La Heroíca

India Catalina

Pärast meeldivat õhtut Rodaderos ning ööd voodis magamist (mis oli imeline pärast võrkkiiget ja telki), asusime järgmisel hommikul teele Cartagena poole. Reisides Kolumbia rannikul, ei pääse ei üle ega ümber ühest teatud muusikastiilist- vallenatost, cumbia lõõtspilliga vennast. Vallenato pärineb linnast nimega Valledupar ning on Kolumbias äärmiselt populaarne- iseäranis Kariibi mere rannikul. Ma ise ei kuulu just vallenato kuumimate fännide hulka- 2 tundi non-stop vallenatovideosid bussisõidul Santa Martast Barranquillasse ei suutnud ka kuidagi minu arvamust muuta. Kõik lood on ühtemoodi reipad ning neil on üsna raske vahet teha. Keda huvitab, siis hetkel paistab rannikul eriti popp olema see lugu. Minu kahe esimese nädala põhiline lugu, Me Gusta on igal juhul troonilt tõugatud, see-eest on aga samalt artistilt juba uus hitt valminud. Viimase loo puhul juhiks eriti tähelepanu haaravale meloodiale loo keskkosas :P Igaljuhul juba Cartagenas olles nägin ka õudusunenägu 24 tunnisest sõidust vallenatobussis.

Need rõdud...

Cartagena puhul olid minu ootused äärmiselt kõrged- tegu on ikkagi nii paljuräägitud ja tuntud linnaga. Lisaks sellele olen ma üsna veendunud, et “Armastus koolera ajal” tegevus toimus just selles linnas ning et Fermina Daza ja doktor Urbino kolisid elama just Manga Islandile. Pettuma ma igaljuhul ei pidanud. Samas oli Cartagena minu jaoks ka suur üllatus- nii palju ja suuri slumme ning räpasust, vaesust ja viletsust polnud ma veel Kolumbias näinud. Ma ei pea sugugi silmas ajaloolise linnamüüride vahele peituvat vanalinna ega läikivate kõrghoonetega uhkeldavat Bocagrandet, vaid kõike muud, mis väljaspool neid põhilisi alasid laiutas. Elanikkond on seal valdavalt äärmiselt tumedanahaline ning aafrika orjade järeltulijad. Õhkkond ise oli aga märksa rohkem kariibilik kui Santa Martas näiteks.

Muelle de los Pegasos

Meie peatuspaigaks sai Lonely Planetis soovitatud ning raha säästvate reisijate lemmik Getsemaní- osa vanalinnast, ent mitte nii uhke ja laiutav kui see osa, mille poolest Cartagena kuulus on. Nagu kõik teised arvukad turistid, jalutasime linnas ringi, tutvusime vanalinna maagiliste rõdudega pikitud tänavatega, jõime värsket mahla, sõime kohustuslikku kookosega riisi, kõndisime mööda linnamüüri ja vaatasime alla Kariibi merele, passisime Bolivari pargis ning vaatasime kohalike noorte tantsuetteasteid, külastasime külluslikke puuviljaturge, tsillisime niisama ning läksime kaasa üldise valitseva meeleoluga. Kuigi meie hosteli ümbrus, Getsemaní, oli veidi räpane ning majad polnud sugugi nii uhked kui mujal, oli sealgi mõnus ringi jalutada. Minu lemmikuks sai igaljuhul üks pisike plats, mille ääres asuvas majas lahtiste akende all tegi üks kuuba bänd proovi. Cartagenas valitseb kahtlemata mingi omamoodi meeleolu- mõnikord on seda vaid veidi raske silmapiirini terendavate turistihordide vahelt üles leida.

Getsemaní

Õnnelik maja: seal tegi üks kuuba bänd proovi

Tüüpilised maiustused

Hoolimata niigi nappivast ajast, otsustasime ära käia ühes naljakas kohas- mudavulkaani juures nimega Lodo el Totumo. Sinna on võimalik minna nii omal käel kui organiseeritud tuuriga. Kuna meil ajaga priisata polnud ning sissepääsupileti vulkaanile oleks nagunii ostma pidanud, panime end kirja tuurile. Järgmisel hommikul polnud ma küll eriti õnnelik selle asjaolu üle, istudes õhukonditsioneeritud mikrobussis ning väga halba inglise keelt kuulates. See mudabassein ise on eriti tilluke ning julmalt ülerahvastatud ning kõik näis äärmiselt halva turistilõksuna. Sellel hetkel aga kui mudasse jõudsin, leebusin ma siiski märgatavalt. Kogu see värk on üks turistilõks, ent samas vähemalt saab oma raha eest hetkeks päris palju nalja. See auk on iseenesest peaaegu põhjatu, ent muda kannab hästi, niiet põhja vajuda pole võimalik. Nii me siis lesisime seal mudas ja irvasime ning kokkuvõttes oli see üsnagi meeldiv kogemus. Samuti pani see mind mõtlema sellele, et põrsaste elu võib ikka päris mõnus olla. Muidugi on kogu see värk hämmastvalt turistikas- mingid tüübid pakuvad inimestele massaži, teevad pilti ning aitavad sind pärast mudast puhtaks loputada ja seda kõike muidugi väikese jootraha eest. Mõtlesime Linniga veel pärast, et ilmselt üks veidramaid ameteid on päevad läbi mudaaugus tsillimine ja kümnete turistide käperdamine. Ma mõtlen siinkohal siis neid massažitüüpe seal.

