Vihmalinn

Minu töökoha lähedal

Täna oli siis minu esimene tööpäev- nagu nii mõnedki ilmselt märkasid, olin ma pea terve päeva skypes ja msnis. Tõepoolest, polnud just kõige tegusam päev- aga nii see ei jää ilmselt. Peale minu töötab kaubanduskojas veel Karen, kes teeb kõiki asju ja väga efektiivselt ning lisaks sellele leiab veel aega ka tähtsateks tegevusteks Facebookis ja Youtubes. Siis on veel Egil, kes on võrdlemisi noor rootslane ja minu meelest üsnagi veider- seda nii heas kui halvas mõttes. Ta pole ise ka kuigi vana aga nimetab mind järjekindlalt niñaks ning ta suhtlemisstiil kõigub ameerikaliku hüperentusiasmi ja põhjamaaliku sarkasmi vahel. Muidugi on ka veel Paulo, tšiillasest direktor, keda ma veel näinud pole ja kes palju kohal ei käi, ning veel üks naine, kes ka harva käib.

Tööl peab käima 8.30-17 ja igaüks tegeleb oma asjadega. Meil on ka ära jagatud kohvikeetmispäevad, niiet see polegi ainult praktikandi ülesanne. Mina pean netilehekülge haldama, iganädalast infokirja koostama ja kõigile liikmesfirmadele saatma, koos Egili ja/või Kareniga firmasid külastama ning siis oma projektiga tegelema. Minu isiklik projekt on üsna suur asi- nimelt pean ma välja andma ühe ajakirja, mis tutvustaks meid, põhjamaid ja meie liikmesfirmasid. See on päris suur töö ja iseäranis põnevaks teeb asja see, et mul tuleb seda teha maal, kuhu ma alles mõni päev tagasi saabusin. Kuna ma pole midagi sellist varem teinud, siis hetkel on mul küll kerge segadus, et kust alustada. Igaljuhul on see igati põnev väljakutse ja kuna ma viibin riigis nimega Kolumbia, siis pole mul ka abistajatest puudus. Eugenia vend lubas juba mingitele oma tuttavatele helistada homme, kellelegi kellele kuulub trükikoda ja kellelegi, kes teab midagi taoliste asjade tegemisest :) Muidugi Egil ja Karen aitavad mind ka :)

Kes mind paremini teavad, on kursis ka sellega, et mulle aegajalt mingeid vägagi kahtlaseid asju meeldib vaadata. Täna tööl vaatasime Kareniga sellist Peruu teleshowd, mida tegi naine nimega Laura. Seda saadet paistavad teadvat inimesed pea kõikides Ladina-Ameerika riikides ning peruulaste mainele see kasuks just ei tule. Igas osas on mingi erinev skandaalne teema ning külalisi tuleb saate jooksul aina juurde ja juurde, vahepeal näidatakse salakaameraga filmitud klippe ning intriig võtab uusi ootamatuid pöördeid. Kohal on ka turvamehed, sest saatekülaliste vahel on üksteise peksmine üsna tavaline nähtus. Näiteks ühes osas oli emal oma raseda tütre mehega mingi teema ja siis selgus, et sellel mehel oli suhe mitme erineva naisega ning lisaks sellele veel ka ühe transvestiidiga. Või siis ühe rikka ja ülihoolitseva mamma pojal oli suhe maja teenijatüdrukuga, kellega ta plaanis kodunt ära kolida. Selgus aga, et samal tüdrukul oli suhe ka selle poisi vennaga ning lõpuks tuli sinna mingi vaene tüüp, kellega see teenijatüdruk tegelikult juba aastaid koos oli olnud ning keda ta rikaste poiste rahaga ülal pidas. See kõik paljastati loomulikult salakaamerate abiga. Kes hispaania keelt oskab ja midagi päris napakat vaadata tahab, siis neid leiab youtubest kui otsida Laura Bozzo nime.

