Vastik nädal

Vaade minu aknast

Möödunud nädal ei kuulunud just mu lemmikute hulka- esimeses pooles tegelesin ma töö juures väga mõttetute asjadega, sest Karen oli koguaeg ära mingite raamatupidamisasjadega seoses, Angela ei suutnud mulle ühte vajalikku dokumenti saata ja netis surfamine oligi ainuke asjalik asi, mida ma tegin. Hiljem, alates neljapäevast aga on tööd nii palju teha olnud seoses selle soomlaste üritusega, et reedel ma ei jõudnud isegi lõunat süüa. Tõttöelda eestlane minus eelistab siiski neid jube kiireid päevi mõttetule olesklemisele. Iga päev olen ma koju läinud alles siis kui on juba pime ning reede õhtul olid mul nii tumedad silmaalused, nagu mul kunagi pole olnud (kui mitte arvata seda õnnetut lugu kunagi bakatöö 7- leheküljelise plaaniga, mis mul omal ajal öösel enne varahommikust tähtaega jäädavalt kustutada õnnestus ning siiski õigel ajal esitatud sai…hõhhh). Lisaks sellele olen ma sel nädalal täiesti harukordselt halvasti maganud- vahet pole kas kaua või väga vähe, hommikuti on ikka sama masendavalt halb olla olnud. Esmaspäeval varastati mult pesulast tekikott, ei tasu ikka unustada, mis riigis ma hetkel viibin, eksole. Mingil hetkel tekkis veel üks kohutav ja palju murettegev jama ühe mulle siin lähedase inimesega ning tõdema peab, et see inimene, kes teisi lahkelt aitab, saab ikka neetult tihti vastu pükse. Kahjuks. Positiivse külje pealt pean ma mainima väga meeldivat ja rohket suhtlemist nii lives kui neti teel igasuguste (leitud, kadunud ja taasleitud) inimestega ning oma Peruu-listi võin veel ühe kohtumise lisada.

Täna ma igaljuhul mõtlesin, et ma ei suudagi üles tõusta kunagi, ent siiski tegin seda, koristasin oma unarussejäetud korterit ning seadsin sammud taaskord Bogotá kesklinna poole. Kuna Trudel pole siin Kolumbias enam eriti palju aega järgi jäänud, siis otsustasime temaga koos veidi “ülikohustuslikke” turistiasju teha ning Monserratele sõita. See on üks selline valge kirik kesklinna juures asuva mäe otsas. Ilm oli loomulikult parim mis olla sai- tihked hallid pilved ning kui mäe poole astuma hakkasime, hakkas sadama ka veel. Sinna üles viis inimesi mingi überturistirongike- kus lasti mingit inglisekeelset Kolumbiat tutvustavat teksti, mis oli ilmselt mingist filmist, mida me teleka puudumise tõttu loomulikult ei näinud. Tegelikult oli sellel käigul siiski üks hea külg: õhk oli supermõnus, lõhnav, puhas ja vihmast värske. Muidu mööda Carrera 11 jalutades, kus meie kaubanduskoda asub, on kopsud alati koos. Ma olen ka oma esialgsest ninaprobleemist ka üle saama hakanud, esimestel nädalatel oli nina kogu aeg täiesti kinni. Karen väitis, et kõigil välismaalastel koguneb ninna mingi permanentne must kiht, mis lõpuks hingata ei lase.

Seal üleval oli tegelikult üpris naljakas- näed, et oled kohas, kust näeb ilusaid vaateid aga mitte midagi ilusat näha ei ole. Kunagi (kui see üldse võimalik on) tahaks sealt ülevalt päikseloojangut näha, kuigi tõenäosus, et see võimalik oleks, on üsna väike- ma olen vist siin Bogotás nelja nädala jooksul ainult paar korda (peaaegu) päikeseloojangut näinud. Seal üleval oli ka see väike valge kirik, kus peeti missat kuna oli laupäev. Üllatusena kuulsin ma sedasama reibast laulukest, mida Honduraseski Teresa kirikus lauldi. Minu teadmised siinsetest kirikutavadest on üsna nadid, ent mõningate vaatlemiskordade järel suudan ma juba teatud episoode eristada ning öelda, millal oma naabreid tervitama peab (me kiikasime just sel hetkel uksest sisse). Samas hiljem all, kesklinnas, nägime mingit meest, kes oli tänavale maha pannud mingi eriti võika nuku, kellel oli sigaret suhu topitud, ning kes valjuhäälselt mingisuguse ladina-ameerikale nii tüüpilise raha ja edu esilemanava nõiakunstiga tegeles. Ma ei hakanud pilti tegema, sest sel hetkel oli mul tunne, et ta oleks mind selle eest ilmselt ära kaetanud.

