Jälle see Evo

Tagasi Sucres, oli mu enesetunne üsna halb. Kuna kohe-kohe oli tulemas Boliivia iseseisvuspäev, olid kõik linna hostelid enam-vähem täis ning mu õnn oli suur kui sealsamas rahvusvahelises hostelis, kus ka ennem peatusin, oli just täpselt üks vaba voodikoht alles. Rõõm oli eriti suur kui avastasin, et see oli minu vana hea voodi! Veel paremaks tegi asja see, et ka üks tuttav toanaaber oli alles- saksa tüdruk Heidi. Ka tema oli haige ning seetõttu vegeteeris oma voodis. Selle hosteli eriline pluss oli mugavus- nii mõnusaid hostelivoodeid pole ma kuskil mujal Ladina-Ameerikas seni veel kohanud. Tubades oli palju ruumi ning need olid tõeliselt ilusad ja uhked ka- parkettpõrandate, kõrgete lagedega ning meie omas oli ka kamin näiteks. Ja muidugi isiklikud lugemislambid on nagu parim kingitus siis kui kavatsed veidi haige olla. Lõpuks magasin kokku poolteist päeva ja öö, olles enamiku aja kohutavates külmavärinates ning kõhus keeras. Kuna otseselt surema hakkamise tunnet ei olnud, ei hakanud arsti juurde minema, ent ühel õhtul astusin siiski bussijaama lähedal asuva apteegi „valvearsti“ juurest läbi. Kurtnud talle oma muret, oli diagnoos kiire ja konkreetne: „Te olete rase.“ Kui ma sellele väitele üsna kindlalt vastu vaidlesin, tuli järgmine diagnoos: „Sul on seagripp“. Seda ma ka ei uskunud kuna mul polnud palavikkugi ning sain lõpuks veidi pahaseks juba, hakkasin astuma ning see „arst“ karjus mulle siis järele: „Seagrippi jääd sa varsti nii kui nii!“. Mõni ime siis, et mulle arsti juures käia ei meeldi.

Meie hostel oli üsna veider koht ka seetõttu, et kuna asus bussijaama vahetus läheduses ning oli 24 tundi ööpäevas avatud, oli ta üsna suure rahva läbivoolavusega. Tavaline oli situatsioon, et õhtul magama minnes oli su peakohal voodis magamas üks inimene, hommikul ärgates juba uus tegelane ning õhtul linnast tulles jälle uus nägu. Värvikatest tüüpidest polnud ka puudust, ühel ööl äratas üks unes rääkiv jaapanlane kõik toasolijad peale minu. Ka köögis valitses pidevalt mõnus segadus- erinevad seltskonnad, kes seal kokkasid ja klaasikesele veinile kutsusid. Samuti oli hoovi peal maja vabatahtlikele, kes olid kõik väga noored sakslased- enamik neist kas alustasid või lõpetasid seal oma vabatahtlikku teenistust. Ma ei tea mis programm see selline oli, ent nad elasid muidu kõik kuskil kaugetes Boliivia külades ja muidu veidrates kohtades, üks poiss oli aasta otsa (!) elanud Titicaca järves asuval Isla del Solil majas koos viie teise vabatahtlikuga, kus nad olid kõik veidi hullunud majasiseste intriigide ja pidevate joomingute tõttu.

Tegelikult oli Boliivia iseseisvuspäev Sucres väga suur sündmus, kuna sinna saabus isiklikult kohale ka riigi president Evo Morales. Evo külastust ümbritses palju kära ja saladuseloor- teada oli, et see käik pole õigupoolest kellelegi meeltmööda, sest Sucres ei toeta praegust presidenti pea keegi. Evo on pealinna pea täielikult La Pazi viinud ning see haavab sucrelaste uhkust, praegune president esindab ju ka väga tugevalt „madalamaid klasse“ ning rikastele ja intelligentsematele inimestele pole tal palju pakkuda. Riigi suurim ja rikkaim linn Santa Cruz on muide ka üks vihasemaid Moralese vastaseid. Isegi Evo indiaanilembus seostub rohkem La Pazi ümbruse aymarade kui Sucre kandi quechuatega. Palju vastuseisu ühesõnaga. Ajalehes kirjutati isegi, et Evo kartvat oma julgeoleku pärast Sucres ning kõigile oli teada, et ta sinna üldsegi tulla ei tahtnud, ent riigi juriidiline pealinn nõuab oma osa ning eelolevad valimised veelgi enam. Paar aastat tagasi kui Evo ka Sucres käis, olid linnas puhkenud rahutused, mis kestsid kolm päeva. 6. Augusti hommikul pidas president ka lühikese kõne linna keskväljakul ühe maja rõdult, mille kordust ma küll vaid hiljem telekast nägin- see toimus hommikul vara ning kellaaega ei antud üldse ette. Sel ajal lesisin ma hostelis oma voodis ja lugesin raamatut.

