I love Hjo

Nüüd ma siis olengi kohal Bogotás. Lend oli pikk aga läks hästi- mul õnnestus enam-vähem kogu aeg lihtsalt magada. Juba Madridis oli rahvas teistsugune- hilja öösel läks sealt terminal ühest välja ainult kolm lennukit- Bogotásse, Limasse ja Moskvasse. Võib arvata ju, et kahel neist oli üpris sarnane reisijaskond. Ja ma ei mõtle Moskvat! Igaljuhul juba seal hakkasin ma märkama, et inimesed teevad pidevalt juttu niisama suvalistes situatsioonides. Umbes nagu sööklas süüa võttes, et "oh, mis nõmedad õhukesed salvrätid siin ikka on", või lihtsalt: "hei, mis lennukile sa lähed?". Kuigi kui enne lennukisse minekut Lima ja Bogotá järjekorrad kõrvuti seisid, oli küll erinevust näha ka nendes seisjate vahel. Peruulased olid ikka kuidagi vägaväga tuttavlikud- ma polnudki ju pea kaks aastat nii palju peruulasi ühes pundis koos näinud.

Lend läks hästi. Lennujaamas vaatasin, et ohh, Air Cometil ongi uued lennukid, sest tõpoolest sellise teada-tuntud määrdunudhallika lennukikere asemel vaatas mulle vastu hoopis uus, ilus ja särav värviliste kirjadega masin. Ma pean küll tunnistama, et pole vist mitte kunagi varem üle ookeani lennanud lennukiga, kus telekat pole. Mitte, et ma neid filme muidu niiväga jälgida suudakski aga sellest suurest maailmakaardist, mis asukohta näitab, tundsin ma küll puudust. Eriti sünge on muidu selline kaart, kus näitab ka seda, kuskohas maailmas parasjagu öö ja kus päev on. Kusjuures iga istme seljatoe taga oli küll mingi ekraan, ent sealt võis eredama valguse ajal oma peegelpilti imetleda. Lugemislambid ka ei töödanud millegipärast- võibolla oli neil lihtsalt elektririke. Samas, mis siin ikka viriseda, võrreldes suvise American Airlinesi reisiga oli jalgadel põlvedest küll mingi 10-15 cm rohkem ruumi ja kuna lennuk oli pooltühi, sain ma omale kaks istet- nii akna- kui ka vahekäigu oma.

Riiki sisenemine läks võrdlemisi valutult, keegi mult mu võlts-tagasilennupileteid ei tahtnud ja anti 60 päeva, kuigi tegelikult oleks 90 kindlalt pidanud saama. Vahest nad annavad 3o ka, niiet hea seegi. Muud kolumblased peale piirivalvurite paistavad igaljuhul äärmiselt sõbralikud olema. Lennujaama vetsus inimesed käsi pestes pärisid üksteiselt, kuidas reis läks jne.

Karen kaubanduskojast tuli mulle vastu ja viis mind ühte hostelisse, mida peab kolumblanna Eugenia, kellel on suhted ka Rootsiga seoses adopteerimisega. Ma täpselt ei tea veel, et mis viisil, kuid annan kindlasti teada, kui rohkem teada saan. Kella poole kuue ajal jõudsime kohale ning hakkasime teed jooma ja küpsiseid sööma, sest kõik toad olid täis. Siin elab ka Eugenia vend oma naisega ning välismaalased loomulikult.

Need välismaalased siin olid 14 rootslast, kes kõik täna Leticiasse (asub Amazonase jõe ääres Peruu, Kolumbi ja Brasiilia ühisel piiril) koolimajasid ehitama läksid. Eugenia ja Karen hakkasid hommikusööki valmistama ja mina pelmasin seal kõrval ausaltöeldes täiesti niisama- und ei tule aga väsimus on võimas. Mingil hetkel hakkasid need rootslased ka üles tõusma- enamik neist olid võrdlemisi vanad, mõni isegi 70, samas osadel olid ka teismelised lapsed kaasas. Ma sain siis oma soomerootsikeelt praktiseerida ning nende kõigiga tutvuda. Päris naljakas oli seletada, et ma alles täna kell 5 jõudsin kohale ning tegelikult ootan, et nad oma toad vabastaks, kuna mul pole kuskil magada. Samas hakkas selleks hetkeks täielik väsimusdeliirium peale tulema ja nii ma siis seletasin seal kätega vehkides oma äärmiselt võluvas helsingi murrakus ajavahest toibumise, inkade ja kõrgushaiguse teemadel. Leticiast tagasi tulles sõidavad nad nimelt Macchu Piccule inca traili tegema.

Rootsi on siin igalpool ja ümberringi. Varsti hakkab see mulle ajudele, ma tean juba seda. Eugenial on igalpool magnetid, mis näevad välja nagu minitatuursed Stockholmi metroo sildid, näiteks külmkapil on "Hötorget" ja teleka juures on "Gamla stan". Samuti on tal siin rootsi kokaraamatud, rootsi maastikega kalender, uusimaks asjaks on südamekujulised kleepsud kirjaga "I love Hjo", mis üks vanem paar sellest 14- liikmelisest seltskonnast kaasa tõi. Nali on selles, et Hjo hääldatakse nagu "hju" ning see pidavat ka Rootsi parim vallaslogan olema :) Siin majas on ka kõhulahtisuse nimi "Marabou jõgi"- see peaks ehk aimu andma kuhu ma sattunud olen ning ka seda, kui haige huumor on rootslastel :)

Igaljuhul rootslased sõitsid džunglisse ja koju läks ka Karen. Mina sain oma toa kätte, mida kutsutakse nunnult Nacho toaks, sest ka tema elas kunagi siin. Õnneks on see kõige kenam tuba siin, parkettpõranda ning laia voodiga. Valgust paistab ka palju sisse ning siin on ka wireless internetiühendus. Praegu pole mul sellest halli aimugi, et kus ma olen, kõrged mäed paistavad ainult tänavalt. Hostel ise on nagu suur kodu pigem- kõige keskel on elutuba ning köök on ka kõigil ühine. Täna pidid Eugeniale külalised tulema ning tehakse mingit Kolumbiale tüüpilist rooga. Ka mina vist võtan osa sellest, kui ma just äkitselt ära ei kustu. Õhtupoole lähen ma veel supermarketisse ka.

Ma pean kohe praegu ütlema, et mulle meeldib, kuigi ma veel midagi millestki ei tea. Lennukis tuli mul mingi kohutav ebamäärane igatsus selle järgi, mis mind ees ootab, kuigi ma ei tea tegelikult, kas saab igatseda midagi, mida sa ei tunne ega isegi kunagi näinud pole. Igaljuhul oli mul tunne, et ma sõidan õiges suunas! Maha astudes lõi kohe ninna mingi väga väga tuttav lõhn, mille ma vahepeal unustanud olin ja see jälitab mind siiani. Bogotá lõhnab ikka hirmus hästi :)