Ma suudlen merd

Ma olin üsna kaua kadunud kuna olin puhkusel Kariibi mere ääres. Eelmisel reedel istusime koos Linniga Bogotá lennujaama meenutavas bussiterminalis ööbussile, et alustada teekonda Santa Marta poole. Esialgu sõitsime Bucaramangasse, kuhu me juba kell 6 hommikul kohale jõudsime. Kuna mere tõmme oli tohutu, istusime seal kohe kiiresti uuele bussile ümber. Üsna pea selgus, et meie uus transpordivahend osutus üheks korralikuks neegribussiks (ma ei mõtle selle all midagi rassistlikku)- lihtsalt istmed olid ligadi-logadi ning kõik ülejäänud reisijad aafrika juurtega. Selles bussis tuli meil istuda kokku kaheksa tundi ning Bucaramanga mägine maastik vahetus aegamööda kuiva kõrbelaadse tasase maa vastu. Tee ääres oli mitmel korral tulekahjusid, mis polnud eriti üllatav kuna maastik oli äärmiselt kuiv. Mingil hetkel olid leegid teele eriti lähedal ning meie neegribuss kehastus hetkeks vapralt põrgubussiks ning nii me kihutasime natuke aega paralleelselt 3-4 meetri kõrguse tuleseinaga. Vaatepilt oli päris äge ning bussis läks sees täitsa kuumaks ja kärsahais jäi meiega veel tükiks ajaks.

Laupäeva pärastlõunal jõudsime lõpuks Santa Martasse. Tegu on ühe väga vana (ent mitte märkimisväärselt säilinud) tuulise linnaga Kariibi mere ääres. Minu esialgsest plaanist tegeleda sukeldumisega ei tulnud midagi välja kuna kaks päeva enne ärasõitu õnnestus mul Bogotás korralikult külmetuda ning verine nohu hankida. See loomulikult ei takistanud mind kohale jõudes kohe jahedatesse lainetesse hüppamast. Kuna Santa Marta rand polnud suurem asi ning linn jättis meile pigem veidra mulje, seadsime järgmisel päeval sammud Tayrona rahvuspargi poole, kus olla Kolumbia parimad rannad.

Santa Marta rand

Võluv sõber Santa Martas

Tayronasse pole neil eriti asja, kes jala käia ei armasta. Rahvuspargi väravatest viib asfaldttee (ja soovi korral transport) esimese peatuspaigani, kus asuvad võrdlemisi kallid ja luksuslikud hütid turistidele. Rand aga pole selles kohas ujumiskõlblik tänu vihastele lainetele ning salakavalatele hoovustele. Järgmisesse kohta nimega Arrecifes viib vaid kitsas ja mudane jalgrada läbi džungli. Sinna me otsustasimegi esialgu jääda ning üürisime omale võrkkiiged hoolimata hoiatustest, et öösel on rannas päris külm. Ka Arrecifesi rand pole tegelikult ujumiskõlblik- väga vihased lained ning dramaatiline silt rannas, mis manitses mitte järgneda nende 200 eelneva uppunu eeskuju olid piisavalt mõjuvad. Esimesed tunnid Tayronas olid igati ontlikud ning peale õhtusööki mõtlesime just Linniga, et peaks veel kuidagi järgmised paar tundi sisustama enne kui magama minna.

Siin olla väidetavalt 200 inimest uppunud

Kohe pärast seda hakkasid pihta veidrused, mis igasuguses vormis saatsid meid terve Tayronas veedetud aja ning mulle siiani absurdsed tunduvad. Kõigepealt ilmus välja üks kohalik mees, kes töötas sealsamas rannal ühes ööbimiskohas ning kutsus meid kaimaneid vaatama. Nimelt on seal ranna ääres selline soine ala ja tiik, kus pidavat kaimanid elama. Nii me siis läksimegi mööda liiva taskulampidega luusides kaimaneid vaatama ning tõepoolest- seal oli neid kohe päris palju! Hiljem sattusime rääkima kahe meie ööbimiskohas peatuva rootsi tüdrukuga ning mingil hetkel lajatati meile suur rummipudel lauale, et me ikka Kolumbia rummi ka degusteeriks. Lõpuks me degusteerisime ära kaks pudelit koos rootslaste ja kohalike ööbimiskohtade personaliga. Oli õhtu täis naljade rääkimist, vallenato tantsima õppimist, rahvalike tantsude demonstreerimist, rootsi laulude laulmist ja muud taolist.

Eesti mainele sealt midagi head ei tulnud, sest üks nendest tüüpidest väitis, et just paar nädalat tagasi olevat sealsamas ööbinud mingid viis kutti Eestist. Ma küll vaidlesin vastu, et see pole eriti tõenäoline aga lõpuks ei osanud enam midagi kosta. Need tüübid olid jutu järgi ikka üsna imelikud- nad olla paljaste kätega kaimaneid püüda üritanud ja siis rannal krabidest suppi keetnud. Lisaks sellele olid nad ilma piletita rahvusparki sisenenud ning jõid kohutavalt palju. Sellised heledad suurt kasvu mehed, kes sõnagi hispaania keelt ei mõiganud. Selle kirjelduse põhjal jäi küll eestlastest veidi opakas mulje. Mina ise muidugi käitusin äärmiselt fruktina nagu mul see viimasel ajal tavaks on olnud. Kuidagi õnnestus mul saada peaosaliseks ühes äärmiselt kolumbialikus seebiooperlikus ja ühepoolses (mitte minupoolses) armudraamas, mis hiilgas igas mõttes oma ajuvabaduses. Vähemalt meelelahutuslik faktor oli sellel lool väga kõrge ning pean tõdema, et mõnikord on tüdrukutel reisimine ikka palju lihtsam ja lõbusam (ja ka tüütum).

