Kohvimaa

Armenia ei ole iseenesest eriti ilus linn, kuna aastaid tagasi hävines kogu vanaaegne kesklinn maavärinas. Eriliseks teeb selle koha aga pigem inimeste sõbralikkus- sellist abivalmidust ja heatahtlikkust juba Bogotás ei kohta. Nüüd ma hakkan ka vaikselt taipama, miks Luis, minu kolumblasest hispaania keele õpetaja, lapsena välismaalaseks saada soovis. “Teretulemast meie maale” kõlas selle nädalavahetuse jooksul küll ilmselt sadu kordi, seda nii taksojuhtide-müüjate, suvaliste vastutulijate kui ka näiteks reisikaaslase suust külavahebussis. Mõlemal hommikul tõi Janethi vend meile kandikul kohvi tuppa (ilma lisatasuta ja täitsa omal algatusel) ning Armenia taksojuhtidele tuleks üleüldse hea teeninduse kuldmedal anda. Imelikul kombel oli zona cafeteras ka kuidagi väga kõrge teeninduskultuur- asi mida ma ei Peruus-Ekvadoris ega Hondurases-Nikaraaguas näiteks väga tihti ei kohanud.

Muidugi mulle, kes ma juba suvest saadik kas täitsa üksi või ainult ühe väga meeldiva ja muidu sobiva inimesega koos reisimisest olen unistanud, oli viiese kambaga liiklemine paras katsumus kohati. Oodata, et kõik hommikul oma ripsmed ikka koolutatud saaks ja siis päeva jooksul iga poole tunni tagant kohvikus käia on tegelikult veidi tüütav. Samas kuna meil plaane otseselt polnud, sujus asjaajamine siiski võrdlemisi hästi. Ma arvan siiski, et igal asjal on oma mõte ja ka sellisest värgist annab ilmselt midagi õppida. Pealegi saime niimoodi viiekesi liikudes päris palju tähelepanu aga õnneks Quindio inimesed on viisakad ja peale jõllitamise üldiselt midagi ei tee.

Pühapäeval peale üsna pikka viivitust oma öömajas, pikka hommikusööki, mitmeid kohvisid, värskeid mahlu ja šokolaadikommikesi seadsime sammud kohvipargi poole. Meil tegelikult polnud alguses plaani seda asutust külastada, sest Parque Nacional de Café on tuntud ka kohvioa Disneylandina ning ausaltöeldes ei kõla just nagu kõige ahvatlevam paik maamunal. Kuna aga kõik seda soojalt soovitasid, otsustasime lõpuks ikkagi minna. See park nägi tõepoolest välja nagu Disneyland- pügatud muru, ilusate viidakeste ning atraktsioonidega. Alguses on seal jalutusrada, mis tutvustab kohvivalmistamise protsessi ja ajalugu ning tagumine osa pargist on atraktsioonide ala. Meile räägiti kohvivalmistamisest ja muust taolisest ning kuidas see Kolumbias käib. Ka tänapäeval tuleb “kohvimarjad” põõsastelt ükshaaval noppida ning üks korjaja teenib päevas umbes 18000-20000 COP, ehk siis 90-100 EEK. See on aga kõrgem palk kui muudel töödel, kus teenitakse 15000 COP päevas, ehk siis 75 EEK.

Selline kohvidisneyland siis

Kohvipõõsas
Kohvimarjad- punased on küpsed korjamiseks

Kõige parem on kohvi kuivatada päikese käes

...aga tänapäeva kliimat arvestades saab kiiremini kilekatuse all

Pargis oli õnneks üsna vähe külastajaid ning söök ja jäätised üllatavalt head ja odavad. Jätsime seal hüvasti Madeleinega, kes jätkas oma teekonda Cali poole, et seal ühte tsirkusekooli külastada, ning läksime Ameerika mägedega sõitma. Need olid päris toredad- midagi lapsikut ja lõbusat teha pole kunagi liiast. Pargi plussiks oli kindlasti see, et ta asus väga ilusas kohas, kuigi ilmselt ühe päris kohvifinca külastamine oleks kordi põnevam olnud, eriti veel kohvikorjamise hooajal. Kolumbia kohvi on siiski väga maitsev ning Juan Valdezi kaubamärk väga tugev. Ka mina olen kahe ja poole nädalaga siin palju rohkem kohvi jooma hakanud kui muidu, aga maakohtades tasub siiski alati küsida ega kohv suhkruga pole.

Mingid põõnavad sigudikud

Väike bambusesalu

Üks harilik miniskandinaavia kohviperekond

Jee- teleférico

Kolumbia ekspordib ka palju lilli

Terve esmaspäeva sõitsime koos Vero ja Trudega tagasi Bogotá poole (Lena sõitis Medellini), süües ohtralt šokolaadi ning nautides aknast avanevaid maastikke. Sõjavägi on siin riigis ikka väga nähtav- teeääres olid iga natukese aja tagant sõdurid ning kahel korral peeti buss kinni ning kõik meessoost reisijad kamandati kontrollimiseks välja. Sõidustiil mägedes oli nagu ikka- vihmaga kurvi peal hiidsuurtest kütust vedavatest veokatest möödasõitmine on lausa kohustuslik. Alles täna juhtus vähemalt 25 surnuga bussiõnnetus, mis Eestigi uudistesse jõudis. Samas nagu ma ütlesin, ei sõideta siin sugugi halvemini kui mujal mägedes.

