Armastus ja teised deemonid: Ilus, ent kuidagi morbiidne Huaraz

Üks koht, mis mul Peruus veel külastamata oli, oli Limast põhjapoole Andides Ancashi maakonnas asuv Huaraz ja selle ümbrus. Mainitud linn asub kahe mäeaheliku- Cordillera Blanca ja Cordillera Negra vahel orus ning pakub hulgaliselt võimalusi matkajatele, mägironijatele ja niisama ringivahtijatele. Huaraz kui linn pole iseenesest kuigi lummav koht, kui ehk sinitaevas ja eemalt paistvad lumised mäetipud välja arvata. Koloniaalmaju pole säilinud, kuna linna on mitmel korral hävitanud maavärinad ja laviinid- 20.sajandil koguni kolmel korral. Eriti hirmsate tagajärgedega oli maavärin 1970.ndal aastal kui pooled Huarazi elanikud hukkusid ning püsti jäi vaevalt 10% majadest. Veelgi halvemini läks aga lähedalasuval Yungay külal- kõrvalasuvalt Huascaráni mäelt (mis on muideks Peruu kõrgeim) vallandus laviin, mis mattis kogu küla koos 18 000-20 000 elanikuga 3-4 meetri kõrguse mudakihi alla. Ainult 90 inimest pääses eluga. Tänapäeval on Yungay uuesti ehitatud, ent veidi eemale, vana küla koha peal on mälestusala, kus kasvavad lilled ning on iseenesest üks väga suur surnuaed.

Yungay surnuaias, taustal pilvedes Huascarán

Cordillera Negra

Roosid Yungays

Anchash Express pärast laviini

Käisime ka Huarazi lähedal asuva mägijärve Llanganuco juures, mis oli üsna kena. Maastikud on Ancashis kaunid, ent samad jätsid sealsed mäed mulle veits ahistava mulje. Mul jäi ka mulje, et sealsed inimesed pole kuigi helged- sellist andide kultuuri ja pulbitsevat elu nagu Ayacucho kandis, ei olnud. Paneb mõtlema kui vähe on väärt inimese elu- surra võid sa ükskõik millal ning ka sinu küla võib ühel päeval kogu täiega maamunalt kaduda. Ilmselt õhkkond ja Yungay külastamine panid meilgi emaga igasugused morbiidsed mõtted peas liikuma. Arutasime ühel õhtul pikalt igasuguseid õnnetusi ja katastroofe- vulkaanipursetest tehniliste vigadeni lennukites.

Llanganuco

Ühel päeval otsustasime sõita Chavíni nimelisesse külla, et seal ringi vaadata ning ka varemeid külastada. Kuna olen läbinud ülikoolis kursuse peruu muistsete kultuuride teemal, tahtsin Chavínis käia- minumeelest oli chavini kultus üldse üks olulisemaid nähtuseid hispaanlasteelses Peruus. Varemed pole iseenesest midagi erilist- maa-alused käigud ja tunnelid on huvitavad küll, ent selleks, et ülejäänust sotti saada, on vaja kas maksta giidile, keda kuulata või omada eelnevat raamatutarkust nagu mina. Chavin oli pigem usuline liikumine kui impeerium- ta ühendas inimesi väga laial alal ilma sõjalise jõuta. Preestrid tarbisid san pedro kaktust oma tseremooniatel- tunnis chavini kohta kuulsin ma sellest üldse esimest korda. Hmm, praegu on tore meenutada neid tunde- minu noor arheoloogist õpetaja oli üsnagi põnev isiksus ning oli üsnagi julgete vaadetega: näiteks seadis ta kahtluse alla inkade vaenlaste chankade olemasolu ning muutis küsitavaks inkade absoluutse tähtsuse (mis on peruus täielik pühadeteotus iseenesest).

