Olulisest olulisem

Minu blogipidamine on viimasel ajal kahjuks natuke allakäinud- ajapuudus kummitab mind ikka ja alati ning muidu pole ka eriti tuju olnud inimesi oma tegemistega kursis hoida olnud. Mitte, et elu oleks äkitselt nii masendavaks muutunud või nii, aga enamasti õhtul koju jõudes on kas kell juba väga hilja või olen ma ise läbi, mis läbi. Ja kui nüüd päris aus olla, siis on mu diagnoos:”liiga palju pidu ja liiga vähe tööd”.

Eelmisel pühapäeval tegime väikese väljasõidu Laguna Guatavita juurde Bogotá lähedal mägedes. Meid oli kokku 7- kaks eestlast (mina ja Arvo), kaks rootslast (Linn ja üks vabatahtlik, Emeli), kaks kolumblast (Matteo ja Aleksandr) ja üks sakslane- Johannes, kes töötab vabatahtlikuna mingis loomaaias. Loomulikult hommikul kell kaheksa kokku saades jäid hiljaks kaks inimest- võite arvata, mis rahvuse esindajad :D Õnneks kumbki neist siiski sisse ei maganud, Matteo puhul oleks see eriti halb olnud, kuna tema teadis ainsana täpselt, kuidas sinna järve juurde pääseda. See Laguna Guatavita külastus osutus äärmiselt organiseerituks ja turistikaks, vastupidiselt sellele, mis oli Lonely Planetis kirjutatud. Liikusime suurtes gruppides giidide juhatusel ning nägime järvekest üsna mitme nurga alt. Vanasti, kui sinna oli sissepääs vabam, kippusid inimesed liigselt lägastama ning samuti üritati järve veest tühjaks lasta kuna kohalikud indiaanlased, muiscad, loopisid sinna omal ajal kuldesemeid. Püha paika Laguna Guatavitat seostati palju ka eldoraado müüdiga just seetõttu. Järv nähtud, saime tagasiteel üsna palju jalutada ja maalilisi vaateid ning lehmi nautida. Ilm ja loodus meenutasid pigem Eestit ning see tekitas igati positiivse tunde.

Tagasi tööl, ei ole ma saanud just millegi üle väga kiita. Ma ei ole absoluutselt motiveeritud. Meie projektid on enamik “Kolumbia projektid” või siis kui kasutada Egili sõnu, siis on kõik asjad veidi “criolla”- palju juttu ja homseks päevaks jäetavaid suuri plaane, ent tegelikult tehakse vaid väga väike osa sellest üleüldse kunagi teoks. Muidugi siin olles tuleb sellega arvestada ning leppida, ent mõnikord ajab selline asi kassiahastuse peale. Minu tööatmosfäär on igaljuhul täiuslik- kuigi jah, kõigeks muuks peale töötamise. Kareniga saab igaljuhul nalja palju ning lollusi ka palju- uusim lemmik on Kareni leiutatud laul (koos tanstuliigutustega), mis kannab nime “No quiero trabajar, no quiero trabajar” (ma ei taha tööd teha). Me enamasti alustame lõunasöögist rääkimist kell 10 juba, klatšime, plaanime väljasõitu Villa de Leyvasse, chatime mõlemad msnis väga palju, otsime netist soome mehi (Kareni jaoks), elame tervistkahjustavat elu, räägime üksteisele huvitavaid lugusi, kiusame Egilit ning ootame, et Kareni palka tõstetaks. Asi on nimelt selles, et Kareni palk on rohkem kui kolm korda väiksem kui minu praktikastipendium ning selle raha eest ei tee isegi Kolumbias keegi normaalne inimene sellist tööd. See on nagu mingi mini-laiskusestreik. Ja ilmselt kasutu. Minu praktikakogemusele kahtlemata.