Söök on siin Kolumbias ikka hea- täna käisin Trudega lõunal ja sõin pataconi (laiaks litsutud banaan, selline kõva ja küpsetatud) kana ja guacamolega. Miniskandinaavia ikka jälitab ning ma pean tunnistama, et ma norra keelest ikka väga hästi aru ei saa, kuigi ma üritan. Vihma sadas muudkui terve päeva ning seda hakkab ilmselt ka tulevikus kahjuks palju juhtuma. Bogotá meeldib mulle juba nüüd. Inimesi on tõepoolest palju ning kõigil on kuskile kiire- poekesi, tänavakaupmehi, igasuguseid söögikohakesi, kollaseid taksosid, tossutavaid busse, üksikuid hobuvankreid, kerjuseid, kostüümis äriinimesi, üliõpilasi ja muid tegelasi on meeletult. Ja erinevalt teistest paikadest Ladina-Ameerikas, mida ma siiani näinud olen, on siin rohkem mitmekülgsust- kõik inimesed ei ole ühe puuga löödud, mis mulle Limas alati näiteks tundus. Täna nägin isegi ühte kolumbia (indiaanlasest) emopoissi...haha.

Järgnevad mõned mitte just väga põnevad pildid linnast:




Linnaelu üheks oluliseks osaks on alati transport- kui Limat tuntakse isegi siin Bogotás mõrvarcombide järgi (combis asesinos), siis selles linnas siin on selline nähtus nagu Transmilenio. Need on sellised metroobussid (nagu Quitoski), millel on oma rada, omad jaamad ja perroonid. Peale tööd otsustasingi ühe sellisega koju sõita. Vihma kallas meeletult ning piletisaba oli tohutult pikk- kui lõpuks pileti kätte sain, olin ikka suures segaduses. Selline trügimine ja ma ei tea mitu erinevat liini, õnneks on kolumblased ikka äärmiselt abivalmid ning ma sain õigele bussile. Kõigest hoolimata õnnestus mul muidugi vales peatuses maha minna aga väike jalutuskäik ei tee ju kunagi liiga. Pilte ma ise sellest sõidust ei teinud, sest Transmilenio olla kuulus ka sellepoolest, et seal varastatakse palju, mõni ime muidugi, arvestades seda trügimist, mis seal toimub. Õnneks on olemas Google ning seetõttu võite siiski näha, millised need bussid välja näevad:

Kuulus trügimine Transmilenios

Ma ei tea, kas kõrgusest või vihmasajust ja pea- ning kõrvavalust või hoopiski uimasusest, oli mul täna terve päev meeletu tahtmine kokalehti saada. Karen küll kinnitas, et sellist kraami Bogotás ei leidu ning ma hakkasin juba hullumeelsusele kalduvaid plaane pidama, kuidas need Peruust siia võluda. Alla ma siiski nii kergesti enamasti ei anna ning elu on õpetanud kahte asja selles osas- esiteks Ladina-Ameerika suurlinnades leidub kõike ja teiseks- tuleb küsida igalt poolt. Loomulikult mu hipihosteli inimestel on laialdased teadmised kokalehtede müügikohtadest Bogotás ning lisaks sellele õnnestus mul näksida mõnda külmkapis vettinud räbaldunud lehekest ja avastada midagi nii toredat kui kokajahu. Kakao juustuga (!), millele on kokajahu peale raputatud, on küll parim vihmase õhtu jook. Mnämm....Ja tõepoolest, kolumblased panevad kakao sisse juustutükke!

Ma olen päris õnnelik, et olen praktikal just siin Kolumbias ja mitte kuskil Euroopas. Inimesed on siin ikka ägedad ja Bogotá on miski, mis väärib kogemist. Ma olen tähele pannud, et eurooplaste kohta on kohalikel enamasti kaks kategooriat, kas loco (hull) või extraño (imelik). Esimene on siis nagu lahe ja teine mittelahe. Ja locosid armastavad nad kõik.

Ma pole veel ühelgi peol siin käia jõudnud aga reedel siis algab rumba (pidutsemine) ka minu jaoks. Siit võite kuulata ühte laulu, mis on siin kohe väga populaarne ning mis on väga kolumbialik. See kummitab mind juba kolmandal siinviibimise päeval. Selle stiili nimi on vallenato ja on väga populaarne siinmaal nagu ma aru olen saanud :)

Lõpetuseks üks pilt meie kontoriaknast, mis ei sarnane just eriti vaatele mu toaaknast. Haha!