Meiega samal tuuril olid ka ilmselt kõige vanemad seljakotirändurid, keda ma kohanud olen. See oli üks eriti armas vanapaar Rio de Janeirost- tädi oli 76 ja onu 82. Nad kasutasid Lonely Planetit ning peatusid odavates hostelites ning olid igati reipad ning elurõõmsad. Muidugi brasiillastele omaselt polnud nende keeleoskus peale portugali keele küll kuigi kiita. Nad olid rõõmsad, sest mina olin esimene inimene, kellega nad Kolumbias rääkida said, sest erinevalt kiiresti vuristavatest kohalikest, oli mul kannatust hispaania keelt aeglaselt ja selgelt rääkida. Ma pean küll tunnistama, et brasiillastega rääkimine võrdub minu jaoks norrakatega suhtlemisega- see on võimalik, ent midagi läheb alati nagu kaduma ka :D Tegu oli ikka eriti positiivsete inimestega ning väga elav näide sellest, et ka peale 50 aastast kooselu on ikkagi võimalik mitte teineteisest ära tüdineda ning kogunisti üheskoos midagi seikluslikku ette võtta.

Tee mudaauguni

Ja kommentaare polegi vaja... :-)

Kuigi mulle Cartagena väga meeldis, igatsesin ma tegelikult ikkagi natuke Tayrona vaikuse ning randade järele. Samas on see kangelasliku ajalooga linn siiski väärt end külastavaid turistihorde, ma oletan. Väga hästi säilinud ning mingi omamoodi tasakaaluga läikiva ja kalli ning vaese ja haisva vahel. Terve selle reisi aja tundsin, et olen sisenenud mingisse muusse riiki kui Bogotá- samas pole see riik ka Kolumbia, vaid hoopis midagi muud ja väga iseseisvat. Laupäeva hommikul ja lõuna ajal jalutasime veel veidi ringi, muuhulgas ka üle silla Manga Islandile, mis on väga erinevaid arhitektuuristiile esindav elurajoon (nagu ütleb LP)- maju oli seal tõepoolest nii uusi kui vanu. Istusime mõnda aega väikesel paadisillal ning vaatasime üle lahesopi paistvat Bocagrande siluetti kõrghoonetega. Cartagena on tegelikult üks hullus- mingi magnet nagu tõmbaks inimesi sinna ning linn muudkui kasvab ja kasvab. Meri on kahjuks tänu üle miljonile elanikule äärmiselt saastatud ning haiseb üsnagi ebameeldivalt.

Tänu sellele viimase päeva pikale jalutuskäigule õnnestus mul päikesepiste saada, mistõttu ootas mind ees ilmselt mu senise elu kõige ebameeldivam bussisõit. 18 tundi mittemagamist, pidevat janu ning kuumavat peavalu viis mind läbi pimedade metsade, lagendike ning teeäärsete külade. Seal bussis mõtlesin ma, et Kolumbia on ikka üks eriti armas maa- mõnikord on saatus ikka väga ebaõiglane. Varahommikul mägedes ärgates tervitas meid tugev kakalõhn ning järjekorde eriti ajuvaba ning vägivaldne actionfilm mingist superrambost, kes armastas porgandeid süüa. Jõudes lõpuks Bogotásse, õnnestus mul oma maja ees koos kõikide oma asjade ning jänkupuuriga kõhuli käia. Jänkupuur jäi terveks, ent seda ei saa öelda mu põlvede kohta.

Tagasi oma kodulinnas, pean ma tunnistama, et see linn on mind täielikult endasse haaranud- ning ajapuudus on endisest veelgi suurem vaenlane. Samas olen ma hakanud elama elu, mida mulle just vaja oligi- palju naermist, palju pidusid, palju tantsimist, palju väljasõite, vähe muresid ja vähe kohustusi. Ma ei tea mitmendat korda ma seda ütlen, ent Bogotá on hoopis teistsugune kui ma omale varem ette kujutasin. Siin kohtab suurlinnaelu, palju väga väga erinevaid ja omamoodi inimesi, mitmekülgsust ning pidusid, mille poolest Kolumbia kuulus on. Ring on täis- neli ja pool aastat tagasi lugesin oma elu esimesi tekste hispaania keeles, mis rääkisid ühest suurest ja mitmekesisest sõpruskonnast Bogotás: nende eludest, tööst, õpingutest, pidudest rohke rummi ja aguardientega ning ühistest ettevõtmistest ja väljasõitudest. Märkamatult olen ma ise saanud üheks tegelaseks selles loos.

PS! Miguelitol läheb ka kõik hästi ja ta on päris palju suuremaks kasvanud :D