Pidu sinus eneses

Villa de Leyvast naastes astusin korraks läbi kodunt, kus peatus Carina. Meeldiva üllatusena võttis ta mind vastu ajiacoga ning andis kaasa ka hommikusöögikotikese. Sõitsin nimelt veel samal õhtul öise bussiga Calisse, et seal kohtuda Zona Cafeteras reisinud Arvo, Emeli ja Sophiega. Sõit läks üle mõistuse aeglaselt ning varahommikune Cali ei võtnud mind sugugi hästi vastu- Arvo ei vastanud telefonile, mul oli süda äärmiselt paha ning oma hommikusöögikotist õnnestus mul ka kuidagi lahti saada. Asja ei teinud sugugi paremaks ka see, kui sain kuulda, et vabatahtlikud, kellega pidin kokku saama, otsustasid hiljem Calisse tulla, niiet mul tuli terve päev omapäi mööda saata. Olin päris tige, muidu pahur ja üsnagi väsinud ning sugugi mitte õnnelik selle asjaolu üle, et viibisin Calis.

Kus aga häda kõige suurem, seal ka abi kõige lähem- tänaval jalutades ja kõige peale pahane olles kohtasin ma oma hingesugulast. Tegu oli ühe katkiste hammastega tüübiga, kes töötas koristaja-kojamehena ning oli just saanud pisikese kutsika õnnelikuks omanikuks. Ta oli selle pool tundi varem ühelt suvaliselt mööduvalt mehelt ostnud. Ma sain vägagi hästi aru, mis tunded teda valdasid, sest mul oli ju Miguelitoga samamoodi. Aitasin tal mõnda aega kutsikat hoida ning ajasin niisama juttu. Hiljem jalutasin veel Calis ringi, käisin ära kesklinnas ja seejärel linna teise otsa jäävas võrdlemisi kallis kaubakeskuses. Õhtul hostelisse naastes selgus, et minu kõrvalvoodisse on kolinud üks inglise vabatahtlik Bucaramangast, Emma, kellest olin küll kuulnud, ent me polnud kunagi varem kohtunud. Saime aga üsna pea tuttavaks ning kuna ka tema oli pidanud Cali bussiterminalis üsna mõnda aega ootama, said meist kiiresti sõbrad, kes jagasid ühist pahameelt. Läksime sööma ning kui tagasi hostelisse tulime, olid ka ülejäänud tüübid kohale jõudnud.

Minu hingesugulane Calist koos oma kutsikaga

Järgmisel hommikul otsustasime võtta suuna sadamalinn Buenaventurale, et sealt siis edasi Vaikse ookeani randu avastama minna. Lahkusime nii kiiresti Calist, kuna meil soovitati tungivalt seda teha- semana santa (ehk siis lihavõttenädala) vabadel päevadel voolavat sinna randadesse määratu inimmass. Bussis Buenaventurasse õnnestus mul jutule saada ühe äärmiselt abivalmis jehoovatunnistajast tädiga, kes mulle muuhulgas valiku oma brošüüre jagas ning ka küsida jõudis, et kas mul lapsi on. See viimane küsimus ajas mind ausaltöeldes veits segadusse- kas ma siis tõesti näen nii vana välja ??!?

Buenaventura on üks ilmselt kõige halvema kuulsusega linnadest Kolumbias- kuritegelik, vaene, räpane, ent samas Vaikse ookeani sadama tõttu ka strateegiline paik. Veel mitte väga ammu oli see kant geriljade mõjuvõimu all ning seetõttu turistidele keelatud ala. Linna elanikkond on valdavas enamuses mustanahaline. Palju me Buenaventurat ei näinud kuna bussiterminalist seadsime sammud kohe turistisadama poole. Õhk oli troopiliselt niiske ja palav ning üldine valitsev meeleolu oli väga erinev kõigest sellest Kolumbiast, millega ma juba tuttav olin. Seal sadamas kohtusime veel ühe Calist pärit, ent Bogotás elava kolumblanna Vanessaga ning tema sakslasest sõbranna Nataliga. Arvo oli nendega varem Couchsurfingu portaali kaudu ühendust võtnud ning otsustasime oma seltskonnad liita.

