Yks muhe Arvo tehtud pilt Carinast Kareni elutoasKõigepealt pean ma jälle vabandust paluma oma blogi halva ülalpidamise eest. Ma ei saa öelda, et see mind ennast häirinud ei oleks, ent elus tuleb teha valikuid ning ma olen viimasel ajal kirjutamisele häid alternatiive leidnud. Aga veel sel nädalal panen ühtteist kirja ka Villa de Leyva ja Cali ning Vaikse ookeani ranniku kohta!
Kaks nädalat ja kaks päeva tagasi jõudis Bogotásse Eesti maailmarändur Carina, kes on häälega liikudes teel olnud juba 1 aasta ja 8 kuud. Esialgu peatus ta Arvo juures, ent siis kui oli aeg reisile minna, kolis ta ümber minu korterisse, mis oli eriti hea kuna Miguelitol oli vaja kedagi, kes tema eest hoolt kannaks. Lõpuks kukkus asi muidugi välja nii, et ka minul ilmselt oli vaja kedagi, kes minu eest veidikene hoolt kannaks (koristaks ja süüa teeks ning rõõmsalt teataks “ja menüüs on:…”) ning kuna Carinal oli Bogotás veel tegemist, jäi ta siia ka sel nädalal.
Igaljuhul on tegemist ühe äärmiselt põneva isikuga ning ma ei hakka küll Carina maagilise realismina kõlavaid tõsielul põhinevaid jutustusi siin ümber rääkima, ent võin vaid mainida, et sellised lood on nii haaravad kui ka mõtlemapanevad. Lisaks sellele on tal õnnestunud Bogotás lausa imepärastesse sündmuste käikudesse sattuda, mis sisaldab muuhulgas ka näiteks Kolumbia televisioonis esinemist (kui mainida vaid ühte osakest sellest kõigest). Samuti on Carina tutvunud ka Kareniga, Egiliga, suurema osaga miniskandinaaviast, loomulikult kõigi kohalike ning siin peatuvate eestlastega ning veel paljude muude tegelastega. See nädal on vahva olnud, sest Carina on kokanud nii mulle, Karenile kui ka Arvole- lõunapausid on kontorist koju kolinud ning õhtud on sisustatud lisaks heale söögile ka põnevate vestluste, ööülikooli ning psühholoogiliste testidega.
Eile veetsime äärmiselt meeldiva õhtupooliku Arvo juures (hoolimata tõsiasjast, et viimasel oli palavik) ning pärastpoole hakkasime Carinaga koos lihtsalt astuma. Esialgu oli mõte vaadata, et kas äkki on veel busse ning tõdedes, et viimaseid enam ei ole, lihtsalt astuma hakata ning kõndida seni kuni viitsime ja siis takso võtta. Märkamatult läks tee aga aina edasi ning pärast mingit määratlemata aega jõudsimegi minu koju- öösel ja täiesti jala! See tähistas minu jaoks ka ammuse unistuse täitumist- jalutada öösel Bogotás. Öine linn poeb sulle justkui lähemale- läheb veidike südamesse ning mõnikord ütleb sulle seda, mida tal öelda on- hästi vaikselt, päeval läheb see sõnum tihti autode mürasse ja inimeste jutuvadasse kaduma ning lihtsalt ei kuulegi. Mitte üksi, ent koos vestluskaaslasega märkamatult terve tee sama sammu käies, hoolimata sellest, et enamasti üks liiga aeglaselt ja teine liiga kiiresti käib, pole öises linnas ka midagi hirmutavat. Erinevalt minu ettekujutusest, mis põhineb Limal, polnudki tänavail argisagimist südaöötunnini, kiirustavaid inimesi, tänavamüüjaid, tuubil täis busse ega ummikus taksosid. Oli vaikus- kaheksa miljonit inimest olid tõmbunud oma kodudesse ja magasid. Teed olid tühjad ning peale üksikute purjus inimeste ning kodutute, grupi teetööliste ja ühe hulkuva hundivälimusega koera ei kohanud me kedagi.