Sõit Chavini oli elamus omaette. Kuna sõitsime laupäeval ja pühapäev on suur turupäev linnas nimega Huari, mis on Chavinist veel kaks tundi edasi, oli buss tuubil täis turukauplejaid, kes Huarazist igasugu kraami kaasa viisid. Igaühel oli kaasas suur hulk kaste, kotte, pampe, reste, pakikesi ja muud pagasit. Buss jäi väljumisega 1,5 tundi hiljaks lihtsalt aeganõudvate laadimistööde tõttu. Katusele vinnati lisaks kanakastidele, võrkudele merisigadega, õunarestidele, kartulikottidele, vetsupaberikuhjadele ka näiteks üks tore rauast gaasipliit ning kaheinimesevoodi. Ka bussialused pagasiruumid olid pilgeni täis ning seda otseloomulikult ka reisijatesalong (üsna raske oli vahekäigus astuda ilma et kellegi munaresti ei astuks kogemata). Igaljuhul bussijuht näis üsna murelik olema ning käskis kõigil turvavööd kinni panna kuna reisime “ekstraraske pagasiga”. Kohalikud seda muidugi ei teinud, kuna neil oli üsna suva ning kõik turvavööd bussis olid nagunii katki. Ma pean tunnistama, et olin päris hirmul, eriti pärast kõiki neid morbiidseid jutte ja mõtteid ning Arvo kirja tema bussiõnnetusest Venetsueelas. “Peruus Ancashi maakonnas kukkus turupäevale suunduv pilgeni täislaaditud buss kuristikku”- üsna tüüpiline pealkiri. “Pardal kaks eesti kodanikku”- vähemalt sedasi surres ületaks kindlasti uudistekünnise…juhuu…

Igaljuhul hakkasime Huarazist Chavini poole veerema ning buss õõtsus igas kurvis üsna kurjakuulutavalt. Maanteepolitsei pidas meid kinni, ent peale ilmselget altkäemaksu andmist jätkasime sama rõõmsalt teekonda, mis iseenesest oli väga ilus- teravaid lumiseid mäetippe ilmus üha rohkem ja rohkem nähtavale. Olin ikkagi päris hirmul ja iga kurv kuristiku serval pani mind kirikus küünla süütamisele või siis väga kange alkoholi tarbimisele mõtlema (lõpuks ei teinud me siiski kumbagi- Chavini kirik oli renoveerimistööde tõttu suletud ning olgugi et laupäeva õhtu, ühtegi baari ka polnud lahti). Kohalikel oli suva, nad ainult torisesid, et miks me kiiremini ei võiks sõita, niigi olime jube hilja välja läinud. Neile see ilmselt polnud muidugi esimene kord sellise laadungiga sõita. Selline segu ahnusest ja lollusest peruulikus pohhuismikastmes.

Sõit läks veelgi huvitavamaks kui möödusime ühest autoavariist- 180 kraadises kurvis oli ümber läinud üks veokas kogu kraamiga: juurviljad olid mööda teed pilla-palla laiali ning auto kastis reisinud lapsed-naised passisid õnnetute nägudega kõrval. Juhti ja ta kaasreisijat ilmselt enam elavate kirjas ei olnud- auto esiklaasi oli purustanud ning kabiini sisenenud hiiglaslik kivirahn. Alles sellepeale läksid reisijad bussis ka ähmi täis- kõik näisid surnud meest teadvat, kelle naaber ta siis oli ja kelle kõrval ta turul müümas käis. Nüüd tuli kõigil äkitselt meelde see, et meie buss on ebanormaalselt täis laaditud ja hakati liigse raskuse üle ohkima. Oma kraami poleks aga keegi ilmselt sealsamas maha laadima nõus olnud. Enam polnud kellelgi kiire, manitseti bussijuhti ikka aeglasemalt sõitma, kuigi ta oli seda nagunii juba terve tee teinud.

Kohale me aga jõudsime ning Chavin oli täiesti üle keskmise meeldiv koht. Naljakas väike metsikut läänt meenutav mägiküla, kus kõik varjamatu huviga välismaalasi vahivad ning kõik justkui üks mees Marleny Salvatierrat kuulavad. Üllatavalt hea oli ka sealne jaapanlaste ehitatud muuseum (chavini kultuuri ja selle jäänuste kohta) ning isegi sealne Tello obelisk, mida ise veel 2 aastat tagasi Limas nägin, oli päris, nagu hiljem kuulsin. Kui teravaid elamusi bussis ka arvestada, oli käik Chavini igati väärt.

Huarazis sain jälle karjuda palju ja õiendada ning elus esimest korda tegin ka hotellis külma arve. Elukogemus-elukogemus ;)