Sarmikad soomlased

Inimkatsete ohver kontoris magamas

Möödunud nädalad on mind ja Karenit end justkui mingite väga halbade inimkatsete ohvritena tundma pannud- kõigepealt meeletult tööd, niiet magamiseks ka aega ei jää ning siis kui töö ükskord läbi saab, tuli sinna otsa nii palju väljaskäimist, et puhkusest võib ainult und näha. Seda viimast tegelikult loomulikult mitte, sest meie töö kaubanduskojas pole ka sugugi lõppenud ning seetõttu on uneaeg see, mille arvelt me kõvasti kärpeid oleme pidanud tegema.

Esmaspäeval toimus siis meie kauaoodatud üritus- seminar Radissonis oli kuuldavasti põnev olnud. Ma ise olin terve seminari aja ukse taga asju ajamas, niiet ma ei oska kommenteerida. Mina, Karen, Pitu, Finpro inimesed ning Radissoni personal tegime igal juhul väga head tööd ning kõik kukkus peaaegu plaanipäraselt välja. Ka laiskurite organisatsioon Proexport oli loomulikult esindatud ning selle aja jooksul kui me Kareni ja Pituga lõunat söömas käisime, olid nad jõudnud ärikohtumiste saali oma loosungite ja lippudega ära dekoreerida. Karen nägi tõeliselt vaeva, et mitte skandaali tegema hakata. Nad ongi sellised- tegu on eelkõige poliitilise organisatsiooniga ning töö tegemine delegeeritakse ülbelt oma alamatele. Kui seminar sai läbi ning algas ärikohtumiste osa, vihastasin ma tegelikult päris korralikult, sest Proexport oli seda “korraldama” saatnud kaks vastava organisatsiooni rõivastuses noormeest. Kuna nad aga mitte midagi asjadest ei teadnud- see oli ainult minu ja Pitu üritus- ei näinud nad ka lõpuks eriti korraldajatena välja. Imestasid veel, et kuidas ma igat firmat- nii Kolumbia kui Soome oma- ning esindajat nimepidi tean. Tegelikult need noormehed olid siiski üsna sümpaatsed, nad polnud ju iseenesest milleski süüdi- neile lihtsalt anti käsk kõrgemalt kohale tulla ja “korraldada” midagi, millest neil aimugi polnud.

Ma tõttöelda läksin natuke endast välja seal ärikohtumiste ajal, sest kuna mina olin saatnud laiali kõik kutsed, peeti mind selleks isikuks, kes asjadest kõige rohkem teab (ilmselt ma teadsingi) ning seetõttu kogunes üsna kiiresti minu ümber parv kolumblasi, kellel oli soov ühe või teise soome firma esindajaga kohtuda. Seda, et tegelikult oleks pidanud end sellele üritusele eelnevalt registreerima, nad loomulikult ei teadnud ning mind hirmutas veidi see ülimalt agar rahvamass, kes tähelepanu püüdmiseks mind kätest tirima hakkas. Samas me kõik andsime endast parima ning suurem osa soovijatest, kes midagi palus, seda ka lõpuks sai. Pettuma pidid ainult need, kes ühe Soome turvadetektoreid valmistava firma esindajaga kohtuda tahtsid, sest see härrasmees lihtsalt lahkus mingil müstilisel põhjusel seminari lõppedes Radissonist. Kui Annika Finprost talle helistas, vastas ta lihtsalt stoiliselt, et ta ei tea, miks ta ära läks, ta lihtsalt võttis takso ja on nüüd juba hotellis. (?????). Kokkuvõtteks oli kogu üritus väga õnnestunud siiski, osalejad jäid äärmiselt rahule, Kolumbia suurim firma, Ecopetroli esindajad tundsid huvi nii minu kui ka meie kaubanduskoja vastu ning nägin vist ka esimest äärmiselt sümpaatset kolumbia noormeest (Kolumbia naised on vaata et maailmakuulsad oma võluvuse poolest, ent meestest ei räägi siin suurt keegi).

Pärast üritust sõitsime klubisse El Nogal, mis on üldiselt avatud ainult oma liikmetele, kes ilmselt kuuluvad kohaliku eliidi hulka, et seal osaleda saadik Mikko vastuvõtul. Loomulikult jäime liikluse tõttu pool tundi hiljaks ning selleks, et hiiglasuurde hoonesse sisse saada, oli sama suur turvakontroll kui lennujaamas enne USAsse lendamist. Ilmselt see kotroll on siiski asja eest, sest samasse klubisse pandi 2003 aastal pomm, mille plahvatuse tagajärjel hukkus 36 inimest ning vigastada sai ligi 200. Kokteiliõhtu oli iseenesest igav, ent Karen oli sinna ka meie sõpru kutsunud, niiet kohal olid ka Trude, Martin, Erik, Patricia ja tema abikaasa Wilson. Pärastpoole läksime veel välja, et mõned dringid teha, ning sellega algas ka minu väljaskäimiste jada.