Üleüldse õnnestus meil Tayronas kohtuda äärmiselt paljude napakate inimestega. Näiteks sattusime pikemalt suhtlema ühe vägagi veidra 21 aastase noormehega Austriast, kes juba 7 kuud erinevatel mandritel ringi on rännanud. Ta ärkas igal hommikul kell 6 üles, et kõigepealt mediteerida, siis lõket teha ning seal omale hommikusöögiks riisi keeta. Kuu- ja nädalapäevade asemel arvestas ta aega riisikilodes ning hoolimata sellest, et ta veidike haises, esindas ta üldiselt ehtsaksalikke korda ning täpsust nõudvaid iseloomujooni. Igasuguse suhtlemise ja sotsiaalse käitumise osas oli tüüp natuke metsistunud- ta korrutas kohati samu asju üle ja üle nagu vana inimene ning ühel ühisel jalutuskäigul peatus ta poole lause pealt, et põit kergendada. Linni jaoks oli ta liiga veider ning mingil hetkel hakkas ta tüüpi pigem vältima. Isegi mitu päeva hiljem kui arutasime, et enamik turiste pigem lendab kui sõidab bussiga Cartagenast Bogotásse, siis torkas ta, et austerlane läheb jala :D Minu jaoks oli pigem rõõmustav vahelduse mõttes suhelda kellegagi, kes juhtme täiesti kokku ajab ning natuke erineb laiemast reisivast massist.

Tayrona oli minu jaoks päris muljetavaldav- sellist loodust näeb muidu vist põhiliselt pigem saartel- džungel ning seal ääres kohe valged liivarannad türkiissinise veega. Põhiliselt me tegelesimegi kas mööda džungliradu edasi-tagasi liikumisega, rannas lesimisega või vees hulpimisega. Mõned rannad olid popimad, mõned üsna inimtühjad- minu enda lemmikuks kujunes üks veidi kaugem rand üsna vihaste lainetega, kuhu võiski ennast ära unustada mere ääretu jõu ning lainete kõike summutava müha tõttu. Loomulikult on mul nende lainete tõttu ikka veel jalad veidi katki kraabitud, ent on asju, mis pole väga tähtsad ning kriimustused paranevad kiiresti. Samuti võtsime ühel päeval ette rännaku ühte endisesse indiaanikülasse kõrgemal mägedes. Kogu tee sinna koosnes kividel ronimisel ning võttis aega ligi 1,5 tundi- meie jaoks oli see pigem kurnav, eriti arvestades asjaolu, et meil polnud jalanõusid kaasas (samas austerlane ronis ükspäev sinna üles, et lihtsalt veidi puhata).

Mind on siin Kolumbias üsna palju indiaanlaste teema mõtlema pannud- erinevalt peruulastest armastavad siinsed inimesed väga igasuguseid indiaanistiilis etnoesemeid. Näiteks traditsiooniline Tayrona-stiilis kott paistab lausa kohustuslik aksessuaar olema. Igal teisel Santa Marta elanikul oli selline tööle minnes üle õla. Inimesed räägivad Tayrona indiaanlastest ülistavas toonis ning kiidetakse, et nende pärand on osa "meie" kultuurist. Muidugi tuleb siinkohal mainida, et tänapäevaks on nad kõik välja surnud, nagu inkadki. Võibolla see kõlab liiga sapiselt aga mulle torkas pähe, et siinkandis paistab kehtivat: "hea indiaanlane on surnud indiaanlane". Ma ei usu isegi muidu armastusväärsete kolumblaste indiaaniarmastusse eriti.

Kokkuvõtteks olid päevad Tayronas siiski ideaalsed- vaikus, teekonnad taskulambiga pimedas džunglis, võimas meri, rannad, paljajalu käimine, soojus ja muretus. Muidugi võrkkiiges magamisest ei tulnud midagi välja- peale esimest ööd kolisime ümber telki, kus oli märkimisväärselt soojem ning mida mu tõsiselt hullumeelne austaja omal algatusel oma lõhnaõliga lõhnastas (hea küll, kopitushais pole just meeldiv aga noh…). Hoolimata kõikidest napakatest inimestest ja rohketest äärmiselt absurdsetest hetkedest jääb Tayrona siiski ilmselt üheks minu lemmikkohaks siinmaal.

Põhiline Tayrona fauna- sipelgad

Selline nägi vanasti välja Tayrona indiaanlaste hütike

Tagasi linnas, ööbisime ühe öö Santa Marta uuemas hea liivarannaga linnajaos Rodaderos ühe Kareni erilise sõbra Fabiani (aka chico de Amazonas) juures. Nad kohtusid kunagi Kareniga Leticias, kus Fabian kokku 15 aastat töötas. Nüüd ta aga elab Rodaderos 20 meetrit rannast, kus ta koos oma sõbra ja töökaaslase Juan Carlosega korterit üürib. Päris tore oli vahelduse mõttes normaalsete inimestega suhelda- käisime hilja õhtul rannas ujumas, trotsides liivatormi, ning tegin pilte, et veenda Karenitki Santa Martasse puhkama sõitma.