Lastekuu lõpetuseks

Eile oli meil Kareniga igati tegus tööpäev- veetsime terve päeva kontorist väljas koos toredate inimestega. Meie Lego projekt ikka veel venib, ent praeguseks hetkeks hakkab juba lõpule jõudma. Konteineritäiele on laias laastus kolm saajat- Fundación San José, kus töötab üks Egili sõber, neil on mitmed kooli- ja lastepäevakeskuse projektid Bogotá vaesemastes piirkondades, Soachas ja Ciudad Bolívaris. Õpilasi on neil hetkel juba ainuäksi Soachas ligi 3000. Siis on veel ACNUR (UNHCR), kellel on samuti erinevaid projekte nii Soachas kui ka näiteks Tolimas. Viimase organisatsiooniga asusime koostöösse eelkõige selletõttu, et neil kui rahvusvaheliselt tuntud organisatsioonil oli võimalus mänguasjad tollivabalt maale tuua. ACNUR-i inimesed on kõik äärmiselt meeldivad ning pidevalt töösse uppumas- sellises organisatsioonis töötamine on aga tegelikkuses glamuurist kaugel- raha on neil äärmiselt vähe ning suures osas elatakse vabatahtliku töö abil.

Kolmandaks mänguasjade saajaks said 5 erinevad lastekodu/organisatsiooni Bogotás, kes tegelevad ka laste adopteerimisega (casas de adopción). Eile me kõigepealt läksimegi taaskord (viimane kord, yuhuu) zona francasse ja sealt siis edasi kõikidesse viide asutusse. Bogotád sain ma taaskord päris palju näha ja külastada kohti, kus ennem käinud polnud. Kaks nendest organisatsioonidest asusid väga kaugel Bogotá põhjaosas, läänepoole jäävas linnaosas nimega Suba. Tegu on piirkonnaga, mis varem oli omaette küla- linnast eemal. Suba on roheline, mägine ja vaikne- tal on oma peaväljak väikese kirikuga ning on kohati äravahetamiseni sarnane teise Bogotá põhjapoolse endise küla- Usaquéniga. Suba on küll jah, vähem särav ja vähem rikas, ent seetõttu kuidagi eriliselt Stockholmi/Viimsi ja kahjuks kohati ka Lasnamäe moodi. Ehitustöö käis suure hooga ning kõrged ühtemoodi kortermajad kerkisid silmapiirini, samas leidus ka sellised omaette ja müstilisi vanu hooldamata aia rohelusse uppuvaid eramaju mäenõlval ning ka laiu rohumaid, kus hobused ja lehmad ringi lippasid.

Esimene casa, kus käisime, oli Fana- neil on lisaks lastekodule ka lasteaiaprojekt, kuhu võetakse töötavate vanemate lapsi ilma tasuta. Paljud vanemad jätavad oma 2-3 aastased lapsed üksi koju kuna neil pole lapsi kellegi hoolde jätta. See casa oli ka suurim ning võrdlemisi jõukas- suurte ruumide ning kaasaegse varustusega. Esimest korda kogu Lego projekti jooksul õnnestus mul ka lapsi näha- Fanas olid nad enamjaolt pigem tagasihoidlikud kuid oli ka erandeid, kes meid rõõmsalt tervitama jooksid.

Pärast seda käisime veel põgusalt kahes casas ning seejärel peatusime pikemalt ühes nimega La casa de la madre y el niño. Sellest casast on pärit paljud Euroopasse lapsendatud lapsed- paljud, kes on hiljem Eugenia hostelisse tulnud ning Kolumbias oma pärisvanemaid otsima hakanud. Selle maja seinad on täis pilte lastest, kes on omale uue pere leidnud, on ka pulmanurk ja lastenurk- paljud adopteeritud on praeguseks hetkeks ise vanavanemad ning mõned on lausa ise ka Kolumbiast adopteerinud. Casasse võivad tulla ka noored emad juba raseduse ajal, kus neid aidatakse ja juhendatakse ning nad on vabad sealt alati lahkuma. Kas siis koos oma lapsega või ilma. Tegelikult on enamik adoptiivperesid siiski Kolumbiast- nii on kõige parem ja mõistlikum nii lapsele kui ka perele. Üldiselt ei ole ka puudust adoptiivperedest, sest väikesi kindlalt hüljatud lapsi on vähe- samas vanematele, nii 10-14 aastastele on kasuvanemaid juba raske leida.

Suba- seal kus linn lõppeb, kerkivad uued majad

Lego!

Imikud

Keskmise vanusega laste magamistuba- igaühel on oma mänguloom

Lapsed, kes siit majast teele on asunud

Lapsed, kes olid lapsed juba ammu aega tagasi

Viimane koht, mida külastasime, oli casa nimega Los Pisingos- mitte nii särav ja värske, ent sooja ja südamliku personali ning rõõmsate lastega, kes kohe auto kallal askeldama asusid. Sain otsekohe populaarseks kuna olin välismaalane ja lisaks sellele ka digikaamera omanik. Igaüks tahtis endast pilti, seda pärast näha ja siis kõigile teistele ka näidata. Pisingose lapsed olid juba nii agarad, et jõudsid ühe kasti peaaegu et avadagi. Selleks et üleüldist hullumaja vältida, pidime valetama, et kastides on paberid. Kusjuures erinevalt Legode viimisest ACNURI koostööorganisatsioonidesse, lõid kõikides casades ka kohalikud töötajad rõõmuga kastide tassimises kaasa. Pisingose lapsed olid kõik ootamas vanemaid- mõnedel olid nad juba olemas, näiteks väike Cesar näitas meile fotoalbumit oma perest ja majast. Paljud teised aga ootasid ja neil oli kõigil vägagi selge, et ühel hetkel peab see ju juhtuma, et ka nemad saavad omale oma pere.

Minu kollase seljakotiga lemmik- veidi eksinud aga muidu nunnu

Kurbade silmadega Cesar, keda kasuvanemad juba ootavad

Meiega oli kaasas ka üks soome tädi- Kaija, kes on juba 41 aastat siin Kolumbias elanud. Peab tõdema, et armastus on tõesti jõud, mis võib igasugustel aegadel igasuguseid inimesi tuhandete kilomeetrite kaugusele reisima panna. Võibolla pole siinkohal ka Garcia Márqueze armastuse ”teiste deemonitega” pattapanemine kohatu- müstiline jõud täiesti. Nii jõudis ka Turust pärit Kaija Kolumbiasse, kuna kohtus juba väga ammu Saksamaal elades ühe kolumblasega. Preagu tegeleb Kaija just erinevate adopteerimisteemadega ning on otsustanud, et enam Soome tagasi ei sõida kuna vanadus ei lase. Kui keegi küsiks, mis inimesi Lõuna-Ameerikasse ajab, siis ma vastaksingi just, et ”armastus ja teised deemonid”.

Eile oli kokkuvõtteks väga tore päev. Täna toimub Absolut vodka koolitus, millest viimasel hetkel paistab kujunevat hoopis mingi viinaläbu sõpradele- nimelt meil oli liiga vähe asjalikke külalisi kutsutud ning seetõttu ajas Karen täna kogu ”lahedate inimeste gängi” kokku (la gente chévere). Mul pole küll erilist entusiasmi tänaseks ürituseks, ent samas tundub, et tuleb tore. Nädalavahetusel olen ilmselt teel San Gili koos Arvo, Linni, Emeli ja Vanessaga.