Parque Nacional, üks üsna mitmetest parkidest BogotásMa pole vahepeal midagi kirjutanud, sest lihtsalt aega pole olnud. Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt, soomlased jõudsid juba täna õhtupoolikul Bogotásse ning kogu selle ürituse koordineerimine on ikka palju aega, noorust ja energiat võtnud. Tööle tuli meile sel nädalal appi ka Kareni õetütar Alejandra, hüüdnimega Pitufa (smurf, hisp. keeles), kelle kohalviibine on lausa kriitiliselt oluliseks muutunud. Asi on tegelikult päris hull, kuna algselt pidi selle ürituse korraldama hoopiski Proexport, Kolumbia eksporti edendav organisatsioon. Meie tillukese kaubanduskoja roll kogu ürituse korraldamise juures pidi ka sama tilluke olema, ent kuna keegi teine pole lillegi liigutanud, siis kukkus nii välja, et meie oleme enamvähem kõik teinud. Telefon heliseb pidevalt, neljapäeva hommikul oli mul meili peale 53 lugemata kirja üleöö tekkinud ning exceli tabeleid erineva informatsiooniga on korraga lahti kümne ringis. Lisaks sellele olen ma ka unes mingeid tabeleid nägema hakanud. Samas on see ju põnev ka, aga palju, palju stressi. Viimase nädala jooksul on mu suurimaks sooviks olnud see, et keegi saadaks mulle postiga ühe suure muumi, keda kallistada ning kes ehk ka mulle aegajalt Carullast puuviljasalatit tooks. Muidu võiks ta selline vaikne olla ning mul rahus magada lasta. Ma ei jõua oodata teisipäeva pärastlõunani, kui soomlased kõik ilusti lennuki peal on ning Euroopa poole teel.
Huvitav kompositsioon mu töökoha lähedal kiriku ees, mida on mingil müstilisel põhjusel keelatud pildistadaSel nädalal sain ma kokku ka kahe eesti vabatahtlikuga Kolumbias, kuna ma täiesti juhuslikult nägin Siiri blogi. Siiri läheb juba esmaspäevast Mesitasesse, et hakata seal lastekodus tööle ning Arvo jääb Bogotásse, et töötada Universidad Nacionalis, millel on üsna huvitav kuulsus. Mesitas on muideks sama koht, kus me miniskandinaavia väljasõidul jaanuaris käisime. Kõikides mu siinsetes tuttavates tekitab mõte Mesitases elamisest naerukrampe, ent kõik oleneb ju sellest, mida otsida- vaikust ja rahu ja päikest ja odavat mahla on seal rohkem kui küll. Neljapäeval käisin ka Siiril külas seal kus ta hetkel elab, ühe pere juures Bogotá äärealal mägedes uuselamurajoonis. Tegime süüa, jõime veini ja ajasime juttu kuni ühel hetkel tuli ta pereema ning teatas, et tee on kinni pandud ehitustööde tõttu ja enam linna tagasi ei saa. See tuli küll alles üllatusena, sest järgmisel hommikul oli mul taas vaja kell 8.30 tööl olla. Midagi hullu ju samas siiski polnudki kui välja arvata see, et seal mägedes oli ikka päris külm. Hommikul sõitsime koos Siiri ja tema rootslasest üsnagi omamoodi kaasvabatahtlikuga linna ning ma käisin ainult korra kodunt läbi, et võtta üks leige dušš, vahetada riided, kaasa pakkida prillid ja kokalehed ning tööle kiirustada.
Reedel oli siis selline tööpäev, ma lahkusin koos Kareni ja Pituga kontorist kell 22.45, ehk 14 tundi peale tööpäeva algust. Meiega on sel nädalal koos töödanud ka Jukka, noor soomlane, kellel on Kolumbia tüdruksõber. Kohalikud kutsuvad teda senjoor Yucaks ja see teeb neile palju nalja. Yuca on nimelt kohalik köögivili ning Kareni meelest sarnaneb Jukkale, kuna ta on selline pikk ja hästi hele. Samas on Jukkal väga lahe huumorimeel ning temaga on koos töötamine igati muhe. Ka on sel nädalal mitmel korral läbi astunud Timo Kurkaa, kes on meie kaubanduskoja soomerootslasest asutaja, kolumblannaga abielus ning siin juba pea kolmkümmend aastat elanud. Samuti astus läbi ka Mikko, kes on selline tore vanaonu, Soome saadik Venetsueelas. Igati sümpaatne onu aga asjade organiseerimise peale tal näppu ei ole ning lisaks sellele paanitseb ja pabistab ta täiesti kohutavalt. Võite ette kujutada, milline lust ja rõõm on üks kriitilise sisuga koosolek Mikko ja Angela osalusel.
