(eksi)Rännak

Sucres oli tore, ent osa minust tahtis kangesti kuskile välja- maale, kaugemale või ma ei teagi mida täpsemalt. Seal etnograafiamuuseumis kuulsin indiaaniküladest, mis polnud Sucrest väga kaugel ja mida oli võimalik omade jõududega külastada. Sealsamas sain ka täpsed juhised kuidas minna ning kogu ettevõtmine ei paistnud just väga keeruline olema. Kuna hostelis ühtegi huvilist polnud, asusin ühel hommikul üksinda teele ning alustuseks sõitsin linnaliinibussiga ühele Sucre tolmustel ääremaadel asuvale liivasele parkimisplatsile, kus indiaanlased oma pampusid veoautokastidesse laadisid. Minu transpordivahendiks oli seekord siiski buss, ent see-eest üks hullemaid räpakollibusse, mida eal näinud olen. Enamik istmeid olid võidunud, jäädavalt kas lootusetult lamavas või hoopiski tikksirge seljaga asendis, kaetud muljetavaldava toidujäänuste kihiga. Nii kunagi punast värvi riidest toolikatetel kui ka bussi põrandal leidus hulgaliselt saiapuru, pählikoori, munakoori, keedetud maisi, kartulikoori, igasugu pakendeid, kleepuvaid plekke ning minu kõrvalistmel oli kogunisti üks keskmise pikkusega näritud kont. Kaasreisijad olid igaljuhul värvikad, paljud pikkade pontšode ja rohkete pampudega varustatud, mõned neist minu nina jaoks liiga haisvad, valdavalt quechuakeelsed ning suuremas enamuses ühe kuni nelja lapsega reisivad. Minu üllatuseks ei rääkinud mitmed inimesed hispaania keelt- üks üsna noor paarike ei suutnud vastata minu küsimusele pileti ostmise kohta- ning veelgi suuremaks üllatuseks ei tundnud üsna mitmed inimesed bussis ka numberid. Selle tagajärjeks siis suutmatus leida oma istekoht viimseni väljamüüdud bussis ning mõned nooremad hakkasid vabatahtlikult abivajajatele kohti kätte näitama.

Sõit läks omasoodu ning otseloomulikult õnnestus mul oma peatus maha magada. Selle tagajärjel hüppasin maha kuskil keset tühjust kahe küla vahel ning mul polnud õrna aimugi, et kummale poole ma astuma peaksin hakkama. Kuskil eemal paistsid paar maja, ent mitte hingelistki peale kusagilt nagu võluväel väljailmunud koera, kes mulle hambaid säärde üritasid lüüa. Mul ei jäänud muud üle kui ennast õnnitleda. Varustasin end pika toikaga ja hakkasin astuma- esialgu läksin mõnda aega vales suunas, ent siis kohtasin esimest inimest, kes oli mingite prantsuse turistide privaat-autojuht ning temalt sain uued juhised kuidas järgmise küla poole astuma hakata. Tee ei olnud kõige toredam mida võiks ette kujutada- see oli tolmune ja ülesmäge. Autosid seal ei sõitnud (peale selle ühe prantsuse turistidega), sest sellel teel bussid ei käi ja veokad ka mitte ning nendes külades on vähe inimesi, kellel isegi jalgratas oleks olemas. Seega rahulik. Vastu tulid mõned inimesed ning ise liikusin vahepeal koos ja siis jälle eraldi ja siis jälle koos mingite külanaistega, kellele see teekond sugugi karvamööda ei olnud- nad vingusid üsna häälekalt.

Selline natuke "igav liiv ja tühi väli" mäed- ikka needsamad Andid

Ühel hetkel sai see matk aga otsa ning jõudsin mingi müstilise kraatri sees asuvasse Maragua nimelisse külasse, kus kohtusin taaskord selle turistiautojuhiga. Külasse oli ehitatud üle keskmise luksuslik turistiöömaja, mis oli ka üsna krõbeda hinnaga. Seadsin sammud järgmisesse külasse sellesama kraatri sees- Irupampasse- kus pidi mingi soodne „hostel“ asuma. Kohale jõudes leidsin eest järjekordse prantslase, seekord noore ja hea hispaania keele oskusega, koos oma boliivlasest giidi/sõbraga. See hostel koosnes ühest ruumist, kus olid voodid, söögilaud ja ka kööginurk, ent vett seal polnud ja elektrit loomulikult ka mitte. Koha perenaine, quechua vanatädi pakkus ka õhtusööki ning küünlavalgel veits mullaselt taldrikult süües ja oma kaaslastega juttu vestes ning hiidsuurt ämblikku jälgides mööduski õhtu.

