartele ja randa. Islas del Rosario on väikesed saarekesed Cartagena lähedal ning sinna väljub iga päev hulgaliselt laevu, mis on erineva suuruse ja kiirusega. Me valisime mingi, mis oli jutu järgi “tunduvalt kiirem kui kõige aeglasem aga samas mitte nii ohtlik kui need kõige väiksemad.” Ühesõnaga, see laev oli täpselt sama suur ja sama aeglane kui see “kõige suurem ja kõige aeglasem”. Veetsime tunde merel koos kolumbia turistidega, kes muudkui jõid ja jõid ning kuulasime meelelahutaja üsnagi magedaid nalju. Vahepeal mängis ka kohalik bänd, kes oskas täspelt kahte lugu. Kogu see värk, et inimesed laevast maha ja tagasi peale saada, võttis palju palju aega. Ega me palju ei näinudki ning jõudes lõpuks päris ilusasse randa nimega Playa Blanca, tekkis meil plaan põgeneda. Kuna aga tagasi Cartagenasse oleks sealt ilmselt sama kaua sõitnud kui laevaga, andsime siiski alla. Sellest saartepäevast oli mul veidi kahju ausaltöeldes ning igaljuhul soovitan seal Playa Blancal käia pigem mingi väikse paadiga. Pärast seda otsustasime, et ei mingit tuuri enam mitte kuskil!!! (ja seda lubadust oleme me ka siiamaani pidanud).
Playa Blanca
Trügila, et tagasi laeva pääseda
Tegelikult oli Cartagena siiski päris tore ka sellel korral ning ma ei väsi imestamast, kui palju turiste seal käib. Samas on see linn päris suur ning kui Kolumbia lehti uskuda, siis on seal ka kõige suuremad sotsiaalsed probleemid viimastel aastatel- palju mõrvu ja narkokuritegusi. Need aga toimuvad enamasti kuskil kaugemal ilmselt.
No comments:
Post a Comment