Tagasi Bogotás, on mul päris kiired ajad olnud. Angela ajab nii mind kui Karenit kohati hulluks, ta lihtsalt venitab ja molutab nii meeletult koguaeg. Täna hommikul käisime hotellis Royal hommikusöögil, kus üks minister rääkis majanduskriisi teemadel. See oli peen üritus Bogotá ärieliidile, kus ülikonnastatud tegelased tähtsa näoga sõid ja kuulasid. Mingil hetkel astus sisse keegi suurt kasvu pruunikspõlenud, närakate riiete ja rastapatsidega gringo, kes kohe mitte pilti sulanduda ei tahtnud. Igaljuhul jäi ta ka tähtsa näoga kuulama. Kohal olid ka politsei, sõjaväelased ja loomulikult turvafirma esindajad. Sellistel üritustel käimine on minumeelest märksa suurem eluga riskimine kui bussiga mägedes sõitmine :D

Igaljuhul Angela jäi sujuvalt 30 minutit hiljaks sellele üritusele ning hiljem kui me pidime ta suhtekorraldus- ja PR-firma omanikust sõbranna juurde minema, jäime juba 45 minutit hiljaks. See senjoora on veel umbes 50 korda seebikakrõhvam kui Angela, ent olevat kogunisti presidendi lähem tuttav. Äriringkondade ja eriti selliste rikkamate tegelaste seas on igasuguste võltside väga suurekõlaliste sõnakõlksude kasutamine eriti levinud- iga asi on “superinteresante”, isegi kui sul jumala suva tegelikult on. Karenil oli kell 11 kontoris järgmine koosolek ning seetõttu üritasime Angelat sealt PR-firma koosolekult kuidagi ära meelitada, ent see polnud just kuigi lihtne. Lõpuks jõudsime ikkagi alles 11.20 kaubanduskotta tagasi. Samas polnud sellest väga suurt probleemi, sest see inimene, kellega koosolek pidi olema, jõudis alles 10 minutit peale meid kohale. Homme on Bogotás autovaba päev ning Angela ilmselt ei tule, sest oma musta heleda nahksisuga Mercedest ta naljalt pisikese kollase juustuhaisuse takso, või veel hullem, Transmilenio vastu ei vaheta. Viimane oleks ilmselt talle eluohtlik ka, kuna ta on üleni kuldvidinaid täisriputatud enamasti.

Samas mulle meeldib, et tänu praktikale on mul võimalik ka Kolumbia seda külge näha, mida reisides enamasti ei näe. Muidugi strateegilise tähtsusega paikades viibimine tundub märksa rohkem pommioht olema kui kuskil rahulikult ringi reisimine- näiteks täna käisime ka Proexporti, ehk siis Kolumbia eksporti edendava organisatsiooni (nagu Soome Finpro) kesklinnas kõrghoones asuvas kontoris. Sinna sissepääsemiseks otsiti läbi sama põhjalikult kui kusagil lennujaamas. Absoluutselt kõik inimesed, kes seal töötasid, olid äärmiselt valged ning enamik ka blondeeritud. Rääkides siis ebavõrdsusest siin maal…Vähemalt praktika suhtes ei saa ma just kurta, et see ainult kohvikeetmine ja paberite kopeerimine oleks. Igasuguseid põnevaid külastusi jagub ning reedel tuleb mul jälle ühe kliendiga omapäi hakkama saada. Näis, kuidas läheb, sest homme on Vero sünnipäev ja ühtlasi ka viimane päev Kolumbias ning me läheme kõik koos välja.

Nädalavahetusel üritan ma veidi puhata, oma asjad lõpuks lahti pakkida, Bogotága tutvuda ning ehk ka siis korterist mõne pildi üles panna. Mu elamine on üsna mõnus- luksus jälle muidugi, millega ma siin juba varsti liiale minema hakkan küll, aga ma tunnen, et ma olen selle samas ära teeninud. See on väike stuudio tüüpi ühetoaline korter mõnusa vannitoaga. Kappe on palju ja kõik näeb viisakas välja. Asukoht on kontorile ja kõigele muule lähedal, ilusas rajoonis, vaikses nurgas ning väga korralikus majas, kus all uksehoidja ust avab. Ja vetsus võib erinevalt muust Kolumbias paberi potti visata. Täiesti kohutav luksus minu jaoks, ma ütlen! Ja alati võite mulle külla tulla, mul on isegi lisavoodi siin, hehe. (mõnus on kutsuda inimesi külla teisele poole maakera, ma tean küll :))