Capu
Lennukile vastu
...tuli
...ja lähebkiTubualált viis meid tee tagasi lennujaamasaarele, kust saime mingite veits kummaliste neegrite paadile. Ma kahtlustasin, et tegu on mingite narkoärikatega kuna nende paat oli päris tuus. Vajadus valgetele naistele muljet avaladada lõppes sellega, et isegi minul oli päris hirm. Tavaliselt ma naudin ka päris rajusid paadisõite, ent seekord olin Puerto Obaldíasse jõudes pärast lendamist mõõdukalt suurtel lainetel, rannikust kaugel, näost üsnagi valge. Panama migratsiooniametnik oli kuskile kadunud ning seetõttu tuli meil jällegi Puerto Obaldías aega parajaks teha. Kohalikele omase passimisega harjub lõpuks ära ka. Tänu sõber piirivalvurile pääsesime sel korral ka asjade läbiotsimisest. Üldse on sellistes kõrvalistes maanurkades piiriületamine tore- kõik ametnikud on pigem sõbralikud ja rahulikud. Kolumbias Capurganás sain uue templi ilma probleemideta niiet kogu Panamaskäigu võis igati õnnestunuks lugeda.
Capurganásse jäime üheks päevaks ja kaheks ööks. Ega seal palju teha ei ole peale puhkamise ja niisama tsillimise. Tegu on eelkõige siseturismi sihtkohaga ning enamik külastajaid on Medellini kandist. Bogotá inimestele on Capurganá võrdlemisi tundmatu paik. Võtsime ette ka käigu koskede juurde, millel nimeks El Cielo ehk siis taevas. Sinna me läksime koos ühe kohaliku tüdruku Lilianiga, kes kogus raha mobiiltelefoni ostmiseks. Ta oli 13 ning rääkis, et on juba ammu unistanud telefonist kuna kõigil ta sõbrannadel juba on. Liliani meelest on Nokia telefonid kõige paremad ning just ühest sellisest, kõige lihtsamast, ilma lisafunktsioonideta, ta unistaski. Koskede juures oli mõnus värske jahe vesi ning sai ujuda. Ülejäänud aja me passisime niisama, lonkisime mööda küla ringi ja olime rannas. Puhkus!
Lilian
Paljutõotava nimega diskoteek: hull pohmakas
Parim nurk Ameerikas
No comments:
Post a Comment