Tahmanägu, Tuhkatriinu ja üks tavaline Rosa Maria

Rootsi saatkonna lähedal

Päevad siin Bogotás lähevad ikka kiiresti- isegi tänane, kus ma hiilgasin oma laiskusega. Terve tööpäev möödus netis surfates ja reise planeerides. Ebaõiglus, mis siin Kolumbias kohati valitseb on minu õrnale eurooplasehingele mõnikord üsna vastuvõetamatu. Eelmisel nädalal tegi Karen korjanduse ühe kolumblasest tüdruku heaks, kes Rootsi saatkonnas töötas- nimelt oli ta saanud stipendiumi, et ülikoolis õppida, ent sisseastumiseks tuleb maksta ka ühekordne tasu administratiivkulude katteks. Kuna tal seda raha maksta polnud, otsustatigi korjandus teha. Reedel aga sai Karen äärmiselt kurja kõne saadikult, kellele see asi ei meeldinud, kuna selline korjandus kahjustavat ta mainet. Inimesed pidavat arvama hakkama, et saadik on kitsi ja ei taha oma töötajatele palka maksta. Seda ta muidugi arvesse võtta ei taha, et sellel tüdrukul on kodus invaliidist ema, vanaema ja kaks alaealist õde, keda ta kõiki oma palgast oma palgast ülal pidama peab. Ja erinevalt seebikatest jääb see rikas prints ka enamasti tulemata. Tegelikult on meie enda väikeses kaubanduskojaski ebaõiglust ja kitsidust küllaga. Ütleme nii, et Karen tšiillasi ei salli :) (meie endine direktor Paulo on nimelt tšiillane ja see Rootsi saadik on tema abikaasa).

Täna küttis siin kõige rohkem kirgi muidugi pomm, mis Bogotás plahvatas- see pandi ühe rahaautomaadi juurde Blockbusteri videolaenutuse ette. Surma said kaks inimest- maja turvamees ja juhuslikult möödakõndinud üliõpilane. Kolumbia valitsus on juhtunu FARCi terroriaktiks tembeldanud ning samas käivad jutud, et Blockbuster ei taha katusepakkujatele maksta, sest nende poodidesse on varemgi pomme pandud. See lugu juhtus üsna samas kandis, kus asub meie kontor ja ka minu tulevane kodu.

Eile käisime Kareniga koos inimestega organisatsioonist ACNUR (UNHCR, kuulub ÜRO alla) Bogotá "sadamas", või noh kohas kuhu saabuvad kõik kaubad. Et sinna alale sisse saada, oli meeletu turvakontroll- meid kõiki registreeriti, otsiti läbi, auto valgustati läbi. Seejärel, et siseneda transpordifirmasse, tehti uuesti sama: tegu on riiki sisse tulnud kaupade ladudega, mis pole veel tollist läbi tulnud. Miks me sinna läksime? Sest kaubanduskoja eelmine praktikant Ulla Taanist oli pidanud läbirääkimisi Legoga, et need Kolumbia lastele heategevuseks mänguasju saadaks. Kuigi algselt oli plaanitud Legode üleandmine detsembrikuuks, siis nagu näha, see ei õnnestunud, kuna Kolumbia on ikkagi kolmas maailm ning igasuguse paberivärgi ajamine äärmiselt tülikas. Seetõttu töötame koos ACNURiga, kes saab endale osa mänguasju, kuna nemad on rahvusvaheline organisatsioon ning võivad maale tollivabalt kaupa tuua.

Pildi keskel oleval riiulil vasakul pool maast laeni on meie Legod


Karen ja Duplod

Niisiis, kuna meil kellelgi polnud täpsemalt aimu, et mida meile saadeti, siis otsustasime mõned kastid avada. Saadetis sisaldas 200 kasti Duplot ja 300 kasti Legot. Heategevuslik Lego annab laste kujutlusvõimele igal juhul palju rohkem vaba ruumi kui need, mida ilusates värvilistes karpides müüakse. Iga kast sisaldab igasuguseid tükke igast ooperist- samas leidub seal ka igasugu rattaid, torusid, detaile, inimfiguure, loomi ja muud.