Öösel hakkas mul imelik- ma mõtlen halvas mõttes imelik ning magada ma ka ei saanud. Nina veritses ja kõhus keeras ohtlikult ning und ei tulnud ja prantslase jalad tekitasid plastikuga kaetud madratsil kahtlast krõbinat, mis pani mind hetkeks mõtlema, et hiired on sisenenud mu seljakotti. Väga imelik tunne oli. Hommikuks olin täiesti sooda ning enesetunne oli tugevalt alla keskmise, sest süda oli kuidagi paha. Kuna mu eelmise õhtu vestluskaaslane oli mulle terve õhtu üksiku turisti ründamise õudusjutte rääkinud lisaks kõigele muule, otsustasin minna külasse, kust pidi transport käima. Tagasiteel kohtusin ühe mehega, kellega koos bussi ootasime ja maast ja ilmast ning kartulikasvatuse eripäradest rääkisime. Külaelanikud ei saa paljudest asjadest aru, näiteks isegi mitte sellest, mis asi on ikkagi õieti meri- koolis on neile sellest muidugi räägitud, ent ilma igasuguse merepiirita Boliivia elanikule on see väga abstraktne asi. Kui aga jutt põllumajandusele, eriti kartulikasvatusele liigub, lähevad vestluskaaslase silmad enamasti särama- kui tegu on vanema inimesega, eriti mehega. Lõpuks tuli kohale veoauto, mille kastis me omale koha leidsime. Mu enesetunne oli ikka üsna vilets ning sellest oli ju kahju, et oma elu esimese veoautokasti sõidu rõõmsalt välja vahtimise asemel põrandal südamepahadusega võideldes veetma pidin. Seal kastis oli igasugust rahvast ning värvikas oleks nende puhul lausa pehmelt öeldud olnud- vanad mehed pontsodega, põsk kokalehtedest punnis, suunurgas roheline nire, paljad jalad, mis eales vist kingi pole näinud. Arusaadavama mõtte omandas ka rida ühest laulust Ladina-Ameerika campesinode (vaeste talunike) kohta: „sus pies son como camino viejo“ (ta jalad on nagu vana teerada). Tõesti, inimese jalal ja mullasel konarlikul teerajal pole tõesti pärast aastakümnete pikkust lähedast tutvust palju vahet. Meiega reisis ka hulk kartulikotte, viljakotte (millest üks ka minu istmeks sai kuna üks eelpool kirjeldatud kaasreisija seda mulle lahkelt pakkus), majapidamisgaasi, mõned merisead koti sees, juurvilju, väikelapsi oma emadega, vanatädisid, kes palju ei erinenud eelpool kirjeldatud vanaonudest kui pontso puudumine välja arvata.

Kogu selle käigu kohta ei saa ma ka mainimata jätta igasuguste turismitööstuses töötavate kohalike harjumusi välismaalastest naistega väikseid „seiklusi“ otsida. Igaljuhul minuga olid sel õhtul seal külas rohkem kui ühel isikul mingid plaanid ja lõppkokkuvõttes ei olnud see eriti tore, arvestades seda, et ma olin ikkagi täiesti üksi sinna tulnud. See on tegelikult väga tobe, et kui sa teed midagi, mis on inimeste meelest seikluslik kuidagi, kantakse see tähendus ka muudele eluvaldkondadele üle, mis teeb sust ühe suure „seiklusteotsija“. Praegu kui ma neid ridu kirjutan, siis ma pigem muigan kogu selle värgi üle aga sel hetkel ajas see mul lõpuks küll hinge täis. Õhtu päästiski vaid see kahtlane hostel ning jutukas, ent mitte pealetükkiv seltskond, minu õnneks. Boliivlased teevad ka üsna otseseid ettepanekuid ning on osavad argumenteerima ükskõik missugust keelduvat vastust. Ja missugune vähegi ratsionaalne inimene lähekski kohalikku Boliivia Don Juani otsima mingist isoleeritud mägikülast kui palju praktilisem oleks juba siis näiteks Sucres ööklubisse minna?