Meie reisikaaslased Vanessa ja Natali (Arvo pilt)- pakid nende seljataga hakkavad juba vaikselt neile peale vajuma

Mina, Arvo ja Sophie- igati rõõmsad (meile ei kukkunud pakid selga kogu aeg nagu osadele teistele meie seltskonnast)

Buenaventurast viis meid kellele mugav, kellele ebameeldiv paadisõit Juanchacosse- ühte Vaikse ookeani kaldal asuvasse rannakülasse. Loodus oli muutunud ilusaks ja põnevaks ning üha enam olin ma rõõmus selle üle, et siiski vihast turtsudes tagasi Bogotásse ei sõitnud eelmisel päeval. Vaikse ookeani džungliga kaetud rannik nägi välja tõeline robinsonirannik ning meeldiva seikluse eelaimdus hakkas kuskil kuklas taguma. Sinna Juanchacosse me siiski ei jäänud kuna Vanessa teadis, et Ladrilleros on parem koht. Võtsime kohaliku transpordivahendi- traktorbussi järgmisesse külasse. Ma ei tea kuidas teistega lood olid, ent minul oli igaljuhul hoolimata pidevast vihmast selline “õige” tunne sees- leidsin taas midagi, mida ma endalegi teadmata olin otsinud. Pärast mõningat kauplemist ja otsimist leidsime oma 8-pealisele karjale ka sobiva öömaja ning isegi söök pidi ootama, sest mul oli Vaikse ookeani vihastesse lainetesse oi-kui-kiire. Taaskohtumine oli üllatavalt meeldiv.

Päevad Ladrilleroses möödusid mõningase napakuse pitseri ja hullumeelsuse tähe all- palju pidu ja palju rannikule tüüpilist ajuvabadust. Esimesel hommikul ärkasin enne teisi, panin ujumisriided selga ning läksin üksi randa. Mind valdas sama pühalik ja armastust tulvil vaimustus kui kunagi ammu esimest korda Peruus Iquitoses olles- kõige suurepärasemad kohad ei peagi olema täiuslikud, vaid piisab lihtsalt mingist kummalisest ja ligitõmbavast erilisusest. Sooja vihma sadas ning meri oli võimas ja vihane- must liiv, lai mõõnaaegne rand ja tumedad kaljud, vihmamets ning võrdlemisi tihe liiklus piki randa- mustanahalised inimesed jala, tassides ämbreid ja pakke, naised kausid pealael, ning mõned inimesed kogunisti jalg- või mootorratastel. Jalutasin piki randa ning ujusin, tundes õnnetunnet hommikuse supluse võimaluse tõttu.

Traktor või buss või mõlemat

Selline läbu valitses Ladrillerose rannas

Coco locod ehk alkoholiga täidetud kookosed

Hiljem jalutasime koos Arvo, Johannese, Vanessa, Natali ning ühe tüübi, Gustavoga, kes töötas meie hotellis, külasse nimega La Barra. See Gustavo oli üks äärmiselt värvikas ning elukogenud tüüp- noorena kuulus ta muuhulgas ka ühte kuritegelikku jõuku, kus kõik ta kaaslased lõpuks tapeti. Teel La Barrasse peatusime ühe maja juures, kus müüdi kookospähkleid, kohaliku nimetusega pipa. Teekonda jätkates pakkus Johannes meile võrdlemisi kentsakat vaatepilti- blond saksa poiss, kookospähklid kaenlas, rannal ennastunustavalt krabisid taga ajamas. Ilmselt toovad kauged kohad looduse rüpes inimeste metsikuma poole välja :-P La Barras ujusime, tsillisime niisama ning sõime mõnusat kalast ja kalasupist koosnevat lõunasööki. Oli vahva päev, mil suutsin suurema osa ajast vees veeta- Vanessa rääkis hiljem veel tükk aega, et hakkan ilmselt varsti kalaks muutuma. Kuna õhtul ei viitsinud me oodata kuni mõõn rannatee täiesti veest vabastab, tuli meil mõned kohad Gustavo juhatusel vöökohani vees läbida. Oli päris sürr ja igaljuhul äärmiselt sünge hanereas, asjad pea kohal, teravatele kaljudele hästi lähedal ning suuri ja tugevaid laineid trotsides kuuvalgel läbi mustava vee sammuda.

Võrdlemisi rahulik Johannes kookostega- krabisid pole veel silmapiiril

Ühel teisel päeval otsustasime teha kanuumatka looduslike basseinide juurde džunglis. Jah, Vaikse ookeani ääres on ühendatud mõlemad- ägedad rannad ja tihe ning vesine džungel. Lisaks sellele oli üllatav kui vähe sealkandis välismaa turiste näha oli- lõpuks, kui lihavõttepuhkus juba kõigil alanud oli, nägime veel paari mittekolumblast. Ilmselt on välismaalaste vähesus tingitud nii Buenaventura halvast mainest kui ka tõsiasjast, et kohta pole Lonely Planetis mainitud. Muidu oli semana santa puhul turiste aga palju ikka küll- läks hästi, et saime oma seltskonnale kaks kanuud kuna ülejäänud inimesed tegid sama reisi ülerahvastatud mootorpaatidel. Vaikselt kanuuga mööda salapärast jõepinda libisedes sai mulle selgeks kui väga ma tegelikult ikkagi džunglimaailma igatsen. Need looduslikud basseinid olid muidu ka täitsa vahvad- sellised jaheda ja selge veega.