Millega me kontoris aega sisustame vol 2: Karen tuunikalapurki avamas

Tööd me siiski Kareniga ikka mingil määral teeme ka- viimaste nädalate jooksul oleme kahel korral zona francas ning legosid kätte jagamas käinud. See on ka naljakas iseenesest- meie mingi hullult tassime ja rassime ning inimesed, kellele need on, lihtsalt istuvad, joovad kohvi ja vaatavad pealt. Praegu me oleme mänguasjad lihtsalt erinevatele organisatsioonidele kätte toimetanud- hiljem aprillis teeme ka mõned üritused koos lastega. See projekt mulle siiski meeldib- erinevalt asjadest, mis ma pean koos Angelaga tegema. See naine ajab mind ikka täiesti hulluks, ma pole elusees kelleltki arusaamatumaid tööjuhiseid saanud. Ta ise on aga inimene, kellel pole iialgi stressi ning ma kujutan ette, kuidas mõtted nagu valged pehmed pilvekesed ta muidu tühjas peas muheda viisijupikese saatel laisalt javäga suvaliselt ringi sõuavad. Kui ma muidu olen pigem kurb, et mul ainult kaks kuud ongi veel siin Bogotás järgi jäänud, siis mõtlemine koosolekutele koos Angelaga aitab alati seda kurbust märkimisväärselt leevendada :D

Legokuller Karen

Kõik siin Kolumbias pole siiski lust ja lillepidu- meeleavaldajad Plaza Bolivaril

Peale selle on mu elus veel palju õlut, rummi ja baare. Uusim lemmik on kahtlemata vesipiip, mida mul ükspäev eelmisel nädalal koos Arvoga teha õnnestus. Ja siis on veel tantsutunnid, kus ma küll siiani ainult ühel korral olen käinud…hihii. Ja teater, kus me reedel Linniga käisime. See viimane oli üsna huvitav kogemus kahtlemata- nimelt ma olin juba ammu tahtnud käia mõnes Bogotá teatris ning näha, kuidas on. Väljavalituks osutus üks komöödia ühes väga väikseses teatris Chapineros (ehk siis kus mina elan)- publikut oli nii 40 inimese ringis ning näitlejaid laval kokku 5. Keelest sain ma õnneks vägagi hästi aru- hoolimata sellest, et näitlejad kohati ülehelikiirusel rääkisid. See tükk avas minu jaoks ukse kolumbia huumori maailma- ja ma pean ütlema, et see on märksa visuaalsem kui põhja-euroopa oma. On aga asju, mis on ilmselt kogu maailmas universaalsed, nagu näiteks mingisugused rollid inimsuhetes- mingil teisel lainel aga muidu samamoodi võiks ka eestlasi täiesti ette kujutada. Ma täitsa arvan igaljuhul, et teatrisse satun ma siin linnas veel.

Varsti pühin ma taaskord Bogotá tolmu jalgadelt- ma olen seda linna ja siinset elu armastama hakanud, niiet seekord polegi mul niiväga kiiret siit ära. Samas on lahe ju reisida ka- yuhuuuuu! Reedel sõidame miniskandinaaviaga väljasõidule Villa de Leyvasse- sõidavad 2 kolumblast, 3 norrakat, 4 (!) rootslast ja 1 eestlane (doh…mina). See on ka avalöök semana santale (lihavõtted), mille puhul ma üllatuslikult sain teada, et kaubanduskojas on terve nädal vaba. Tegelikult see nõudis siiski kerge surve avaldamist Egilile, kes on meie boss- kolumbia naised on kohati üsnagi kangekaelsed ja manipuleerivad- Nata jonnis ning teatas traagiliselt, et peab siis loobuma oma plaanidest koos perega, Angela teatas silmakirjalikult ja alandlikult, et “kui sa väga tahad, siis me tuleme nädala alguses tööle” (yeah right nagu ta seda elusees teeks), Karen teatas konkreetselt, et tema välja ei ilmu ja mina kui üks tüüpiline eestlane lihtsalt irvasin selle kõige peale. Igaljuhul pühapäeva öösel sõidan ma Calisse, kus ma saan kokku Arvo ja osade teiste vabatahtlikega. Plaan on nädal sealkandis veeta ning ka pilk Kolumbia Vaikse ookeani rannikule peale heita.