Mundo Transmilenio

Vastikud punased bussid

Mul polnud täna üldse plaanis mingit blogipostitust tegema hakata ning lisaks sellele olin ma mõelnud õhtu jooksul midagi asjalikku ära teha. Ega mul kontoris aja surnuks löömisest ja taaskordsest lõunast koos norrakatega palju rääkida polegi. Tänasele päevale andis aga kõvasti tooni see "geniaalne" Bogotá transpordisüsteem- tuubil täis punased bussid tuntud Transmilenio nime all. (Ma olen üritanud allolevat teksti juba viis korda nähtavateks lõikudeks jagada ja seeläbi loetavamaks teha aga see blogger ei tee minu soovidest väljagi ja viskab ikka kõik ühes tükis milegipärast. Ma olen juba liiga väsinud ja pahur ka, et midagi leiutama hakata. Vabandust selle pärast, eksole.)

Kõigepealt hommikul jäin ma tööle hiljaks (millest polnud küll midagi, sest Egil jõudis 5 sekundit enne mind ja Karen tuli hoopis pool tundi hiljem), sest ühes Transmilenio bussis minestas üks naine ära. Kõik bussid jäid toppama kuni jaama turvamehed võrdlemisi paksu tädi tuubil täis bussist kätte said ja välja vedasid. Mõni ime, et ta ära minestas, ega sealt bussis suurt hingata ilmselt ei saanud. Hea küll, selliseid asju ikka juhtub.

Peale tööd aga läksime Kareniga ühte kohta, kus müüakse kingi. Kuna Karenil oli sealt tarvis koju minna, sest neile pidi mingi töömees tulema, siis viis ta mind taksoga lähimasse Transmilenio jaama. Kaarti uurides avastasin, et olen hoopis mingi muu liini ääres kui see, mis minu kodu juurde läheb ning et sinna jõudmiseks tuleks mul kaks korda bussi vahetada. Hea küll, kiiret mul polnud ning kuna mu teadmised Bogotást on ikka veel üsna nirud ja see jaam asus mingi kiirtee moodi suure tee ääres, siis otsustasin lihtsalt sõitma hakata. Peale põhjalikku kaardi uurimist leidsin siis endale vajaliku bussi peatumiskoha ka üles ja jäin ootama.

Selle Transmilenioga on aga nii, et kuigi bussidel on oma rada kasutamiseks, siis peavad nad siiski valgusfoori all peatuma ning teades siinse mandri sõitmismaneere juhtub ju tihti, et ummiku teeb veel hullemaks keegi, kes sõidab üle ristmiku ja jääb seal siis ummiku tõttu toppama. Lisaks sellele võib mõne bussiga peatuses olles midagi juhtuda ning see halvab ka ülejäänud busside liikluse. Igaljuhul mingit bussi ei tulnud. Tähendab tuli aga mitte just seda, mida mul vaja oli.

Umbes pool tundi hiljem ilmus see õnnetu buss siiski välja ja ma pean tunnistama, et ma pigem riskiksin oma eluga kuskil tormisel merel või piraajadega koos ujudes kui tipptunnil suurlinna ühistranspordi keerises. Kuna aga mul oli juba äärmiselt kõrini seal esimeses jaamas ootamisest, siis tegin nagu kohalikud- hüppasin ukse poole, jäädes kuhugi perrooni ja bussi vahele, tõmbasin sügavalt hinge ning ootasin kuni uksed vastu mu selga kinni liibusid. Vähemalt kinni hoida eriti pole vaja. Mingi amelev paarike vajus mulle peale ning kokkuvõttes ei kuulunud see sõit just kõige meeldivamate kilda.

Mingil hetkel jõudsin mingisse suurde Transmilenio jaama koos tunnelitega ja ma lihtsalt kõndisin ja kõndisin ja kõndisin ning mulle hakkas juba tunduma, et olen kõiki neid inimesi, kes mulle vastu trügisid juba varem kuskil kohanud. Marssisin muudkui edasi ja edasi ja edasi- ikka sellessamas süsteemis ja ikka ühe ja sama piletiga (vähemalt seegi hea). Järgmisel bussireisil nägin veidi koledamaid Bogotá osasid ka- sain niisiis oma esimese getorännaku, ikka sellessamas napakas transpordisüsteemis viibides. Vähemalt nüüd võin ma öelda, et ka Bogotás pole kõik mitte nii modernne, puhas ja roheline kui minu mõnelt pildilt siin blogis näha võib. Punases bussis kimasime mööda Lima La Victoria stiilis linnaosasid, aegajalt kõrgete tontlike Gamarra majade vahel ummikus seistes. Möödusime muljetavaldava suurusega prügihunnikutest ja nende vahel askeldavatest prükkaritest, tänaval lösutavatest kodututest, roosade neoontuledega baaride ees passivatest prostituutidest, tänaval tünnis lõket tegevatest tüüpidest hingates aknast sisse pahvivat getohaisu. Bogotás algaks nagu öö kohe kui pimedaks läheb.

Järgmises jaamas, kus ma jälle bussi vahetama pidin, oli jälle mingi õnnetus ning sai taas mõnda aega passida. Mingi abivalmis tüüp saatis mind seal ühele ekspressliinile, mis oli küll tühi ja kiire, ent ei peatunud tegelikult minu peatuses. Neljanda bussiga ning pärast kaks tundi Transmilenio süsteemis viibimist astusin lõpuks oma kodupeatuses jaamast välja. Mul on siiamaani kuidagi kummaline tunne, nagu miski poleks enam endine :) Vähemalt oskan ma nüüd Transmilenio süsteemi kasutada ning orienteerun päris osavalt selles punaste busside ja liinide maailmas. Kõhedust tekitab ainult see, et juba 10 tunni pärast pean ma uuesti sinna sisenema. Modernne või mitte, mina isiklikult eelistaksin siiski metrood.

Muideks, Transmilenio süsteemis on toimunud ka mõrv.