Elu esimene mootorrattasõit

Minca kirik

Tagasi Santa Martas otsustasin mitte enam Tagangasse tagasi jääda, vaid end hoopis linnakeskuses sisse seada. Üksi reisides olen juba nende mõnede püevadega nii mõndagi tähele pannud. Esiteks seda, et üksik naisterahvas ei ole alati just kõige toredam olla. On asju, mida mehed saavad paremini teha. Näiteks minna üksinda mingisse baari ja lihtsalt üks õlu võtta. Või olla macho ja kuskil looduses üksi ringi mütata. Pärast Taganga piiramist ja nilbitsemist olin üsna õnnelik Luisi seltskonna üle ja muutusin kuidagi nähtamatuks temaga koos reisides. Samas üksi olles on inimesed palju abivalmimad ning huvitavaid vestlusi tuleb ka hulganisti ette. Kuigi vestluseid on siinkandis ka üsna palju mittehuvitavaid- selline latiino/maaelu värk, et kõik räägivad ühte juttu kogu aeg.

Kummaline on see, et inimesed enamasti teavad, et ma olen Kolumbias juba pikemalt viibinud. Ei tea, kuskohast see küll välja saab paista? Samuti kantakse minule üle eelarvamusi Bogotá inimeste kohta. Tagangas üritasin väita, et olen ikkagi välismaalane ja sain sellepeale ikka kuulda mingit „Bogotá- nii ja naa” juttu. Naljakas, igas riigis on eelarvamused pealinlaste suhtes. Riohachas kuulsin bussis, kuidas inimesed irvitasid, et bussipiletile kirjutatud kohtadele istutakse ainult Bogotás.

Kuna täna oli suur vajadus üksi olla, ajasin omi asju Santa Martas nind sõitsin korra mägedes asuvasse külasse nimega Minca. Ega mul mingit kindlat plaani polnudki, lihtsalt läksin jalutasin veidi ringi ja siis mööda ühte teed külast välja. Üks vanamees väitis mulle, et see tee läheb väga kaugele üles mägedesse ja nii ma siis mõtlesin, et astun veidi. Üllatus-üllatus kui ühel hetkel, mitte just väga palju hiljem ühe majani jõudsin, kust tee enam edasi ei läinudki. Tagasi minema hakates pakkus mulle üks mootorrattur küüti. See oli päris lahe, sest oma peaaegu 24 eluaasta juures polnud ma kordagi (!) mootorrattaga sõitnud. Juhuuu, esimest korda siis Kolumbias Sierra Nevadas.

Homsest ma pole enam üksi, jõuab kohale minu ema ja siis reisime Cartagenasse. Kuulmiseni!

Mingi veider uss/sajajalgne