Tres borrachas: Hannele, mina ja Linn

Dos borrachas: Karen ja Annika

Cinco borrachos: Hannele, mina, Linn, Jukka, Karen ja Annika

Teisipäeval sain kokku kohalike eestlastega, et tähistada vabariigi aastapäeva- kohal olid Arvo, Eve, kes on siin juba päris kaua elanud, kuna on kolumblasega abielus ning Eva-Liisa, kes on samuti vabatahtlik Bogotás. Tema tööülesannete hulka kuulub muuhulgas ka käsitsi telefoniraamatu ümberkirjutamine. Hiljem tulid kohale Karen, Linn ja endiselt Bogotás viibivad põhjanaabrid, ning õhtust sai taas märkamatult öö. Kolmapäeval käisime väljas koos Arvo, Linni ja ühe kolumbia verd Šhveitsist pärit tüdrukuga. See õhtu oli minu jaoks päris tore, sest pärast pintsaklipslaste lemmikkohta Parque 93 oli mõnus külastada kohti, kus õlu on umbes 4 korda odavam ning rahvas noorem ja mitte nii triigitud. Eriti meeldis mulle üks baar kesklinnas, kus sai põrandal istuda. Et siis kontrasti veel suuremaks teha, läksime neljapäeval koos soomlastega ühte päris kallisse söögi-joogi-tantsukohta. Sisenemisel otsiti põhjalikult läbi ja rummi voolas ojadena. See õhtu oli aga minu jaoks natuke liig juba- mulle ei meeldi väljas käia kui ma selleks kohustust tunnen. Kui esimesed kolm õhtut olid olnud puhas rõõm, siis neljapäeval oleks ma parem kodus olnud. Olime aga Annikale laupäeval Kareniga lubanud, et läheme. Inimestega hüvastijätmine on mage, siin Bogotás on see juba reegliks hakanud saama, et kõik, kellega koos tore on, sõidavad kohe varsti ära kuskile. Ma pean tõdema, et välismaalaste seltskondadest, kellega ma siin kokku olen juhtunud, olid soomlased tegelikult siiani kõige toredamad.

Õnneks on ka neid inimesi, kes jäävad- kas siis alatiseks või vähemalt piisavalt kauaks. Viimaste nädalate jooksul on mul ma ei tea mitu korda peast läbi jooksnud mõte, et mida ma siin küll teeksin ilma Karenita. Temaga on tore koos plaane teha, lolli juttu ajada, väljas käia, kontoris magada (Egil pole just kuigi õnnelik), jäätist süüa ja totakaid asju välja mõelda. Võibolla läheb millalgi temagi aga ilmselt mina ikka ennem. Sinna on veel aega õnneks, enne jõuan ma ilmselt käia veel ma ei tea mitu korda mõnes baaris, kus saab põrandal istuda, juua ära ma ei tea mitu mojitot, osaleda vähemalt ühel korral peol, mis toimub chivas (suures värvilises traditsioonilises bussis) rohke aguardientega, käia veel korra Mesitases (ma avaldasin soovi seal oma lahkumispidu teha, me kutsuks siis Siiri ja teised vabatahtlikud ka Kareni kokakunsti nautima), süüa ära nii mõnigi Kareni “brownie especial”, kardetavasti pidutseda veel nii mõnelgi korral kostümeeritult ning ohata veel vähemalt kahesajaviiekümnekuuel korral, et nii head rummi, kui Flor de Caña Kolumbias ei leidu. Juhhei, pahategelik elu!

Tööl on mul aga hetkel motivatsioon kadunud, soomlased läinud ja igapäevarutiin tagasi. Minu ajakirjaprojekt kanti maha, sest Egilile jõudis kohale, et sellist klantsajakirja, nagu tema ette kujutab, pole meie nappide ressursside juures võimalik teha. Praegu koostan kahte Power Point presentatsiooni kaubanduskoja kohta aga tegu pole just sama väljakutseastmega ülesannetega. Alustan varsti ka omal algatusel kampaaniaga Soome ülikoolides, kuna seoses meie värsketele suhetele Finproga oleks meil vaja uusi praktikante just Soomest. Esialgu otsin lihtsalt kontakte ning koostan tabelit vastava informatsiooniga. Ka mitte just superpõnev ettevõtmine. Põnevaks läheb see ilmselt alles siis kui (loodetavasti) hakkavad saabuma avaldused ja CV-d.

Eile läksin ma varakult magama ning täna üritan ma teha hädavajalikke asju- käisin poes, koristan veidi oma korterit ning saadan mõned kirjad. Aega pole mul kunagi liiga palju. Õhtul toimub Kareni juures lahkumisõhtusöök kaubanduskoja eelmisele praktikandile Ullale, kes tuli nädalaks Bogotásse ning juba homme koos Trudega Trinidadi lendab. Ma ise tunnen ka, et väga varsti oleks aeg siit linnast mõneks ajaks lahkuda.