Pikkade mälestuste küla

Reedel peale tööd kiirustasin hostelisse, et pakkida poole tunniga oma asjad ning sealt sõitsin juba Vero (ehk siis minu) korterisse. Minuga tuli kaasa ka Madeleine, üks rootsi tüdruk, kellega kohtusin juba oma esimesel päeval siin Kolumbias- nimelt ta oli üks neist neljateistkümnest rootslasest, kes džunglis koolimaja ehitamas käisid. Madeleine elab muidu Londonis ning on alates neljandast eluaastast tsirkusekoolis õppinud, ent nüüd, 22 aastaselt on ta otsustanud hoopis massaži õppima hakata. Kui ma seda kleenukest tasase olekuga rastapatsidega tüdrukut esimest korda nägin, poleks ma talle küll rohkem kui 15 aastat pakkunud. Kuna tal polnud raha koos teiste rootslastega Cuzcosse lennata, siis otsustas ta hoopis meie seltskonnaga liituda.

Õhtul üsna hilja võtsime ööbussi linna nimega Armenia, mis on pisikese Quindío nimelise maakonna pealinnaks ning asub Kolumbia kohviregiooni südames. Sõit läks viperusteta ning hommikul kell 6 vaarusime viiekesi bussist välja- mina, Vero, Lena, Trude ja Madeleine. Ühesõnaga miniskandinaavia väljasõit missugune- mina, kolm rootslast ja norrakas. Vähemalt selle nädalavahetusega suutsin oma rootsi keelest välja rookida nii mõnegi sinna kinnistunud soome sõna ning olen õppinud ka üsna mitu uut norra sõna. Samuti olen ma tähele pannud, et rääkides rootslastega hakkab mu enda keel kõlaliselt lääne poole liikuma- kolme päevaga jõudsin Helsingist Vaasasse ning kuu lõpuks ehk olen Ahvenamaal.

Siin Kolumbias on tutvused ülekõige- igal pool, nagu äris, on ka lood reisimisega, kuigi see ehk pole alati just vajalik. Igaljuhul meile tuli vastu Eugenia sõbranna, kes Armenia lähedal illegaalset öömaja peab. Janeth oli äärmiselt armastusväärne- ta viis meid autoga enda juurde- maamajja, kus ta elas koos oma venna ja kolme koeraga. Kuna meil otseselt mingeid plaane polnud, uurisime kohalike käest, et mida ette võtta võiks. Peale kahte tundi, mis kulus kõigi viie dushi all käimisele ja siis veel tunnikesele, mis kulus hommikusöögile, otsustasime sõita külasse nimega Salento.

Plaanideta reisimine turismitsoonis on suhteliselt lihtne- niipea kui me selles jahedas mägikülas bussist maha astusime, õnnestus mingil kohalike seltskonnal meid tuubil täis vanale Willysele kutsuda ning sõit läks edasi kohta nimega Valle de Cocora. Kuna meid oli palju, siis sai inimestega kaetud ka tilluke autokatus ja seisukohti jätkus kogunisti seitsmele. Veeresime kiiresti läbi maalilise rohelise külavahemaastiku oma sihtpunkti, kust edasi võis kas jala mingi ring teha või siis hoopis hobustel. Otsustasime kiiresti viimase kasuks ning hoolimata Trude paanilisest hirmust läks sõit lahti. Tee oli harukordselt halb ning vaesed hobused pidid sügaval mudas sumama üsna pikalt. Mulle meeldib muidu ratsutada aga kui teeolud on halvad, tekib mul alati mingi rasvase jahukoti tunne ning vajadus hobuselt vabandust paluda.

Vero ratsutamas

Samas mul taaskord vedas, saades kõige kepsakama hobuse, ning korralikel teelõikudel oli ratsutamine igaljuhul puhas rõõm- maastik oli väga kena ning vastu tuli hulgaliselt naljatlevaid ja ülisõbralikke kohalikke, kes kõik olid teel koju mingist täiskasvanute koolist. Lõpuks sisenesime kohalikku “cloud forestisse” ning sealt edasi oli teekond jälle puhas piin, sest see seisnes libedatel kividel ronimisel. Kuna meil algselt polnud üldse mingit plaani ratsutada, siis sõitsime esimese joani ning seal pöörasime ringi. Selle joa juures elas üks naljakas väike koeranäss, kes giidi sõnul polnudki kellegi oma, vaid lihtalt pesitses seal. Igaljuhul näis ta kõikide turistide ja muude möödakäijatega agaralt suhtlevat ning tuli ka meiega alla jõe äärde kaasa. Tagasiteel üles aga ei suutnud ta kuidagi üles ronida, sest kivid olid liiga kõrged- mul tuli ta üles tassida ning vastutasuks sain ma koeranässi käest ühe sooja ja väga porise tänuavalduse.

