Avastamas

Taaskord on üks nädalavahetus seljataga- minu jaoks esimene oma kodus ning sedapuhku ka Bogotást kui linnast mingit ülevaadet andev. Laupäeval sõitsime koos Rootsi saatkonna uue praktikandi Linniga kesklinnaga tutvuma. Tänu minu esimesel nädalal juhtunud Transmilenio äpardusele ning mingile müstilisele suunatajule leidsime kõik vajalikud kohad väga kiiresti üles. Kesklinn ei näe päeva ajal sugugi nii kole välja kui öösel, tõttöelda oli see isegi üsna viisakas koht hoolimata meeletutest rahvamassidest ja lokkavast Ladina-Ameerika kaubandusest veidi inetutes kaootilistes “kaubamajades”. Jalutasime Plaza de Bolívarile, mis on siis riigi kõige tähtsam väljak ning sealt edasi vanalinna, mis kannab kaunist nime- La Candelaria. Ma pean kohe preagu ära ütlema, et Bogotá on ikkagi ilus linn. Muidugi seda ei tohiks turistivanalinna ja Euroopaliku põhjaosa põhjal otsustada, ent lähedal olevad rohelised mäed ja üllatav puuderohkus mängib siiski olulist rolli.

La Candelaria ise on siis Bogotá kõige vanem osa kitsaste tänavate ja nunnude koloniaalmajadega ning jätab õigupoolest pigem küla kui linna mulje. Tegu on ka ilmselt linna kõige turistikama kohaga, ent sellest hoolimata nägime vaid kokku kaheksat välismaalast mitme tunni jooksul. Muideks, maailma väiksusest või siis absurdse juhuslikkuse võimalikkusest annab tõestust see, et kui me ühes kõrvaltänavas lõunat sõime, siis kõndis sealt mööda üks Linni norrakast koolikaaslane Süüriast. Ta oli nimelt otsustanud ette võtta viiekuulise Ladina-Ameerika rännaku. Ja just sel hetkel juhtus ta Bogotá kesklinnas mööda sama tänavat kõndima, kus sõi parasjagu Linn. Eesti on igaljuhul täielik parditiik selle kõrval ning see juhus pani mind mõtlema selle üle, et ilmselt on asju, millest siin maailmas ei pääsegi. Nagu näiteks soomlastest :), või veel hullem- soomerootslastest, või sellest, et su uue sõbra õe parim lasteaiasõber oli su tädipoeg ja et te tegelikult kõik koos kunagi kakskümmend aastat tagasi lippasite paljalt kuskil järve ääres ringi ja ehitasite mudalosse rannale. Ja see tuleb raudselt ühel päeval välja, sest tõendusmateriali leidub mingitel diapositiividel rohkem kui küll. Aga noh, soomlastest niipalju, et neist saate ilmselt veel palju kuulda, kuna kahe nädala pärast tuleb neid siia tervelt 25 ja me Kareniga iga päev ainult sellega tegelemegi. Esimene neist, senjoor Jukka, jõuab juba nädala pärast siia. (kusjuures Karen oli täiesti veendunud, et tegu on naisega).

Aga tagasi Bogotá kesklinna juurde- lisaks kenadele koloniaaltänavatele leidus seal ka tõelist melu ja rüselemist ning palju kaubandust. Ostsime endale mõningaid majapidamises tarvilikke esemeid, sest igal pool väljaspool meie elurajooni on asjad oluliselt odavamad. Õhtupooliku vihmasadu aga ajas meid üsna kiiresti bussi peale, sest oma kogemusest ma juba teadsin, et päris märjaks võib saada. Reedel jäin ma õnnetul kombel mingi eriti vihase sajuhoo kätte- kolme minutiga olin ma täiesti läbimärg ning tänavatel ulatus vesi pahkluuni. Samas on siin tegelikult vist suvi praegu ning päike paistab kõik hommikupoolikud kuni varase pärastlõunani. Kõigil kohalikel välismaalastel on näkku kerge õhetus tekkinud sellest ja ninad punased…hihi. Päike on siin tugev, sest oleme ikkagi mägedes ja ekvaatorile võrdlemisi lähedal. Õhk on suvine ja jahe, umbes nagu juunikuus Eestis.

Katedraal Plaza Bolivaril
Hmm...Kolumbia "esinduslipp"?

