Paisamaa

"La muerte de Pablo Escobar" Fernando Botero

Nüüd on päris suur paus olnud minu blogimises- reisimine on oma aja võtnud ja võrdlemisi halvad internetiühendused erinevates Kolumbia, Ecuadori ja Peruu paikades ka. Vabandan, vabandan, vabandan! Ja jätkan sealt, kus pooleli jäin, ehk siis juuni lõpus Antioquiast.

Capurganást võtsime suuna Turbosse ja sealt juba bussiga linna nimega Santa Fe de Antioquia. Tee oli harukordselt halb ning tundus veidi ohtlikki, kuna varinguid oli ikka päris palju. Kohale jõudes oli õhk teine- soe küll aga mitte enam selline Kariibi niiskepalav ja lämmatav. Santa Fe on Antioquia maakonna kõige vanem linn ning üsna hästi säilinud. Tegu on ka Medellini elanike populaarse nädalavahetusekohaga ning seetõttu on hotelle-restorane-baare-klubisid seal üsna palju. Ja see on on tõelisemast tõelisem paisamaa oma täies hiilguses. Mulle meeldivad paisad. Nad hakkasid mulle meeldima siis kui neist esimest korda kuulsin. Nad on Antioquia maakonna elanikud ning Kolumbias üsnagi tuntud oma edukuse, töökuse ja ettevõtlikkuse tõttu. Neile heidetakse tihti ette liigset oma kodukandis kinniolemist ning oma eelistamist. Paisade keel on hämmastav- see kõlab eriti naljakalt ja armsalt, kuigi jah, sellist maakahispaaniakeelt pole ammu kuulnud. Ega ma kõigist inimestest seal küll aru ei saanud. Nad susistavad ning iga lause lõppeb sõnaga “pues” (pueššh). Ja paisade toit on ka legendaarne- selline eriti rammus ja suurtes kogustes, ent väga hea. Kuulsat bandeja paisat ma juba mainisin ning Santa Fe toit oli igati sellevääriline. Pärast Kariibi mere banaani ja riisi söömist olid munad peekoniga ja kuum šokolaad hommikusöögiks päris üllatavad.

Santa Fe de Antioquia
Majanumbrid Santa Fes

Üks chiva

Head süüa...

Santa Fest läksime edasi Medellini. Mõnikord oleks nagu kuskil keegi, kes täidaks su soove. Kui Santa Fe bussijaama jõudsime, nägin seal seismas ühte chivat kogu oma värvilises hiilguses ning mõtlesin, et kahju küll, ei saagi Kolumbias kordagi tavatranspordina kasutatava chivaga sõita. Umbes viis minutit hiljem istusin sellessamas chivas, et sõita Medellini. Tegu oli küll ilmselt mingi bussimeeste haltuuraga, kuna tavaliselt chivad Medellini ei sõida, ent mina olin rõõmus. Seegi soov täitus ning sel korral möödus kogu puust bussi elamus ilma kakluseta.

Medellin muidugi võttis meid vastu paduvihmas ning taksojuht jõudis juba lahkelt teatada, et sajab praegusel ajal absoluutselt iga päev. Selles oli tal kahjuks muidugi õigus. Vaatasime siiski üle Antioquia muuseumi, selle esise platsi Botero kujudega, sõitsime üsna mitmesse kohta metrooga (mis küll sõidab maa peal aga on muidu igati ponks), külastasime ühte surnuaeda, kohalikku baaride rajooni zona rosat ning sõitsime metroosüsteemi kuuluva köisraudtee metrocablega üles mäe otsa ja alla tagasi. Viimane on ehitatud selleks, et mäe külgedele ehitatud slummide elanikel ka transport oleks. Meiega ühes vagunis olid ka ühed kolumbia turistid (metrocable on üks põhilisi Medellini turistiatraktsioone hoolimata oma praktilisest eesmärgist) ning üks tädi, kes oli sealsamas mäeküljel juba 42 aastat elanud. Tema jutu järgi on elu seal ikka märkimisväärselt paranenud. Kui ta laps oli, siis olid nad nii vaesed, et neil oli nelja pere peale ainult üks pott, kus süüa keeta. Nüüd on aga paljudel elanikel töökohad, võimalus külastada üsnagi uhket raamatukogu ning ligipääs metrocablele.

Muusikud vihmases Medellinis
Botero kujud Museo de Antioquia ees

Vihane ja vesine jõgi linna sees

Metrocable

Kuulsad paisad on näiteks Kolumbia praegune president Alvaro Uribe, kunstnik Fernando Botero ning ka Pablo Escobar. Medellin oli veel üsna mõnda aega tagasi kõige halva keskkoht tänu narkokaubandusele ning laialdasele terroritegevusele. Autopommid ja mõrvad olid sagedased ning linna peeti kogunisti ohtlikeimaks maailmas. Medellin nagu Bogotági on läbi teinud suuri muutusi ning tänapäeval on ta pigem modernne ja turvaline.

Medellin oli küll igati kena ja viisakas linn, kuid Bogotá on minumeelest siiski palju elegantsem ning suurlinnalikum. Paisad on muhedad, ent neil pole suurem asi maitse- inimesed käisid võrreldes Bogotá elanikega üsnagi halvasti riides ning oma rahakuse näitamine riietuses pole ilmselt patt. Iluoperatsioon on ka miski, mida varjama ei pea. Rammus toit on siiski paisadesse omad jäljed jätnud ning pakse inimesi oli tänavatel päris palju. Siiski, kui ma oleks sündinud kolumblasena, siis hoolimata sellest, et paisad on mulle ääretult sümpaatsed ning et ma neid nende muheduse tõttu veidi imetlen, oleks ma ilmselt pärit Bogotást. Igav või mitte, aga mulle torkas pähe, et “Bogotá õhk teeb vabaks” ja tõepoolest, isegi 2,5 miljoni elanikuga Medellinís ei tundunud maailm sama lähedal olema kui mägises ja Eestit meenutava õhuga pealinnas. Võibolla siis kui ma kolumblane oleks, läheks ma siis ka põlvist nõrgaks nagu Karen kui mõni paisa noormees minuga rääkima juhtuks…haha! (ilmselt minu paisalembus on osaliselt tulnud Karenilt, kelle näoilme oli täiesti sõnulseletamatu kui mõni paisa meile kontorisse helistama juhtus). Kuna ma siiski olen eestlane, mitte paisa või rola (Bogotá elanikke kutsutakse nii- rolod ja rolad), siis ma siiski mingeid põlveprobleeme paisadega rääkides ei täheldanud :D (muigama ajavad nad mind küll).

Surnuaias

Kellegi paisa dramaatiline haud

Museo el Castillo

Kummalise värvivalikuga lillekompositsioon lillefestivali avamispeo tarvis