Järgmisel hommikul viis üks noorem kutt meid sealt lennujaama juurest paadiga Tubualále. See punase särgiga sell oli talle ülesandeks andnud üles otsida keegi Calderón, kelle juures me peatuksime. Paadisild oli koolimaja hoovis, kus parasjagu oli lõunavahetund. Meie ümber kogunes koheselt kamp uudistajaid- nii õpilasi kui ka õpetajaid. Nad küsisid, et miks me nende saarele tulime- koheselt sai ka selgeks, et Tubualál ilmselt ei käi just eriti palju turiste, sest pole ühtegi restorani ega ametlikku ööbimiskohta. Järsku ilmus välja meid saarele toonud ja senjoor Calderóni otsima läinud noormees, jooksis meist mööda, hüppas paati ja sõitis kiirustades minema. Nii??!? Mis siis nüüd?
Üks üsna tüüpiline vaade saareleSelgus, et nimetatud senjoor oli paariks-kolmeks-neljaks päevaks ära reisinud ning meid saarele toonud noormehel oli vaid üks lahendus selles olukorras: kiiresti jalga lasta. Hea küll, inimesed tulid küsima, et mida me nüüd siis plaanime teha. Arvestades seda, et paat oli läinud ja ööbimiskohti just jalaga segada polnud, ei olnud me ka just ideedest pakatavad. Koolimaja raamatukoguhoidja Balbino Avila tegi meile ettepaneku tema majas peatuda need kaks päeva. Tõttöelda kõlas see ettepanek isegi ahvatlevalt- nii saab igaljuhul lähemalt tutvuda kohaliku eluoluga. Hiljem selgus ka, et perekond Avila maja oli ilmselt üks küla kõige uhkemaid- kivist seintega ja eraldi tubadega. Meie saime kaks võrkkiiget elutuppa üles riputada.
Tubualá, kus on ligi tuhat elanikku, on asustatud kuna indiaanlastega. Comarca de Kuna Yala ehk San Blasi saared, on autonoomne regioon Panama riigis. Kunad on ilmselt ühed indiaanlased, kes on midagi saavutanud, kui vaadata üldpilti Ladina-Ameerikas. Nad on säilitanud oma keele ning traditsioonid. Ka Tubualál kannavad naised endiselt veel oma tüüpilist rõivastust- pluus molaga, käe- ja jalavarte ümber põimitud pärlid ning kuldne ninarõngas. Mola on kohalik traditsiooniline käsitöö, mida õmmeldakse erinevatest riidelappidest. Kuigi see näeb ehk välja nagu aplikatsioon, on tehnika teine- uus lapp pannakse peale ning all olevad mustrid pigem “lõigatakse välja”. Saarel oskasid molasid valmistada paljud naised ning tänapäeval on molade müük ka üks Panama põhilisi turismiartikleid.
Koolimaja võrkpalliplatsi rajamine
Valmis mola ja täpselt samasugune, mis on pooleliMeid tutvustati ka kohalikule külavanemale, kes elas samasuguses tares nagu teisedki. Elu saarel on vähe muutunud, ent samas pole kindlasti sama, mis näiteks sada aastat tagasi. Endiselt on põhitegevuseks kalalkäik ning maismaal erinevate toiduainete kasvatamine- banaan, kookos, avokaadod, mangod ning traditsiooniliselt ka riis. Samas käivad tänapäeval ka kaubalaevad, kust saab osta rohkem euroopalikku kraami, näiteks pesupulbrit, saia, kakaod ning ka riiet molade õmblemiseks. Ka riisi olevat lihtsam laevalt osta kui ise kasvatada. Puhas vesi on külas olemas, see tulevat maismaalt mägedest, ent WC-d kui sellist pole olemas. Kõik lastakse merre ning seetõttu pole rannaalad just ehk kõige meeldivamad.