Selline koht siis

Draama

Nende pilvede taga on ilus vaade mägedele

Väike vaene kutsu Monserratel

Hmm...vaade linnale

Nagu Soomes

Monserrate rongis

Roheline ja mägine Bogotá

Tagasi all, saime kokku Lenaga, kes juba homme ära Euroopasse sõidab, ning aitasime tal ta õele kingitust leida ning läksime sööma. Sõime Trudega loomalihasuppi juurviljadega ning Trude supis polnud mitte midagi peale vedeliku, ent õnnelik mina võisin enda supist siiski viiendiku kartulit ja väga veidralt oranži kananahatüki leida. Tegelikult leiab siit head sööki küll- näiteks kui tellida kana riisiga, siis saab enamasti sellise võrdlemisi väherasvase suure portsioni maitsestatud ning kollaseks värvitud ja potikujuliseks vormitud riisi keedetud kana ning köögiviljatükkidega. Kohvi samas odavates kohtades tellida ei tasu- nad panevad keetes suhkrut sama palju kui kohvi ning tulemuseks on lahja ja äärmiselt magus kohvimaitseline jook.

Pärast sööki kolasime veel veidi Bogotá kesklinnas ringi, ma ostsin omale uued voodilinad, otsustades oma tekikotti järgmisel korral paremini valvata. Kuigi ma olen siin Kolumbias siiani ainult ilusaid kohti näinud, siis pole Bogotá centro siiski mingi äärmiselt kena koht- samas on lokkav kaubandus ja inimmassid siiski omamoodi tõmbavad. Seda iseäranis peale oma steriilses naabruskonnas veedetud nädalat- okei, meil on ka siin prükkarid tänavatel tegelikult aga nad pole eriti hirmsad. Mul on millegipärast hirm siinsete kesklinna (koledamate rajoonide) prükkarite ees- nad ei ole sellised nagu Eestis vaid kuidagi palju palju traagilisemad. Kunagi ammu nägin Limas Avenida Abancayl ühte võrdlemisi noort tüüpi, kes poolenisti sõiduteel lösutas, lastel oma sõbral juustest täisid otsida. Tänu hetkelisele silmsidele pole ta mul siiamaani meelest ära läinud ning täna nägin ma selle tüübi teisikut- näiliselt maailma suurima ükskõiksusega suures prügikuhjas sobramas. Kogemata tekkinud silmside pani mind iseenda jalgade otsa koperdama. Natuke halvemad rajoonid/nurgad panevad mind alati kuidagi eriti suure, valge ja naiivsena tundma. Siin on see üleminek alati äkiline- ühel hetkel oled niivõrd-kuivõrd anonüümselt rahvamasside sees kireva kaubanduse keskel ja järgmisel hetkel oled ikka ümbritsetud rahvamassidest, ent inimesed on justkui erinevad ning kõik nagu vahiksid sind.

Tüüpiline centro maja

Turistitee

Laupäev vihmalinnas

Bogotá centro (juhtides tähelepanu koertele pildi paremas servas)

Mingi bänd väga halva helitehnikaga

Linn, Lena ja Trude Transmilenio jaamas

Iglesia Lourdes minu kodu lähedal

Ma olen tegelikult üsna väsinud- töö juures on kogu see soomlaste asi üsna vastutusrikas ning ma kujutan ette, milline kergendus võib olla, kui see kõik ükskord läbi on. Karenil on aga eriti keerulised ajad ning tema töökoormus on meeletu ja palk rohkem kui kolm korda väiksem kui minu praktikastipendium üheks kuuks. Neljapäeva õhtul saatis ta Angelale meili lahkumissooviga, ent eks näis, mis sellest saab. Pärast seda kõike hullumaja plaanin ma reisima minna ning 6.-15. märts olen ma loodetavasti Bogotást eemal Kariibi mere ääres. Praegu hakkan ma aga minema Lena juurde, kus toimub tema lahkumispidu.