Heategevuslik Lego

Nüüd on meil siis vaja need Legod kätte jagada- ACNUR viib enda kastid mingitele oma projektidele ning meie kastid lähevad ühe Bogotá mäe (cerro) väga vaestele elanikele, nende koolile ja päevakeskusele täpsemalt. Duplod lähevad väikelastekodudele, kust lapsi adopteeritakse. Selleks on muidugi vaja korraldada transport, ametlikud üritused ja meediakajastus. Kui kõik hästi läheb, toimub see juba järgmisel nädalal.

Eile käisime ka Itaalia kaubanduskojas, et uurida natuke nende ajakirja kohta. Tulemus on teadmine, et ühe ajakirja väljaandmine võtab neli kuud, on nelja inimese töö ning maksab neli korda rohkem kui meil eales raha kokku saada õnnestuks. Näis, mis sellega siis saab. Nende itaallaste kaubanduskoda oli meie omaga võrreldes nagu öö ja päev- suur ilus maja, suured kontorid, igal töötajal oma assistent, teenija, kes jookseb ringi ning toob juua, mida soovitakse. Samas on nemad tegutsenud juba 50 aastat ja meie vaevalt 5...

Tööl tuleb mul igasuguseid asju teha- vahest palju ja vahest mitte midagi. Ma pean enamasti ka koosolekutel klientidega juures istuma. Need on enamasti küll huvitavad. Angela, kes ka meiega koos töötab, kuigi mitte kontoris, on ehtne näide sellest rikaste Kolumbiast- ta on selline meigi, kuld/pärliehete, heledamaks pruuniks blondeeritud juuste, kalliste firmariiete ja Louis Vuittoni kotiga seebikate ärinaine. Tema on ka see, kes firmasisesed koosolekud oma lõputu lobaga talumatuks muudab ning mõnikord ta nagu ei saa asjadesele päris hästi pihta. Samas on ta isiklikult tuttav lausa mõnede ministritega, rääkimata suurfirmade juhtidest. Ilma selliste kontaktideta me ilmselt siin äri ei teeks, eksole.

Ilmad on siin äärmuslikud- päeval päike paistab ja on lausa palav, pärastlõunal hakkab eriti kurjalt vihma kallama ning hiljem õhtul on jälle tore. Eile õhtul tegin pikema jalutuskäigu siin ümbruskonnas, avastades, et naabruskond on ka siin Palermos päris tore. See, kus hostel on, on ülikoolide linnaosa ning tänavad on õhtul täis üliõpilasi. Hääled, lõhnad, pilt, soojus, kõik oli eile täiesti sarnane Limale. Samas nagu Limaski, märkasin mingil hetkel, et olin sujuvalt ületanud selle tänava, mis eraldas Miraflorest Surquillost (vabandust Limametafooride pärast, need lihtsalt torkavad mulle pähe) ning üliõpilased ja isuäratavad söögikohad asendusid inetute pisikeste poodide ja üldise räpasusega tänavatel. Käisin ühes suures supermarketis, mille nimi on Exito (teine suur kett siin on prantslaste Carrefour) ja see oli ikka palju suurem kui mistahes Selver, Prisma või Rimi. Kaupa on meeletult ja igat laadi ning minusugusele algajale Kolumbia elanikule jätkus põnevust ikka päris pikaks ajaks :)

Selleks korraks siis kõik. Homme ma ilmselt ei postita midagi, sest me lähme Kareni poole söögitegemist õppima. Sellest oleks iseenesest tore kirjutada, aga ma kahtlen, et mul aega oleks. Reedel aga kolin juba hostelist välja oma tulevasse korterisse ning samal õhtul sõidame koos Vero ja Trudega (võibolla ka Lenaga) sinna, kust tuleb kohv (Zona Cafetera). See jääb Bogotást nii 8 tunni kaugusele, niiet me võtame ööbussi, et rohkem aega saada. Tagasi olen ma ilmselt esmaspäeva õhtul hilja, niiet blogisse ma midagi vast enne teisipäeva õhtut (või kolmapäeva) ei postita.

Mind on nakatanud reisipalavik. Leidsin täna veel ühe koha, kuhu ma väga minna tahaks siin Kolumbias aga selleks on mul rohkem vabu päevi vaja ning plaani kuidas ühest suurest siinsest turismimonopolist mööda hiilida. Nad on küll meie kaubanduskoja partnerid, ent teevad reise inimestele nagu Angela ja see ei kattu ei minu ega mu rahakoti ettekujutusega ühest mõnusast reisist. Samas tundes iseenast, usun ma, et kõik on väga võimalik ;)