Elu külas on eestlasele vägagi harjumatu: kogu saar on tihedalt taresid täis ning enamike uksed-aknad möödakäijatele avatud. Kuskil ei ole näiteks randa või üksikut puudesalu, kus omaette olla. Kunadele see pole eriti tähtis ka- suuremat osa oma elust jagatakse naabrite ning sugulastega. Esimestest päiksekiirtest ööpimeda hilisõhtuni (elektrit saarel pole) meenutab saar mesilastaru- laste nutt, naiste vadistamine, keegi karjub, keegi hõigub, keegi seletab, kellegi joigumist meenutav laul, kasside kakluse kisa- see kõik muutub üheks suureks ühtlaseks kõikehaaravaks suminaks. Kunadel on ka väga iseäralik rääkimisviis, eriti naistel, mis meenutab konkreetselt kaagutamist ning jätab keelt mittemõistvale kõrvaltvaatajale mulje nagu neil oleks pidevalt mingi probleem. Üsna mitmel korral nägime ka inimesi kogunemas ja midagi käsi vehkides ägedalt seletamas. See meenutas vägagi tülitsemist, ent samas puhkes tihtipeale tulise avalduse teinud inimene pärast seda naerma. Tundus veider kui ühestki sõnast aru ei saa.
Meie saarelviibimine äratas päris palju tähelepanu ja uudishimu. Kunadele paistab eriti oluline olema inimese nimi- suvalised inimesed tulid vastu ja küsisid, et mis mu nimi on. Nad jätsid selle ka meelde, sest hiljem külavahel käies kuulsin nii mõnelgi korral kui keegi kuskilt hütist hõikus: “Mariana, Mariana”. Naised eriti hispaania keelt ei räägi, ent uudishimu on neil suur ning tähelepanu kohati veidi koormav. Üsna mitmel korral piirati meid sisse kunakeeles vadistavate vanatädide poolt, kes uudistasid küll mu kõrvaauke, juukseid kui ka seda, kes mind kaelalt hammustanud on. Ise siis sealjuures midagi oma keeles kommenteerides. Ei teagi, kas imelikud olime meie või hoopis nemad.
Elu külas on eestlasele vägagi harjumatu: kogu saar on tihedalt taresid täis ning enamike uksed-aknad möödakäijatele avatud. Kuskil ei ole näiteks randa või üksikut puudesalu, kus omaette olla. Kunadele see pole eriti tähtis ka- suuremat osa oma elust jagatakse naabrite ning sugulastega. Esimestest päiksekiirtest ööpimeda hilisõhtuni (elektrit saarel pole) meenutab saar mesilastaru- laste nutt, naiste vadistamine, keegi karjub, keegi hõigub, keegi seletab, kellegi joigumist meenutav laul, kasside kakluse kisa- see kõik muutub üheks suureks ühtlaseks kõikehaaravaks suminaks. Kunadel on ka väga iseäralik rääkimisviis, eriti naistel, mis meenutab konkreetselt kaagutamist ning jätab keelt mittemõistvale kõrvaltvaatajale mulje nagu neil oleks pidevalt mingi probleem. Üsna mitmel korral nägime ka inimesi kogunemas ja midagi käsi vehkides ägedalt seletamas. See meenutas vägagi tülitsemist, ent samas puhkes tihtipeale tulise avalduse teinud inimene pärast seda naerma. Tundus veider kui ühestki sõnast aru ei saa.
Meie saarelviibimine äratas päris palju tähelepanu ja uudishimu. Kunadele paistab eriti oluline olema inimese nimi- suvalised inimesed tulid vastu ja küsisid, et mis mu nimi on. Nad jätsid selle ka meelde, sest hiljem külavahel käies kuulsin nii mõnelgi korral kui keegi kuskilt hütist hõikus: “Mariana, Mariana”. Naised eriti hispaania keelt ei räägi, ent uudishimu on neil suur ning tähelepanu kohati veidi koormav. Üsna mitmel korral piirati meid sisse kunakeeles vadistavate vanatädide poolt, kes uudistasid küll mu kõrvaauke, juukseid kui ka seda, kes mind kaelalt hammustanud on. Ise siis sealjuures midagi oma keeles kommenteerides. Ei teagi, kas imelikud olime meie või hoopis nemad.
Enamik kunasid abielluvad kunadega. Väga tihti leitakse sobiv kaaslane just oma saarelt, niiet kaugemale vaadata pole tarvis. See pole neil mingi ettekirjutus, et nii peab, vaid nii on pigem lihtsam. Kui mõelda sellele, kui kauge on kunade kultuuriruumist Panama City või kasvõi Turbo, pole see vist imekspandav. Veider on see, et kunade seas on üsna mitmeid albiinosid. Ma ei kujuta ette, kuidas neisse saarel suhtutakse. Algul oli väga imelik näha täiesti valge peaga lapsi ringi lippamas.
