Glamuurielu

Nüüd ma siis teen blogipostituse möödunud nädalavahetuse kohta nagu lubatud. Ma ei oska kommenteerida, et mis mõttes siinne saatkonna-kaubanduskojaelu mingil viisil glamuurielu oleks, nagu üks mu kallis tuttav kommenteeris, aga ise otsustate, hehehe.

Igaljuhul juba reedel tööl olles polnud töömeeleolust enam haisugi- sisustasime aega liimist mullide puhumise ja senjoriita Laura show vaatamisega ning suutsime Egilile midagi üsna erilist sisse sööta :) Peale tööpäeva lõppu sõitsime saatkondade-kaubanduskodade seltskonnaga külasse nimega Las Mesitas, mis asub mägedes Bogotá lähedal aga märksa madalamal, niiet seal on ikka palju soojem. Seltskonnas olid mina ja Karen kaubanduskojast, Javi- Kareni kolumblasest sõber, miniskandinaavia ehk Vero ja Erik Rootsi saatkonnast ning Trude ja Martin Norra saatkonnast ning siis veel kanadalane Alex ja sakslane Corinne.

Millega me kontoris aega sisustame

Esimesel õhtul ei teinud me eriti palju kuna reedel peale töönädala lõppu olid kõik veidi väsinud. Käisime söömas ning mängisime jengat- ma poleks elusees arvanud, et see mäng nii haarav võiks olla. Koht, kus me peatusime, oli Kareni sõbranna suvemaja ning asus Las Mesitase külas sees. See oli üks üsna õdus suur maja elutoa, nelja magamistoa ning suure siseõuega, kus kasvasid mangod ning mandariinid. Lisaks sellele oli muidugi olemas ka bassein, koolibrid lillepõõsastes ning linnupesa elutoas söögilaua kohal laelambis. Üks linnupoeg oli kas pesas ära surnud ja siis alla kukkunud, või pesast välja kukknud ja siis ära surnud, aga söögilaualt leidsin tibatillukese linnukolba. Koos nokaga muideks :) Mingil meeltesegaduse hetkel otsustasin ma, et kõige õigem oleks sellele linnupeale korraldada kiire matus tühjas õllekastis. See kolp polnud muideks suurem kui mu pöidlaküüs.

Jenga kütab kirgi: Martin, Karen ja Javi

Javi kurje jengaplaane haudumas

Palju rohelisi mandariine

Magada oli Las Mesitases eriti hea- soojus ümberringi, vaikus (noh, peaaegu), puhas õhk ja mingi seletamatu rahu. Üldiselt ma pean tunnistama, et ma pole nii palju kohe ammu maganud kui sel nädalavahetusel. Järgmisel päeval kolasime veidi külavahel ringi, jõime mahlasid, mis on ausaltöeldes kõige odavamad ja kõige suuremad, mis ma kunagi näinud olen. Mingi 5 krooni peaaegu liitrise kannu eest...mnämm. Puuviljad on siin paljud mulle endiselt tundmatud, põhihitt siin on guánabana, mis on võrdlemisi magus, või siis lulo, mis on pigem hapukas. Inimesed on sõbralikud, õhk puhas, toit odav, vaade ilus- puhkus, ühesõnaga.

Supermahlad

Vaade Las Mesitase bussiterminalist

Pärastlõunal saabusid veel Lena Rootsist ning Rootsi saatkonna uus prakikant Linn, kes just eelmisel päeval Kolumbiasse jõudis. Üldiselt kogu siinne seltskond on juba päris suurte Ladina-Ameerika kogemustega ja ka muidu päris palju maailmas ringi reisinud. Üldiselt on see seltskond üsna lõbus ka ning oskab olla erinev oma igapäevasest rutiinielust. Kui ma poleks näiteks Martinit eelmisel nädalal korra lõuna ajal kohanud, poleks ma teda küll iialgi ülikonnastatud diplomaadina ette kujutanud. Erik on muidugi nähtus omaette- ma olen näinud igasuguseid hulle, käitumishäiretega inimesi, häid ja halbu frukte, fenomenaalselt kahtlaseid ja igas mõttes kurikuulsaid tüüpe ning pean tunnistama, et see rootslane pakub neile kõigile kõva konkurentsi. Kujutage ise ette 32 aastast diplomaati, nägu ja kõht mangost lödisemas, suur punane lill kõrva taga, sigar näpus häälekalt delfiinide armumängu demonstreerimas (täiesti kainelt ja ilma midagi tarbimata).

