Pühapäev supiga

Eile ma kustusingi ära, nagu ma kahtlustasin- magasin 5 tundi päeval hoolimata kohutavast perekondlikust läbust, mis hostelis toimus. Õnneks ei jäänud ma siiski supist ilma- selleks ajaks kui üles ärkasin olid jõudnud tulla juba uued külalised- Eugenia venna Rafaeli sõbrad koos lastega. See supp, mis ma sõin, oli sancocho- selline hallikas kartulite, maisi, mingi muu juurvilja, lihakondi ja koriandriga. Kuigi ma koriandrit üldiselt ei salli, maitses see siiski hea. Siiski oleks ma peruule omaselt sinna supisse ka veits laimimahla tilgutanud...mnämm. Need inimesed, kes seal külas olid, jahmatasid mind positiivselt, sest tegu oli tõeliste Garcia Márqueze raamatute kolumblastega. Võibolla kunagi hiljem olen ma suuteline täpsemalt seletama, mis ma mõtlen selle all.

Hiljem kui ma oma toas olin, hakkas mulle tahtmatult kõrva vestlus, mida peeti just minu ukse taga- seal on nimelt tugitoolid ja lauake. Eugenia arutas mingi noormehega teemal kadunud perekonna leidmine Kolumbiast. Nagu ma aru sain, oli too lapsena Rootsi adopteeritud ning nüüd tuli siia oma juuri avastama. Jutt käis noormehe vennast, kes elab Calis, tema mitte vist eriti toredast pärisisast ning lõpuks lahati ka tema suhteid tüdruksõbraga. Ühesõnaga, jutuajamine, mida tavaliselt vist ei kuule. Arvestades seda, et Nacho elas samas toas, kus mina praegu, pole ime, et ta adopteerimisteemadega nii hästi kursis oli :) Üleüldse, see hostel on üks põnev segu viirukilõhnast, rootsist ja mingist seebiooperlikust "yo soy tu madre" teemast Kolumbia kastmes.

Samas maksab siin elamine ikkagi päris palju, seetõttu oleks tore siit varsti kuhugi mujale kolida. Mul on võimalus saada endale ühe rootsi tüdruku, Vero, korter, mis pole ka kuigi odav, kuna on ühetoaline ja asub lühikese jalutuskäigu kaugusel kaubanduskojast ja saatkondadest. Samas räägivad kõik, et nii lühikeseks ajaks, nagu neli kuud, on päris raske leida üürikorterit, mis oleks veel möbleeritud ka. See on muidugi ilmselt ka tõsi. Tuleval nädalal lähen igaljuhul Vero korterit vaatama, ta ise sõidab veebruaris Mehhikosse tööle.

Täna kohtusingi Vero ja Lenaga Rootsist ning Trudega Norrast, kes kõik on/olid praktikal oma riigi saatkondades. Koos nende ja Kareniga käisime kuskil Bogotá äärealal outlet shoppingukohas. Praegu on allahindlused ja riided olid seal üsna normaalsed, kuigi samas mitte märkimisväärselt odavad. Ma pole ikka veel kuigi palju Bogotád näinud, ainult taksoaknast ja siiani on kõik välja näinud nagu ikka Ladina-Ameerikas. Võrreldes Limaga, kus eriti slummi nägemata liikuda ei anna, pole ma siin veel ühtegi näinud. Ilmselt on needki ikka olemas, ent selliseid võluvaid "cerrosid" (mägesid) vähemalt selles linna nurgas, kus praegu asun, pole. Kohalikud ütlevad, et Bogotá on üks turvalisemaid suurlinnu Ladina-Ameerikas ja ma pean ka ütlema, et see siin on kallis linn. Samas ta meeldib mulle ja Kolumbia paistab üleüldse väga võluv maa olema.

Siinne elu saab ilmselt mööduma suurema pidutsemise, väljasõitude, söömise ja joomise tähe all. Nendel saatkonnainimestel on oma seltskond, kes võtab väga kiiresti omaks ning nendega koos on palju tegemist. Järgmisel nädalal saabub rootsi saatkonda uus tüdruk praktikale ja meile kaubanduskotta minu "paariliseks" peaks millalgi saabuma üks norra poiss. Igaljuhul tuleval nädalavahetusel sõidame me ühte kohta nimega Las Mesitas, kus toimub basseinipidu ja järgmisel õhtul stiilipidu või siis hoopis kostüümipidu. Neljapäeval lähme mingisse kolmekorruselisesse kostüümilaenutusse, kus pidavat olema kõike. Niiet kui kellelgi on mulle mõni hea kostüümiidee välja pakkuda, laske käia! Ja sellest järgmine nädalavahetus on plaan teha reis Zona Cafeterasse, mis on siis ala, kus toodetakse kuulsat Kolumbia kohvi.

Loodetavasti on need uued praktikandid seiklushimulised ja aldis igasugusteks reisideks- mulle meeldiks teha ka mõni selline, mis sisaldaks ehk mingit pikka ja äärmiselt lõbusat/piinarikast (kuidas kellelegi) laevasõitu.

Käisime ka söömas ning mul õnnestus ära proovida ka teine kuulus Bogotá tüüpiline supp- ajiaco. See sisaldab kolme eri sorti kartulit, kana, mingeid muid juurikaid ning maisi. Sinna juurde käib ka hapukoor, kapparid, riis ja avokaadopläga (nagu guacamole). Mnämm.

Ajiaco

Homme on siis minu esimene tööpäev kaubanduskojas. Loodetavasti hakkab mulle seal meeldima. Karen tuleb mulle kella 8-ks siia järgi, et näidata kuidas bussiga kohale saab. See on tore, sest siis ma näen ka rohkem linna kui siiamaani. Ilmselt saan omale ka kolumbia telefoninumbri.

Viimasel pildil on vaade mu aknast. Nagu näha, on see üsna kena ja roheline. Enamasti on see tänav tühi, ent samas eile mingil hetkel möödus sealt hobuvanker, mida juhtisid räbaldunud riietes väikesed lapsed. Need, kes vankrile ei mahtunud, sõitsid ruladega järel.