Selle maja rõdult Evo kõnet pidaski (vist)

Eelparaad- neile, kes õigel päeval rahutuste kartuses seda mitte teha eelistasid :)

Lõuna ajal otsustasime ka Heidiga linnas toimuvat kaema minna, et melust osa saada ning ehk ka midagi põnevat näha. Meeleolu oli ärev ja pingestatud ning tänavail oli rohkesti erinevaid kirevates pontsodes salgakesi, kes olid maalt linna pidupäeva tähistama tulnud. Indiaanlased kõndisid ringi kurjade nägudega ning paljudel olid mingid pikad toikad käes. Ilmselt need hirmujutud eelmistest rahvarahutustest panid mind natuke asju ette kujutama ka. Kõige ülbemateks muide, peetakse Potosi kaevureid, kuna nad on keskmisest Boliivia maainimesest tükk maad rikkamad ning nad pidavat kõvasti laiama, priiskama ja pralletama kui oma pimedatest kaevanduskäikudest välja pääsevad. Saabki seda neile pahaks panna? Kesklinnas oli riigiametnike paraad- mitte just eriti põnev- nägi välja nagu kontoriinimeste marss, ent ei puudunud ka orkestrid, otseloomulikult. Selle hoone ette, kus presinent arvatavasti ikka veel viibis, oli kogunenud kenake hulk rahvast- ka üks kenakesti provokatiivne pro-aymara grupp, kes skandeeris „Evo presidente“ ning vehkis ruuduliste aymara lippudega. Need tüübid olid küll selle peal väljas, et saaks veidi kaklust ja verevalamist. Imelik oli see, et nende ridades hüppas ka üks gringovälimusega mees- see nägi üsna müstiline välja, ent samas kui on inimesi Taanis, kes toetavad FARC-i, siis miks ei võiks näiteks üks sakslane liituda Evo Moralest toetava grupiga Boliivias? Kaklust siiski ei tekkinud, kuigi oli näha, et õlut ja chichat tarbiti üsna ohtralt ning õhtu lähenedes kandus pidu edasi kuskile äärelinnadesse, kus paljud oma sugulaste juures peatusid.

Tagasi linnas olles kasutasin ka võimalust ning külastasin üsna tihedalt Sucre turgu, mis on minu hinnangul üks parimaid, mis ma näinud olen Lõuna-Ameerikas. Pean silmas just toiduturgu ning söögivõimalusi- kui tavaliselt tundub turul söömine kuidagi terviseriskiga kaasnev ning mitte just kõige kainema mõistusega inimestele mõeldud tegevus, siis Sucre turul sõi küll igasugust rahvast, ka viisakates kostüümides kontoritöötajaid, näiteks. Lõunasöögid olid maitsvad, odavad ja külluslikud nind puuviljasalatite-mahlade valik oli ka eeskujulik, hindadest rääkimata. Selline puhas, viisakas ja suurepärase valikuga odav turg on küll ühe linna puhul äärmiselt suur pluss.

Kokkuvõtteks on Sucre minujaoks leid ja üks äärmiselt meeldiv koht. Okei, sucrelased on küll uhkusest pakatavad ning ei teeks paha neist natuke õhku välja lasta, et nende varbadki maapinda puudutada võiksid. Sucrelane on uhke, ilmselt veidi intelligentsem kui üks keskmine boliivlane, veidi jõukam ning muidugi ilusa ja ajalooliselt tähtsa linna elanik. Seda „Boliivia kauneim linn“, „Lõuna-Ameerika vabaduse häll“, „Lõuna-Ameerika mõrsja“, „Valge pärl“ jne pidin ma kuulma igal jumala tunnil, mis ma seal veetsin. Neil on muidugi, mille üle uhke olla, ent samas ei soovi ma ilmselt kunagi ühelegi sucrelasele tunnistada ning sellega ka neile ego kõditavat rahuldust pakkuda, et tegelikult meeldis mulle nende linn kohe hirmus palju ;)

Muidugi oli ka Sucres palju vaesust- linna äärealadel elasid maalt küladest linna kolinud inimesed väga kehades tingimustes ilma vee ja elektrita ning paljud lapsed peavad koolis käimise asemel tööle hakkama, et oma peret toetada. Samad probleemid nagu teiseski Ladina-Ameerika linnades- pole ka Sucre ainult ilus ja uhke ja ajalugu, otseloomulikult.