Villa de Leyva

Väidetavalt Kolumbia suurim küla peaväljak

Olen laisk ja lohakas, nagu Oskar Ohakas. Ma püüan ennast parandada ja rohkem blogi kirjutada. Ausõna!

Minu jaoks algas lihavõttepuhkus juba eelmisel reedel kui me miniskandinaavia seltskonnaga Villa de Leyvasse sõitsime. Peomeeleolu sai hoo sisse juba päeva jooksul kontoris passides ning kui kella viie ajal Martini korterisse kogunesime, oli pidu juba käimas. Kuna meid oli palju ning asju (sööki ja jooki) oli ka eriti palju, siis me organiseerisime endale eratranspordi Rootsi saatkonna bussijuhi näol. Ning kuna tegu oli Kolumbiaga siis see buss jõudis poolteist tundi plaanitust hiljem kohale. Sõit läbi öö oli pikk ja õige piinarikas kuna 11-liikmelisel seltskonnal oli pidevalt vajadus teha kas pissi-, suitsu- või õllevarude täiendamiseks mõeldud peatusi. Tuju oli siiski rohkem kui ülev ning nalja sai üsna palju- see sisaldas loomulikult ka minu, Linni ja Kareni jalgu lömastavat Erikut, kes arvas heaks pikutada meie jalgadel ning üldse mitte kunagi vait jääda. Ma siiski ignoreerisin teda üpris osavalt magamisega- uni oli lihtsalt tugevam kui lakkamatu loba. Veidi enne südaööd kohale jõudes asus Karen kokkama ning Martin võttis baarmani ameti (Bar Cositas), segades kokteile kõigile, kes seda ainult soovisid. Esimene õhtu mööduski jengat mängides, süües, juues ning rohkeid jänesenalju tehes. Toaga mul eriti ei vedanud sattudes nii seltskonna ainsa paarikese kui ka Eriku toanaabriks. Õnneks suutsid kõik siiski niivõrd-kuivõrd käituda (kuigi mingil õhtul otsustas näiteks Erik hoopis Linni voodisse magama heita) ja kodu ning ka unerahu olid tagatud.

Järgmisel hommikul läksime ratsutama kogu seltskonnaga- meid oli kokku 11 nagu mainitud- mina ja Karen kaubanduskojast, norrakad Martin, Trude ja Magnus, rootslased Linn ja Erik ning Ylva, üks tüdruk, kes kirjutab Kolumbia kohta oma bakatööd siin, siis veel Ylva tšiillasest poissõber Oscar, kanadasakslane Alex ning Javier. Asusime üsnagi rõõmsas meeleolus teele ning ilm oli Villa de Leyva kohta üle ootuste meeldiv- päike paistis ning oli mõnusalt soe. Ma hakkan juba arvama, et asi on lihtsalt minus, ent ka seekord õnnestus mul kõige kiirem hobune saada ning kogu ülejäänud seltskond kiiresti seljataha jätta ja siis uhkes üksinduses täiusliku sinitaeva ja kõrbemaastiku vahel ratsutada. Ma olin sel hetkel üsnagi peast soe, niiet teistega suhtlemise kohustuse puudumine tegi ainult head. Külastasime türkiissiniseid looduslikke basseine kuhu oli üsnagi tore sisse hüpata. Mõnikord jõuavad jalad mõistusest ette ning täiuslik hüpe oleks napilt lõppenud kontaktläätsede kaotusega. Päris tore oli lihtsalt olla ja ujuda ja niisama vees hulpida. Hiljem hobustega teekonda jätkates sattusime kohta, kus müüdi Eriku meelest maailma parimaid kartuleid. See on ilmselt üsna suur kompliment, arvestades kui palju Rootsis kartuleid süüakse. Tagasiteel külasse läks ratsutamine päris lõbusaks kuna mina, Karen, Javi ja Erik hakkasime võidu sõitma ning see tõstis ka mingil määral muidu uimase tempoga ratsaretke adrenaliiniannust.

Trude- innukalt valmis ratsaretkeks

Martin- veidi vähem innukas ja mitte nii valmis ratsaretkeks

Karen- samuti vägagi valmis ratsaretkeks

Miniskandinaavia hobustel

Selline kõrb siis

Selline bassein ja hüpata oli ka tore

Siit sai maailma parimaid kartuleid ja arepad said föönist tuult ka

Tagasi külas, sõime hilist lõunasööki, mis Eriku tungival soovil pidi ka kartuleid sisaldama- kartulid polnud küll lõppude lõpuks pooltki nii head, kui ennem tee ääres saime, ent see-eest saime proovida kõikvõimalikke kohalikke snäkke. Nende hulka kuulusid ka muuhulgas verivorstitaolised täidetud eee….vorstid. Tagasi oma majas, keeras kogu seltskond nagu üks mees magama ning oli tükk tegemist, et umbes kell 23 jälle üles tõusta- oli ju ikkagi laupäeva õhtu ja peoaeg. Kõik olid veidi unised ning Kareni järjekordne kokakunstiime valmis alles kella üheks öösel. Mul õnnestus ka kogu seltskonnale oma kõige hullemasse naerukategooriasse kuuluvat irvamist demonstreerida. See naer, mida Egil ja Karen iga päev kontoris kuulma peavad, on ainult mingi mahe muigamine. Igaljuhul õnnestus mul iseennast ja Linni kõige uskumatute teooriatega pikka aega lõbustada ning oma irvamisega ka kogu ülejäänud gängi. Tol õhtul liitus meiega ka üks järjekordne rootsi päritolu aga kolumbia verega noormees- Adrjan, kes sõitis kohale Bogotást, et meiega pidu panna. Villa de Leyvas ma temaga palju ei suhelnud, ent meie hilisema kokkupuute põhjal võin öelda, et tegu on ühe üsna muheda selliga, kes on mind nii kuldkiharaks kui õndsa sisemaailmaga autistiks (seda viimast seetõttu, et mul olid kõrvad vatti täis ja ei suutnud seetõttu üleüldise vestluse käiku eriti jälgida) kutsunud. Hähää.

Viimasel hommikul tutvusime ka küla endaga- tegu on ühe väga kena koloniaalkülaga, mis on kuulus väidetavalt Kolumbia suurima peaväljaku poolest. Samuti on iseloomulik ka see, et kõik majad on valged ning õhkkond üsnagi vanaaegne. Villa de Leyva on kahjuks tuntud ka oma võrdlemisi kõrge hinnataseme poolest ning paljudel rikastel Bogotá elanikel on seal majad. Üks sellistest on ka Natalia, meie kolleegi kaubanduskojast, pere. Kuna semana santa oli algamas, oli ka Nata koos oma emaga külasse sõitnud. Saime ka nendega hoolimata Kareni vastuseisust kokku- minu süül, kuna vastasin telefonile kui tundmatult numbrilt helistati. Karenile on nimelt teatud seltkondadesse kuuluvad rikkad inimesed vastukarva väljaspool tööaega. Tegelikult polnudki selles midagi nii väga hullu- lihtsalt istusime nendega veidi, jõime õlut ja ajasime juttu.

Kõik majad on valged ja vanad

Matuserong

Villa de Leyva polnud minu jaoks sugugi nii müstline või romantiline kui näiteks minu hispaania keele õpik seda arvata lasi. Muidugi üks korralik väljasõit Kareniga tähendabki vähe selgeid hetki ning äärmiselt palju üsnagi kurnavat pidu. Mitte et ma kurdaks muidugi :) Nagu mulle kohane, jätkus ka sellel nädalavahetusel “üks väike draama igasse päeva”, ent samas peab siiski tunnistama, et pagana lõbus oli!