Liiga koomiline pilt, et seda mitte üles panna

Minu kärsitu hobune ja tema hambutu omanik

Tagasiteel algas mingi veider hobustevaheline konkurents- kuna mina jõudsin tulles kõige ennem kohale, siis tagasitulles olime me kitsal rajal otseloomulikult viimased. Kuigi teised hobused olid ilmselgelt palju aeglasemad, et olnud neil mõtteski meid mööda lasta, mida minu oma jälle igal võimalusel üritas. See omakorda põhjustas minu hobuse mitte just alati kõige ohutuma teevaliku lahtiste kivide vahel ning põlvini mudas. Ma sain juba päris kurjaks kui ta mind läbi mingite teravate puuokste tiris, ent lõpuks saime siiski mööda kõigist ning teerada oli vaba. Pärast seda ma enam ülejäänud seltskonda ei näinud- päris lahe oli taaskord uhkes üksinduses juuksed tuules lehvimas kiiresti roheliste mägede vahel hobusel kapata. Igaljuhul pärast tuli mul üsna tükk aega teisi järgi oodata. Pärast seda sõitsime ühe teise Willysega (kogu Quindío on neid täis) tagasi Salentosse. Ja oi, kui üleni mudased me kõik olime- samas me polnud ainsad sellised seal külas.

Willysed reas

Salento kuulub kahtlemata sarmikamate külade hulka, mis ma näinud olen. Selline “sada aastat üksildust” stiilis väga ehedalt väärikas kolumbialik vaikne paik. Ilusad värvilised koloniaalstiilis majad, traditsioonilised söögikohad, mägede vaikus, kaabudega mehed, kes on saabunud oma hobustel, vanaaegsed kohvimasinad, tõsidus ja väärikus ning viisakus jäävad minu jaoks seda linna meenutama. Kolumbia on minu jaoks imedemaa, millest ma midagi ei teadnud varem ja kus on seda, mis on Lõuna-Ameerikas traditsioonilises (hispaanlaste pärandiga) kultuurses mõttes head. Peruus tundus mulle tihti, nagu hispaanlased oleks ainult meeletut kultuuritust ja hävingut külvanud, ent kolumblastel on mingi teistmoodi viis end ülal pidada (mitte kõigil, loomulikult). Näiteks Bogotá ning sealse ümbruse inimestel on kombeks oma lähimaid pereliikmeid, nii vanemaid kui ka lapsi teietada (usted) ning Karen näiteks ütleb oma emale Su Merced. Inimesed on väga viisakad ning maakohtades nagu Salento ei lagasta keegi, prügi ei visata maha ning silma riivavat on üllatavalt vähem. Ka paistab kolumblastel üllataval kombel nii ilu- kui ka huumorimeelt olema. Loomulikult on koledaid hurtsikuid siingi maal, ent hämmastavalt heakorrastatud kohalike majasid nägi Zona Cafeteras ikka väga palju.

Salento põhiroaks on trucha, kohalikes jõgedes elutsev punase lihaga kala, nagu forell aga pisike. Sõime linna keskväljakul truchat hiidsuurel õhukesel pataconil (laiaks litsutud küpsetatud mittemagus banaan) kreemjas kastmes…mnämm. Hiljem jalutasime ringi, tutvusime kõikvõimalike kohvitoodetega, mida on ääretult palju- üks lemmikuteks on arequipe de café, ehk siis selline paljulevinud magus kreem, midagi konentspiima ja toffe vahepealset (manjar blanco Peruus). Muidu see aine ei kuulu just mu lemmikute hulka aga kohvimaitseliselt on see geniaalne. Muideks, head kohvi on ka kohviregioonis kohati raske saada, sest kohalikud keedavad musta kohvi rohke suhkruga, mõnikord nii rohke, et süda ähvardab seda juues seisma jääda.

Salento, trucha küla

Unistuste rõdu

Veel üks õdus rõdu

Tegelikult on mul veel kirjutada, aga praegu ma lihtsalt ei jõua. Täna tööle jõudes ootas mind ees kaos- lihtsalt nii palju on teha. Lisaks sellele jättis Angela koosolekule ilmumata, mis tähendas, et ma pidin selle üksi koos klientidega läbi viima. Homme pean juba kell 7 tööle ilmuma, sest lähme kuskile hommikusöögile, lisaks sellele on meil veel homme kolm koosolekut ning ma pean ka lõunasöögile jõudma koos oma tulevase korteriperemehega. Niisiis, sellest, mis me veel Zona Cafeteras tegime, kirjutan ma ehk homme või neljapäeval või reedel kindlasti. Kuulmiseni!