Teretulemast Aafrikasse

Reede õhtul jõudsin vaevalt bussile, mis mind Santa Martasse viis. Lahkumine Bogotást oli päris kurb, kiire ja märgade jalgadega. Näiteks sain teada, et Karenit ma rohkem ei näegi, ta on just siis Santa Martas kui mina tagasi Bogotás. Samas Arvot näen ju Eestis ja Linnile saab kas Gotlandile külla minna või tuleb tema Eestisse. Samuti on külla lubanud tulla Emeli, Vero ja Siiri. Võeh, ikkagi kurb ju. Õnneks magasin bussis üle väga pika aja hästi- minu päralt oli kaks istet ning hoolimata varahommikusest piiblisaatest väga kõrgel helitugvusel sujus kõik meeldivalt.

Kohale jõudes aga haaras mind meeleheide- Santa Martas sadas ladinal. Tükk aega mõtlesin, mida teha, ent lõpuks korjasin oma kraami kokku ja sõitsin Tagangasse, mis on selline väike turisti-kaluriküla Santa Marta külje all. See koht on just üks tüüpiline näide ühest mitte väga erilisest külast, mille välismaised backpackerid mingil müstilisel põhjusel oma lemmikkohaks on teinud. Taganga on kaugelt vaadates üsnagi ilus- pisike liivarannaga külake hobuserauakujulises lahesopis. Samas rand on pigem keskpärane ning tühjade kartulikrõpsupakkide kontsentratsioon lainetes minu jaoks juba veidi üle taluvuspiiri. Samuti käib Tagangas pidu enamasti varajastest õhtutundidest kuni varajaste hommikutundideni. Palju on hipi või surfaritunnustega, või neid tunnuseid omada soovivaid välismaalasi ning ka kohalikke playboysid. Üldiselt jättis Taganga mulle mulje kohast, kus iga välismaa tädi, olgu ta siis kehaehituselt nii vaala meenutav või vanuselt ükskõik kui palju üle neljakümne, ikka omale õhtu lõpuks kohaliku noore kuti leiab.

Ma tean ja tunnistan, et see on õelalt öeldud, ent olin väsinud ning minu hosteli kõrval oli ööklubi, kus lasti surematuid vallenatohitte kuni hommikuni ja see ei lasknud sugugi magada. Samuti lisas mu pahurusele juurde ka asjaolu, et sukeldumiskohana tuntud Tagangas oli sukeldumistegevus turismi madalhooaja tõttu peaaegu väljasurnud. Pärast lõputuid otseseid ja kaudsemaid nilbe sisuga ettepanekuid, mõningat rannas passimist, väga kalli toidu söömist ja huvitavat ettepanekut, mille pidin üksik naisterahvas olemise tõttu tagasi lükkama, istusin mingis meeltesegadushoos pühapäeva pärastlõunal ühistranspordile ja sõitsin Santa Martasse. Rahulikel ja tühjadel linnatänavatel jalutades, mõned telefonikõned tehes ja internetis surfates sai mulle selgeks, et pean liikuma. Ja kui tagasi ei saa, siis ikka edasi!

Taganga beach

Esmaspäeval ärkasin kell 5 hommikul, võtsin oma eelmisel õhtul pakitud kotid ja tõmbasin Tagangast uttu. Bussiterminalis ostsin Venezuela poole sõitvale bussile pileti müstiliselt kõlavasse kohta Cuatro Vias (ehk siis neli teed). Plaan oli külastada Guajira poolsaart, mis jääb Venezuela piiri ja Kariibi mere vahele. Juba esimeses bussis läks vaatepilt huvitavaks- üha rohkem oli näha tee ääres pikkade hõlstidega indiaanlasi, kas siis bussi ootamas või näiteks jalgrattaga sõitmas. Bussilt maha astudes sain tuttavaks hispaanlase Luisiga, kellel oli sama reisisiht, mis minulgi. Collectivoga saime linna nimega Uribia, kus mõtlesin, et oleks nagu mingile teisele maale sattunud. Kogu see osa Uribiast, mida ma nägin oli turg- palav, kirev, haisev, kõrbeline. Igal pool olid pikki värvilisi kleite kandvaid naisi, mõnel neist kogu nägu mustaks värvitud. Mehed kandsid toasusse meenutavaid tuhvleid, mis, ma oletan, olid traditsioonilised jalavarjud. Tänapäeval neid küll vist toodetakse kuskil, sest nägin tuhvleid Nike märgiga ja ka kirjaga „Opel”. Uribia olla Kolumbia indiaanipealinn ning kohalikud Guajira indiaanlased on wayuud.