Sild, mis viib arsti juurde (lähim haigla asub Ustupol, kuhu on 3-4 tunni tee)
Naabersaar Cuba
Lapsed Cubal
Saare rand põrsakesega
Lapsed meie elutoas telekat vaatamas
Koolimaja peldik (ainus nii põhjalikult ehitatud kogu saarel)Sain Balbinolt kuulda ka Kolumbia kunade kohta- nimelt kunagi riigipiire paika pannes jäid osad kunad Kolumbia aladele Urabá lahe piirkonda. Nad on sarnased ja erinevad ka- nende keel on Panama kunadele tänapäeval mõistmatuks jäänud, molade tehnika on teistsugune ning naised ei lõika oma juukseid lühikeseks nagu Panama omad. Balbino teab neist sellepärast rohkem, kuna üks ta sõberTubualált sai noorena stipendiumi, et minna Bogotásse õppima. Suures linnas kohtas ta oma tulevast abikaasat, kes on samuti kuna, ainult et Kolumbiast. Tema pere on ka mitmel korral Tubualál külas käinud, elavad nad aga Turbo lähedal kohas nimega Río Caimán. See mees kirjutab ka kolumbia kunakeelset kooliõpikut. Selle idee sai ta ilmselt Panama poolelt, kuna tänapäeval õpivad Kuna Yala saarte lapsed lugema ja kirjutama kuna keeles. Balbino näitas mulle mitmeid kunakeelseid raamatuid, millest ühe ma ka kingiks sain. Kunadele on väga tähtis nende keele ja kultuuri püsimajäämine ning tutvustamine.
Kunakeelsed kooliraamatud
Vaade külatänavaleKülastasime ka pisikest naabersaart nimega Cuba, mis oli samuti otsast otsani täisehitatud. Samuti käisime ühel päeval ühel teisel saarel rannas- imeilus koht, ent meeletult prügi täis. See on esimene kord peale Sambo Creeki Hondurases, kus ma Kariibi merd nii reostatuna näen. Ilmselt on praht tulnud nii saartelt, mandrilt kui ka möödasõitvatelt laevadelt. Vanasti polnud saareelanikel prahiga probleemi- kõik hävis nii või naa. Plastik on mitmes mõttes neile nagu õnnistus- material, mis ei lähe niiskusega hukka ning kestab kaua-kaua. Samas ka asja katki minnes kestab see plastik ikka edasi ja edasi…ning teda polegi kuskile panna enam, sest tavaline prügikäitlusviis, visata merre, pole enam ju lahendus.
Muidu ju ilus rand
...aga mitte päriseltKunadele meeldivad asjad, mis on uued ja kaasaegsed- ka värvilised plastiknõud võivad neis vaimustust tekitada. Samuti igasugused trükipildid- ma ei tea kus, aga kuskil toodetakse näiteks mola-trükipilte. Ma polegi kindel, kas neid asendatakse moladega töö kokkuhoiu mõttes või siis pigem innovatiivse välimuse tõttu. Igasugustel naiivsetel mustritel on ka kuna naiste seas edu- näiteks mõmmipildiline kangas oli üsna laialt kasutusel. Nägime ka molat, mis oli õmmeldud ümber mõmmi-trükipildi. Eurooplane näeb selles traditsioonilise käsitöö hävimist, ent kunadele tundub trükimuster pigem äge ja uudne.
Balbino pere on 12 aastat Panama Citys elanud ning neile oli see ilmselt suur samm kodukülla tagasi kolida. Varem töötas Balbino Panama riigiraamatukogus ning nüüd siis tillukeses külakooli raamatukogus, kus töötamine seisneb rohkem raamatukogu ukse lahti- ja kinnitegemises. Avilatel on ka telekas ja DVD-mängija, mis töötavad akudega. Ühel õhtul korraldati ka filmiõhtu, kus pimedas tares tihedalt kokkupakituna jälgis “High School Musicali” vähemalt 25 silmapaari. Ma ei tea palju kunad just sellest filmist aru said, arvestades seda, et kogu kultuuriline taust on juba nii erinev ning enamik vaatajatest olid väga niru hispaania keele oskusega ka lisaks kõigele.
