Mnämm

Nii-nii, kuigi ma ikka veel kirjutan oma postitust Vaikse ookeani randade kohta (varsti saab valmis ka), mõtlesin natuke söögiteemadel heietada. Olen endale lõpuks Kareni näol aeglaselt söömises arvestatava konkurendi leidnud. Süüa on alati tore, sellest ka selline postitus. Valik põhineb asjadel, mis mulle siin Kolumbias uued, meeldivad ja meeldejäävad on olnud. Pildid ei ole minu enda tehtud, vaid suvalised, seega vabandan selles osas!

Niisiis, üks tavaline kontorihommik võib väga vabalt minu ja Kareni jaoks kulmineeruda sellega, et külastame ühte muhedat tädi, kes meie kontori vastas tänavanurgal arepasid müüb. Arepad on Kolumbias väga levinud maisist koogikesed ning neid on väga erinevaid saada. Näiteks tihti on nad valged, kuivad ja ilma maitseta. Samas need, mida see tädi meile müüb, on praetud ja seest juustu täis, mis süües venima kipub. Ilmselt sama eluohtlikud kui välja näevad :-)

Arepas con queso

Kui arepadega võib pigem hommikuti kokku juhtuda, siis pärastlõunal on obleade kord (õnneks enamasti siiski mitte samal päeval). Oblead on veidrad asjad ning nendega kaasneb terve oma teadus- nimelt kõik oblead ei ole head. Meie kontori kõrval on aga just üks obleadele spetsialiseerunud pagariäri- niiet kvaliteet on tagatud. Tegu on siis selliste ümmarguste väga õhukeste ja heal juhul ka krõbedate vahvlitega, mille vahele võib igasugu asju määrida. Mina söön neid enamasti ainult arequipega. Arequipe on selline iiriselaadne pehme ja mitteveniv piima...hmm maiustus, mis siinmaal väga levinud. Muidu pole niiväga eriline asi just, ent kohvimaitseline arequipe on leid!

Oblea con arequipe

Niisiis, edasi veidi tõsisema toidu juurde. Ei saa üle ega ümber Kareni kokakunstist: tema valmistatud kookosega riis on kahtlemata olnud minu Kolumbia aja kulinaarseid tipphetki. Söök on ise Kariibi mere regioonist pärit ning minu jaoks tegelikult tuttav juba Kesk-Ameerikast. Pildil on ka pataconid, ehk sellest kõvast ja rohelisest banaanist nimega plátano lõigatud ja friteeritud viilud. Ma neid muidu pärast kunagist Hondurase pataconidieeti peres elades ülearu ei fänna, ent Kareni tehtud maitsesid hästi küll :-) Aga noh, Karen on mind isegi Nikaraagua gallo pintot (riis ja oad) armastama pannud- kuigi Kolumbia söökide nimekirja ma seda siiski lisama ei hakka.

Arroz con coco y patacones

Edasi- ei saa ma muidugi üle ega ümber oma suurest lemmikust ajiacost. Endiselt minu eelistatuim kolumbiaroog.

Ajiaco

Kui jutt juba suppidele läks, siis Vaikse ookeani ranniku lemmikuks osutus kindlalt maitsekas kalasupp- sancocho de pescado.

Sancocho de pescado

Sealsamas Vaikse ookeani rannikul maitsesid mulle ka kala ja kartuliga täidetud empanadad- empanadas de piangua. Kuna ma olen kohalike krevettide suhtes allergiline, siis kuulus empanada de camaron jäi kahjuks proovimata. Muidu ma kohalikke empanadasid väga esile tõstma ei hakka- Peruu omad maitsesid paremini ;-)

Empanadas de piangua

Täna kohtasin ma uut lemmikut- asi, millel nimeks salpicón. See on selline ujuv puuviljasalat- enamasti kas apelsini- või mõnes muus mahlas ujuv, ent seda võib valmistada ka limonaad Colombianaga. Salpicóni soovitas mulle Vaikse ookeani ääres kolumblanna Vanessa, ent seal jäi see kahjuks proovimata, kuna seda lihtsalt ei müüdud. Seda mõnusat salatkokteili on saadaval ka jäätisega. Mnämm. Selline ujuv fruktiüledoos.

Salpicón

Puuviljadest võiks täitsa omaette sissekande teha, ent hetkel peatun vaid Kolubmia geniaalseimal- nimeks lulo.

Lulo

Selle hapuka puuvilja mahl on minu üks suurematest lemmikutest ning nii uskumatu kui see ka poleks- lulo piimaga on parim :-)

Lulo en leche

Nii, edasi siis soojade jookide juurde: üks Kolumbia põhiteemasid on kuum šokolaad, mida valmistatakse poes müüdavatest kuuma šokolaadi tahvlitest. Väga meeldiv vihmase ilma jook, millele kohalikud juustu sisse panevad. Mina eelistan küll rummi juustule ;-)

Chocolate caliente

Jätkuvad soojad joogid. Minu uus lemmik on kahtlemata canelazo, mis on selline kuum jook kaneeli, vahest ka mahla ning alkoholiga (aguardiente põhiliselt). Canelazot on mõnus juua vihmasel õhtul mõnes eriti hubases Candelaria kohvikus.

Canelazo

Ja kui juba joogid mainimisele tulid, siis ei saa ju üle ega ümber Kolumbia põhialkoholist aguardientest. Algul see mulle eriti ei meeldinud, ent nüüd olen sedagi hindama hakanud. Hihii. Pildil on aguardiente Antioquia maakonnast- paisade (selle maakonna elanike) uhkus ja au. Teinekord kirjutan paisadest ehk lähemalt- väga omamoodi vahvad inimesed paistavad olema.

Aguardiente Antioqueño

Ja lõpetuseks üks tüüpiline kohalik limonaad siis ka- maitselt sellise universaalse limonaadi maitsega. Rahvusliku uhkusena jääb küll ilmselt peruulaste Inca Kolale alla, ent samas mitte väga palju ka.

Colombiana