Meie kanuuseltskond (Arvo pilt)

Selline veekogu siis (kah Arvo pilt)

Tagasi Ladrillerosesse jõudes läksime Vanessa ja Johannesega ujuma- päike hakkas loojuma ning rannas oli pidu täies hoos. Ma mõtlen peo all nimelt tõusulaineid, kuigi tegelikult käis samal ajal kaldal ka muu melu coco locode, aguardiente ning valju muusika saatel. Vanessa ei jäänud vette kauaks, ent nii mina kui ka Johannes asusime tegelema kaugelt vaadates enesetapjaliku suplusega. Polegi vaja minna väga sügavasse vette, et laine oleks sinu peast rohkem kui meeter kõrgem, sind oma metsiku jõuga kaasa viiks, ümber pööraks, keerutaks ja lõpuks rannale heidaks. Sellise inimsurfilauda meenutava pöörasusega tegelesin üsna tükk aega, leides, et tegu oli ühe mu elu parima suplusega. Ja veel enne reisi mõtlesin, et Vaikset ookeani ma vaevalt “suudlema” hakkan… (nagu Kariibi merd).

Kuna oli semana santa ning Ladrillerosesse oli ohtralt kokku voolanud rahvast Calist, Zona Cafeterast ning ka Medellinist, oli pidu pea katkematu. Inimesed tatsasid mööda tänavaid ringi, hiidsuured aguardientepudelid käes, tantsisid, lällasid ning nautisid elu üsnagi ülevoolavalt. Ühel õhtul tegime koos mingite teiste tegelastega rannale lõkke ning atmosfäär muutus üsnagi müstiliseks- täiskuu, ookean ja lõke. Sellest müstikast inspireeritult otsustasime Vanessaga pesuväel suplema minna ning hiljem tegi seda ka Natali. Rüüpasin nii rummi, aguardientet kui ka kohalikku puskarit vichet vaheldumisi ning jooksin soojas öös paljajalu ringi ning mu riided said märjaks lainete tõttu. Osaliselt noorus, osaliselt lollus ja osaliselt vabadus :-)

Arvo, Emeli, Sophie, Emma ja Johannes otsustasid reede hommikul Calisse sõita, ent mina jäin veel üheks päevaks mere äärde koos Vanessa ja Nataliga. Viimase päeva veetsime taaskord La Barras, kus oli kõige meeldivam rand (Ladrillerose oma oli veits räpane, kuna lained keerutasid tohutult liiva üles). Päike paistis, ujusime veel korra, sõime veel korra nämmat kalalõunat, ostsime veel korra kookost ja jalutasime veel korra mööda külasid ühendavat džungliteed. Kuna vesi oli veidi vaiksem tol päeval, õnnestus mul isegi mediteerida mingil omal viisil kaelani vees olles. Jah, merd igatsen ma siin Bogotás olles üle kõige.

Ilmselt pühade ja rahvamasside tõttu oli Vaikse ookeani randades ka sõjaväe kõrgendatud kohalolek. Mundris mehi kohtas pea igal sammul ning lisaks sellele tiirutasid ka sõjaväe helikopterid nii Ladrillerose kui ka La Barra kohal eriti madalalt ringi. Samas võis ju tegu olla ka mingite õppustega, kes seda teab.

Vanessa Viljandi folgi pearätiga

Selle Arvo tehtud pildi põhjal jääb küll Ladrillerosest üsna romantiline mulje

See reis Vaikse ookeani äärde, hoolimata sellest, et oli kohati draamadega täidetud, kohati napakas ning äärmiselt tervistkahjustav, kujunes siiski üheks eriliselt toredaks elamuseks. Õnneks jäi kogu meie reisiseltskond rahule ning see ongi ju peamine. Tagasi Bogotás, heitsin meelt aprillikuise eriti halva ilma üle (siin on ütlus: en abril lluvias mil- ehk siis et aprillis on vihmasadusid tuhat) ja jäin ka äkiliselt halvemuse poole muutunud kliimamuutusest haigeks. Nüüd olen siiski taas terve ja lisaks sellele pean tõdema, et viimased päevad on lausa eesti varasuvele sarnanema hakanud! Jah, need kardetud ja halvad aprilliilmad on hoopiski täis sinist taevast ja päikesepaistet :-)