Neid musta näomaalinguga naisi oli üsna palju liikvel

Sellistes kohtades ei maksa olla närviline ega kiirustada- nagunii ei saa midagi teha, et asju muuta. Istusime ligi kaks tundi koos kohalike naiste-lastega Cabo de la Vela külasse sõitvas bussis enne kui sõidukile lõpuks hääled sisse löödi ja sõiduks läks. Asdaldtkatteta maante viis meid läbi kõrbelise maastiku ning viimasel teelõigul teed peaaegu polnudki, kõik oli kivine, liivane, kaktusene, soolane. Meri aga sealsamas ja türkiissinine. Peale meie olid bussis veel kaks kas juuti või prantslast, ei teagi. Meid, nelja välismaalast, tariti külast eemale, kohta, kus oli täpselt üksainus hotell. Ja meri. Ja kõrb. Samas Luisile oli keegi Tagangas öelnud, et need kõige paremad kohad jäävad majaka juurde- ja majakas oli paista. Kaks ülejäänud tüüpi kadusid kuskile ja nii me siis otsustasime koos hispaanlasega paremat kohta otsima minna. Kõmpisime üsna kaugele, möödudes mõnedest täiesti tühjadest ja suletud turistiöömajades. Mitte ühtki hingelist- ainult tuul vihises kõrvus. Kujutlusvõimel lennata lastes võis mõelda, et mingi hirmus nakkushaigus on laastavat tööd teinud või hoopis paramilitaarid on külast üle käinud. Seda viimast oletust näisid kinnitavad ka rida purukspekstud keraamilisi vetsupotte. Muidugi tegelik seletus valitsevale inimtühjusele oli märksa proosalisem: turismi madalhooaeg.

Niisiis, kuna me sinna inimtühja turistinurgakesse sugugi jääda ei tahtnud, kõmpisime tagasi külasse, kus pärast mõningat otsimist leidsime ka öömaja võrkkiigede näol. Cabo de la Vela on vaikne küla, kus enamik elanikke on wayuud. Nad räägivad oma keelt ning on meie jaoks ehk veidi kummalised. Luisiga tõdesime, et nad jätavad endast kohati veidi kohtlase mulje- samas juhtub seda siinkandis enamasti just siis kui inimeste emakeel on midagi muud kui hispaania keel. Kui meie öömaja peremees poole jutu pealt oma nimetissõrme poolest saadik ninasse puuris, tekkis küll kahtlus, et ehk pole neil ikka kõik päris korras. Samas, kes mõtles välja, et nina võib ainult varjatult nokkida? Ja kui ta naine meile äkki keset sööki teatama tuli, et millise posti juures mobiili võib laadida. Ilmselt tema jaoks oli see oluline. Ka selle üle, et seal kaugel külas mõned mobiiltelefoni kohta „telular” ütlesid, võib ju loogliseks pidada, sest sõna „celular” tuleb ilmselt inglise keelest aga „telular” sõnast „telefono”. Võibolla on neid inimesi lihtsalt raskem mõista- samuti näitasid nad üles hämmastavat ignorantsi välismaalaste suhtes. Kõik olid vaiksed, vähesed üritasid midagi müüa. Külas, kus tuul vihiseb ja päike paistab kogu aeg lagipähe, pole ilmselt kuigi lihtne elada. Ja sedasi siis veel päevast päeva, aastast aastasse.

Hmm...kuhu minna? Vaade ühele poole
...ja vaade teisele poole

Öömaja

Järgmisel hommikul otsustasime ignoreerida väidet, et viimane transport külast Uribiasse lahkub kell 6 hommikul ning läksime hoopis jalutuskäigule ühte maalilisse punkti. Minu 39 aastane reisikaaslane Murciast oli üsnagi omamoodi kohati. Ma arvan, et tema on ehe näide inimesest, kes on hakanud käima ja polegi enam pidama saanud. Luisil on läbi reisitud suurem osa Ladina-Ameerikast ja Aasiast ning on jõudnud isegi kohtadesse nagu Paapua Uus-Guinea. Hispaanias teeb ta administratiivtööd justiitsministeeriumi juures. Tema põhilised huvid on reisimine, fotograafia ja filmid ning nendesse kulub ka kõik tema raha. Kuna ta minumeelest elab koos emaga ja on vallaline, siis pole sellisel elustiilil ka palju takistusi. Samuti on Luis ka agar Couchsurfingu kasutaja ning pajatas mulle nii mõningatestki Murcia couchsurfingu inimeste draamatest ja intriigidest. Kuna kõrbetaimestik pakkus hispaanlasele suurt huvi, siis tegime üsna palju kaktusepildistamispause. Muidu oli ta päris tore ja huvitav reisikaaslane.

Keskpäeva paiku hakkasime uurima, kas ikkagi Uribiasse tagasi kuidagi ei saaks, sest Cabo de la Vela oli oma tegevustega end juba ammendanud. Meie öömajaomanik sokutas meid veetsisternauto peale, mis külas vett laiali jagas. Seda saime ligi kaks tundi oodata. Auto tuli meile lõpuks järgi, juht kukkus seletama, et väga kiire on, niiet lausa viskusime autokabiini. Seejärel sõitsime 200 meetrit edasi, peatusime kooli ees ning meie juht unustas ennast ühe õpetajatädiga rääkima. Ma üldiselt ei imesta selle üle eriti. Ka ei imesta ma selle üle, et sinna tohutult kitsasse kabiini oli poolel teel võimalik veel üks tädi mahutada. Seltsis soojem ja higisem! Lõppkokkuvõttes võis selle Guajirareisikesega siiski rahule jääda, kuigi ilusamad ja põnevamad kohad on raskemini kättesaadavamad ning nende külastamine nõuab rohkem raha ja planeerimist.

Cabo de la Vela küla

Tsisternijuht koolis