Limeña

Eelmise nädala kolmapäeval sõitis mu emme koju ja ma jäin üksi Limasse. Esialgu oli mul plaan ühe oma endise koolikaaslase Jenny pool peatuga aga kuna ta perekond oli vahepeal Itaaliasse kolinud ning ta ise elas poes, mida ta isa varem pidas, siis oli seal õige kitsas. Üks puuduv majasein ning tõsiasi, et tal polnud ei dušši ega ühtegi kraanikaussi aitas mul meelt muuta ning hostelisse ümber kolida. Loomulikult leidsin sobiva paiga San Borjas oma kunagise elupaiga lähedal. Päris tore oli sedasi olla- ilma suuremate kohustusteta, magada kaua ning lihtsalt puhata. Olin uskumatult väsinud ning esimestel päevadel peale magamise suurt midagi ei teinudki. Lima on ikka Lima, pean tõdema. Ühtteist on siiski muutunud ka ning seda õnneks heas suunas- näiteks combid ei peatu enam päris kus juhtub ja nii mõneski kohas on näha heakorrastuse märke.

Peruus on täielik heaoluaeg saabunud- eestlastlele ilmselt kahjuks vägagi tuttav kinnisvarabuum on Limas täies õies. Näieks minu kodu kaubanduskeskus centro comercial Primavera, mis vanasti tundus pigem veidi marginaalne kuidagi ja tühjavõitu, on nüüd kogu aeg inimesi tuubil täis. Kinojärjekorrad ulatuvad tänavale ning inimesed muudkui ostavad ja ostavad, laenavad ja ostavad veel. Maksavad totakalt kõrgeid hindu asjade eest, mida kuskilt vähem ilusamast kohast saab ikka veel poole kui mitte veel odavamalt ning raiskavad raha igasugustele tobedustele. Vähemalt mina käisin vähem poes õnneks kuna ei viitsinud kogu aeg tõugelda ega järjekorras seista. Samuti tundsin end tõelise rotina kui ükskord Burger Kingi letist ainult masinajäätise söandasin osta ühe korraliku hüpersupermegaburgereine ja XXXL-suuruses joogi asemel.

Samas on ka vana hea Lima täiesti alles- ning olen igasugu hõrgutisi siin söönud- arroz con leche y mazamorra morada ja picaronid ning loomulikult ceviche ja hawaiana-buger Fredo nimelisest kohast. Ilm on olnud Limale iseloomulikult täiesti tüüpiliselt vastik- tihke hall pilvekate ja vihmapiisad õhus. Samas Lima mulle sellegipoolest istub ja ma tunnen end siin viibides hästi. Jälle midagi ebaratsionaalset, ent see linn on mulle tõesti kuidagi südamesse läinud. Isegi see ei pahanda mind, et olen combist välja astudes ei tea kui mitmel korral pea ära löönud (Kristjan kirjeldas eriti vastikut, kuid levinud moodust kuidas ühel väljumisel pea kogunisti 2 (!) korda ära lüüa…hehehe). Ning nähtamatud autod on ka endiselt veel täitsa olemas, ma ei tea, kas neid veel mõnes teises linnas ka on, aga Limas on nad täitsa tavalised. Ootad tükk aega tee ääres, et ükskord ometigi saaks üle minna ja siis lõpuks pole ühtegi autot. Aga tegelikult sa ainult arvad seda, sest sa ei näe ühtegi. Nähtamatu auto alla võid sa ikkagi jääda ja nad on sama ohtlikud, kui need, mida näha võime. Olin nende olemasolu täitsa unustanud, ent kui ühel päeval kino juures üle Angamose läksin, olid nad jälle platsis. Ja ma üldsegi ei muretse, mis mulje see jutt siin jätab, uskuge seda siis või mitte ;)

Käisin külas ka Kristjanil, kus nägin tema tütart Ivanka Triinut, kes oli eriti armas ja väga väike- 15 päevane alles. Tal saab kindlasti üsna omamoodi lapsepõlv olema siin Limas ning lootetavasti hakkab ta siis eesti keelt ka ikka rääkima. Seda siis toredatest inimestest. Ma ei saa öelda, et ma oleks mingitpidi üldsegi üllatunud, ent jah, peruulased pole vahepealse 3 aastaga sugugi usaldusväärsemaks või punktuaalsemaks muutunud J Neil on endiselt komme rääkida palju, teha palju plaane ja lubada palju ning siis vahepeal hoopis maa alla vajuda. See on asi Peruu juures, mida ma kohe mitte ei igatsenud, ent sellest hoolimata olen selle nädala jooksul mitmel korral müstiliselt kaua erinevates kohtades oodata ning ühel korral ei ilmutudki üldse välja. Selline suhtlemine inimestega kui ise oled üksi, on ikka üsna tüütu. Jah, on mingeid kultuurilisi või siis rahvuste vahelisi erinevusi, millega on raske kui mitte võimatu ära harjuda.

Nüüd aga olen piisavalt siin endises kodulinnas passinud ning ongi jälle aeg teele asuda. Seda teen juba homme- eks ma siis üritan ikka endast aegajalt märku anda!