Miguelito

Täna me sõitsime koos Linni, Arvo ja kahe saksa tüdrukuga San Andresitosse, mis on selline hiiglaslik kaubanduskoht Bogotas. Seal müüdi tõepoolest kõike, mida hing ihaldas- jalanõusid, fotokaid, telekaid, riideid, alkoholi, relvi, poiss-sõpru ja veel igasuguseid asju. Minul õnnestus (ma ei tea kuidas) mingil väga pikal meeltesegadusehetkel endale jänes muretseda. Ja ma ei tee nalja. Arvo ja need saksa tüdrukud vaatasid mind igaljuhul üsnagi imelikult ning jänesest sai palju pilte tehtud (kahjuks mu enda kaameral oli aku tühi).

Igaljuhul läksime me Linniga Carullasse, et sealt mingeid kaste küsida. Seal õnnestus mul ka omale juurviljaosakonnast üks sõber leida, kes lahkelt pakkus, et võib minu poole plastkastidest puuri kokku panema tulla. Sellega saime aga Linniga ise hakkama, niiet üsnagi omamoodi külaline jäi siiski tulemata.

Tõttöelda ma ei tea, mis mul pähe lõi- ma pole kunagi arvanud, et üks jänes võiks olla täiuslik koduloom ning mul on ka tunne, et jänesepuurihaisu peletamisest minu tillukesest korterist jääb Usaquenist ostetud lõhnaküünaldest väheks. Muidu on Miguelito väga armas ning loomulikult armastab närida kõike, mis ette juhtub (ta närib isegi unes).

Appikene, ma tegelikult ei oskagi rohkem midagi kommenteerida. Mul on nüüd oma jänes ja seda Kolumbias. Ilmselt peaksin ma õnnelik olema.