Reedel oli siis selline tööpäev, ma lahkusin koos Kareni ja Pituga kontorist kell 22.45, ehk 14 tundi peale tööpäeva algust. Meiega on sel nädalal koos töödanud ka Jukka, noor soomlane, kellel on Kolumbia tüdruksõber. Kohalikud kutsuvad teda senjoor Yucaks ja see teeb neile palju nalja. Yuca on nimelt kohalik köögivili ning Kareni meelest sarnaneb Jukkale, kuna ta on selline pikk ja hästi hele. Samas on Jukkal väga lahe huumorimeel ning temaga on koos töötamine igati muhe. Ka on sel nädalal mitmel korral läbi astunud Timo Kurkaa, kes on meie kaubanduskoja soomerootslasest asutaja, kolumblannaga abielus ning siin juba pea kolmkümmend aastat elanud. Samuti astus läbi ka Mikko, kes on selline tore vanaonu, Soome saadik Venetsueelas. Igati sümpaatne onu aga asjade organiseerimise peale tal näppu ei ole ning lisaks sellele paanitseb ja pabistab ta täiesti kohutavalt. Võite ette kujutada, milline lust ja rõõm on üks kriitilise sisuga koosolek Mikko ja Angela osalusel.
Harilik tänavapilt seal, kus ma elan ja töötan
Suhkruvatimees ja seebimullimees
Pargid on siin linnas igaljuhul kenad Igaljuhul pean ma kohe mainima, et soome meestel on kolumblaste seas uskumatult lööki- muidugi pole üks keskmine soomlane küll sugugi nii sarmikas kui Jukka või Timo, ega ka nii nunnu nagu saadik Mikko, aga sellegipoolest on neis enamikes ilmselt midagi, mis siinsetele naistele nagu magnetina mõjub. Karen, Pitu ja Nata on kõik meie põhjanaabritest külalistest äärmiselt sillas. Kusjuures, see on midagi mida näiteks rootslastes või muudes skandinaavlastes pole. Ja soome aksendiga hispaania keel kuulub minugi lemmikumate asjade hulka- alati kui ma seda kuulen, ajab see mind nii südamest naerma.
Kuna ma reedel saabusin koju alles hommikul ja siis uuesti alles vastu ööd, on mu maja uksehoidjad pähe võtnud, et mul on siin Bogotás mingi noormees tekkinud. See tegelikult nii naljakalt absurdne, eriti eile hilisõhtul kui ma üritasin väita, et ma töölt tulen. Seda ei juhtu just eriti tihti, et keegi normaalne inimene 14 tundi kontoris passiks. Minu majas on nimelt tööl ,erinevalt suurest enamusest teistest majadest, kaks äärmiselt sümpaatset uksehoidjat- sellepärast mulle üldse läheb korda, mis nad arvavad. Nendega võib vahel ka niisama juttu puhuda, erinevalt näiteks nendest kahest tüübist, kes meil töö juures on- ühele neist ilmselgelt ei meeldi see, millega ta tegeleb ning ta tülpinud näoilme ei tee just päeva rõõmsamaks miskitpidi.