Kui sa tahad, et üks linn sulle südamesse läheks, tuleb seal öösel jalutada, sest siis on võimalik näha tema tõelist palet. Võibolla nüüd lõpetan ma ka Bogotá Limaga võrdlemise- kui linn oleks inimene, poleks need kaks kindlasti kohe ühest perest- pealtnäha veidi sarnased ehk küll, ent tegelikult oma olemuselt täiesti erinevad. Lima on nagu üks võrdlemisi noor, olemuselt tahumatu, alati mitte just kõige kenam inimene, keda taluma ja tundma õppides võib teda sügavalt armastama hakata. Temaga koos olles tuleb üle elada palju raskeid päevi, ent need on täidetud põnevusega ning need tõeliselt head hetked jäävad veel kauaks südamesse.
Bogotá on seevastu aga keegi, kes pakub meeldivaid üllatusi teie kohtumise esimesest päevast alates- ta on inimene, kelle keskmine nimi on flirt ning juba pärast pealiskaudset tutvumist hakkate teineteisele meeldima. Ta ei vea sind kunagi alt, annab sulle lahkelt ning varjamata uhkusega kõik, mis tal sulle pakkuda on ning seda tal tegelikult ikka on ka. Sinu elu täitub igasuguste meeldivustega ning muutub kergeks ja lõbusaks. Tekib tunne nagu sa oleksid koos temaga üks lahe tegelane mingist kerge sisuga filmist ning igas hetkes peitub väike pidu. Võibolla saab sul sellest ühel heal päeval kõik, kuna hakkad elus teistmoodi asju otsima ja vajama ning sa lahkud. Tema on endiselt ümbritsetud fännidest, kellega koos on lõbus ja hea, ehk jääbki hetkeks tühi koht, ent kaua ta sind taga ei igatse ka. Oli tore, mõtled siis hiljem Limas logus Callao combis läbi niiske udu ookeanilõhna sisse hingates. Võibolla oled õnnelik, võibolla mitte. Aga nii ta läheb.
Jep, Carina hakkab täna Mesitase poole liikuma, et seal siis koos Siiriga lastekodus töödata. Ilmselt jään ma veel tükiks ajaks igatsema seda “ja täna on menüüs…” ning veelgi rohkem huvitavaid jutuajamisi, ent huvitavaid mõtteid on ka palju.
Lugege siis ikka tänast Ekspressi ka :-)
Kaks nädalat ja kaks päeva tagasi jõudis Bogotásse Eesti maailmarändur Carina, kes on häälega liikudes teel olnud juba 1 aasta ja 8 kuud. Esialgu peatus ta Arvo juures, ent siis kui oli aeg reisile minna, kolis ta ümber minu korterisse, mis oli eriti hea kuna Miguelitol oli vaja kedagi, kes tema eest hoolt kannaks. Lõpuks kukkus asi muidugi välja nii, et ka minul ilmselt oli vaja kedagi, kes minu eest veidikene hoolt kannaks (koristaks ja süüa teeks ning rõõmsalt teataks “ja menüüs on:…”) ning kuna Carinal oli Bogotás veel tegemist, jäi ta siia ka sel nädalal.
Igaljuhul on tegemist ühe äärmiselt põneva isikuga ning ma ei hakka küll Carina maagilise realismina kõlavaid tõsielul põhinevaid jutustusi siin ümber rääkima, ent võin vaid mainida, et sellised lood on nii haaravad kui ka mõtlemapanevad. Lisaks sellele on tal õnnestunud Bogotás lausa imepärastesse sündmuste käikudesse sattuda, mis sisaldab muuhulgas ka näiteks Kolumbia televisioonis esinemist (kui mainida vaid ühte osakest sellest kõigest). Samuti on Carina tutvunud ka Kareniga, Egiliga, suurema osaga miniskandinaaviast, loomulikult kõigi kohalike ning siin peatuvate eestlastega ning veel paljude muude tegelastega. See nädal on vahva olnud, sest Carina on kokanud nii mulle, Karenile kui ka Arvole- lõunapausid on kontorist koju kolinud ning õhtud on sisustatud lisaks heale söögile ka põnevate vestluste, ööülikooli ning psühholoogiliste testidega.
