Sucre oli koht, mille ma tegelikult algul üldse oma reisiplaanidest välja jätta mõtlesin- linn, ajalugu ja vähe midagi muud- nii tundus mulle. Ma pole üldiselt väga mingisuguste linnade fänn ja lihtsalt käia kuskil kuna tal on ajalooline tähtsus, tundub tobe. Mingil hetkel aga hakkas mulle tunduma, et ma lausa pean sinna ikkagi minema, ilmselt mängis oma rolli siin ka minu ahastav üksildus Potosís, kus pea kõik ülejäänud hostelikaaslased olid prantslased ja minuga eriti rääkima ei kippunud. Sucresse jõudes valisin sihilikult suure rahvusvahelise hosteli bussijaama läheduses ning ette tõttates pean ütlema, et ei pidanud kahetsema. Õhtul linnapeale minnes sai mulle ka ruttu selgeks, et olen Sucresse tulekuga teinud vägagi õige otsuse- melu tänavatel, soojus, kaunid koloniaalmajad ning mingi nunnu atmosfäär said alguseks minu soojale armastusküllasele sõprusele selle väikese uhkusest pakatava valge linnaga.
Õigupoolest on mulle alati see Boliivia pealinnavärk natuke arusaamatuks jäänud, sest La Paz on ju tegelikkuses pealinn mis pealinn, et mis mõttes siis ainult administratiivne? Ja miks Sucret, mis asub kuskil määratu kaugel, veel üldse asjasse segada? Sucre pole ju ka teps mitte suurim linn Boliivias, suurima linna Santa Cruzi, pealinn La Pazi koos El Altoga (või ka ilma El Altota) ning Cochabamba järel alles suuruselt neljandal kohal. Või siis isegi viiendal, kui „maailma aymara pealinn“ El Alto eraldi võtta. Väike, vana ja ajalooline- ega Sucrele tänapäeval peale uhkuse ja turistide midagi eriti jäetud pole. Kunagi, kui linn veel nime Chuquisaca kandis, algasid väidetavalt just seal Lõuna-Ameerika esimesed liikumised iseseisvuse poole, sellest ka hellitav nimetus „Lõuna-Ameerika vabaduse häll“. Tänapäevane nimi on suure vabastaja Bolivari sõbra ja kaasvabastaja Sucre auks pandud. Ilus on see linn küll, usun täiesti, et Boliivia kauneim ning võin omaltpoolt lisada, et kindlasti ei oleks ka tiitel „Boliivia ja Peruu kauneim linn“ palju pakutud.
Üpris teravmeelsed kingapuhastajapoisid linna keskväljakul
Ega ma Sucres midagi väga erilist ei teinudki, tatsasin niisama ringi, käisin ühes mitmestest käsitsivalmistatud šokolaadi poodidest, nautisin sooja ilma, mõnusaid inimesi, meeldivat õhkkonda ning puhkasin niisama. Mõnus. Ühes etnograafiamuuseumis käisin ka ning pühapäevasel päeval külastasin umbes 2 tunni tee kaugusel asuva Tarabuco linna turgu. See turg oli veidi kurb koht minumeelest. Selline eriline koht, mis on aastatega täielikuks gringomagnetiks kujunenud, no neid vooris ikka päris palju ringi. Turu esimesed osad olidki igasugu ülehinnatud suveniiride ja käsitööesemete poolt hõivatud. Tagumised osad olid siiski vägagi traditsioonilise välimusega kohalike pärusmaa, kus kaubeldi igasugu põneva kraamiga. Juurikad, söögikraam, kokalehed, tikud, patareid, pesupulber, riided, mingi rauakolu, koolitarbed, noh kõike tarvilikku. Ei puudunud ka mingid erilised nõiduse eesmärgil koostatud taldrikud, kus oli liiva ja mingid kaardid ja kokalehed ja kuivatatud maisi ja rahatähti ja ma enam ei mäleta mis muud värki. Selliste asjadega harjub ka lõpuks täielkult ära, pole enam põnev. Nõiakraam nagu igalpool mujal- aga siiski natuke erinev ka, ei olnud aymarade laamafeetused ja kondori küünised, rohkem oli rõhk nagu mingitel savifiguuridel ja teistmoodi objektidel. Üldiselt selline maainimeste värk- näha oli, et külades neil ilmselt mingeid poode eriti pole ja elektrit ka mitte.
Mis mind aga Tarabuco juures häiris, oli välismaa turistide väga nõme käitumine. Kui ei meeldi kohalikud inimesed, miks siis tulla sellisesse kohta üldse? Sellist põlastavat ja üleolevat suhtumist „primitiivide“ suhtes nägin ma paaril vägagi häirival korral. Ega mina ka ei väida, et külaelanikud sealkandis just mingid ajugeeniused oleks ning mingit erilist müstiliselt kaunist sisemaailma neil ka tegelikult pole. Samas ei tasu ju ehk neid kummist mägilasesandaale nähes näpuga näidata ja kümme minutit järjest hirnuda. Nagu see oleks näitaja, et sul endal mingid kallid bäckpackerisandaalid jalas on ja veelgi kallim kaamera vööl? Tropp. Rääkides kaameratest, siis seal Tarabuco turul oleks elupõnevaid pilte saanud teha, ent ma ei teinud seda, sest üsna kohe sai selgeks, et kohalikele on igasugu pildistamine üsnagi vastukarva. Asi polnud selles, et nad oleks raha küsinud selle eest- ei, nad lihtsalt püüdsid kaamerate ette sattumist igal võimalikul viisil vältida. On ikka veel maailmas inimesi, kes arvavad kaamerast sähviva välguga oma hingest tükki kaotavat ning isegi kui see mulle või mistahes muule läänemaailma inimesele võib tunduda totakas, ei tähenda see veel seda, et me ei peaks austama inimesi, kes mingil põhjusel ennast pildistada lasta ei taha. Kahjuks ei saanud enamik oma kaamerasse armunud innukaid turiste sellest sugugi aru ning ilmselt on nüüd neil kodus terve hulk pilte piinatud nägudega „metslastest“ näidata. Minumeelest oli kogu see käik üks natuke kurb kogemus. Ahjaa, tagasiteel minibussis käisid kohalikel kokalehed seltskonnas ringi ning mind ja ühte saksa seltskondagi kaasati sellesse vennalikku ettevõtmisesse. Kokalehti muideks tegelikult ei närita ning ammugi ei sööda, kuigi selle tegevuse kohta sobib kuidagi öelda, et „kokalehti närima“.
Üsna jõhker kuju Tarabuco keskväljakul- peegeldamas hästi minu meeleolu
Huvitavad pontsod
No comments:
Post a Comment