Eile, laupäeval, ajasin ma end suure vaevaga üles, et minna Carullasse ning veidi süüa ja muid vajalikke asju osta. Kuna mu silmad olid eelmise õhtu töömaratonist endiselt väga punased, kandsin prille ning põrkasin vastu tänavaposti. Seda loomulikult suure hulga piknikupidajate silme all. Koju tagasi tulles olin äärmiselt hämmstunud, miks mu võti korteri ust lahti ei keera ning ma polnudki lõpuks väga üllatunud avastasin, et vale ukse taga olin. Mu korter on hooletuses ning meenutab mulle rohkem hotelli, kus aegajalt magamas ja pesemas käia kui kodu. Et vähegi kodutunnet süvendada, valmistasin ma omale omletti ning läksin tööle. Meil oli nimelt veel transport korraldamata ning kokkuvõtteks olin ma ka laupäeval kokku 7 tundi tööl. Õhtul, väga väsinutena käisime koos Kareni, Jukka ja Annikaga Finprost Zona Rosas kokteile joomas. Annika on ka Helsingis õppinud ning kuna maailm on väike, avastasime, et meil on ühiseid tuttavaid. Oli päris tore õhtu, eriti arvestades seda, et Finpro kattis kõik kulud. Tänase hommiku sisustasin ma pesulas raamatut lugedes ning hiljem sealt hiidsuure läbipaistva pesukotiga koju jalutades. Võite ise arvata, kas iga teine vastutulev inimene heitis uudishimuliku pilgu selle suunas või mitte.
Kuna ma reedel saabusin koju alles hommikul ja siis uuesti alles vastu ööd, on mu maja uksehoidjad pähe võtnud, et mul on siin Bogotás mingi noormees tekkinud. See tegelikult nii naljakalt absurdne, eriti eile hilisõhtul kui ma üritasin väita, et ma töölt tulen. Seda ei juhtu just eriti tihti, et keegi normaalne inimene 14 tundi kontoris passiks. Minu majas on nimelt tööl ,erinevalt suurest enamusest teistest majadest, kaks äärmiselt sümpaatset uksehoidjat- sellepärast mulle üldse läheb korda, mis nad arvavad. Nendega võib vahel ka niisama juttu puhuda, erinevalt näiteks nendest kahest tüübist, kes meil töö juures on- ühele neist ilmselgelt ei meeldi see, millega ta tegeleb ning ta tülpinud näoilme ei tee just päeva rõõmsamaks miskitpidi.
Eile, laupäeval, ajasin ma end suure vaevaga üles, et minna Carullasse ning veidi süüa ja muid vajalikke asju osta. Kuna mu silmad olid eelmise õhtu töömaratonist endiselt väga punased, kandsin prille ning põrkasin vastu tänavaposti. Seda loomulikult suure hulga piknikupidajate silme all. Koju tagasi tulles olin äärmiselt hämmstunud, miks mu võti korteri ust lahti ei keera ning ma polnudki lõpuks väga üllatunud avastasin, et vale ukse taga olin. Mu korter on hooletuses ning meenutab mulle rohkem hotelli, kus aegajalt magamas ja pesemas käia kui kodu. Et vähegi kodutunnet süvendada, valmistasin ma omale omletti ning läksin tööle. Meil oli nimelt veel transport korraldamata ning kokkuvõtteks olin ma ka laupäeval kokku 7 tundi tööl. Õhtul, väga väsinutena käisime koos Kareni, Jukka ja Annikaga Finprost Zona Rosas kokteile joomas. Annika on ka Helsingis õppinud ning kuna maailm on väike, avastasime, et meil on ühiseid tuttavaid. Oli päris tore õhtu, eriti arvestades seda, et Finpro kattis kõik kulud. Tänase hommiku sisustasin ma pesulas raamatut lugedes ning hiljem sealt hiidsuure läbipaistva pesukotiga koju jalutades. Võite ise arvata, kas iga teine vastutulev inimene heitis uudishimuliku pilgu selle suunas või mitte.
Pühapäev BogotásEile õhtul oli Bogotás haruldaselt tugev tuul- töölt koju minnes mööda pimedaid tänavaid inglise stiilis majade vahel kõndides, tuul kõrvus vihaselt vihisemas saadetuna tuulekellade üksildasest tilinast, taipasin ma, et olen reaalsustaju kaotanud. Ma ei saa enam aru, et ma Kolumbias viibiks. Enne siiatulekut olin ma ennast ettevalmistanud hoopis millekski muuks- ma kujutasin ette, et Bogotá on pigem nagu Lima ning selliseid “kolmanda maalima kogemusi”, mis sind vanemaks, tõsisemaks ning vahest ka paranoilisemaks teevad, tuleb rohkem ette. Kindlasti olenebki ju kõik sellest, millega sa tegeled ja kellega sa suhtled. Siinne elu on pigem üks pikk meeldivus kui et katsumus ning mu elukeskkond asub ühes X linnaosas mingil Y maal ja Z maailmajaos, euroopalikus/läänelikus kastmes. Miski ei reeda eriti, et ma Kolumbias viibiks (okei, see on liialdus siiski)- inimesed on noored diplomaadid, kõrgharidusega skandinaavlased, intelligentsed ja laia silmaringiga kolumblased, kõrgem keskklass ja päris rikkad inimesed, poliitilisse- või ärieliiti kuuluvad või nendega soojades suhetes olevad, paljureisinud ja maailma näinud ning kahtlemata huvitavad inimesed. Minu kodumaja on äärmiselt viisakas- uksehoidjatega ning prügi jaoks on koridoris luugid, kuhu selle libistada võib. Carullas, kus ma sisseoste teen, on muljetavaldav delikatessiosakond, kust võib leida näiteks Arla juustusid ja Taani küpsiseid. See kõik ju on tore, kuni ma suudan leida ka alternatiive ja vaheldust.
