Medellinist sõitsime tagasi Bogotásse ning tõttöelda olin ma seda juba igatsenud. Veetsime Linni korteris üsna mitmed mugavad päevad, kuigi jah, see külm öösiti, mis mul varasemast hästi meeles oli, oli veelgi õudsam kui muidu. Imelik oli tagasi minna, sest kõik hüvastijätud olid juba pea kuu aega tagasi tehtud ning ametlikult olin ma juba sellest linnast lahkunud. Samas oli tore veel viimast korda teha mitmeid asju ning vaatamisväärsustega tutvusime ka üsna korralikult. Ilmad olid ilusad päikeselised, kuigi jahedavõitu, ent äärmiselt sobilikud igasuguseks turistitamiseks: käisime Montserratel ning seekord päikeseloojangu ajal, samuti külastasime Torre Colpatria vaatetorni, kullamuuseumi, Botero muuseumi, veel ühte muuseumi, Usaquéni pühapäeval, põhja-Bogotád ning Zipaquirá soolakatedraali. Viimase külastus oli veits tülikas, kuna oli vaba esmaspäev ning sissepääsujärjekorrad olid päris pikad. Kellel on rohkem huvi soolakatedraali vastu, võite vaadata pilte Arvo blogist.
Neid inimesi seal bussides ma ei kadesta...
Tüüpiline Bogota-haha
Zipaquira
Palmid Zipaquiras
Samuti käisime Chías külas Evel ja tema perekonnal ning Miguelitol, kes nüüd ennast seal sisse on seadnud. Jänese elu on nagu jänese elu ikka- inimese meelest suuremalt jaolt veits mõttetu, samas Eve lastele paistis jänksist rõõmu olema. Naljakas on vahest mõelda saatusele ja sellele kuidas inimesed täiesti lambist kuskil väga kaugel maailmanurgas võivad ootamatult paljude eestlastega kokku juhtuda. Näiteks lapsed Mesitases, kes on ühe keskmise kolumblase kohta ikka rekordarvul eestlastega kohtunud viimase poolaasta jooksul. Või siis vabatahtlikud, noh, näiteks Johannes, kes Saksamaal elades ei tundnud ühtegi eestlast. Tasub ainult Kolumbiasse tulla ja siis saad nendega järjest tuttavaks- üks napakam kui teine :D Ja ühe väikese jänesepoja saatusest ei maksa siis rääkidagi- sind müüakse San Andresitos, kus su omanikuks saab mingi imelik eestlane ning hiljem leiad uue kodu ikka sealsamas Kolumbias ja jälle kuuled muudkui eesti keelt seal.
Viimasel päeval paistis päike ja oli õige palav, ebatüüpiline Bogotá kohta. Saime lõuna ajal kokku Kareniga ning ühe uue tüdrukuga, kes töötab kaubanduskojas (ta isa on Egili sõber) ja läksime loomulikult bandeja paisat sööma. Ja nii see tulebki- lõpp. Ja lähedki ära ja ongi kõik.
Viimane lõunasöömaaeg
Mul tegelikult ei olegi kurb meel- kokkuvõtteks oli nii tore, et milleks siis ikka kurvastada? Ja hea on tõdeda, et vahest lähevad asjad ka nii nagu plaanitud- tulin Bogotásse selle mõttega, et oleks hästi lõbus ja et oleks pidu ja et oleks toredaid inimesi ja noh, seda ma sain- rohkemgi kui ma ette kujutasin. Palju reise, väljasõite, lõbusaid ettevõtmisi, pidusid ja naermist, elades selles vastikult külma kliimaga linnas. Ja noh, tööd sai ju siiski ka tehtud…haha :D
Kuna ma ei istunud aga mitte lennukisse, vaid bussi, siis võib seda pigem ühe ajastu lõpuks pidada. Seiklus jätkub veel…haha! Kuna järgnevad 2,5 kuud on siiski pigem Kolumbia järelreis kui midagi muud ja täiesti uut, jätkan oma tegevuste kirjeldamist selles, nüüdseks juba eksliku nimega blogis.
Ja kui midagi öelda Bogotále lahkumise puhul, siis just seda:
Hay me gusta, me gusta, me gusta, me gusta, me gusta, me gusta
Andar contigo
Salir contigo, vivir contigo
Dormir contigo, soñar contigo
Y me gusta, me gusta, me gusta, me gusta
Llevarte a la disco y bailar contigo
No comments:
Post a Comment