Kareni kohta olen ma ilmselt juba ühtteist maininud- temaga koos töötamine on igaljuhul rohkem kui äärmiselt lõbus. Tema on ka see, kes igasuguseid üritusi ja pidusid korraldab, eriti hämmastavalt hästi süüa teeb (neljapäeval sõin ma gallo pintot ja pean tunnistama, et olin valmis seda seni mitte eriti armastatud rooga hetkega oma lemmikute hulka arvama; või siis kolmapäeval kui ma tema juures olin ja ta "kiire pasta laimiga" tegi...mnämm) ja kunagi ära ei väsi. Javi, tema sõber, on äärmiselt hea ja tabava huumorimeelega, ja seda mitte ainult ladinaameeriklase kohta.

Laupäeva õhtul oli meil kavas väike ümberriietumine ning järjekordne superhea söök. Trudel oli toidumürgitus (ilmselt eelmise õhtu rasvakanast), Linn taimetoitlane ja Martin mandlitele allergiline, ent kõik teised olid rohkem kui rõõmsad. Vero jagas lahkelt kõigile tequilat (ta on Mehhiko fänn) ja Karen segas rummi. Alexil polnud kostüümi ning seetõttu pidi ta terve õhtu allarite väel istuma

Karen ja Javi

Javi ja Vero

Erik

Kokkuvõtteks pean ma ütlema, et väljasõit maale oli igati tore- Kolumbia võtab minu jaoks iga päevaga üha enam imedemaa jooni. Ilus ja soe ja sõbralik ja samas mitte liiga Saksamaa ka- maakohtades süües tihti ei anta nuga ega kahvlit- rasvanäpud on põhiline teema. Haha. Selle väljasõiduga õnnestus mul ka korrata Kesk-Ameerikas juhtunud nähtust- kõik koerad järgnevad mulle. Ma ei tea, kas nad tõesti teavad, et kui mul kanakints taskus oleks, et siis ma selle neile annaks. Igaljuhul viimasel päeval jälitas mind terve hulk kohalikke krantse ning üks üritas meile majja sisse tungida ning oleks hea meelega Bogotássegi kaasa tulnud. Vaeseke muidugi poleks elusees osanud arvata, mis teda siin suures ülerahvastatud tuulevaikses kultuurses heitgaasiaugus oodanud oleks. Samuti nägin ma esimest korda ratsutavat koera. Ta oli veidi haige ning ta peremees oli tulnud külasse abi otsima. Oh, need Ladina-Ameerika koerad on ikka südametemurdjad.

Nerón- koer, kes sõidab ratsa

Tema tahtis Bogotásse tulla

Jättes siiski kõik koerad maha ning võttes kogu reisiseltskonna kaasa, olen ma tagasi Bogotás, kus ilmselt aeg on minu kõige suurem vaenlane. Seda lihtsalt ei ole. Täna kontoris olles mõtlesin ma ka, et õhtul teen mitmeid vajalikke asju ja kell on juba nii kaugel, et peaks magama minema ning pooled tegemised jäid ikka tegemata. Tööl on ka ikka täielik latiinostiilis asjaajamine, selleasemel, et midagi ära teha, on meil miski koosolek koosoleku otsa. Ja siis kõik istuvad seal, joovad kohvi, heietavad maast ja ilmast, korrutavad samu asju üle ja üle ning midagi tehtud ei saagi. Homme on mul õnneks kaks tööalast käiku väljaspool kontorit, niiet ma olen õnnelik. Nii naljakas on see linnastumise tunne samas, olla nagu pisike mutter oma viisakate riiete, kingade ja käekotiga meeletus inimsaginas ja sul on oma hunnik asjaajamisi ning koht, kuhu minna ja kell, mis pidevalt tiksub minuteid ja sekundeid, mida tagasi ei saa.

Kuna ma ilmselt juba reedel lähen uuesti roheliste mägede ja veel rohelistema orgude rüppe, sinna kust tuleb see, mille poolest Kolumbia kuulus on (peale kokaiini), siis ma ei kaeba.
Glamuurielu või mitte, otsustad ise :D