Candelaria vanaaegsed tänavasildid

Väike vaene laama Plaza Bolivaril

Täna käisime Usaquéni kirbuturul, kus müüdi põhiliselt igasugust käsitööd, ehteid, hipikraami ja tervisetooteid. Hinnad polnud küll teabmis odavad, ent samas leidus seal tõeliselt lahedaid asju ikka. Seekord ma rahuldusin vanatädiliku valikuga- pakike kokalehti ja kaks küünalt. Samas need, kes ennast hästi ülal on pidanud, võivad endale ilmselt kunagi tulevikus nii mõnegi kingituse sealtsamast Usaquéni turult saada. See külastus andis minule Bogotá jaoks jällegi uue dimensiooni- sellise vabameelse, muheda ja hipiliku. Inimesed on kõik seal ka eriti toredad ning ümbruskond äärmiselt kena. Pärastpoole jõime veel kohvi eriti armastusväärse teenindusega kaubanduskeskuse kohvikus, kus eriti maitsvat jooki serveeriti üllatavalt kaunistest tassidest. Trude meelest oli tegemist Kolumbia parima kohvikuga :)

Eile õhtul käisime enamvähem sama seltskonnaga, mis alati, siinsamas kodu lähedal õdusas pubis istumas ning jutuks tulid taaskord Peruu, peruulased ja Lima. Ma lihtsalt pean mainima Peruu maine kohta siinmaal- Lima on kolumblaste arusaama järgi eriti ilus linn (?) superhea kliimaga (??) ning kui ma mainin, et mäletan laiutavat halli koledust, siis öeldakse, et aga Miraflores (okei, Costa Verde päikeseloojang…), Barranco (hea küll)ja Centro (??!?) on ju nii ilusad. Noh, mingi mõte neil ju seal jutus on, sest ka minumeelest paistab Limas nagu rohkem vürtsi olevat aga minumeelest ei ole koledus ja vürts just teineteist välistavad nähtused. Ja kuigi ma kõigest hoolimata igatsen Limat väga, pean tunnistama, et minu jaoks on Bogotá oluliselt ilusam linn- ma lihtsalt eelistan rohelisi mägesi ja puid kohati haisvale ookeanile ja kõrbele. Kolumblaste meelest on ka Peruu ise üks imeilus maa, mis on ju kohati tõsi kui mitte arvestada bussisõitu mööda rannikut põhjast Limasse ning läbiva joonena silma riivavat peuulast ilumeele puudumist ehk. Samas aga peruulaste kui inimeste maine on siinmail haruldaselt niru- senjoriita Laura show on sellele minumeelest terves Ladina-Ameerikas surmahoobi andnud. Ka Kareniga, kellel on mitmeid väga väga häid peruulasest sõpru, on meil üheks lemmikteemaks peruulaste klatšimine (teine teema on Angela ja tema süüdimatu seletamine ja molutamine). Näiteks Kareni meelest on peruulased sõpradena üldse kõige ebausaldusväärsemad ning nendega ei tasu eriti palju arvestada, sest oma lubadusi nad tihti ei pea. Absoluutselt kõrgetes pilvedes hõljub Kolumbias aga Peruu kokakunst- Peruu kööki peetakse Lõuna-Ameerika parimaks ning cevichel on siin lausa jumalate söögi staatus. Tuleval nädalal plaanimegi siinsete sõpradega ühte Peruu restorani sööma minna.

Minu jaoks on aga Kolumbia just see imedemaa- ilmselt oli ikkagi õige otsus tulla riiki, millest ma ennem eriti midagi ei teadnud. Selle maa kõige suuremaks väärtuseks hoolimata ilusatest ja õdusatest linnadest ning maalilisest loodusest, paistavad olema siiski inimesed- lihtsalt kirjeldamatult ja täiesti üllatavalt toredad. Võrreldes sügisega Helsingis oleks mul nagu sada tuhat kivi õlgadelt pudenenud ning täna hommikul oma kenas korteris ärgates tundsin ma end tõeliselt õnnelikuna- päike kardina vahelt piilumas. Mõnikord tekib mul tunne, nagu ma oleksin sisenenud unenäkku, sest kogu minu hispaania keele õppimine algaski ju tegelikult sisuliselt Bogotás. Meie õpik- Encuentros por el Mundo, mille kirjutasid meie õpetajad Antonio, Luis ja Anton ise, rääkis ühest sõprade seltskonnast, kes õppis Universidad Central de Bogotás. Seal oli ka segu kohalikest ja välismaalastest, olid kolumblased Andrea, Fernando ja Miriam, Lupe Mehhikost, soomlane Antti, prantslanna Francoise, jaapanlane Masayasu, kuubalane Fidel, Rasik Indiast, Ernesto tšiilist ning ei puudunud ka üks nilbe peruulane- Roberto :) Meie siin küll töötame ja skandinaavlaste osakaal on ka kõvasti suurem, ent tunne on üllatavalt sama. Lisaks sellele olen ma viimase kahe päeva jooksul kolme Luisi (minu hispaania keele õpetaja Helsingis) teisikut näinud- ta on pärit lõuna poolt džungli äärelt Florenciast ning sealsetel inimestel on üsna eristatavad näojooned. Oijah, ma vaatan, et ma olen kuidagi väga sentimentaalseks ja nostalgiliseks muutnud järsku…hahahahahahaaaaa.

Head isu! (see on lechona- mingite asjadega täidetud põrsas)