Mitmetes Bogotá osades levinud stiilis majad
Minu vaikne koduõu
Minu majaHomme jõuab igaljuhul kätte see suur päev, mil realiseerub kõik see, mille nimel me viimased kolm nädalat iga päev töödanud oleme. Juba hommikul läheme me hotell Radissoni, et teha ettevalmistusi seminariks, mis algab kell kaks. Sinna tulevad delegatsioon Soomest ning palju kutsutud külalisi. Hiljem toimuvad firmadevahelised kohtumised, mis on põhiliselt minu vastutusel- selleks oleme kohale kutsunud Kolumbia firmade esindajaid, kes võiksid huvi pakkuda Soome firmadele. Meie kaubanduskoda palkas ka ühe väga professionaalse PR-firma, tänu kellele juba reedel kajastati Soome delegatsiooni külaskäiku enamikes Kolumbia ajalehtedes ning uudisteportaalides. Homme toimub ka pressikonverents Radissonis. Õhtul, otse Radissonist, sõidame kinnisesse eraklubisse El Nogal, kus toimub Soome saadiku Mikko vastuvõtt ning kokteilid. See on mingi üsnagi vip-üritus, kuna sinna klubisse sissesaamiseks on ülisuured turvameetmed ning kohale pidavat tulema ka Kolumbia ministrid, rääkimata siis ajakirjanikest ja televisioonist. Minu jaoks on sellised üritused üsnagi suure stressi allikaks, ent samas olen ma üsna õnnelik, et mu praktika mind sellistesse kohtadesse saadab ning minu Ladina-Ameerika kogemuse dimensioone märkimisväärselt laiendab.
Ilmselt te mõtlete, et ma olen üks igavene lammas, kes laupäeval tööle läheb ja meeletult ületunde vaikides teeb. Tegelikult tegin ma Kareniga diili, et vastutasuks selle pingutuse eest saan ma märtsis ühe nädala vabaks (tegelikult poolteist, aga küll ma selle poole kunagi hiljem ära kasutan), et Kariibi mere äärde minna. Ma oleks muidu ka ennast vabaks küsinud, ent nüüd on see mul nagu ametlik puhkus ning jätab mulle võimaluse veel vabu päevi küsida ja rohkem siin Kolumbias ringi vaadata. Loomulikult ei ole minust töömaniakk saanud ning järgmisel nädalal võiks minna pidutsema nii teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval kui ka reedel !!! Oodake ainult teisipäeva õhtuni kui ma lõpuks oma elu tagasi saan!
Ilmselt te mõtlete, et ma olen üks igavene lammas, kes laupäeval tööle läheb ja meeletult ületunde vaikides teeb. Tegelikult tegin ma Kareniga diili, et vastutasuks selle pingutuse eest saan ma märtsis ühe nädala vabaks (tegelikult poolteist, aga küll ma selle poole kunagi hiljem ära kasutan), et Kariibi mere äärde minna. Ma oleks muidu ka ennast vabaks küsinud, ent nüüd on see mul nagu ametlik puhkus ning jätab mulle võimaluse veel vabu päevi küsida ja rohkem siin Kolumbias ringi vaadata. Loomulikult ei ole minust töömaniakk saanud ning järgmisel nädalal võiks minna pidutsema nii teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval kui ka reedel !!! Oodake ainult teisipäeva õhtuni kui ma lõpuks oma elu tagasi saan!
Vaade Siiri aknast
No comments:
Post a Comment