Balbino pere on 12 aastat Panama Citys elanud ning neile oli see ilmselt suur samm kodukülla tagasi kolida. Varem töötas Balbino Panama riigiraamatukogus ning nüüd siis tillukeses külakooli raamatukogus, kus töötamine seisneb rohkem raamatukogu ukse lahti- ja kinnitegemises. Avilatel on ka telekas ja DVD-mängija, mis töötavad akudega. Ühel õhtul korraldati ka filmiõhtu, kus pimedas tares tihedalt kokkupakituna jälgis “High School Musicali” vähemalt 25 silmapaari. Ma ei tea palju kunad just sellest filmist aru said, arvestades seda, et kogu kultuuriline taust on juba nii erinev ning enamik vaatajatest olid väga niru hispaania keele oskusega ka lisaks kõigele.
Müstiline koristusaktsioon koolimaja õuel
Chichategu (banaanist)Globaliseerumine saab minu jaoks uued dimensioonid kui vaadata muldpõrandaga tares koos kuna indiaanlastega “High School Musicali”. Nokia telefon on olemas nii mõnelgi, mis siis, et levi veel ei ole, ent loodetakse väga, et varsti uus mobiilimast ehitatakse. Kui vanasti oli kunade elukorraldus üsnagi kommunistlik selles mõttes, et oma kalasaak ning muud toiduained jagati lahkelt sugulaste ja naabritega, siis nüüd tehakse seda märksa harvemini. Kui kala müüa, saab selle eest raha ning raha eest saab osta näiteks limonaadi koolimaja kõrvalt kioskist või siis asju mööduvatelt laevadelt. Ka kunade valuutale- kookosekoortele- eelistatakse Tubualal kasutada pigem dollareid. Paljud noored, kes saavad stipendiumi, et õppida kas Panamas või Kolumbias või hoopis välismaal, ei tule enam kunagi tagasi. Nad leiavad kohaliku mehe/naise ning eelistavad rajada oma kodu modernsesse maailma. Ka saarel ei kanna paljud nooremad naised enam traditsioonilisi rõivaid. Selge on see, et muutuvas maailmas ei jää ka kunade elukorraldus päris samaks.
Viimasel hommikul tegin ka mõned pildid Avilate perekonnast (pesunööri taustal- nende valik), et need siis hiljem Eestis paberile teha lasta ja neile saata. Digikaamera oli kunade, eriti laste seas väga popp- kõik tahtsid iseennast tillukeselt ekraanilt näha. Seda, et keegi pildi tegemise eest raha nuiaks, ei olnud. Ilmselt need 2-3 välismaalast, kes saarel aasta jooksul peatuvad, pole neile seda mõtet pähe pannud. Ära sõita oli tegelikult üsna kurb, kuigi elu mugavustega on siiski kahtlemata meeldiv. Ma ei kujutaks ette elu ilma WC-ta ning dušš on ka päris tore asi. Samas olid need kaks päeva saarel igaljuhul minu praeguse Ladina-Ameerikas veedetud aja ühed eriliseimad.
Viimasel hommikul tegin ka mõned pildid Avilate perekonnast (pesunööri taustal- nende valik), et need siis hiljem Eestis paberile teha lasta ja neile saata. Digikaamera oli kunade, eriti laste seas väga popp- kõik tahtsid iseennast tillukeselt ekraanilt näha. Seda, et keegi pildi tegemise eest raha nuiaks, ei olnud. Ilmselt need 2-3 välismaalast, kes saarel aasta jooksul peatuvad, pole neile seda mõtet pähe pannud. Ära sõita oli tegelikult üsna kurb, kuigi elu mugavustega on siiski kahtlemata meeldiv. Ma ei kujutaks ette elu ilma WC-ta ning dušš on ka päris tore asi. Samas olid need kaks päeva saarel igaljuhul minu praeguse Ladina-Ameerikas veedetud aja ühed eriliseimad.
Balbino pere sugulased
Perepilt pesunööri taustal- pildil Balbino, tema abikaasa Altagracia, nende kasutütar (koolivormis) ja kaks sugulast naabertarest
Lahkumine saarelt
No comments:
Post a Comment