Eile veetsime äärmiselt meeldiva õhtupooliku Arvo juures (hoolimata tõsiasjast, et viimasel oli palavik) ning pärastpoole hakkasime Carinaga koos lihtsalt astuma. Esialgu oli mõte vaadata, et kas äkki on veel busse ning tõdedes, et viimaseid enam ei ole, lihtsalt astuma hakata ning kõndida seni kuni viitsime ja siis takso võtta. Märkamatult läks tee aga aina edasi ning pärast mingit määratlemata aega jõudsimegi minu koju- öösel ja täiesti jala! See tähistas minu jaoks ka ammuse unistuse täitumist- jalutada öösel Bogotás. Öine linn poeb sulle justkui lähemale- läheb veidike südamesse ning mõnikord ütleb sulle seda, mida tal öelda on- hästi vaikselt, päeval läheb see sõnum tihti autode mürasse ja inimeste jutuvadasse kaduma ning lihtsalt ei kuulegi. Mitte üksi, ent koos vestluskaaslasega märkamatult terve tee sama sammu käies, hoolimata sellest, et enamasti üks liiga aeglaselt ja teine liiga kiiresti käib, pole öises linnas ka midagi hirmutavat. Erinevalt minu ettekujutusest, mis põhineb Limal, polnudki tänavail argisagimist südaöötunnini, kiirustavaid inimesi, tänavamüüjaid, tuubil täis busse ega ummikus taksosid. Oli vaikus- kaheksa miljonit inimest olid tõmbunud oma kodudesse ja magasid. Teed olid tühjad ning peale üksikute purjus inimeste ning kodutute, grupi teetööliste ja ühe hulkuva hundivälimusega koera ei kohanud me kedagi.
Kui sa tahad, et üks linn sulle südamesse läheks, tuleb seal öösel jalutada, sest siis on võimalik näha tema tõelist palet. Võibolla nüüd lõpetan ma ka Bogotá Limaga võrdlemise- kui linn oleks inimene, poleks need kaks kindlasti kohe ühest perest- pealtnäha veidi sarnased ehk küll, ent tegelikult oma olemuselt täiesti erinevad. Lima on nagu üks võrdlemisi noor, olemuselt tahumatu, alati mitte just kõige kenam inimene, keda taluma ja tundma õppides võib teda sügavalt armastama hakata. Temaga koos olles tuleb üle elada palju raskeid päevi, ent need on täidetud põnevusega ning need tõeliselt head hetked jäävad veel kauaks südamesse.
Bogotá on seevastu aga keegi, kes pakub meeldivaid üllatusi teie kohtumise esimesest päevast alates- ta on inimene, kelle keskmine nimi on flirt ning juba pärast pealiskaudset tutvumist hakkate teineteisele meeldima. Ta ei vea sind kunagi alt, annab sulle lahkelt ning varjamata uhkusega kõik, mis tal sulle pakkuda on ning seda tal tegelikult ikka on ka. Sinu elu täitub igasuguste meeldivustega ning muutub kergeks ja lõbusaks. Tekib tunne nagu sa oleksid koos temaga üks lahe tegelane mingist kerge sisuga filmist ning igas hetkes peitub väike pidu. Võibolla saab sul sellest ühel heal päeval kõik, kuna hakkad elus teistmoodi asju otsima ja vajama ning sa lahkud. Tema on endiselt ümbritsetud fännidest, kellega koos on lõbus ja hea, ehk jääbki hetkeks tühi koht, ent kaua ta sind taga ei igatse ka. Oli tore, mõtled siis hiljem Limas logus Callao combis läbi niiske udu ookeanilõhna sisse hingates. Võibolla oled õnnelik, võibolla mitte. Aga nii ta läheb.
Jep, Carina hakkab täna Mesitase poole liikuma, et seal siis koos Siiriga lastekodus töödata. Ilmselt jään ma veel tükiks ajaks igatsema seda “ja täna on menüüs…” ning veelgi rohkem huvitavaid jutuajamisi, ent huvitavaid mõtteid on ka palju.
Lugege siis ikka tänast Ekspressi ka :-)
No comments:
Post a Comment